Esileht Pereelu ja suhted tahe olla vaba ja vallaline – miks?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 70 )

Teema: tahe olla vaba ja vallaline – miks?

Postitas:
Kägu

 

palun trollidel siia mitte kirjutada, raiskate vaid oma aega 🙂

Olen oma elukaaslasega koos olnud 7 aastat ja ma armastan teda ja hoolin temast väga, me saame väga hästi läbi ja elu temaga on muretu. AGA mul on alati olnud see pool, kus ma tahaks tegelikult olla vaba ja vallaline, olla spontaanne ja vahepeal impulsiivne..ma ei saa midagi parata, et mulle meeldib tutvuda uute inimestega ja flirt on see mis annab elule särtsu. Ma kardan ka natuke seda, et kui me peaks saama ĂĽhise lapse ja paneme kõik nö. oma leivad ĂĽhte kappi, siis minust saab mõne aasta pärast potentsiaalselt masenduses ja depressiivne inimene, kes pole õnnelik. Kas peaksin enda säärased tunded maha suruma ja mitte laskma enda impulsiivsetel “tahan olla vaba” mõtetel minna?

Eriti tunnen neid tundeid, kui teen asju iseseisvalt ja saan aru,et ei vaja kedagi enda kõrvale, samas kui on emotsionaalselt rasked ajad, on ju alati hea kui keegi enda kõrval on.

 

Ma ei oskaks mitte ĂĽhelegile tuttavale sellest rääkida, ei taha et keegi paneks meie suhte kĂĽsimärgi alla, sest kõik on ju hästi, lihtsalt ilmset ma olen inimene kes vajab pidevat vaheldust…

 

 

 

+19
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sulle on vaja avatud suhet. Pead valima, kas otsid sobiva mehe, kes nii olema nõustub või jääd truuks. Pole eriti keeruline.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

palun trollidel siia mitte kirjutada, raiskate vaid oma aega 🙂

Olen oma elukaaslasega koos olnud 7 aastat ja ma armastan teda ja hoolin temast väga, me saame väga hästi läbi ja elu temaga on muretu. AGA mul on alati olnud see pool, kus ma tahaks tegelikult olla vaba ja vallaline, olla spontaanne ja vahepeal impulsiivne..ma ei saa midagi parata, et mulle meeldib tutvuda uute inimestega ja flirt on see mis annab elule särtsu. Ma kardan ka natuke seda, et kui me peaks saama ühise lapse ja paneme kõik nö. oma leivad ühte kappi, siis minust saab mõne aasta pärast potentsiaalselt masenduses ja depressiivne inimene, kes pole õnnelik. Kas peaksin enda säärased tunded maha suruma ja mitte laskma enda impulsiivsetel “tahan olla vaba” mõtetel minna?

Eriti tunnen neid tundeid, kui teen asju iseseisvalt ja saan aru,et ei vaja kedagi enda kõrvale, samas kui on emotsionaalselt rasked ajad, on ju alati hea kui keegi enda kõrval on.

Ma ei oskaks mitte ühelegile tuttavale sellest rääkida, ei taha et keegi paneks meie suhte küsimärgi alla, sest kõik on ju hästi, lihtsalt ilmset ma olen inimene kes vajab pidevat vaheldust…

Selline probeem laheneb tavaliselt ise. Ma arvan, et pruugib sul veel natuke mõned aastad  oodata ja siis avastad, et mingi aja pärast ei tahagi niiväga enam keegi sinuga flirtida ja  siis pead niikuinii mingi muu vaheldusrikkuse välja mõtlema. Oled  muid lõbustusi  või vaheldust pakkuvaid tegevusi ka proovinud, mis paremini ajahambale vastu peaksid?

+15
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sulle on vaja avatud suhet. Pead valima, kas otsid sobiva mehe, kes nii olema nõustub või jääd truuks. Pole eriti keeruline.

