Esileht Pereelu ja suhted Tänapäeva suhted purunevad

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 93 )

Teema: Tänapäeva suhted purunevad

Postitas:
Kägu

Lahku minek näitab ja õpetab, et igal inimesel on õigus otsida see inimene,kellega on hea koos olla. Mitte ei pea kannatama ja kartma tunnistada, et eelmine valik oli vale.

Sa paistad eeldavat, et kõik lahkuminekud on asja pärast ja õiged. Mina ei arva nii. Mina arvan, et suurem osa lahkuminekutest võiks olla olemata, kui inimesed oma probleemiga tegeleks, mitte punuma ei paneks, kui probleemi haistavad – ehk et kui suhte lõpetamine ei oleks nii lihtne. Alles peale suhte parandamise proovi on võimalik öelda, et “eelmine valik oli tõesti vale”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et suurem osa lahkuminekutest võiks olla olemata, kui inimesed oma probleemiga tegeleks, mitte punuma ei paneks, kui probleemi haistavad –

Analüüsiti sul jee sinu vanaemade põlvkonnas suhteid, kui probleemi haisteti. Parimal juhul analüüsiti, et issand jumal, mis naabrid minust arvavad. Ja sa mine katsu mõnele mehele välja pakkuda, vanusest sõltumata, et hakkame ennetevalt oma suhet analüüsima, probleemidega tegelema.

Tahad, ma ütlen, miks meie vanevanemad vähem lahutasid? Esiteks, piinlik oli, teiseks, majanduslikult raske oli, kolmandaks oli suhetele kümme korda väiksemad ootused. Naine ootas, et mees peret üleval peab ja mees ootas, et naine tal kere täis söödab, jalad soojas hoiab ning liigseid küsimusi ei esitaks. Kõik. Kui need asjad olid klaarid, probleemi polnud. Selline oli lihtsa maainimese suhe, kel kolm klassi külakooli, põllulapp ja seitse last. Millised suhted aga valitsesid linnas või haritud rahva hulgas, siis kirjandus on kirju suhete segapundardest ja draamadest. Ka tuntumate inimeste elulood räägivad pigem suhtedraamadest kui vaiksest loksumisest. Kuidas sulle küll on jäänud mulje, et vanasti oli hästi, kui ometi oli suht igapäevane, et lapsi peksti, esines palju koduvägilda, mida häbeneti ja varjati, vaesust oli palju, mis keerab ikka väga kergelt ka parimad suhted tuksi.

Üks minu vanaema jäi seitsme lapsega noorelt leseks, seega ju tema abielu oli suht ok, kuigi kümne abieluaasta jooksul sünnitas ta kokku lausa üheksa last, kellest mitte kõik ei jäänud ellu, ja vanaisa oli temast nii kakskümmend aastat pealegi vanem. Noor naine, ise ka vaesest perest pärit, jõudis palju ära kannatada. Teine vanaema ja vanaisa olid ka elulõpuni abielus, aga kiskusid hommikust õhtuni. Vanaisa armastas tihti kõrtsus käia. Vanaema elas oma frustratsiooni tihti laste peale välja ja oli väga lahtise käega. Tuuseldas vahel ka vanaisa. Ainult üks tema lastest pole tänaseks alkoholiga kimpus. Üks lastest suri 50na alkoholimürgitusse. Minu isa on tänaseks sopajoodik. Minu isaga oli neil lapsi kokku kuus.

Nii et minu elukogemus ei toeta kuidagi, et vanasti suhted olid toimivad. Minu arust alles nüüd hakkab tekkima põlvkond, kes eelmise sajandi põlvkondade traumadest välja on kasvamas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tahad, ma ütlen, miks meie vanevanemad vähem lahutasid? Esiteks, piinlik oli, teiseks, majanduslikult raske oli, kolmandaks oli suhetele kümme korda väiksemad ootused.

Just, piinlik oli! Ja seepärast ei lahutatud, vaid otsiti lahendust. Just seda ma mõtlengi. Lepiti sellega, et ehk ei peagi abikaasa 100% ootustele vastama – ja tegelikult just nii ongi. Koos elada ja turvalist ning tervet kodu luua on võimalik ka nii, et mõlemal abikaasal on puudusi. Just seda meie esivanemad meist paremini mõistsidki. Ideaalseid inimesi ei ole olemas ning puudustega on võimalik leppida, ei pea kohe uksi paugutama. Ja peamine “puudus” on tänapäeva inimeste arust ju ikkagi see, et “tunded said otsa”. Seda jaburat mõtet varasematel generatsioonidel pähe ei tulnud. Kirglikud tunded saavad 99% inimestel suhtes otsa, see pole põhjus lahutamiseks ja laste õnnetuks tegemiseks. Elad edasi uute tunnete najal – austus, usaldus, sõprus, lähedus.
Majandusliku raskuse juttu ma küll ei mõista. Mis majanduslikud raskused sul nõuka ajal olid, mis nõudsid abielu? Rahal puudus ju väärtus, seega polnud vahet, kas peres oli üks või kaks toitjat. Varem – sajandi esimesel poolel – oli muidugi ka majanduslik pool oluline.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Just, piinlik oli! Ja seepärast ei lahutatud, vaid otsiti lahendust. Just seda ma mõtlengi. Lepiti sellega, et ehk ei peagi abikaasa 100% ootustele vastama – ja tegelikult just nii ongi. Koos elada ja turvalist ning tervet kodu luua on võimalik ka nii, et mõlemal abikaasal on puudusi.

