Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Täiskasvanuna õigusteadust õppima
Olen mõttes mõlgutanud võimalust õpingutega teisele ringile minna. Oman praegusel erialal magistrikraadi ja olen otsustanud alustada uuesti bakalaureuseõppest (mitte läbida eeldusaineid ja suunduda otse magistrisse). Kandideeriksin sessioonõppesse, et jätkata õpingute ajal (7 aastat ikkagi) tööeluga.
Kui siin liigub Tartu ülikooli õigusteaduse tudengeid, siis oleksin kogemuste eest väga tänulik.
Soovid üldiseid kommentaare õppimise kohta või on sul mingi konkreetne küsimus?
Mul on täpselt samad mõtted, mis TA-l. Magister teisel erialal ja plaan proovida õigusteaduse bakalaureuseõppesse. Mina vaatan TLÜ suunas ja päevast õpet, sest sessioonõppena on minu jaoks ikka liiga kallis. Olen uurinud tunniplaane ja päevases õppes vähemalt see õppeaasta küll tunniplaan suht hõre, et kui töö on paindlik, siis saab ehk hakkama. Mis küsimused sul täpsemalt on?
Soovid üldiseid kommentaare õppimise kohta või on sul mingi konkreetne küsimus?
Üldiseid kommentaare ja mõtteid, jah.
Mul on täpselt samad mõtted, mis TA-l. Magister teisel erialal ja plaan proovida õigusteaduse bakalaureuseõppesse. Mina vaatan TLÜ suunas ja päevast õpet, sest sessioonõppena on minu jaoks ikka liiga kallis. Olen uurinud tunniplaane ja päevases õppes vähemalt see õppeaasta küll tunniplaan suht hõre, et kui töö on paindlik, siis saab ehk hakkama. Mis küsimused sul täpsemalt on?
Edu!
Ma sooviksin üldisi kogemusi ja mõtteid kuulda. Kõik, mis puudutab õppekorraldust ja sisu on ÕISis ja kodulehel leitav. Mõtlen just seda, mida googeldades ei leia. 🙂
Ärge üritage. Kõik, kes täiskasvanuna teise erialana proovivad, ei saa üldiselt juurast fundamentaalselt aru.
Ärge üritage. Kõik, kes täiskasvanuna teise erialana proovivad, ei saa üldiselt juurast fundamentaalselt aru.
Miks nii? Ehk avad natuke?
Asju suudetakse pähe tuupida, aga seostest eriti aru ei saada. Samuti on nagu mingi juura jumaldamine, pillutakse vaimustunult ladinakeelseid väljendeid.
Miks sa üldse tahad juurat õppida?
Teatava elukogemusega saadakse juurast just fundamentaalselt kindlasti palju paremini aru ja ka seoseid on lihtsam luua.
Mul enda kogemusi pole, aga mu kursaõde (absoluutselt teine eriala ja teine kool) läks juurat õppima, lõpetas edukalt, nüüd on juba aastaid prokurör. Oma esimesel omandatud erialal ei töötanud päevagi, kohe alustas uut õpet.
Mu vend alustas juuraga ja pettus põhjalikult 3. kursusel. Venitas siiski edukalt lõpuni, aga ei töötanud juristina kunagi. Sai täieti teisel alal töö ja leiva, isegi natuke kuulsaks.
Ega ükski haridus kahjuks ei tule kellelegi, paljud õpivad ka hobikorras, sest lihtsalt meeldib õppida, ei peagi pärast just sel alal töötama.
Kui võimalik jameeldib, miks mitte?
Ärge üritage. Kõik, kes täiskasvanuna teise erialana proovivad, ei saa üldiselt juurast fundamentaalselt aru.
Miks sa arvad, et 18-aastane värskelt gümnaasiumist tulnud noor saab paremini aru kui 30-aastane, kes on juba elukogenum ja omab ehk ka mingit töökogemust, mis õpinguid toetab? Ma arvan, et me ei räägi siin raukadest, kellel juba kognitiivsed võimed oluliselt langenud on.
Mina tunnen praegusel erialal (ei ole juura) tagasi vaadates küll, et värskelt gümnaasiumist bakasse minnes oli mu arusaam asjadest ikka hoopis teine. Magistrisse sai hiljem mindud, kui ka juba erialane töökogemus oli olemas ja see oluliselt toetas ka õpinguid.
