Jäi siin ühest teemast arutlev kommentaar silma ja hakkasin mõtlema – miks tänapäeva suhted nii lihtsalt purunevad?
Nagu ka seal välja oli toodud, varem oli keerulisem suhteid hoida – helistamine kallim, igasugu messengere ja suhtlusappe polnud, meestel sõjavägi kestis aastaid jne. Ometi suhted püsisid.
Nüüd on suhtlemine kõvasti lihtsam ja ometi purunevad suhted väga kiiresti; ei viitsita proovida lappida.
Miks nii on?
Vastus on väga lihtne. Inimestel on nüüd rohkem raha ja ka aega. St üksteisest saab siiber mingi hetk.
Vanasti inimesed käisid hommikust õhtuni tööl ja vaevasid argimuredes-kust süüa saada, kus peavari leida jne…
Ei ole nii nagu eelmine ûtles.
Vanasti abielluti kohe, kui naine rase. Minu vanemate albumis on 75% pulmapiltidel pruut rase. Ei olnud 30-40 a tagasi see elu nii vaga midagi.
Aga – lahutamine oli häbiasi ja vähesed võtsid ette. Vireleti kuidagi koos ära.
Suhted hakkasid purunema rohkem juba 90ndatel, kui mobiile veel polnud. Lahutus polnud enam tabu.
Ja kindlasti üks põhjus ongi, et liiga palju lapsi on näinud ja kannatanud oma vanemate kehva abielu, tülisid, karjumist jne. Seda ei soovita endale ja oma lastele.
Võimalik, et mingi hetk lahutuste arv väheneb – just lahutatud vanemate laste arvelt, nemad arvavad, et hullem on lahutus kui kehv suhe. Igaüks toimetab ju ikka oma kogemuse pinnalt.
Vanasti abielluti kohe, kui naine rase. Minu vanemate albumis on 75% pulmapiltidel pruut rase. Ei olnud 30-40 a tagasi see elu nii vaga midagi.
Aga – lahutamine oli häbiasi ja vähesed võtsid ette. Vireleti kuidagi koos ära.
Vähemalt ei olnud tohutult kärgperesid. Lapsed kannatavad praegu palju rohkem. See sinu, minu, meie lapsed ajab lausa oksele.
Tehti jee tööd vanasti nende suhetega. Vanasti oli kord loodud suhte lõpetamine lihtsalt väga raske. Ei olnud eladagi kuskil ju. Korterijärjekord, telefonijärjekord jne.
Tänapäeva inimestel on reaalne võimalus valida ise oma elukäik palju suurem.
Samamoodi võiks ju küsida, et miks vanasti oli peredes palju rohkem lapsi, kuigi elati kogu karjaga ühes toas ja söödi tanguputru ja ei olnud mugavusi nagu soe vesi, pampersid ja muu, mis meile tänapäeval lapsi saades elementaarsed tunduvad.
Väga lihtne – vanasti ei olnud valikuvabadust. Ja naised muudkui sünnitasid ja sünnitasid.
Vanasti taluti kõik ära.
Vanasti loeti rohkem “Tõde ja õigust” ja “Tantsu aurukatla ümber”, filmid olid ka sellised sünged, nüüd vaatavad naised romantilisi armastusfilme ja mehed vaatavad pornot ja ootused on liiga kõrgel. On ikka vahe, kas võrdled oma suhet pearu ja lambasihvri suhtega või “Notebooki” tüüpide omaga.
Nüüd on suhtlemine kõvasti lihtsam ja ometi purunevad suhted väga kiiresti; ei viitsita proovida lappida.
Sa mõtled kardinaalselt valesti.
Õige oleks nii mõelda: tänapäeval on palju vähem pealesunnitud, õnnetuid suhteid, kui vanasti oli.
Vanasti abielluti ja kannatati terve elu seda idiootset teistpoolt.
Täna on hoopis lihtsam, kui ei meeldi, minnakse lahku ja kasvõi ollakse üksi. Aga hambad ristis keegi ei kannatata.