Võimalik on, aga garantii see pole. Eriti, kui suhet jätkati piinlikustundest.

Nõukaajast ma juba andsin statistikat ja nõuka ajal lahutati pooled abieludest nagu tänapäeval. Seetõttu ma ju palusin ühes kommentaaris väljendit “vanasti” täpsustada. Pärast seda jäi nagu arusaam, et räägid enne teist maailmasõda sündinud põlvkonnast. Nüüd aga jälle tagasi nõukaajas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu arust alles nüüd hakkab tekkima põlvkond, kes eelmise sajandi põlvkondade traumadest välja on kasvamas.

Ajastust ajastusse on igal põlvkonnal omad traumad. Kui ühed kaovad ära, tulevad teised asemele ja inimkonna areng seisnebki selles, et inimestel oleks oskus nendest jagu saada. Võibolla tulevane põlvkond on üldse hermafrodiidid, ülevalpool rinnad ja allpool väikemees ning on traumeeritud sellest, et nad on eelmiste põlvkondade järeltulijad. Sellise ajastu hapu hõng lehvib juba ringi..

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Varem ei olnud lihtsalt kuskile minna, kui lahku tahtsid minna. Ei olnud kortereid saada ega üürida nagu nüüd on vaba turg, võta missugune taskukohane on ja koli hommepäev. Lisaks ühiskondlik arvamus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pärast seda jäi nagu arusaam, et räägid enne teist maailmasõda sündinud põlvkonnast. Nüüd aga jälle tagasi nõukaajas

Räägingi enne teist maailmasõda sündinutest. Minu ema on sündinud 30.-ndatel. Abiellus ta aga ju nõukaajal.
See lahutuste ja abiellumiste statistika, mida sa meile siia tõid, ei ole adekvaatne, kuni see seisneb lihtsalt ühel aastal lahutatute ja abiellunute arvu jagamises. See on sama nagu jagataks sünnid ja surmad aastal 2017 ning järeldataks siis saadud arvust, et just nii paljud sündisid surnult või nii paljud sündinutest on juba surnud. Adekvaatse statistika saaksime longituuduuringuga – kui jälgitakse konkreetseid paare läbi nende suhte. Vaid nii saaks öelda, kui paljud abielud lahutatakse, sest siis ei mõjutaks tulemust rahvastiku struktuuri muutused (migratsioon) ega rahvastiku eelistuste muutumine (kui abiellumise populaarsus väheneb, siis abiellumiste arv langeb, kuid lahutuste arv sõltub minevikus sõlmitud abielude arvust, mitte käesoleva aasta tendentsist ning tulemuseks tuleb nonsenss – nagu näiteks aastal 1995).

Võimalik on, aga garantii see pole. Eriti, kui suhet jätkati piinlikustundest.

Mis sellel piinlikkustundel siis viga on? Hirm häbisse jääda ja hirm karistuse ees on väga olulised moraali ja seaduskuulekust hoidvad tegurid. Nagu ka piinlikkus. Ja miks ei peakski piinlik olema, kui seepärast perekonna lõhud, et uudse armukese seltskonnas saab unustada oma rutiinsed kohustused perekonna ees ning temaga on parem seksida kui seadusliku abikaasaga?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Koos elada ja turvalist ning tervet kodu luua on võimalik ka nii, et mõlemal abikaasal on puudusi. Just seda meie esivanemad meist paremini mõistsidki.

Seda ma ei uus, et inimesed kuidagi teistsugused olid. Mitte ei mõistnud paremini, vaid olid sunnitud leppima. Kas see on hea või halb? Minu meelest pigem halb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pärast seda jäi nagu arusaam, et räägid enne teist maailmasõda sündinud põlvkonnast. Nüüd aga jälle tagasi nõukaajas

Räägingi enne teist maailmasõda sündinutest. Minu ema on sündinud 30.-ndatel. Abiellus ta aga ju nõukaajal.