Lisaks veel, et õigusteadus on selline eriala, mille baasteadmisi on tegelikult vaja nii paljudel teistel erialadel ja õigusteaduse baka ei peagi tähendama, et edasi minnakse magistrisse ja küünditakse juristiks või advokaadiks saamiseni. Juriidilised teadmised ja oskus seadusi tõlgendada tulevad kasuks väga paljudes ametites.
Kui natuke norida, siis alaealisi ei võetagi ülikooli. Kõik (juura) tudengid on täiskasvanud.
Õigus on selline asi, et kas sulle see on hingelähedane või mitte. Minul oli, aga gümnaasiumi lõpus oma tulemustega väga ei viitsinud pingutada ja õigusteaduskonna uksed jäid mulle suletuks. Õppisin eriala, mis oli minu jaoks sisutühi ja peale lõpetamist ei ole päevagi sel erialal tööd teinud. Mõned aastad hiljem läksin Tallinna Majanduskooli õigusassistendi eriala õppima ja sain aru, et see on minu teema. Edasi läksin Tallinna Ülikooli ja järgmisel aastal lõpetan magistriõppe. Juba 3 aastat töötan õigusvaldkonnas ja olen nii rahul. Kui magistrikraad käes, siis saan teha juba nn abi eksami ja mõned aastad hiljem siis päris eksami. Notarid, täiturid, advokaadid jne peavad mõnda aega abina tegutsema enne kui saavad täieõiguslikeks ametikandjaks.
TA kui õigus on sulle südamelähedane, siis tegutse. Muidu jäädki kahetsema. Kerge ei saa see olema, sest õigusteooriaga seotud ained on kuivad ja igavad, õiguskirjandus on keeruline ja tuim, lisaks on ka väga keeruline õpikuid endale soetada.
Asju suudetakse pähe tuupida, aga seostest eriti aru ei saada. Samuti on nagu mingi juura jumaldamine, pillutakse vaimustunult ladinakeelseid väljendeid.
Minu arust teevad nii just ülinoored kollanokad, mu enda poiss näiteks. Kui juurat õppima läks, hakkas üks targutamine peale. Õnneks läks see pärast üle.
Mulle tundub, et mõned naised ei saa ka keskeaks endas elavast korralikust koolitüdrukust jagu. Kogu aeg peab püüdlikult õppima, sest muidu tunnevad end läbikukkunult ja emme-issi ka kurjustavad. Rühivad püüdlikult magistreid ja peale seda lähevad järgmisest asja õppima, aga kokkuvõttes töötavad ikka tagasihoidlikul positsioonil kasina palga peal. Naisliidreid meil miskipärast kordades vähem kui Skandinaavias. Kõik aga metsikult magistritavad.
Mina tean juriste, kes hoopis kokaks õpivad.
Ülikoolis üldjuhul õpivadki täiskasvanud.
Mulle tundub, et mõned naised ei saa ka keskeaks endas elavast korralikust koolitüdrukust jagu. Kogu aeg peab püüdlikult õppima, sest muidu tunnevad end läbikukkunult ja emme-issi ka kurjustavad. Rühivad püüdlikult magistreid ja peale seda lähevad järgmisest asja õppima, aga kokkuvõttes töötavad ikka tagasihoidlikul positsioonil kasina palga peal.
Mis siis?
Ärge üritage. Kõik, kes täiskasvanuna teise erialana proovivad, ei saa üldiselt juurast fundamentaalselt aru.
Vastupidi! Mis fundamentaalsed teadmised või seosed tekivad värskelt keskkooli lõpetanul?
Ise õppisin õigust bakas just peale esimese eriala omandamist, töö kõrvalt. Avatud ülikoolis, mingi 15 aastat tagasi olin 1. kursusel. Kursuse keskmine vanus alustades oli nii 25a (mina olin 23 ja 2a töökogemust). Õppejõud just ütlesid, et neile meeldib avatud ülikoolis rohkem loenguid anda, kuna arutelu tekib rohkem – tudengitel on juba isiklikke kogemusi erinevate asjadega, kassenisel tööl või ka eraelus nt trahvide vaidlustamise või ehituspraagi vaidlustega jne
Töö kõrvalt õppida on väga ok. Olen nii teined baka + 2x magister, viimane kord oli juba väikeste laste “kõrvalt”. Mida vähem aega on, seda keskendunum olen ja ei lükka asju edasi.