Ilmselt küll jah, kui tavalised need avatud suhted tänapäeval on?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

palun trollidel siia mitte kirjutada, raiskate vaid oma aega 🙂

Olen oma elukaaslasega koos olnud 7 aastat ja ma armastan teda ja hoolin temast väga, me saame väga hästi läbi ja elu temaga on muretu. AGA mul on alati olnud see pool, kus ma tahaks tegelikult olla vaba ja vallaline, olla spontaanne ja vahepeal impulsiivne..ma ei saa midagi parata, et mulle meeldib tutvuda uute inimestega ja flirt on see mis annab elule särtsu. Ma kardan ka natuke seda, et kui me peaks saama ühise lapse ja paneme kõik nö. oma leivad ühte kappi, siis minust saab mõne aasta pärast potentsiaalselt masenduses ja depressiivne inimene, kes pole õnnelik. Kas peaksin enda säärased tunded maha suruma ja mitte laskma enda impulsiivsetel “tahan olla vaba” mõtetel minna?

Eriti tunnen neid tundeid, kui teen asju iseseisvalt ja saan aru,et ei vaja kedagi enda kõrvale, samas kui on emotsionaalselt rasked ajad, on ju alati hea kui keegi enda kõrval on.

Ma ei oskaks mitte ühelegile tuttavale sellest rääkida, ei taha et keegi paneks meie suhte küsimärgi alla, sest kõik on ju hästi, lihtsalt ilmset ma olen inimene kes vajab pidevat vaheldust…

Selline probeem laheneb tavaliselt ise. Ma arvan, et pruugib sul veel natuke mõned aastad oodata ja siis avastad, et mingi aja pärast ei tahagi niiväga enam keegi sinuga flirtida ja siis pead niikuinii mingi muu vaheldusrikkuse välja mõtlema. Oled muid lõbustusi või vaheldust pakkuvaid tegevusi ka proovinud, mis paremini ajahambale vastu peaksid?

Jah, arusaadav! Aga äkki olen suhtes kinni ja vajan veel otsinguid, et leida endale sobivaim partner? See on ainus suhe mis mul olnud on, samuti pole mul olnud nö. “ringitõmbamise” perioode, sest esimest korda vahekorras olin samuti oma praeguse elukaaslasega. Ă„kki vajan pausi? Et uurida kas ma olen õiges kohas ĂĽldse..

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga leia partner, kes samamoodi tahab olla vaba ja vallaline. Armuda, jätta kodused toimetused kus see ja teine ja särada mujal ja teistele. On ju selline kaaslane sulle oluline ja tähtis, kes jagab oma tähelepanu samamoodi kui sina aegajalt nendega, kes lihtsalt ette juhtuvad. Luba partnerile ka sama, mis ise tahad. Korraks kujutle, et su partner teeb kõike sama, mis sinagi ja kui see sulle meeldib, siis ongi hästi. Leia selline partner. Kõik, mida teed ise, see on ka see mida sĂĽdamest loodad ja ootad, et sulle ka tehakse. Tahad enda kõrvale partnerit, kes flirdib teistega ja …. samamoodi kui sina seda teed. Ă„Ge ju kui leiad teise samasuguse, kes sulle kõike sama teeb, mis sina temale.

 

+13
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui sa vajad ainult meelikõditavat flirti, aga mitte seksi või lausa pĂĽsiarmukest – siis sul on vaja sõbrannasid, kellega aegajalt väljas käia ja kuskil ööklubis flirtida.

Mind ennast aitas selles küsimuses peale teise lapse LHP-d töö kõrvalt õppimine. Juhtus nii, et ühe kursavennaga tekkis selline flirtimisklapp ja tõesti, oli mõnus. Seda enam, et mina juba 35+ , aga tüüp oli 25 ringis, siis kõditas meeli küll 10a nooremaga sellise klapi leidmine. Kool sai läbi ja kumbki läksime oma teed, ilma, et midagi nö juhtunus oleks, aga see aitas mind välja sellest 4a kodusolemisega kaasnenud masendumise tundest

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sulle on vaja avatud suhet. Pead valima, kas otsid sobiva mehe, kes nii olema nõustub või jääd truuks. Pole eriti keeruline.