See lahutuste ja abiellumiste statistika, mida sa meile siia tõid, ei ole adekvaatne, kuni see seisneb lihtsalt ühel aastal lahutatute ja abiellunute arvu jagamises. See on sama nagu jagataks sünnid ja surmad aastal 2017 ning järeldataks siis saadud arvust, et just nii paljud sündisid surnult või nii paljud sündinutest on juba surnud. Adekvaatse statistika saaksime longituuduuringuga – kui jälgitakse konkreetseid paare läbi nende suhte. Vaid nii saaks öelda, kui paljud abielud lahutatakse, sest siis ei mõjutaks tulemust rahvastiku struktuuri muutused (migratsioon) ega rahvastiku eelistuste muutumine (kui abiellumise populaarsus väheneb, siis abiellumiste arv langeb, kuid lahutuste arv sõltub minevikus sõlmitud abielude arvust, mitte käesoleva aasta tendentsist ning tulemuseks tuleb nonsenss – nagu näiteks aastal 1995).

Võimalik on, aga garantii see pole. Eriti, kui suhet jätkati piinlikustundest.

Mis sellel piinlikkustundel siis viga on? Hirm häbisse jääda ja hirm karistuse ees on väga olulised moraali ja seaduskuulekust hoidvad tegurid. Nagu ka piinlikkus. Ja miks ei peakski piinlik olema, kui seepärast perekonna lõhud, et uudse armukese seltskonnas saab unustada oma rutiinsed kohustused perekonna ees ning temaga on parem seksida kui seadusliku abikaasaga?

Mulle tundub, et sul ei ole halba lapsepõlve olnud või sa arvadki, et selline kannatus on normaalne. Seepärast sa ilmselt ka ei mõista seda kõike.

Minu suguvõsast oli õnnelikult koos ainult emapoolne vanaema ja vanaisa. Ja vanaisagi oli nö teise ringi mees, sest ema päris isa jättis vanaema maha(oli külapeal ringi tõmbaja) ja siis ta leidiski omale selle õige, keda meie päris vanaisaks kutsusime ja pidasime ja minu ema oma lapseks võttis ning üles kasvatas.
Kõigil teistel(eriti mu ema ja isa) oli pereelu üks rist ja viletsus. Inimesed lihtsalt ei sobinud kokku.
Meie lapsed ju nägime seda kõike kõrvalt ja mina ei taha mingi hinna eest sellist elu omale ega oma lastele! Seega mul ongi nüüd põhjust/vajadus justnimelt otsida see õige inimene, kellega olla õnnelik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Koos elada ja turvalist ning tervet kodu luua on võimalik ka nii, et mõlemal abikaasal on puudusi. Just seda meie esivanemad meist paremini mõistsidki.

Seda ma ei uus, et inimesed kuidagi teistsugused olid. Mitte ei mõistnud paremini, vaid olid sunnitud leppima. Kas see on hea või halb? Minu meelest pigem halb.

Kui on tegu kohvitassiga, siis on halb, kui inimesed peavad leppima kohvitassiga, mille kõrvast on killuke väljas, kole ju. Kui on tegu peresuhtega, kus kasvavad ka lapsed, siis on see killuke, mis tassikõrvast väljas on, täiesti tähtsusetu ning oluline on, kas tass peab vett või mitte. Kuni tass vett peab, pole vähimatki põhjust tassi päris katki lüüa ning siis uut osta. Mis on perekonna eesmärk – perekonna eesmärk on luua turvaline ja hea kodu lastele. Inimene on egoist olnud kogu aeg, aga varem sundis ühiskondlik arvamus teda lollusi tagasi hoidma ning peret koos hoidma. Nüüd on see vits ära võetud ja ego möllab – oi, mul on uued liblikad, lahutan, kedagi ei huvita.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et sul ei ole halba lapsepõlve olnud või sa arvadki, et selline kannatus on normaalne. Seepärast sa ilmselt ka ei mõista seda kõike.
Minu suguvõsast oli õnnelikult koos ainult emapoolne vanaema ja vanaisa. Ja vanaisagi oli nö teise ringi mees, sest ema päris isa jättis vanaema maha(oli külapeal ringi tõmbaja) ja siis ta leidiski omale selle õige, keda meie päris vanaisaks kutsusime ja pidasime ja minu ema oma lapseks võttis ning üles kasvatas.
Kõigil teistel(eriti mu ema ja isa) oli pereelu üks rist ja viletsus. Inimesed lihtsalt ei sobinud kokku.
Meie lapsed ju nägime seda kõike kõrvalt ja mina ei taha mingi hinna eest sellist elu omale ega oma lastele! Seega mul ongi nüüd põhjust/vajadus justnimelt otsida see õige inimene, kellega olla õnnelik.