Rääkides juurast – minu kogemus aastaid tagasi oli, et lihtsam oli ikka neil, kes ka tööalaselt pidid palju õigusküsimustega tegelema, st et ei olnud nagu päris tühja koha pealt huvi õiguse vastu
Mis valdkond sind juuras huvitab või kuhu sa jõuda tahaks? Mina soovitaks sul töövarjuks minna mõnele õiguse ametikohale ja see ehk annaks ka natuke paremat aimdust, kas see sind päriselt ka huvitaks. Minul on juura teine eriala.
Minul oli sama stardipositsioon, peale teise valdkonna magistrit läksin 35-aastaselt õigusteadust õppima TÜ sessioonõppesse. Läksin, sest õigus oli südamelähedame ja tööalaselt vajalik. Iseseisev töö võttis sessioonõppes väga suure aja, materjali hulk oli meeletu. Tähtaegadega tuleb olla väga punktuaalne, nii nagu kohtus, ei saa ka koolis midagi 1 minut peale tähtaega esitada (korra juhtus, jäi valusalt meelde). Tallinnas olid õppejõud väga head, oma ala praktikud ja loengud pakkusid mulle väga huvi. Siiski pean ütlema, et pere ja vastutusrikka töö kõrvalt oli kool minu jaoks liig, olin pidevas nutuvalmiduses 😀 ja ajajuhtimisega jännis. Kindlasti oleks lihtsam olnud peale keskkooli ja päevaõppes. Magistriõppesse ma edasi ei läinud, sest ei soovinud 40-aastaselt sellist karjääripööret. Mulle piisab, et olen fundamentaalsed teadmised saanud, ennast ei lase tüssata ja tööl on minu ekspertteadmised samuti tõusnud, oskan paremaid seoseid luua ja lühemalt 😀 asju selgitada. Minu kursusel oli palju eakaaslaseid ja mitmed tegid ka karjääripöörde ning on täna oma otsusega väga rahul. Seega kaotada ei ole sul kindlasti midagi, kui õigusvaldkonnas oma teadmiseid tõstad.
Kui natuke norida, siis alaealisi ei võetagi ülikooli.
Võetakse küll, kui keskharidus on omandatud. Näiteks mu oma klassiõde alustas ülikoolis õpinguid 17-aastaselt. Vist läks 6-aastasena kohe teise klassi. Sellest on möödas umbes 15 aastat, kui ta ülikooli astus, aga ses osas midagi muutunud ei ole. Vanusepiiri ülikooli astumisel ei ole.
Mina juurat õppima ei lähe praeguse seisuga, aga õpin uut eriala. Eriala on tehniline ja eeldatakse, et keskkooli matemaatika on värskelt meeles. Mul tegelikult pole, aga sellegipoolest olen hästi hakkama saanud.
Ärge üritage. Kõik, kes täiskasvanuna teise erialana proovivad, ei saa üldiselt juurast fundamentaalselt aru.
See on täiesti arusaamatu kommentaar. Mis juuras siis nii erilist on? Riigi Teatajas orienteerun hästi (tööalaselt on palju vaja läinud), tean natuke seaduseloomestki ja kui ülikooli õigusteadusi õppima läheks, saaks minust pädev jurist küll. Ja küllap teistestki, keda see huvitab ja kes on motiveeritud ja võimelised ülikoolis õppima.
Mina tahaks just õppida, astusin ülikooli 1989 – esiteks saime veel punaseid aineid, teiseks õppisin lohakalt, hea pea oli ning vaeva eriti ei näinud. Töötanud olen erialal kogu elu ja tunnen et küll nüüd õpiks, süveneks ja saaks teadmisi. Töö tõttu olen tohutult pidanud juurde õppima, aga näen, kuidas hilisemad lõpetajad on palju suuremate teadmistega.
Klassiõde lõpetas 45-aastaselt ülikooli väga heade tulemustega, keskkoolis olid kolmedki tunnistusel, aga ülikoolis nautis õppimist, et kõik tundus nii huvitav ja loogiline.