Ilmselt küll jah, kui tavalised need avatud suhted tänapäeval on?

Ei ole tavalised, aga sa pead tegema nagu sa õigeks pead.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

palun trollidel siia mitte kirjutada, raiskate vaid oma aega 🙂

Olen oma elukaaslasega koos olnud 7 aastat ja ma armastan teda ja hoolin temast väga, me saame väga hästi läbi ja elu temaga on muretu. AGA mul on alati olnud see pool, kus ma tahaks tegelikult olla vaba ja vallaline, olla spontaanne ja vahepeal impulsiivne..ma ei saa midagi parata, et mulle meeldib tutvuda uute inimestega ja flirt on see mis annab elule särtsu. Ma kardan ka natuke seda, et kui me peaks saama ühise lapse ja paneme kõik nö. oma leivad ühte kappi, siis minust saab mõne aasta pärast potentsiaalselt masenduses ja depressiivne inimene, kes pole õnnelik. Kas peaksin enda säärased tunded maha suruma ja mitte laskma enda impulsiivsetel “tahan olla vaba” mõtetel minna?

Eriti tunnen neid tundeid, kui teen asju iseseisvalt ja saan aru,et ei vaja kedagi enda kõrvale, samas kui on emotsionaalselt rasked ajad, on ju alati hea kui keegi enda kõrval on.

Ma ei oskaks mitte ühelegile tuttavale sellest rääkida, ei taha et keegi paneks meie suhte küsimärgi alla, sest kõik on ju hästi, lihtsalt ilmset ma olen inimene kes vajab pidevat vaheldust…

Selline probeem laheneb tavaliselt ise. Ma arvan, et pruugib sul veel natuke mõned aastad oodata ja siis avastad, et mingi aja pärast ei tahagi niiväga enam keegi sinuga flirtida ja siis pead niikuinii mingi muu vaheldusrikkuse välja mõtlema. Oled muid lõbustusi või vaheldust pakkuvaid tegevusi ka proovinud, mis paremini ajahambale vastu peaksid?

Jah, arusaadav! Aga äkki olen suhtes kinni ja vajan veel otsinguid, et leida endale sobivaim partner? See on ainus suhe mis mul olnud on, samuti pole mul olnud nö. “ringitõmbamise” perioode, sest esimest korda vahekorras olin samuti oma praeguse elukaaslasega. Äkki vajan pausi? Et uurida kas ma olen õiges kohas üldse..

Ma olen ka terve elu sama partneriga olnud ja ausalt öeldes on see olnud  pigem suur-suur kergendus, sest kindel võib olla, et jamasid ja probleeme tekib muudeski eluvaldkondades piisavalt ja hea, kui on vähemalt ĂĽks asi, millega stressama ja jaurama ei pea. Vaatan osasid naistuttavaid, kellel lisaks muudele eluga kaasas käivatele jamadele on veel ka suhtes mingi kurnav ja aeganõudev faas – kas selleks on otsimine, nurkade mahalihvimine või armumine, ausalt öeldes need kõik pigem segavad muu elu elamist, aga muid asju nagu tahaks ka teha (mina vähemalt) , mitte kogu aeg mingi suhtedraamaga jaurata, või pärast suhte purunemist jälle kilde kokku korjata.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina tahan ka kogu aeg vaheldust. Ja ma lubangi seda enesele kõiges, v.a. suhetes vastassooga, kust ma mingil juhul sõbrustamise tasemelt edasi ei lähe ja hoian suhte alati sellise, et saan ka oma mehe oma meessoost sõprade seltskonda kaasa võtta. Teen ka seda vahel, või astuvad sõbrad meie juurest läbi. See absoluutselt ei välista uute ja huvitavate inimestega tutvumist ja koos tegutsemist.  Flirtimise ma tõesti välistan, aga nalja ikka viskan ka võõraste meestega. Mees on samasugune, et me pakume üksteisele piisavalt vabadust, üksteist ei kontrolli aga ise peame järge, et uued huvitavad asjad meie kahe vahele ei saaks tulla.  Selleks peab muidugi üksteist usaldama ja olema kindel, et üksteisest hoolitakse. Ja kui siis kunagi selgub, et usaldus oli valesti paigutatud, mis siis sellest,  vähemalt on protsessi nauditud ja elust rõõmu tuntud.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen ka terve elu sama partneriga olnud ja ausalt öeldes on see olnud  pigem suur-suur kergendus, sest kindel võib olla, et jamasid ja probleeme tekib muudeski eluvaldkondades piisavalt ja hea, kui on vähemalt üks asi, millega stressama ja jaurama ei pea. Vaatan osasid naistuttavaid, kellel lisaks muudele eluga kaasas käivatele jamadele on veel ka suhtes mingi kurnav ja aeganõudev faas – kas selleks on otsimine, nurkade mahalihvimine või armumine, ausalt öeldes need kõik pigem segavad muu elu elamist, aga muid asju nagu tahaks ka teha (mina vähemalt) , mitte kogu aeg mingi suhtedraamaga jaurata, või pärast suhte purunemist jälle kilde kokku korjata.

