Teema: tahe olla vaba ja vallaline – miks?

#3929567:

palun trollidel siia mitte kirjutada, raiskate vaid oma aega ????

Olen oma elukaaslasega koos olnud 7 aastat ja ma armastan teda ja hoolin temast väga, me saame väga hästi läbi ja elu temaga on muretu. AGA mul on alati olnud see pool, kus ma tahaks tegelikult olla vaba ja vallaline, olla spontaanne ja vahepeal impulsiivne..ma ei saa midagi parata, et mulle meeldib tutvuda uute inimestega ja flirt on see mis annab elule särtsu. Ma kardan ka natuke seda, et kui me peaks saama ühise lapse ja paneme kõik nö. oma leivad ühte kappi, siis minust saab mõne aasta pärast potentsiaalselt masenduses ja depressiivne inimene, kes pole õnnelik. Kas peaksin enda säärased tunded maha suruma ja mitte laskma enda impulsiivsetel “tahan olla vaba” mõtetel minna?

Eriti tunnen neid tundeid, kui teen asju iseseisvalt ja saan aru,et ei vaja kedagi enda kõrvale, samas kui on emotsionaalselt rasked ajad, on ju alati hea kui keegi enda kõrval on.

Ma ei oskaks mitte ühelegile tuttavale sellest rääkida, ei taha et keegi paneks meie suhte küsimärgi alla, sest kõik on ju hästi, lihtsalt ilmset ma olen inimene kes vajab pidevat vaheldust…

Selline probeem laheneb tavaliselt ise. Ma arvan, et pruugib sul veel natuke mõned aastad  oodata ja siis avastad, et mingi aja pärast ei tahagi niiväga enam keegi sinuga flirtida ja  siis pead niikuinii mingi muu vaheldusrikkuse välja mõtlema. Oled  muid lõbustusi  või vaheldust pakkuvaid tegevusi ka proovinud, mis paremini ajahambale vastu peaksid?

#3929581:

#3929567:

palun trollidel siia mitte kirjutada, raiskate vaid oma aega ????

Olen oma elukaaslasega koos olnud 7 aastat ja ma armastan teda ja hoolin temast väga, me saame väga hästi läbi ja elu temaga on muretu. AGA mul on alati olnud see pool, kus ma tahaks tegelikult olla vaba ja vallaline, olla spontaanne ja vahepeal impulsiivne..ma ei saa midagi parata, et mulle meeldib tutvuda uute inimestega ja flirt on see mis annab elule särtsu. Ma kardan ka natuke seda, et kui me peaks saama ühise lapse ja paneme kõik nö. oma leivad ühte kappi, siis minust saab mõne aasta pärast potentsiaalselt masenduses ja depressiivne inimene, kes pole õnnelik. Kas peaksin enda säärased tunded maha suruma ja mitte laskma enda impulsiivsetel “tahan olla vaba” mõtetel minna?

Eriti tunnen neid tundeid, kui teen asju iseseisvalt ja saan aru,et ei vaja kedagi enda kõrvale, samas kui on emotsionaalselt rasked ajad, on ju alati hea kui keegi enda kõrval on.

Ma ei oskaks mitte ühelegile tuttavale sellest rääkida, ei taha et keegi paneks meie suhte küsimärgi alla, sest kõik on ju hästi, lihtsalt ilmset ma olen inimene kes vajab pidevat vaheldust…

Selline probeem laheneb tavaliselt ise. Ma arvan, et pruugib sul veel natuke mõned aastad oodata ja siis avastad, et mingi aja pärast ei tahagi niiväga enam keegi sinuga flirtida ja siis pead niikuinii mingi muu vaheldusrikkuse välja mõtlema. Oled muid lõbustusi või vaheldust pakkuvaid tegevusi ka proovinud, mis paremini ajahambale vastu peaksid?

Jah, arusaadav! Aga äkki olen suhtes kinni ja vajan veel otsinguid, et leida endale sobivaim partner? See on ainus suhe mis mul olnud on, samuti pole mul olnud nö. “ringitõmbamise” perioode, sest esimest korda vahekorras olin samuti oma praeguse elukaaslasega. Äkki vajan pausi? Et uurida kas ma olen õiges kohas üldse..