Olen lõpetanud TÜ õigusteaduskonna, töötan sel erialal. Baka tegin päevaõppes, magistri sessioonõppes (käisin täiskohaga tööl). Mida tähele panna – selle eriala õpe ei ole kindlasti alati mõnus pingevaba “enese tarbeks” õppimine. Koormus on kõva, õppejõud on nõudlikud ja kirjutamist on palju. Eksamid on rasked ja pingelised, ei hakka illusioone looma. Seega tuleb väga põhjalikult läbi mõelda, kas aega ja jaksu on. Teiseks, kui on kindel soov hakata tööle nn tippspetsialistina (advokaadi, kohtuniku, prokurörina), tee haridus TÜ-s. Seda seetõttu, et paraku TLÜ või TTÜ taustaga juristid neid eksameid reeglina ära ei tee ja mis seal salata, ka nt advolaadibüroodes kipuvad nad ukse taha jääma. Näen seda igapäevaselt. Muidugi kui soovid kergemalt läbi pääseda ja rahuldud vähemnõudliku ametikohaga (õigusassistent, kohtuniku abi vms), piisab ka TLÜst.
Mina olen juura lõpetanud palju aastaid tagasi. Küll mitte Tartu ülikooli. 4 aastat õppisin ehk siis see magistriga võrdsustatud. Juba kolmandal aastal proovisin ühte teist eriala minna õppima, aga kahjuks ei saanud sisse. Juura lõpetasin ära ja sinna see jäigi. Neid äsja juuralõpetanuid oli terve Eesti täis. Kuskile tööle ei saanud. Selle paberiga võis tagumikku pühkida. Täiesti akadeemiline laialivalguv haridus, millega pole kuskil mitte midagi peale hakata, sest konkreetset kutset pole, konkreetseid teadmisi pole ja tegelikult ei võeta selle haridusega isegi mitte sekretäriks. See oli kunagi nii. Mis praegu on, ei tea. Tol ajal said tööle need, kellel oli suur tutvusringkond, kes olid jutukad ja ekstraverdsed inimesed.
Ja need ladinakeelsed väljendid on mul siiani peas. Praegu töötan väikeses toidupoes müüjana. Ei hakka vist oma ladina keelega klientide ees eputama.
Ma olen ka palju mõelnud uue eriala peale, aga vanust on juba palju, samas noorim laps on alles beebi. Kuidagi ei leia aega nelja lapse kõrval õppida. Aga kui õpiks, siis mingi konkreetse kutse. Samas ei ole ühtegi sellist kutset, mis oleks hingelähedane. Mis sobiks introverdile, kes inimestega väga tegemist teha ei tahaks. Loomaarstiks oleks vist pidanud kunagi õppima või bioanalüütikuks, hambatehnikuks…
Niisama silmaringi laiendamise mõttes / enda harimise mõttes võib õppida muidugi, aga et sellel erialal tõeliselt, TÕELISELT läbi lüüa, peavad olema teatud loomupärased eeldused. Nendeks on äärmiselt tugev analüüsivõime, võitlusvalmidus ja automaatne kahtluse alla seadmise oskus. No a la kui keegi ütleb, et “Täna on nii ilus ilm”, siis jurist mõtleb, et “ilus” on subjektiivne hinnang. Räägin oma kursuse pealt. Tõeliselt läbi lõid need, kes olid n-ö peast juristid, juba sündinud sellisena. Veidi konfliktsed, need, kes koolis õpetajatega vaidlesid ja oma õigusi taga ajasid jne. Mingi lihtsama töö peale saab kindlasti, aga tõeliselt läbi löövad just need, kes oskavad kõike kahtluse alla seada ja seoseid näha.
Mina olen juura lõpetanud palju aastaid tagasi. Küll mitte Tartu ülikooli. 4 aastat õppisin ehk siis see magistriga võrdsustatud. Juba kolmandal aastal proovisin ühte teist eriala minna õppima, aga kahjuks ei saanud sisse. Juura lõpetasin ära ja sinna see jäigi. Neid äsja juuralõpetanuid oli terve Eesti täis. Kuskile tööle ei saanud. Selle paberiga võis tagumikku pühkida. Täiesti akadeemiline laialivalguv haridus, millega pole kuskil mitte midagi peale hakata, sest konkreetset kutset pole, konkreetseid teadmisi pole ja tegelikult ei võeta selle haridusega isegi mitte sekretäriks. See oli kunagi nii. Mis praegu on, ei tea. Tol ajal said tööle need, kellel oli suur tutvusringkond, kes olid jutukad ja ekstraverdsed inimesed.