Olen teemaalgataja ja mul täpselt sama, mujal eluvaldkondades piisavalt probleeme ja suhe on see, kus jaurata pole vaja. Käisin aga reisil sõbrannadega ja seal tundsin kohemaid, kuidas tahaks lihtsalt flirtida ja lasta üle, ma lihtsalt vajan seda meelikõditavat flirti ja liblikat kõhus tunnet, tean, et see läheb üle.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks nii paljud petavad, sest see flirt ja see liblikad kõhus tunne ongi nii tohutult mõnus ja ahvatlev ja sõltuvust tekitav.  Tõsi on see, et lihtsalt tuleb ise oma peas läbi mõelda, mis su elus kõige olulisem on ja siis valida, kas see valu, mida mehest ilma jäämine põhjustab, on ikka seda hetkelist flirdimõnu väärt. Mina ise olen asendanud selle flirdipõnevuse lihtsalt raamatute ja filmidega, kus saan mõelda end flirtiva osapoole kehasse ja nii neidsamu tundeid tegelikult kogeda ilma, et oma meest petaks.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

7 aastat koos, sina oled siis mida teinud need 7 aastat? Kas kõrvalt flirtinud või? Miks sa arvad, et lapsega koos panete leivad ühte kappi? Kas need siis juba ei olegi ühes kapis? Kust sa võtad, et mees peale 7 aastat nüüd järsku lapsi tahab? Kas sa veidi üle ei mõtle, sündmustest ette ei rutta?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas sa tahad lihtsalt flirtida? Keegi ei keela reisil olles või töö juures lihtsalt flirtida. Oma elukaaslasega koos olles pole seda küll vaja teha, et teistega edvistad(nagu siin eelnevas teemas), aga üksi kuskil käies ikka veits võib. Silmade volksutamises pole ju midagi hullu, hull on see, kui asi kaugemale areneb.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

7 aastat koos, sina oled siis mida teinud need 7 aastat? Kas kõrvalt flirtinud või? Miks sa arvad, et lapsega koos panete leivad ühte kappi? Kas need siis juba ei olegi ühes kapis? Kust sa võtad, et mees peale 7 aastat nüüd järsku lapsi tahab? Kas sa veidi üle ei mõtle, sündmustest ette ei rutta?

Ei ole kõrvalt flirtinud, aga on-off tahtmist on küll olnud. On küll ühes kapis, lihtsalt laps liidab ju kaks inimest eluks ajaks. Me oleme last üritanud saada üle aasta ja pole veel õnnestunud.