Kui sa vajad ainult meelikõditavat flirti, aga mitte seksi või lausa püsiarmukest – siis sul on vaja sõbrannasid, kellega aegajalt väljas käia ja kuskil ööklubis flirtida.

Mind ennast aitas selles küsimuses peale teise lapse LHP-d töö kõrvalt õppimine. Juhtus nii, et ühe kursavennaga tekkis selline flirtimisklapp ja tõesti, oli mõnus. Seda enam, et mina juba 35+ , aga tüüp oli 25 ringis, siis kõditas meeli küll 10a nooremaga sellise klapi leidmine. Kool sai läbi ja kumbki läksime oma teed, ilma, et midagi nö juhtunus oleks, aga see aitas mind välja sellest 4a kodusolemisega kaasnenud masendumise tundest

#3929587:

#3929581:

#3929567:

palun trollidel siia mitte kirjutada, raiskate vaid oma aega ????

Olen oma elukaaslasega koos olnud 7 aastat ja ma armastan teda ja hoolin temast väga, me saame väga hästi läbi ja elu temaga on muretu. AGA mul on alati olnud see pool, kus ma tahaks tegelikult olla vaba ja vallaline, olla spontaanne ja vahepeal impulsiivne..ma ei saa midagi parata, et mulle meeldib tutvuda uute inimestega ja flirt on see mis annab elule särtsu. Ma kardan ka natuke seda, et kui me peaks saama ühise lapse ja paneme kõik nö. oma leivad ühte kappi, siis minust saab mõne aasta pärast potentsiaalselt masenduses ja depressiivne inimene, kes pole õnnelik. Kas peaksin enda säärased tunded maha suruma ja mitte laskma enda impulsiivsetel “tahan olla vaba” mõtetel minna?

Eriti tunnen neid tundeid, kui teen asju iseseisvalt ja saan aru,et ei vaja kedagi enda kõrvale, samas kui on emotsionaalselt rasked ajad, on ju alati hea kui keegi enda kõrval on.

Ma ei oskaks mitte ühelegile tuttavale sellest rääkida, ei taha et keegi paneks meie suhte küsimärgi alla, sest kõik on ju hästi, lihtsalt ilmset ma olen inimene kes vajab pidevat vaheldust…

Selline probeem laheneb tavaliselt ise. Ma arvan, et pruugib sul veel natuke mõned aastad oodata ja siis avastad, et mingi aja pärast ei tahagi niiväga enam keegi sinuga flirtida ja siis pead niikuinii mingi muu vaheldusrikkuse välja mõtlema. Oled muid lõbustusi või vaheldust pakkuvaid tegevusi ka proovinud, mis paremini ajahambale vastu peaksid?

Jah, arusaadav! Aga äkki olen suhtes kinni ja vajan veel otsinguid, et leida endale sobivaim partner? See on ainus suhe mis mul olnud on, samuti pole mul olnud nö. “ringitõmbamise” perioode, sest esimest korda vahekorras olin samuti oma praeguse elukaaslasega. Äkki vajan pausi? Et uurida kas ma olen õiges kohas üldse..

Ma olen ka terve elu sama partneriga olnud ja ausalt öeldes on see olnud  pigem suur-suur kergendus, sest kindel võib olla, et jamasid ja probleeme tekib muudeski eluvaldkondades piisavalt ja hea, kui on vähemalt üks asi, millega stressama ja jaurama ei pea. Vaatan osasid naistuttavaid, kellel lisaks muudele eluga kaasas käivatele jamadele on veel ka suhtes mingi kurnav ja aeganõudev faas – kas selleks on otsimine, nurkade mahalihvimine või armumine, ausalt öeldes need kõik pigem segavad muu elu elamist, aga muid asju nagu tahaks ka teha (mina vähemalt) , mitte kogu aeg mingi suhtedraamaga jaurata, või pärast suhte purunemist jälle kilde kokku korjata.

#3929603:

Ma olen ka terve elu sama partneriga olnud ja ausalt öeldes on see olnud  pigem suur-suur kergendus, sest kindel võib olla, et jamasid ja probleeme tekib muudeski eluvaldkondades piisavalt ja hea, kui on vähemalt üks asi, millega stressama ja jaurama ei pea. Vaatan osasid naistuttavaid, kellel lisaks muudele eluga kaasas käivatele jamadele on veel ka suhtes mingi kurnav ja aeganõudev faas – kas selleks on otsimine, nurkade mahalihvimine või armumine, ausalt öeldes need kõik pigem segavad muu elu elamist, aga muid asju nagu tahaks ka teha (mina vähemalt) , mitte kogu aeg mingi suhtedraamaga jaurata, või pärast suhte purunemist jälle kilde kokku korjata.

