Teema: Täiskasvanud, kellel puudus olemata olnud emalikust hoolest

Minul on oma emale üks etteheide, mis aga laienes sadadele ja tuhandetele valusatele hetkedele lapsepõlvest.

Tema käitumine minuga ei sõltunud vähimalgi määral minust. Kui tubli ma olin või kui hästi midagi tegin, kui kenasti koera õpetasin, kui abivalmis olin. Tema käitumine minuga sõltus ainult sellest, kuidas tal tööl oli läinud või poes või liikluses – ühesõnaga, mis tujus ta oli. Ja seda tuju ei mõjutanud kunagi mina!

Kui ema tuli koju ja ma olin näiteks pannkooke teinud, võis ta rõõmustada ja nalja visata, aga võis ka uksi paugutades mu oma tuppa saata ja pannkoogid koera kaussi visata. Sõltus, kas näiteks kingad pigistasid või oli isa midagi armsat talle öelnud.

Kui tal oli mingi töömure, olmeprobeem või isaga tüli, siis ma võisin kasvõi kõrvade peal käia, kaheksa kiituskirja saada, kolm olümpiaadi võita, kahed kardinad õmmelda ja terve pere pesu ära triikida, põlastava sisina osaliseks sain ikka. Ole vait, mine eest ära vms.

Oma lastega püüdsin alati käituda nii, nagu just nendega oli põhjust käituda. Alati ei õnnestu muidgi, ikka tahaks töölt tulles koti nurka lajatada ja et keegi midagi kohe minult ei nõuaks, isegi tähelepanu. Aga ma püuan! Ema ei püüdnudki.

Oligi lihtsam olla kodust võimalikult ära. Õnneks oli mul koer ja sellega ka põhjust kodust ära olla ja ööseks vaikselt oma tuppa pugeda.

#3504095:

Teemaalgataja, kui sa emaga lapsepõlvemälestusi, hingehaavu ja nn suhtesõlmesid silmast silma arutada ei saa, siis võiksid talle äkki kirja kirjutada? Ja ise otsustad, kas paned selle posti või mitte. Sel viisil saad kõik haiget tegeva hinge pealt ära ja ehk tuleb lõpuks ka leppimine..?

Puudujäänud emaarmastus teeb loomulikult haiget, aeg võib seda valu leevendada, aga ei kaota. Mu abikaasal on sarnane lugu, ta ema just nagu ei osanuks ema olla. Kurb. Ja rumalad on need, kes väidavad, et peaasi, et lapsel riided seljas ja kõht täis. Vot sellised inimesed ei tohiks kindlasti lapsi saada.

Mina kirjutasin kunagi kirju emale, isegi posti panin mõned. Ei aidanud need suurt midagi, nende postipandud kirjade peale tuli veel ka solvav reaktsioon. Kui inimesel ei ole empaatiat, siis ei ole.

#3503924:

Nii nõukaajal kui ka praegu on vanemaid, kes arvavad, et kõik, mida laps vajab, on täis kõht ja puhtad riided seljas. Ometi oldi juba nõukaajal tehtud uurimistöid, mis selle ümber lükkasid ja rõhutasid hoolitsuse tähtsust. Vanasti lihtsalt polnud info nii kättesaadav kui praegu ja levis üleüldine hirm lapse ärahellitamise ees. Aga sellest hoolimata enamik emasid ikkagi armastasid oma lapsi, hoolitsesid nende eest ja tahtsid neile head.

Sellel trollil siin, kes nähvab, et saage juba üle sellest, et ema ei hooli, on jäänud samuti lapsepõlves mingid vajadused rahuldamata ja seepärast pole ta ajus empaatia arenenud. Kõik rahuldamata vajadused jätavad oma jälje. Une- ja toidupuudus on väga kergelt ja selgelt nähtavad ja kõrvaldatavad. Emotsionaalsed vajadused, eelkõige turvatunne ei ole söögist vähem oluline, kuid selle vajaka jäämisel on vähem nähtavad, teiste silma alt peidus toimuvad palju pikemaajalised kõrvalmõjud. Ja selle mõju kogu ülejäänud elule pisendada ja nöökida on äärmiselt inetu.