 

 

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on see kuulus 7-s kooseluaasta. See tuleb üle elada, siis on jälle kergem edasi minna. Väidetavalt hakkavad just siis inimesed kõrvalsuhteid otsima ning petavad oma kaasat. Samuti näitab statistika, et kõige rohkem lahutusi toimub just pärast seitset abieluaastat. See on aeg, mil niinimetatud mesinädalate õnn on lõplikult läbi ning armuleek ei põle enam nii heledalt, vaid maad võtab hoopis rahulolematus üksteise suhtes.

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

7 aastat koos, sina oled siis mida teinud need 7 aastat? Kas kõrvalt flirtinud või? Miks sa arvad, et lapsega koos panete leivad ühte kappi? Kas need siis juba ei olegi ühes kapis? Kust sa võtad, et mees peale 7 aastat nüüd järsku lapsi tahab? Kas sa veidi üle ei mõtle, sündmustest ette ei rutta?

Ei ole kõrvalt flirtinud, aga on-off tahtmist on küll olnud. On küll ühes kapis, lihtsalt laps liidab ju kaks inimest eluks ajaks. Me oleme last üritanud saada üle aasta ja pole veel õnnestunud.

Siis tuleb teha sul valikuid. Kui tunned, et õige mees ja õige samm suhtes saada last, pead ju ise midagi ka vastu andma. Perele, et pere püsiks. Pere pole ju ainult sina. Ehk siis endaga tööd tegema, et need mõtted flirdist ära kaoks ja asenduksid millegi perekesksemaga. Harilikult teeb vanus selle töö ära, aga sa pead mõtlema, miks sa flirdid. On see soov saada kinnitust millelegi, on see tähelepanu, ebakindlus, hüljatuse tunne, või kompenseerid midagi. Selles osas võib aidata nõustamine.

Vastasel korral tõesti rikud ära suhte, pereelu ja teed end õnnetuks.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siis tuleb teha sul valikuid. Kui tunned, et õige mees ja õige samm suhtes saada last, pead ju ise midagi ka vastu andma. Perele, et pere püsiks. Pere pole ju ainult sina. Ehk siis endaga tööd tegema, et need mõtted flirdist ära kaoks ja asenduksid millegi perekesksemaga. Harilikult teeb vanus selle töö ära, aga sa pead mõtlema, miks sa flirdid. On see soov saada kinnitust millelegi, on see tähelepanu, ebakindlus, hüljatuse tunne, või kompenseerid midagi. Selles osas võib aidata nõustamine.

Jaa, aga sama on ka mehepoolne panus.. on ka ju näha et ka mees on väsinud natuke ja ei jaksa a la enda eest hoolt kanda nii palju kui varem, käia trennis vms. Ehk siis see ju mõlemapoolne. Ilmselt on see tähelepanu ja tahe otsida “midagi paremat, kui endal on” kuna mma ise suhteliselt alfa-female, et teen kõik ise meeste ära, siis nii kuradima mõnus vahepeal kui keegi sind kuidagi erilisemalt hoolitseb või sulle tähelepanu annab. Eks see 7 aastat on pikk aeg ja ei ma ei arvagi,et peab olema sama lihtne kui esimeste aastate mesinädalate tunne…aga äkki see on muutunud mugavussuhteks ja me armastame ĂĽksteist kui sõbrad?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on see kuulus 7-s kooseluaasta.

Jep, 7-year itch 🙂

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

7 on 10le lähemal kui 5, sellepärast. Hirm on, et kas ongi kõik. Loomulik ja mööduv.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siis tuleb teha sul valikuid. Kui tunned, et õige mees ja õige samm suhtes saada last, pead ju ise midagi ka vastu andma. Perele, et pere püsiks. Pere pole ju ainult sina. Ehk siis endaga tööd tegema, et need mõtted flirdist ära kaoks ja asenduksid millegi perekesksemaga. Harilikult teeb vanus selle töö ära, aga sa pead mõtlema, miks sa flirdid. On see soov saada kinnitust millelegi, on see tähelepanu, ebakindlus, hüljatuse tunne, või kompenseerid midagi. Selles osas võib aidata nõustamine.