Olen teemaalgataja ja mul täpselt sama, mujal eluvaldkondades piisavalt probleeme ja suhe on see, kus jaurata pole vaja. Käisin aga reisil sõbrannadega ja seal tundsin kohemaid, kuidas tahaks lihtsalt flirtida ja lasta üle, ma lihtsalt vajan seda meelikõditavat flirti ja liblikat kõhus tunnet, tean, et see läheb üle.

7 aastat koos, sina oled siis mida teinud need 7 aastat? Kas kõrvalt flirtinud või? Miks sa arvad, et lapsega koos panete leivad ühte kappi? Kas need siis juba ei olegi ühes kapis? Kust sa võtad, et mees peale 7 aastat nüüd järsku lapsi tahab? Kas sa veidi üle ei mõtle, sündmustest ette ei rutta?

#3929627:

7 aastat koos, sina oled siis mida teinud need 7 aastat? Kas kõrvalt flirtinud või? Miks sa arvad, et lapsega koos panete leivad ühte kappi? Kas need siis juba ei olegi ühes kapis? Kust sa võtad, et mees peale 7 aastat nüüd järsku lapsi tahab? Kas sa veidi üle ei mõtle, sündmustest ette ei rutta?

Ei ole kõrvalt flirtinud, aga on-off tahtmist on küll olnud. On küll ühes kapis, lihtsalt laps liidab ju kaks inimest eluks ajaks. Me oleme last üritanud saada üle aasta ja pole veel õnnestunud.

#3929639:

#3929627:

7 aastat koos, sina oled siis mida teinud need 7 aastat? Kas kõrvalt flirtinud või? Miks sa arvad, et lapsega koos panete leivad ühte kappi? Kas need siis juba ei olegi ühes kapis? Kust sa võtad, et mees peale 7 aastat nüüd järsku lapsi tahab? Kas sa veidi üle ei mõtle, sündmustest ette ei rutta?

Ei ole kõrvalt flirtinud, aga on-off tahtmist on küll olnud. On küll ühes kapis, lihtsalt laps liidab ju kaks inimest eluks ajaks. Me oleme last üritanud saada üle aasta ja pole veel õnnestunud.

Siis tuleb teha sul valikuid. Kui tunned, et õige mees ja õige samm suhtes saada last, pead ju ise midagi ka vastu andma. Perele, et pere püsiks. Pere pole ju ainult sina. Ehk siis endaga tööd tegema, et need mõtted flirdist ära kaoks ja asenduksid millegi perekesksemaga. Harilikult teeb vanus selle töö ära, aga sa pead mõtlema, miks sa flirdid. On see soov saada kinnitust millelegi, on see tähelepanu, ebakindlus, hüljatuse tunne, või kompenseerid midagi. Selles osas võib aidata nõustamine.

Vastasel korral tõesti rikud ära suhte, pereelu ja teed end õnnetuks.

#3929644:

See on see kuulus 7-s kooseluaasta.

Jep, 7-year itch 🙂

#3929649:

#3929648:

Siis tuleb teha sul valikuid. Kui tunned, et õige mees ja õige samm suhtes saada last, pead ju ise midagi ka vastu andma. Perele, et pere püsiks. Pere pole ju ainult sina. Ehk siis endaga tööd tegema, et need mõtted flirdist ära kaoks ja asenduksid millegi perekesksemaga. Harilikult teeb vanus selle töö ära, aga sa pead mõtlema, miks sa flirdid. On see soov saada kinnitust millelegi, on see tähelepanu, ebakindlus, hüljatuse tunne, või kompenseerid midagi. Selles osas võib aidata nõustamine.