Ja inimesed on palju õnnelikumad, kui nad varem olid. Teemaalgataja muidugi, oleks hea meelga mingis suhtes, mis iganes, peaasi, et suhe ja mehe lõhn on ja siis oleks “äge”.
Aga ta ilmselt on vana ja mitte eriti arukas. Loll ma ei ütle.
Vähemalt ei olnud tohutult kärgperesid. Lapsed kannatavad praegu palju rohkem. See sinu, minu, meie lapsed ajab lausa oksele.
Mind ajab oksele see, et mu ema ei julgenud oma vaimselt vägivaldset, truudusetut, lastest mitteväljategevat meest õigel ajal välja visata, vaid lasi tal ennast ja meid, lapsi terroriseerida, seni kui piisavalt suureks saime, et ta lõpuks välja visata. Aga ema jaoks oli juba hilja…
100 korda parem oleks olnud kasvata ilma selle isalaadse asjata või isegi uue kasuisaga.
Mind ajab oksele see, et mu ema ei julgenud oma vaimselt vägivaldset, truudusetut, lastest mitteväljategevat meest õigel ajal välja visata, vaid lasi tal ennast ja meid, lapsi terroriseerida, seni kui piisavalt suureks saime, et ta lõpuks välja visata. Aga ema jaoks oli juba hilja…
100 korda parem oleks olnud kasvata ilma selle isalaadse asjata või isegi uue kasuisaga.
Kui perekooli lugeda, siis visatakse selline mees välja ja võetakse asemele samade kehvade omadustega mees. Tehakse uued lapsed ning ringa hakkab jälle pihta.
Vanasti olid soorollid teised ja ühiskondlik arvamus teine. Abielus olla oli kasulik ja mõttekas. Tänapäeval ei ole mingit vajadust teise inimesega koos elada ja seda teevad ainult need, kes tõepoolest teiseta ei saa( nii heas kui halvas mõttes). Seega pole ka mingit mõtet hoida suvalist suhet.
Vanasti polnud suhted kvaliteedilt paremad, aga inimesed loobusid ja asusid ära kannatama.
Kui praegu võime lugeda foorumis iga päev uut teemat, et kas minna lahku või mitte, sest – mees ei paranda autot, naine ei võta suhu, see aasta naistepäevaks lilli ei saanud, ämm ütles selja taga kurjalt, mees kasvatas habeme või naine läks paksuks, jne igasuguseid nii-öelda pseudoprobleeme.
Vanasti lihtsalt kannatati kõik sellised pisikesed erimeelsused ära ja polnudki arvamust, et isiklik õnn ja enda soovide järgimine peaks ka mingi teema olema.
Ja kui sellest veel vähe oli, siis enamasti kannatati ära ka suured probleemid (peks, alkohol, petmine).
Jäi siin ühest teemast arutlev kommentaar silma ja hakkasin mõtlema – miks tänapäeva suhted nii lihtsalt purunevad?
Nagu ka seal välja oli toodud, varem oli keerulisem suhteid hoida – helistamine kallim, igasugu messengere ja suhtlusappe polnud, meestel sõjavägi kestis aastaid jne. Ometi suhted püsisid.
Nüüd on suhtlemine kõvasti lihtsam ja ometi purunevad suhted väga kiiresti; ei viitsita proovida lappida.
Miks nii on?
Inimesed on pealiskaudsemad, tahetakse kõike ja kohe, keegi vaeva ei viitsi näha.
No eks ta üksjagu ole seda ka, et sa ei pea kõike taluma ning naistel on rohkem vabadust ise otsustada ja tegutseda.
inimesed pole kunagiv arem nii kaua elanud ja nii kaua abielus olnud. ‘vanasti’ mindi hiljemalt 20selt mehele ja 50selt oldi rauk. nüd minnakse ikka 20ndates mehele, aga rauk ollakse alles 80selt.- see on teist sama palju kauem kui abileu vanasti kestis.
selleks peab ise väga pingutama et inimesed vananedes koos niimoodi muutuks et suhe jääb kestma. või siis need vanainimesed peavad piisavalt ükskõiksed olema et kehv suhe ära kannatada.
ja loomulikult see, et vanasti ei tohtinudki lahutada, kunagi oli abielulahutus suisa ebaseaduslik.