Ja need ladinakeelsed väljendid on mul siiani peas. Praegu töötan väikeses toidupoes müüjana. Ei hakka vist oma ladina keelega klientide ees eputama.
Ma olen ka palju mõelnud uue eriala peale, aga vanust on juba palju, samas noorim laps on alles beebi. Kuidagi ei leia aega nelja lapse kõrval õppida. Aga kui õpiks, siis mingi konkreetse kutse. Samas ei ole ühtegi sellist kutset, mis oleks hingelähedane. Mis sobiks introverdile, kes inimestega väga tegemist teha ei tahaks. Loomaarstiks oleks vist pidanud kunagi õppima või bioanalüütikuks, hambatehnikuks…
Mis mõttes tööle ei saa? Prokuratuuris on pidevalt konkursid, samuti otsivad kohtud nii kohtunikke, kui kohtujuriste. Omavalitsustes peab olema vallasekretäril jurist haridus, suuremates valdades ja linnades on eraldi juristi ametikoht. Erasektor vajab juriste jne. Advokaadibürood otsivad töötajaid. Loomulikult peab endal olema pealehakkamist, koju enam pakkuma ei tulda.
Mina olen juura lõpetanud palju aastaid tagasi. Küll mitte Tartu ülikooli. 4 aastat õppisin ehk siis see magistriga võrdsustatud. Juba kolmandal aastal proovisin ühte teist eriala minna õppima, aga kahjuks ei saanud sisse. Juura lõpetasin ära ja sinna see jäigi. Neid äsja juuralõpetanuid oli terve Eesti täis. Kuskile tööle ei saanud. Selle paberiga võis tagumikku pühkida. Täiesti akadeemiline laialivalguv haridus, millega pole kuskil mitte midagi peale hakata, sest konkreetset kutset pole, konkreetseid teadmisi pole ja tegelikult ei võeta selle haridusega isegi mitte sekretäriks. See oli kunagi nii. Mis praegu on, ei tea. Tol ajal said tööle need, kellel oli suur tutvusringkond, kes olid jutukad ja ekstraverdsed inimesed.
Ja need ladinakeelsed väljendid on mul siiani peas. Praegu töötan väikeses toidupoes müüjana. Ei hakka vist oma ladina keelega klientide ees eputama.
Ma olen ka palju mõelnud uue eriala peale, aga vanust on juba palju, samas noorim laps on alles beebi. Kuidagi ei leia aega nelja lapse kõrval õppida. Aga kui õpiks, siis mingi konkreetse kutse. Samas ei ole ühtegi sellist kutset, mis oleks hingelähedane. Mis sobiks introverdile, kes inimestega väga tegemist teha ei tahaks. Loomaarstiks oleks vist pidanud kunagi õppima või bioanalüütikuks, hambatehnikuks…
Aga mida sa terve oma täiskasvanuea teinud oled, et küpses eas ainult poetööle “välja jõudsid”?
Mina olen juura lõpetanud palju aastaid tagasi. Küll mitte Tartu ülikooli. 4 aastat õppisin ehk siis see magistriga võrdsustatud. Juba kolmandal aastal proovisin ühte teist eriala minna õppima, aga kahjuks ei saanud sisse. Juura lõpetasin ära ja sinna see jäigi. Neid äsja juuralõpetanuid oli terve Eesti täis. Kuskile tööle ei saanud. Selle paberiga võis tagumikku pühkida. Täiesti akadeemiline laialivalguv haridus, millega pole kuskil mitte midagi peale hakata, sest konkreetset kutset pole, konkreetseid teadmisi pole ja tegelikult ei võeta selle haridusega isegi mitte sekretäriks. See oli kunagi nii. Mis praegu on, ei tea. Tol ajal said tööle need, kellel oli suur tutvusringkond, kes olid jutukad ja ekstraverdsed inimesed.
Ja need ladinakeelsed väljendid on mul siiani peas. Praegu töötan väikeses toidupoes müüjana. Ei hakka vist oma ladina keelega klientide ees eputama.