#3503244:

Mind kandis veel 2 nädalat üle ja haiglas nähti ka kurja vaeva, et ma ära sünniks. Ju ma juba üsas olles teadsin, et midagi head tulemas ei ole. Nii, et ei ma tahtnud midagi siia ilma tullagi ja sellele emale.

Minu teine laps läks ka 2 nädalat üle ja sünnitus oli samuti õudus kuubis. Tal oli gbs põletik, mis ta aju ilmselt igaveseks muutis ja ta on natuke erilisem ja keerulisem laps. Kusjuures, täpselt täna ongi tema sünnipäev. Ta saab 6aastaseks ja ma ootan, et kell 7 saaks ja ma ta lauluga üles äratada saaksin. Teda ootab ülikallis kingitus, millega me koos pikalt tegutseda saame ja lõbus päev Vembu-Tembumaal. Mul on väga kahju, et sinul nii nõme ema oli ja justkui sind oma valikutes ja mitte plaanipäraselt läinud elus süüdistas. Minu laps pole kindlasti süüdi, et tema sündimise asjaolud olid sellised. Ma armastan teda üle kõige ja oleksin kohutavalt õnnetu, kui tema tunneks täiskasvanuna, et ta tegelikult ei tahtnud siia ilma üldse tulla ja seepärast oma sünniga ilmselt viivitaski. Ma olen väga empaatiline inimene, aga neid, kes oma lastest ei hooli, ma mõista ei suuda, sest mu mõistus lihtsalt sinnani ei küündi.

Ma ei tea, et kust see tuleb, äkki kuskilt väga sügavalt mälusopist, aga seoses enda sünniga ja emaga on tulnud mulle pähe selline lause nagu ,et saatanasigitis sündis. Ma ei usu, et nii hull sai asi olla, aga samas ma usun, et ema pidas isa saatanaks, sest isal oli alkoprobleemid ja vahel peksis ema. Ka mina elasin imikuna ja ka veel väikelapsena selle sees ema jutu jörgi, aga kusjuures ma ei mäleta üldse oma lapsepõlve. See oleks nagu mu mälust pühitud. Äkki ajapikku meenuvad mingid hetked ja repliigid. Ühte hetke mäletan ja mäletan ka oma mõtteid, kus arvasin, et mind jäeti maha ja kunagi mu juurde keegi enam ei tule. Isegi jõudsin selle mõttega sel hetkel lõpuks juba leppidagi. Ootasin aknal, et lapsehoidja, kes mu natukeseks üksi jättis, juba tagasi tuleks ja olin maksimaalselt 4 aastane. Olen mõelnud ka minna teraapiasse või psühholoogi juurde, aga olen arvamusel, et lõpuks igaüks saab tegelikult vaid ise ennast aidata.
Sünnitustest ei saa muidugi järeldada, sellel on palju erinevaid nüansse. Minu 1 sünnitus oli hästi rahulik ja normaalne, kestis 8 tundi. Teine kestis alla tunni, aga oli liiga kiire, 2 nädalat varem ja vist sain ise ehmatusest ja mitte valmis olemisest väikese trauma sellest. Planeeritud oli kõik teisiti, eraämmaemand, mees ka. Lõpuks polnud kedagi, olin üksi olude sunnil. Lapsed on mõlemad väga hoitud.

#3504098:

Mina kirjutasin kunagi kirju emale, isegi posti panin mõned. Ei aidanud need suurt midagi, nende postipandud kirjade peale tuli veel ka solvav reaktsioon. Kui inimesel ei ole empaatiat, siis ei ole.