Jaa, aga sama on ka mehepoolne panus.. on ka ju näha et ka mees on väsinud natuke ja ei jaksa a la enda eest hoolt kanda nii palju kui varem, käia trennis vms. Ehk siis see ju mõlemapoolne. Ilmselt on see tähelepanu ja tahe otsida “midagi paremat, kui endal on” kuna mma ise suhteliselt alfa-female, et teen kõik ise meeste ära, siis nii kuradima mõnus vahepeal kui keegi sind kuidagi erilisemalt hoolitseb või sulle tähelepanu annab. Eks see 7 aastat on pikk aeg ja ei ma ei arvagi,et peab olema sama lihtne kui esimeste aastate mesinädalate tunne…aga äkki see on muutunud mugavussuhteks ja me armastame üksteist kui sõbrad?

Sõprusel põhinev armastus ongi see kõige õigem ja püsivam. Siin on nii palju lugusid, kus pole oldud kaua koos ja tuleb laps ja siis suhe puruneb, sest suhe on loodud valedel alustel. Sul on ju tugev baas loodud, mees on nii armastaja kui ka sõber. Mehe füüsilist vormi saab aga suunata tervislikkuse poole, näiteks hakkate koos liikumisega tegelema ja tervislikult toituma.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina tundsin sama moodi ja veidi pärast 8 aasta täitumist läksimegi lahku. Võib-olla vara hõisata ja kunagi nutan kibedaid pisaraid, et hea mehe minna lasin. Aga üksi on kuradi hea olla. Ja tegelikult ei ole ka meest aus kinni hoida vaid sellepärast, et kardad, et kui teda ei ole, siis äkki jään üksi.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Öeldakse, et nagu mõtled, nii ka läheb. Äkki sa ei mõtleks negatiivselt?

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ka minul oli sarnane olukord ning toona ei teadnud minagi, mispärast meeldib flirtida. Ilmselt kompenseerisin flirtimisega midagi, mis kodus puudu jäi – tähelepanu ja toetus. Olen ĂĽldiselt väga iseseisev, aga tähelepanelikkust ju vajad ikka. Mees kindlasti hoolis minust sisemuses, aga keskendus rohkem mu puuduste väljatoomisele, mistõttu mu enesehinnang langes. Komplimente või tunnustust ei kuulnud ma kodus peaaegu ĂĽldse. Hakkasin ka ise sarnast käitumist peegeldama ning see ei meeldinud mulle. Mingil hetkel tundsin, et mul ei ole enam armastust järel ja soovisin lahku minna. Flirtimisvajadus kadus täielikult kui kohtusin oma praeguse mehega, kes on minu osas väga tähelepanelik, aktsepteerib mind just nagu ma olen ning annab igati mõista, et olen talle oluline. Peegeldan seda sama vastu ja suhtes olla on väga kerge. Oleme koos juba pikki aastaid.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

mulle meeldib tutvuda uute inimestega ja flirt on see mis annab elule särtsu.

Siis on ju kõik hästi. Milleks üldse päris kooselust unistada? Lapsi saab ka pangast. Kindlasti ei suuda ka su elukaaslane, ei flirti ega uusi seksuaalahvatlusi vastustada. Sind see ei häiri, miks teda peaks häirima.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

palun trollidel siia mitte kirjutada, raiskate vaid oma aega 🙂

Olen oma elukaaslasega koos olnud 7 aastat ja ma armastan teda ja hoolin temast väga, me saame väga hästi läbi ja elu temaga on muretu. AGA mul on alati olnud see pool, kus ma tahaks tegelikult olla vaba ja vallaline, olla spontaanne ja vahepeal impulsiivne..ma ei saa midagi parata, et mulle meeldib tutvuda uute inimestega ja flirt on see mis annab elule särtsu. Ma kardan ka natuke seda, et kui me peaks saama ühise lapse ja paneme kõik nö. oma leivad ühte kappi, siis minust saab mõne aasta pärast potentsiaalselt masenduses ja depressiivne inimene, kes pole õnnelik. Kas peaksin enda säärased tunded maha suruma ja mitte laskma enda impulsiivsetel “tahan olla vaba” mõtetel minna?