Ma olen ka palju mõelnud uue eriala peale, aga vanust on juba palju, samas noorim laps on alles beebi. Kuidagi ei leia aega nelja lapse kõrval õppida. Aga kui õpiks, siis mingi konkreetse kutse. Samas ei ole ühtegi sellist kutset, mis oleks hingelähedane. Mis sobiks introverdile, kes inimestega väga tegemist teha ei tahaks. Loomaarstiks oleks vist pidanud kunagi õppima või bioanalüütikuks, hambatehnikuks…
Mis mõttes tööle ei saa? Prokuratuuris on pidevalt konkursid, samuti otsivad kohtud nii kohtunikke, kui kohtujuriste. Omavalitsustes peab olema vallasekretäril jurist haridus, suuremates valdades ja linnades on eraldi juristi ametikoht. Erasektor vajab juriste jne. Advokaadibürood otsivad töötajaid. Loomulikult peab endal olema pealehakkamist, koju enam pakkuma ei tulda.
Kui tal on nii pikalt möödas lõpetamisest ja pole päevagi sel alal töötanud, vaevalt tasub kandideerima hakatagi.
Mina olen ka lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Ja see on samuti nö teise ringi haridus. Esimese ringi õppisin ära magistrikraadini ja töötasin pikalt, aga otsustasin muutuse kasuks. Õigusteadust soovisin väga pikalt õppima minna. Praegu töötan juristina ja olen enda otsusega väga rahul. Õigusteaduse BA õpinguid alustasin ka alles 29-aastaselt.
Nõustun paljude eelkõnelejatega. Eelkõige nõustun sellega: “selle eriala õpe ei ole kindlasti alati mõnus pingevaba “enese tarbeks” õppimine. Koormus on kõva, õppejõud on nõudlikud ja kirjutamist on palju.” Mul oli suur huvi eriala vastu, aga õppimine oli pidev eneseületamine, koguaeg oli kiire ja tähtajad olid koguaeg seljas. Kodutööde nimekiri ja läbilugemist vajava kirjanduse loetelu oli iga semester lõpmata pikk. Aga see tähendab ka seda, et teadmiste näol saab väga palju vastu. Väga palju oli neid, kes nominaalajaga ei lõpetanud või isegi esimestel aastatel katkestasid.
Algusest peale olin kindel selles, et lähen õigust õppima ainult Tartu Ülikooli, välistasin Tallinna Ülikooli kohe. Kindlasti oleks TLÜ-s kergem, aga see ei olnud minu eesmärk.
Esimestel kursustel oli grupitöid väga palju, ained olid pigem sissejuhatavad. Mida aasta edasi, seda põnevamaks läks. Samas on väga oluline kõik need algteadmised omandada. Seetõttu olen ma väga rahul, et võtsin ette terve BA õppekava, mitte ei läbinud vaid eeldusaineid/täiendõpet.
Kordagi ei ole pidanud oma otsust kahetsema. Iga päev tööl tunne, kui palju olen teada saanud ja kui palju on neist teadmistest kasu!
Aga mida sa terve oma täiskasvanuea teinud oled, et küpses eas ainult poetööle “välja jõudsid”?
Lapsi olen kasvatanud. Nagu kirjutasin, mul neid neli ja hetkel olen ka lapsehoolduspuhkusel. Sõimerühmas pole neist keegi käinud. Mul on olnud võimalus nendega kodus olla ja ma arvan, et selles pole midagi halba.
Ma olen lihtsalt äärmiselt tagasihoidlik inimene. Juristiamet ei sobi mulle. Jah, ma olen kandideerinud kohtusse juristiks, omavalitsusse ametnikuks, aga alati leitakse keegi parem. Kohtuga oli küll see asi, et käisin kaasusi lahendamas ja meid oli seal kohal mitu. Mind ei valitud, aga nädal hiljem oli juba uus konkurss välja kuulutatud. Ei tea, miks neile siis keegi ei sobinud.
Lisaks ma ei ela linnas. Siin läheduses ei ole töökohti. Ma olen igasugused lihttööd ära proovinud. Isegi tehases töötanud. Ei meeldi mulle need lihttööd, sest need ei paku hingele mitte midagi. Need ei tekita pinget ja ma tüdinen neist kiiresti ära. Aga ma pole alla andnud. Kui noorem laps läheb lasteaeda, siis vaatan ikka edasi töökuulutusi. Kuna lapsi on palju, siis mehe palgast enam ära ei ela ja õppida midagi kodus passides ei saa. Tuleb tööle minna, kasvõi poodi.
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Täiskasvanuna õigusteadust õppima