Tegelikult ei ole vaja või isegi on parem sellesse isikliku tervenemisse MITTE seda teist poolt segada, kes oma viga ei mõista. Sealt ei tule sel juhul tuge, sinu hingehaavadele kaasatundmise ja mälestuste lahkamise asemel tuleb siis sealt süüdistusi (sest ta tunneb ennast rünnatuna) ja uusi haavu, parimal juhul tõesti rohkem-vähemsiiras vabandus ja mõistmine, aga keegi ei jõua ega ole valmis üksikasjadeni ja pikalt lahkama seda, mida ja kuidas ta ikka valesti tegi. Enamasti selline ema ei teinudki midagi valesti oma arust või on tema käitumises kõik teised muud süüdi (sageli saab laps ise ka süüdistada, miks ta siis oli nii- ja naasugune). Tegelikult on andeksandmine ja ülesaamine sinu oma siseasi.

Parem võta psühholoog appi. Ja kui on õige hetk, siis emaga üks jutuajamine teha. Kui emal oleks olnud emotsionaalset intelligentsust ja emalikkust, siis poleks neid hingehaavu olemas, aga ta lihtsalt ei ole selline materjal. Paranemisprotsessi ta tõenäoliselt toetada ei suuda. Ja mingist hetkest on siiski täiskasvanuelu osa ISE oma elu eest vastutus võtta, oli see mis oli, see on tegelikult möödas, edasine on enda vastutada.

#3504427:

Ma küll ei lugenud kuskilt välja, et mõni oleks palunud teemaalgatajal asjast üle saada. Oli ka nii või.

Jätsid ilmselt esimese lehekülje siis lugemata. Seal oli ühe kommenteerija arvamus selline, et saa lihtsalt üle ja kõik. Nopped tema kommentaaridest:

#3502780:

Nüüd aga jääb pigem mulje, et sa ei saa sellest üle

#3502780:

Oleks ehk aeg üle saada

#3502857:

sellega lepidki kui paratamatusega.

No mis nii viga maailma parandada. Siis võiks ju haiglasse ka minna ja öelda, et saage kõik lihtsalt terveks.

#3504620:

Pole mõtet sellise inimesega, kellele sa vastasid, vaielda. Hoolimatuid emasid tulevad tavaliselt kaitsma need, kellel tõenäoliselt king selles samas vallas pigistab. Neil on tõenäoliselt probleemid oma lastega, kes neid hoolimatuses süüdistavad või kes nendega suhtlemise on isegi täielikult lõpetanud ja kes nüüd püüavad ennast (ja seetõttu ka teisi sarnaseid emasid) meeleheitlikult õigustada, sest tõde oleks liiga valus kannatada.

Nad ei suuda iialgi lapse valu lõpuni kuulata, sest see tooks kaasa massiivse süütunde, mida tuleb vältida iga hinna eest. Sellest ka kohe see “aga miks sa ema ei püüa mõista” teema peale hüppamine. Paraku seni, kuni sellised inimesed ei julge ausalt lõpuni kuulata, neid keegi aidata ei saa. Psühhoterapeut muidugi saaks, aga selle poole nad ju ei pöördu, sest see eeldaks, et mingi sein on juba murenema hakanud.

Üldiselt täielik paranoia! Hoolimatusest oli juba eelpool juttu, mina ka ei tea, miks meil jäetakse lahutuse puhul lapsed ainult ühe vanema “hoolida”!?

#3505314:

Lapse asi pole emale kaasa tunda ja teda mõista.

No siis ongi mure peas ja muhk otsa ees.

#3505314:

Täiskasvanute töö on lapsi armastada ja nende eest hoolitseda. Kui seda viimast tehakse, hakkavad normaalsed lapsed ise ka oma vanematest hoolima.

Seda ma ju räägingi, et isad lastega liivakasti mängima, mitte nii, et maksan aga poolt miinimumi ja mis seal kodus tegelikult toimub, see ei huvita mitte kedagi.

#3505314:

Et laps peab olema ema jalamatt?

Teavitage kohtuid, rääkige ka neile hoolimatutest emadest.