Vanasti abielluti ja kannatati terve elu seda idiootset teistpoolt.
Vanasti enne kokkuelama asumist valiti hoolega kellega paari heidetakse, sest abieluvälised suhted polnud hea toon ja abielu lahutamine samuti mitte.
Ei mu vanemad ega nende vanemad ole oma teistpoolt kannatanud ega ole nende teinepool ka idiootne.
Aga tänapäeval on kokku-lahku elamine nii lihtne, et suhet võib katsetada ka idiootse isikuga, nähtavasti.
Tegelikult on neid kooselu kannatajaid praegu ka, pole ju koduvägivald kuskile kadunud, kuldpuurist räägitase samuti ikka veel. Aga kuna suhet ei loodagi teadlikult, pigem juhuslikult satutakse seksisemuga (perekoolist avastatud päris hea sõna) äkki kokku elama või siis on suhte alustamine ja lõpetamine niivõrd lihtne, siis milleks näha vaeva partneri valikul? Milleks näha vaeva suhte hoidmisel? Aga seetõttu ei kogeta enam ka tõelist õnnelikku ja püsivat suhet, vähemalt on see kogemus harvaks jäänud.
Vanasti purunesid ka suhted, ainult et väliselt ei olnud seda lihtne vormistada. Meestele oli ju toona kõik lubatud, kõrtsis käia, kaarte mängida, armukese juures käia. Naine istus kodus, täitis oma abielukohust, sünnitas lapsi ja oli õnnerõngas, et katus peakohal ja tore, kui mehelt kopikas majapidamisraha tuli ja mehelt peksa ei saanud. Armastusest abielluti üliharva. Vahite siin silmad punnis õhtuti oma Poldarki ja kujutate ette, et vanasti üks Rossi ja Demelza armastus ja abieluõnn leekis.
Sest varem abiellutigi mõttega, et nüüd oled terve elu koos. Oli erandeid, aga need olid erandid ja neisse ei suhtutud ühiskonnas hästi. Tänapäeval abiellutakse mõttega – eks me saame ju lahutada, kui pole tore ning lahutuse peale ei tõuse kellelgi enam kulmukarvgi. Loogiline, et esimesel juhul on suhted pikaajalisemad kui teisel juhul.
Puhtalt suhtumise küsimus.
Jäi siin ühest teemast arutlev kommentaar silma ja hakkasin mõtlema – miks tänapäeva suhted nii lihtsalt purunevad?
Nagu ka seal välja oli toodud, varem oli keerulisem suhteid hoida – helistamine kallim, igasugu messengere ja suhtlusappe polnud, meestel sõjavägi kestis aastaid jne. Ometi suhted püsisid.
Nüüd on suhtlemine kõvasti lihtsam ja ometi purunevad suhted väga kiiresti; ei viitsita proovida lappida.
Miks nii on?
Vanasti olid “laulatatud” pigem elamisega kui kaaslasega. Kortereid jagas “partei ja valitsus”, linn oli maja ehitamise luba väga raske saada. Üüriturgu peaaegu polnudki. Ja nii need suhted justkui püsisid. Aga mis hinnaga. Minevikku ja praegust aega ei saa võrrelda. Okupatsiooni ajas ei olnud siin vabadust, isegi lahutamine oli tehtud väga raskeks. Vallalised ja noored pered elasid pikalt ühikates. Üksikud siis mitmekesti ühes toas. Korterit sai taodelda ainult perekond. Pereliikmele norm ette nähtud. Kui õieti mäletan siis 12,5 ruutmeetrit. Rohkem polnud ettenähtud.
No selle pärast, et kortereid saada polnud, küll vaevalt mõni abielu püsima jäi. Kortereid sai vahetada. Vahetati nii kokku kui lahku.