Eriti tunnen neid tundeid, kui teen asju iseseisvalt ja saan aru,et ei vaja kedagi enda kõrvale, samas kui on emotsionaalselt rasked ajad, on ju alati hea kui keegi enda kõrval on.

Ma ei oskaks mitte ühelegile tuttavale sellest rääkida, ei taha et keegi paneks meie suhte küsimärgi alla, sest kõik on ju hästi, lihtsalt ilmset ma olen inimene kes vajab pidevat vaheldust…

Minu meelest pole selles midagi imelikku. Mul on väga hea mees, hea klapp, lõpmatult jututeemasid, üle 20 aasta abielu ja ikka ma taban end mitu korda aastas mõttelt, et läheks lahku. Jõuan isegi üürikorterite kuulutuste lappamiseni, et võtaks paar kotti ja laseks midagi selgitamata jalga. Jätaks ainult kirja, et jäta maja endale, ära mind otsi, aitäh, tahan omaette olla. Mis muidugi nii väikeses Eestis ei õnnestuks niiimoodi.
Reaalis siis aga ma ütlen mehele, et vajan üksiolemise aega ja sõidan kuskile 4-5-6 päevaks. Kasvõi teise linna hotelli. Varem enne koroonat välismaale või spaasse kuskile. Lülitan telefoni välja, töölt võtan puhkuse, kaasa pakin raamatuid. Poest ostan süüa ja juua ning kui Eestis olen, käin päeval restoranis ja jalutamas, muu aja olen hotellitoas.
On naisi, kes ei oskagi üksi olla. Minul on seda väga vaja, väga väga vaja. Kui koju tulen, siis esimese päeva ainult kraaksun, sest häält pole. Muidugi pole häält, kui 4-6 päeva oled ainult tere ja aitäh öelnud ning menüüst loetlenud oma tellimust. Rääkimine on ununenud.
Äkki sa peaksid ka lihtsalt omaette aega leidma ja mitte ainult juuksuri või trenni jagu.
Njah, enamik naisi muidugi ei usalda ka oma meest nii kauaks üksi, aga sel võivad olla oma vaimsele tervisele tõsised tagajärjed.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

palun trollidel siia mitte kirjutada, raiskate vaid oma aega 🙂

Olen oma elukaaslasega koos olnud 7 aastat ja ma armastan teda ja hoolin temast väga, me saame väga hästi läbi ja elu temaga on muretu. AGA mul on alati olnud see pool, kus ma tahaks tegelikult olla vaba ja vallaline, olla spontaanne ja vahepeal impulsiivne..ma ei saa midagi parata, et mulle meeldib tutvuda uute inimestega ja flirt on see mis annab elule särtsu. Ma kardan ka natuke seda, et kui me peaks saama ühise lapse ja paneme kõik nö. oma leivad ühte kappi, siis minust saab mõne aasta pärast potentsiaalselt masenduses ja depressiivne inimene, kes pole õnnelik. Kas peaksin enda säärased tunded maha suruma ja mitte laskma enda impulsiivsetel “tahan olla vaba” mõtetel minna?

Eriti tunnen neid tundeid, kui teen asju iseseisvalt ja saan aru,et ei vaja kedagi enda kõrvale, samas kui on emotsionaalselt rasked ajad, on ju alati hea kui keegi enda kõrval on.