Mina olen 38 ja ikka imestan, kui kurvalt ma end ema tõttu tunda võin. Ta polnudki kõige hullem ema selles mõttes, et ta ei löönud, ei mönitanud, aga ta sai meid väga noorena ja ei suutnud lastele pühenduda, liiga palju oli huvitavaid tegemisi, inimesi. Lisaks ei ole ta ka väga empaatiline inimene – nüüd mõistan, et ta on lihtsalt täielik nartsissist. Mingis mõttes on see kergendust pakkuv, aga ei suuda ära vötta seda kurbust, et mul pole sooja ema, kelle rüppe minna, pole kunagi olnud. Inimesed, kes seda kogenud pole, seda spetsiifilist ema-külmust, ei saagi aru saada, et asi pole lihtsalt selles, et ema ei viitsinud piisavalt mängida või tal oli ka oma elu.

Üks India psühhiaater räägib väga palju nartsissismist ja siin on tema jutt nartsissistlikest emadest. Tema kasutab terminit “lein” selle kurbuse kohta, mida mainisin. Just nii ma siiamaani tunnen aegajalt, kui unustan end jälle unistama oma emast, keda pole.

https://youtu.be/VedPxLtgcLE

Aitäh teemaalgatajale selle teema eest ja sellele trollile ka, kes siin oma empaatiavõimetut teksti üha kordab nagu rikkis grammofon. Ja kõigile kommenteerijatele, kes leiavad, et see inimene on justnimelt empaatiavõimeta.
Kuna ka minu elus on emaga probleeme olnud ja ka mulle on hoolimatult nähvatud, et saa üle, on hea teada, et suurem osa inimesi siiski suudavad end teiste kingadesse ette kujutada ehk omavad empaatiavõimet.

tean ka hästi, millest teemaalgataja räägib, aga pole môtet siin kirjeldada…kuidas aga selle tühjuse ja kurbusega toime ôppisin tulema, siis peamiselt vist lihtsalt aeg, aga aastaid teraapiat, mis sisaldas endas mitut faasi, esiteks, et julgesin tunnistada, et tunnen oma ema suhtes viha, teiseks, tôdeda, et mida kogesin oma lapsepôlves, ei olnud minu suhtes ôiglane, kolmandaks, et tema poolt pole môtet kahju heastamist loota, ja siis sellegipoolest andeks anda ja keskenduda endale ja oma elule – lahti lasta minevikust ja vaadata tulevikku. nüüd saan endale juba lubada olla oma ema emaduse suhtes neutraalsem, ja näen, et ta oli suures osas vôtnud üle oma ema puuduliku mudeli, ja oli üldse sel ajal üksi,depressioonis ja kurnatud. aga muidugi ei ole vaja otsida mingeid vabandusi, kui laps on hooleta jäetud, lihtsalt distantsilt on vôimalik analüüsida.
praeguseks on lein leinatud, ainult pettumus ja tühjus veel aeg-ajalt kummitab. aga jah, nagu öeldud, ravin ennast ise hea ema olles, sest tean jälgida, mida vältida, et mitte oma murede alla mattudes näiteks last ära unustada.

#3511895:

#3509297:

Aitäh teemaalgatajale selle teema eest ja sellele trollile ka, kes siin oma empaatiavõimetut teksti üha kordab nagu rikkis grammofon. Ja kõigile kommenteerijatele, kes leiavad, et see inimene on justnimelt empaatiavõimeta.

Kuna ka minu elus on emaga probleeme olnud ja ka mulle on hoolimatult nähvatud, et saa üle, on hea teada, et suurem osa inimesi siiski suudavad end teiste kingadesse ette kujutada ehk omavad empaatiavõimet.

Empaatia ei jaga inimest heaks ja halvaks, empaatia ei hülga vastaspoolt, ka mitte juhul kus vastaspool ongi eksinud. Nii, et kõrvaltvaataja peabki korraga seisma kahes erinevas kingas. Millegipärast see jälle siinolijatele ei sobi.