Üks põhjus, miks lahku ei mindud, oli see, et nii polnud tavaks. Inimesed kalduvad teiste järgi tegema. Ega muidu nii paljud nn tegijad keskealised mehed ei vahetaks oma pikaajalist abikaasat tütrevanuse näitsiku vastu. Nii on nüüd lihtsalt kombeks. Kohati avastad, et oled isegi üllatunud, kui mõnel 50aastasel mehel on seltskonnas käevangus endavanune kaasa. Samuti on kombeks, et kui liblikad tiivad kokku panevad ja kõhus laperdamise järele jätavad ja roosad prillid ära pleekivad, siis minnakse uut eluarmastust otsima. Lahku minnakse tühisemate asjade pärast kui varem tavaks oli. Varem mindi lahku siis, kui usuti, et üksi ollakse õnnelikum kui koos (just naised, mehed algatavad kõik see aeg lahutusi põhiliselt sellepärast, et uus kaasa juba olemas), siis nüüd minnakse lahku, sest ei olda nii õnnelikud oma suhtes, nagu ette kujutatakse, et saaks olla.
Kuulge, täpsustage, millisest vanasti ajast räägitakse? Hoopis nõukaajast? No minu lapsepõlves oli ikka päris palju lapsi isata kasvamas. 70date lõpust alates siis. Iseasi, paljud neist ka lahutatud olid? Ikka väga tihti elas mees juba kuskil mujal uue naisega, aga abielus oli laste emaga. Kuna toona kellelgi oma vara polnud, siis ega väga hoolitud ka sellest lahutamisest. Üheksakümnendatel läks jamaks, kui inimesed said erastada ja tekkis vara. Siis hakati oma kadunud abikaasasid taga ajama, kohtusse otsiti tunnistajaid, et tõendada, kuidas faktiliselt abielu polnud juba aastast 77. Paljud mehed rändasid ringi hoopis Venemaal suurt rubla teenimas. Veel varem ei pruukinud abielu juba seetõttu pikalt kesta, vahet pole, kas õnnelikult või õnnetult, kuna eluiga oli tunduvalt lühem, eriti meestel ja sõjad pole ka just meestele halastanud.
Üldse, ma ei saa aru, et kust sellised naivistlikud teadmised ajaloo kohta? Samast ooperist, kus mõned käod unistavad renessansi ajastul elamisest ja krinoliinseelikutes ringi hõljumisest. Et küll oleks romantiline.
Mina väidan, et õnnestunud abielusid on tänapäeval täpselt sama palju/vähe, kui vanasti.
1940. aastate lõpust on lahutuste absoluut- ja suhtarv pidevalt suurenenud ja 1980. aastatel
ulatus see juba pooleni sõlmitud abielude arvust (Aegamööda asi kaunis, 2008). Märgatavalt
hakkas lahutumus kasvama just 1965. aastast, kui kehtestati uus abielu- ja perekonnakoodeks,
mis lihtsustas oluliselt lahutamist (Ainsaar, 1997). Lahutuste plahvatuslik kasv toimus 1990.
aastate jooksul ning nende kõrghooaeg oli 1995-1996, kus registreeritud lahutuste arv ületas
samal perioodil registreeritud abielude arvu. See on aga osaliselt seletatav nimetatud perioodil
toimunud uute passide vormistamisega, mille käigus registreeriti ka eelnenud aastatel lahutatud
abielusid ning muudatustega perekonnaseaduses (Hansson, 2000). Peale seda hakkas lahutuste
arv aga langema on aga lahutuste arv hakanud järjest langema ning alates 1997. aastast on see
suhe juba parem (Eesti statistika aastaraamat, 2015). 2011. aastast alates on lahutuste arv
püsinud 3000 ringis (Statistikaamet, 2015).
Kopitud
Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika eriala
Helen Joost
Abielulahutuse aktsepteeritavus Eestis: muutused 1990-2008 ja selle
seosed perekonnaseisu ja perekonnahoiakutega
Bakalaureusetöö
Nõukaajast on meelde jäänud, et vanatüdruku staatus oli väga halvustava tähendusega, aga tulgem tänapäeva.
Kas keegi seletaks mulle, MIKS peaks iga hinna eest elama kellegagi koos, kui suhe emba-kumba ei rahulda?