Ma ei oskaks mitte ühelegile tuttavale sellest rääkida, ei taha et keegi paneks meie suhte küsimärgi alla, sest kõik on ju hästi, lihtsalt ilmset ma olen inimene kes vajab pidevat vaheldust…

Mina olen juba 20 aastat abielus ja meil on peres ka laps, armastan oma meest ja last väga! -, aga mida aeg edasi, seda rohkem mõistan, et ma ei ole loomu poolest tegelikult üldse pereinimene. Ei, ma ei taha teistega flirtida ega midagi taolist, minu puhul pole asi üldse selles. Ma tahaks lihtsalt arvestada üksnes iseenda vajaduste ja soovidega, tahaks teha seda,  ja ise tahan, ja siis, kui tahan. Mulle meeldib kohutavalt omaette huvipakkuvate tegevuste kallal nokitseda. Pereinimesena pean pidevalt mõtlema aga eelkõige teiste heaolule. Ja ma poleks iial arvanud, et muretsen oma pereliikmete pärast nii palju! See on kohutavalt kurnav. Kui olin üksik, oli elu nii lihtne ja muretu. Kooselu ja pereelu ongi üks pidev kompromisside tegemine ja teiste peale mõtlemine ja ma ei osanud ette näha, et see minu jaoks nii keeruline on.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

palun trollidel siia mitte kirjutada, raiskate vaid oma aega 🙂

Olen oma elukaaslasega koos olnud 7 aastat ja ma armastan teda ja hoolin temast väga, me saame väga hästi läbi ja elu temaga on muretu. AGA mul on alati olnud see pool, kus ma tahaks tegelikult olla vaba ja vallaline, olla spontaanne ja vahepeal impulsiivne..ma ei saa midagi parata, et mulle meeldib tutvuda uute inimestega ja flirt on see mis annab elule särtsu. Ma kardan ka natuke seda, et kui me peaks saama ühise lapse ja paneme kõik nö. oma leivad ühte kappi, siis minust saab mõne aasta pärast potentsiaalselt masenduses ja depressiivne inimene, kes pole õnnelik. Kas peaksin enda säärased tunded maha suruma ja mitte laskma enda impulsiivsetel “tahan olla vaba” mõtetel minna?

Eriti tunnen neid tundeid, kui teen asju iseseisvalt ja saan aru,et ei vaja kedagi enda kõrvale, samas kui on emotsionaalselt rasked ajad, on ju alati hea kui keegi enda kõrval on.

Ma ei oskaks mitte ühelegile tuttavale sellest rääkida, ei taha et keegi paneks meie suhte küsimärgi alla, sest kõik on ju hästi, lihtsalt ilmset ma olen inimene kes vajab pidevat vaheldust…

Mina olen juba 20 aastat abielus ja meil on peres ka laps, armastan oma meest ja last väga! -, aga mida aeg edasi, seda rohkem mõistan, et ma ei ole loomu poolest tegelikult üldse pereinimene. Ei, ma ei taha teistega flirtida ega midagi taolist, minu puhul pole asi üldse selles. Ma tahaks lihtsalt arvestada üksnes iseenda vajaduste ja soovidega, tahaks teha seda, ja ise tahan, ja siis, kui tahan. Mulle meeldib kohutavalt omaette huvipakkuvate tegevuste kallal nokitseda. Pereinimesena pean pidevalt mõtlema aga eelkõige teiste heaolule. Ja ma poleks iial arvanud, et muretsen oma pereliikmete pärast nii palju! See on kohutavalt kurnav. Kui olin üksik, oli elu nii lihtne ja muretu. Kooselu ja pereelu ongi üks pidev kompromisside tegemine ja teiste peale mõtlemine ja ma ei osanud ette näha, et see minu jaoks nii keeruline on.

Selel nimeks on mina egoism…..

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selel nimeks on mina egoism…..

Esimene kĂĽsimus – mis asi sel juhul on sina egoism 🙂
Teine kĂĽsimus – miks peab inimene tingimata kellegi teise nimel elama, miks ta ei võiks enda nimel elada? Eeldades, et lapsi pole või on nad täiskasvanud.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

NĂĽĂĽd hakkas ĂĽks troll kirjutama.

Mina nimelt arvan, et TA on inimene, kes tahab saada, kuid ei taha anda.

+1
-2
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 70 )


Esileht Pereelu ja suhted tahe olla vaba ja vallaline – miks?