Keegi ei õigusta, keegi ei süüdista ja mitte keegi ei mõista kohut, kuid kommentaari autorid võiksid ka ise empaatsust väljendada. Jõuamegi tegelikult jälle oma looga sinnamaani, et oma kingadest tuleb ka aegajalt käia väljas.

Empaatiavõimekamad mõtlevad justnimelt “küll on õudne”, ja kuidas seda edaspidi vältida.

Issand, Sa näed ja ei müristagi!
????

Kurb on lugeda, et nii palju on emasid, kellele lapsed on lausa vastunäidustatud. Minu lapsepõlv saadab mind ka siiani, kahjuks. Ema peksis mind tihti ja nagu keegi juba eelpool kirjutas, kõik olenes tema tujudest. Tuju oli tal enamasti halb, sest ta oli joodik ja eks pohmelliga ongi halb. Rihma sain alati pandla poolega. Juba veidi suuremana, pidin teda tihti voodisse talutama. Eriti jäleda mälestusena meenub, et kui ta laua taga jorutas ja teda näpuga õrnalt puudutasin, kukkus ta lihtsalt ümber. See oli nii vastik. Füüsilisest vägivallast oli kindlasti hirmsam vaimne. Lolliks, räpakaks jne sõimamine. “Mis mehe sina küll endale kunagi saad, sa oled nii räpane”. “Said matemaatikas kolme, väga hea ju, sa ei suudakski enamat, kõikide pea matemaatikat ei võtagi…” Olin tegelikult nutikas tüdruk, aga mul puudus igasugune kodune tugi ja hool. Teises klassis hakkasin süstemaatiliselt kooli hilinema. Ei olnud kedagi, kes ärataks. Algklassi õpetaja mõnitas mind mu hilinemiste pärast terve klassi ees, kutsus Unimütsiks. Pani hoolsuse hinde tunnistuselr kahe, mille siis hiljem mingist halastusest vist, žiletiga maha kraapinud ja kolmeks parandanud oli. Minu sõbrannad ei julgenud/tahtnud mulle kunagi külla tulla. Ei teadnud miks, kuni üks neist ütles:”sinu ema on alati nii kuri…” Mõtlesin lapsena tihti, et ta ei olegi minu ema, küllap leidis mu lihtsalt kuskilt ja mul on tegelikult hoopis teised vanemad. Hästi valus ja raske on seda kõike meenutada. Olen väga tänulik kahele inimesele oma elus: oma vanaemale, kes mind oma surmani (olin siis 7-aastane) kasvatas ja oma inglise keele õpetajale, kes mu peale tunde jättis ja minuga südamest-südamesse rääkis. Ta küsis: “sa oled väga tark tüdruk, miks sa ei õpi?” Ega ma talle vist vastata osanud, aga õppima hakkasin küll. Minu hinded paranesid kõikides ainetes. Paraku oli raske täita auke, mis matemaatikas tekkinud olid. Kompleks, et ma pole piisavalt tark, on mul ka siiani.
Emaga suhtlen. Ta ei joo enam, jättis päevapealt maha. On olnud perioode, kus suhtlemises on paar kuud vahele jäänud. Aga ema on ema, see üks ja ainus ja ta lihtsalt ei osanud, ei tulnud välja. Kõigil ei tulegi vist.
Mul on ka noorem õde, kellesse ema suhtus hoopis teisiti. Ta on väga ära poputatud ja ei saa kuidagi oma eluga hakkama. Olen oma õe peale kade ja ei saa aru, et miks nii, miks ta teda niimoodi eelistas. Miks sellised äärmused? Aga, mis seal ikka, tuleb üle olla sellest kõigest. Oluline on, et olen ise hoopis teistsugune ema. Vabandust, kui tekst kohati raskesti loetav ja hüplev on, emotsionaalne seisund on hetkel selline????