MIKS, kui:
1) Olen võimaline end ise igakülgselt majandama
2) Mul on sõpru, kes katavad suhtlemisvajaduse (kes on mu kõrval vaatamata sellele, et olen vähene suhtleja)
3) Seks pole primaarne (aga kui vaja, siis saab)
4) Lapsed on suured (või pole neid üldse)
Vanasti enne kokkuelama asumist valiti hoolega kellega paari heidetakse
Aastatuhandeid oli abielu mitte armastuse asi (seda peeti halvaks ja ebakindlaks abielu aluseks), vaid äritehing. Abikaasalt ei eeldanud keegi, et ta su parim sõber või hingekaaslane on – seda juhtus, kuid seda ei oodatud. Seksuaalne rahuldus oli naise poole pealt puhtalt õnneasi, enamasti seda õnne oli väga vähe kui üldse.
varem abiellutigi mõttega, et nüüd oled terve elu koos.
Abielulahutus on võrdlemisi uus asi ajaloos ja enamasti oli see naisele ebasoodne, seega üritasid ka s—a abielu säilitada, sest see tagas staatuse ja ellujäämisvõimaluse.
Kui midagi on muutunud, siis suhtumine abi- ja kooselusse ning lahutusse. Viimaste aastakümmete trend näib olevat “mida rohkem, seda uhkem” suhteid, mehi, seksi… ning suhete hoidmine on midagi imelikku või veidrat või isegi taunitavat.
Mina väidan, et õnnestunud abielusid on tänapäeval täpselt sama palju/vähe, kui vanasti.
Ma arvan, et sa eksid. Sõltub muidugi, mida sa nimetad “õnnestunuks”. Neid ideaalabielusid, kus mõlemad pooled teineteist 50 aastat armastavad – neid on küll arvatavasti sama palju. Kuid õnnestunuks nimetan mina ka selliseid abielusid, mis suudavad koos eksisteerida vähemalt kuni laste täiseani, soovitavalt siiski elu aeg, kus ei ole küll ehk mingist hetkest enam tohutut kirge, kuid on teineteisemõistmine ja austus, segatud ajutiste arusaamatuste perioodidega, mis siiski lahenevad. Vat neid on tänapäeval kindlasti oluliselt vähem, sest nendel arusaamatuse perioodidel minnakse tihti ruttu-ruttu lahku või uut otsima. Vanasti nii ei tehtud.
Vanasti nii ei tehtud.
Täpsusta antud ajavahemik, mida sa vanasti all mõtled. Ürgaeg? Muinasaega? Antiikaeg? Keskaeg? Valgustusaeg? Nõukaaeg? Kas aeg Eesti territooriumil? Euroopas? Aasias? Araabias? Kas räägid püsielanikest või näiteks rändrahvastest? Kas räägime talurahvast või ülikutest, nõuka kontekstis töölistest või nomenklatuurist?
Vanasti nii ei tehtud.
Täpsusta antud ajavahemik, mida sa vanasti all mõtled. Ürgaeg? Muinasaega? Antiikaeg? Keskaeg? Valgustusaeg? Nõukaaeg? Kas aeg Eesti territooriumil? Euroopas? Aasias? Araabias? Kas räägid püsielanikest või näiteks rändrahvastest? Kas räägime talurahvast või ülikutest, nõuka kontekstis töölistest või nomenklatuurist?
Loomulikult ei räägi me Araabiast ega antiikajast. Ikka hoomatavast lähiminevikust, oma vanemate ja vanavanemate generatsioonidest.
Vanasti abielluti kohe, kui naine rase. Minu vanemate albumis on 75% pulmapiltidel pruut rase. Ei olnud 30-40 a tagasi see elu nii vaga midagi.
Aga – lahutamine oli häbiasi ja vähesed võtsid ette. Vireleti kuidagi koos ära.
Vähemalt ei olnud tohutult kärgperesid. Lapsed kannatavad praegu palju rohkem. See sinu, minu, meie lapsed ajab lausa oksele.