Jaa, aga sama on ka mehepoolne panus.. on ka ju näha et ka mees on väsinud natuke ja ei jaksa a la enda eest hoolt kanda nii palju kui varem, käia trennis vms. Ehk siis see ju mõlemapoolne. Ilmselt on see tähelepanu ja tahe otsida “midagi paremat, kui endal on” kuna mma ise suhteliselt alfa-female, et teen kõik ise meeste ära, siis nii kuradima mõnus vahepeal kui keegi sind kuidagi erilisemalt hoolitseb või sulle tähelepanu annab. Eks see 7 aastat on pikk aeg ja ei ma ei arvagi,et peab olema sama lihtne kui esimeste aastate mesinädalate tunne…aga äkki see on muutunud mugavussuhteks ja me armastame üksteist kui sõbrad?

Sõprusel põhinev armastus ongi see kõige õigem ja püsivam. Siin on nii palju lugusid, kus pole oldud kaua koos ja tuleb laps ja siis suhe puruneb, sest suhe on loodud valedel alustel. Sul on ju tugev baas loodud, mees on nii armastaja kui ka sõber. Mehe füüsilist vormi saab aga suunata tervislikkuse poole, näiteks hakkate koos liikumisega tegelema ja tervislikult toituma.

Öeldakse, et nagu mõtled, nii ka läheb. Äkki sa ei mõtleks negatiivselt?

#3929567:

mulle meeldib tutvuda uute inimestega ja flirt on see mis annab elule särtsu.

Siis on ju kõik hästi. Milleks üldse päris kooselust unistada? Lapsi saab ka pangast. Kindlasti ei suuda ka su elukaaslane, ei flirti ega uusi seksuaalahvatlusi vastustada. Sind see ei häiri, miks teda peaks häirima.

#3929567:

palun trollidel siia mitte kirjutada, raiskate vaid oma aega ????

Olen oma elukaaslasega koos olnud 7 aastat ja ma armastan teda ja hoolin temast väga, me saame väga hästi läbi ja elu temaga on muretu. AGA mul on alati olnud see pool, kus ma tahaks tegelikult olla vaba ja vallaline, olla spontaanne ja vahepeal impulsiivne..ma ei saa midagi parata, et mulle meeldib tutvuda uute inimestega ja flirt on see mis annab elule särtsu. Ma kardan ka natuke seda, et kui me peaks saama ühise lapse ja paneme kõik nö. oma leivad ühte kappi, siis minust saab mõne aasta pärast potentsiaalselt masenduses ja depressiivne inimene, kes pole õnnelik. Kas peaksin enda säärased tunded maha suruma ja mitte laskma enda impulsiivsetel “tahan olla vaba” mõtetel minna?

Eriti tunnen neid tundeid, kui teen asju iseseisvalt ja saan aru,et ei vaja kedagi enda kõrvale, samas kui on emotsionaalselt rasked ajad, on ju alati hea kui keegi enda kõrval on.

Ma ei oskaks mitte ühelegile tuttavale sellest rääkida, ei taha et keegi paneks meie suhte küsimärgi alla, sest kõik on ju hästi, lihtsalt ilmset ma olen inimene kes vajab pidevat vaheldust…

Mina olen juba 20 aastat abielus ja meil on peres ka laps, armastan oma meest ja last väga! -, aga mida aeg edasi, seda rohkem mõistan, et ma ei ole loomu poolest tegelikult üldse pereinimene. Ei, ma ei taha teistega flirtida ega midagi taolist, minu puhul pole asi üldse selles. Ma tahaks lihtsalt arvestada üksnes iseenda vajaduste ja soovidega, tahaks teha seda,  ja ise tahan, ja siis, kui tahan. Mulle meeldib kohutavalt omaette huvipakkuvate tegevuste kallal nokitseda. Pereinimesena pean pidevalt mõtlema aga eelkõige teiste heaolule. Ja ma poleks iial arvanud, et muretsen oma pereliikmete pärast nii palju! See on kohutavalt kurnav. Kui olin üksik, oli elu nii lihtne ja muretu. Kooselu ja pereelu ongi üks pidev kompromisside tegemine ja teiste peale mõtlemine ja ma ei osanud ette näha, et see minu jaoks nii keeruline on.

#3929835:

Selel nimeks on mina egoism…..

Esimene küsimus – mis asi sel juhul on sina egoism 🙂
Teine küsimus – miks peab inimene tingimata kellegi teise nimel elama, miks ta ei võiks enda nimel elada? Eeldades, et lapsi pole või on nad täiskasvanud.