Ja need tänapäeva kärgpered tulevadki justnimelt sellepärast, et meie (vana)vanemate põlvkond oli nui neljaks lõpuni koos, isegi siis kui õnnetud olid. Lastel ehk siis meil, nooremal põlvkonnal on lapsepõlvest hingehaavad ja oskamatus olla suhtes, sest meie ju seda normaalset toimivat suhet lapsepõlves ei kogenud.
Mina leian, et ennem olgu vabadus lahkuda halva juurest ja otsida see õige, kui kannatada hambad ristis laste pärast. Mõni kärgpere on palju enam toimiv ja funktsioneerivam, kui oma päris pere.
Kannatades teeme me oma lastele veel rohkem kahju, kui see kärgperendus. Lapsed näevad neid kannatusi pealt ja saavad aru, isegi siis kui nad vb kohe välja ei näita.
NB! See on vaid minu isiklik arvamus.
Ja need tänapäeva kärgpered tulevadki justnimelt sellepärast, et meie (vana)vanemate põlvkond oli nui neljaks lõpuni koos, isegi siis kui õnnetud olid. Lastel ehk siis meil, nooremal põlvkonnal on lapsepõlvest hingehaavad ja oskamatus olla suhtes, sest meie ju seda normaalset toimivat suhet lapsepõlves ei kogenud.
Ja kui nad lahku oleks läinud, siis oleks kogenud ning teaks, kuidas elu aeg koos olla? Ah, mis sa ajad jampsi. Ei ole vaja iseenda (ehk meie generatsiooni) laiskust, naudinguteiha ning tarbimismugavust esivanemate süüks proovida väänata. Ei olnud vanem generatsioon oma suhetes nii massiliselt õnnetu, et kõik need tänased kärjetajad õnnetutest peredest oleks tulnud. Joodikutest ja vägivallast pereelus ma muidugi ei räägi, nende olemasolul tuleb muidugi kohe pageda. Räägin harilikust argipäevasest pereelust.
Ja need tänapäeva kärgpered tulevadki justnimelt sellepärast, et meie (vana)vanemate põlvkond oli nui neljaks lõpuni koos, isegi siis kui õnnetud olid. Lastel ehk siis meil, nooremal põlvkonnal on lapsepõlvest hingehaavad ja oskamatus olla suhtes, sest meie ju seda normaalset toimivat suhet lapsepõlves ei kogenud.
Ja kui nad lahku oleks läinud, siis oleks kogenud ning teaks, kuidas elu aeg koos olla? Ah, mis sa ajad jampsi. Ei ole vaja iseenda (ehk meie generatsiooni) laiskust, naudinguteiha ning tarbimismugavust esivanemate süüks proovida väänata. Ei olnud vanem generatsioon oma suhetes nii massiliselt õnnetu, et kõik need tänased kärjetajad õnnetutest peredest oleks tulnud. Joodikutest ja vägivallast pereelus ma muidugi ei räägi, nende olemasolul tuleb muidugi kohe pageda. Räägin harilikust argipäevasest pereelust.
Lahku minek näitab ja õpetab, et igal inimesel on õigus otsida see inimene,kellega on hea koos olla. Mitte ei pea kannatama ja kartma tunnistada, et eelmine valik oli vale.
Eks suur osa on siin ka lastega suhtlemisel. Asjadest tuleb rääkida avameelselt. Ka lastega. Muidu nad ei õpigi.
Lahku minek näitab ja õpetab, et igal inimesel on õigus otsida see inimene,kellega on hea koos olla. Mitte ei pea kannatama ja kartma tunnistada, et eelmine valik oli vale.
Sa paistad eeldavat, et kõik lahkuminekud on asja pärast ja õiged. Mina ei arva nii. Mina arvan, et suurem osa lahkuminekutest võiks olla olemata, kui inimesed oma probleemiga tegeleks, mitte punuma ei paneks, kui probleemi haistavad – ehk et kui suhte lõpetamine ei oleks nii lihtne. Alles peale suhte parandamise proovi on võimalik öelda, et “eelmine valik oli tõesti vale”.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