Aga ma ei räägi ju sugugi, et halb suhe peab kokku jääma. Ma räägin, et ilmaasjata uue õnne järele lippamised peaks olemata olema. No need, et “aga meil on tunded ammu läbi”, “mina olen ju ka inimene” ja muu taoline. Need on ju ometi tänapäeval peamised lahutuste põhjused – keegi osapooltest leidis uue ja pani ajama. Lahutamine seepärast, et mees on siga, et kumbki joob, peksab – need on täiesti adekvaatsed põhjused lahutamiseks ja loomulikult ei saa sellises kodus olla lastel hea. Kuid lahutused seepärast, et emmel uue mehe vastu tunded tekkisid või issi teiselt tädilt paremat seksi saab, on need, millest mina räägin – ja nende arvu piiras vanasti hästi häbi ja piinlikkus. Enam mitte, nüüd on lausa moodne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No selle pärast, et kortereid saada polnud, küll vaevalt mõni abielu püsima jäi. Kortereid sai vahetada. Vahetati nii kokku kui lahku.

Mida sa seal vahetad kui elad juba niigi kahe lapsega 2-toalises korteris? Just nii ma mäletan, et enamus mu klassikaaslasi ja ka me ise elasime. Ja kellel oli suurem korter, neil elas seal tavaliselt mõni vanavanem lisaks.

Aga kui ma oma suguvõsas vaatan eelmise sajandi esimeses pooles sündinud inimesi (kes oleks siis praegu vanuses 90-100+), siis nende seas on nii oma mehe teise mehe pärast mahajätmist, abieluvälisest suhtest lapse saamist, mehi, kes polegi abiellunud, küll aga on mitmele naisele lapse teinud. Ehk siis üsna tänapäevane värk.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Huvitav teema lugeda. Ma olen 32 ja lahku minemas pärast 10a suhet ja kaht last. Muidugi on see raske otsus ja muidugi ei anna laste nimel kergelt alla. Aga ma ei tea ühtki inimest, kes oleks tänulik oma vanematele, et nad on lahutusega oodanud, kuni laps on saanud 18+. Pigem tunneb täiskasvanud laps lahutusest teada saades, et teda on haneks veetud, talle on etendatud mingit näitemängu. Samuti, kui ma vaatan oma vanemate põlvkonna 60-70 aastaseid abielupaare, kes saevad ja näägutavad päevast päeva ja on ometi kõige kiuste koos, siis vaat ei tundu kõrvaltvaatajana ega ise ennast sellesse olukorda kujutades, et see on kõige õilsam tee. Küll tean õnnelikke 60-70a vallalisi ja lahutatud daame, kes elavad toredat elu: reisivad, käivad väljas, on heas vormis, tegelevad hobidega, hoiavad lapselapsi. Tean ka 60-70a abielupaare, kes elavad normaalselt, aga vaid tänu sellelele, et hoiavad üksteisest eemale ja elavad ühe katuse all suht eraldi oma elu. Petmine on minu põhimõtete vastane, aga kahjuks on olukord selline, et minu ja laste isa harjumused, huvid ja tuleviku-unistused ei lange absoluutselt kokku ning lisaks on mehel komme lähedasi näägutada ja halvustada. Ennast muuta pole tal vaja kuna kõik teised ongi nii nõmedad ja tema vihapahvakud igati õiglaselt ära teeninud. Kui ma seda olukorda edasi talun, siis ei saa ma pensionipõlves mingit medalit, vaid sama saagimine kestaks surmani. Võibolla aitaks teraapia mingeid iseloomujooni lihvida, aga kuna ka meie elupõhimõtted ja visioonid lähevad lahku, siis pole sellel kõigel mõtet.

Please wait...
Postitas:
Kägu

uvitav teema lugeda. Ma olen 32 ja lahku minemas pärast 10a suhet ja kaht last. Muidugi on see raske otsus ja muidugi ei anna laste nimel kergelt alla. Aga ma ei tea ühtki inimest, kes oleks tänulik oma vanematele, et nad on lahutusega oodanud, kuni laps on saanud 18+. Pigem tunneb täiskasvanud laps lahutusest teada saades, et teda on haneks veetud, talle on etendatud mingit näitemängu. Samuti, kui ma vaatan oma vanemate põlvkonna 60-70 aastaseid abielupaare, kes saevad ja näägutavad päevast päeva ja on ometi kõige kiuste koos, siis vaat ei tundu kõrvaltvaatajana ega ise ennast sellesse olukorda kujutades, et see on kõige õilsam tee. Küll tean õnnelikke 60-70a vallalisi ja lahutatud daame, kes elavad toredat elu: reisivad, käivad väljas, on heas vormis, tegelevad hobidega, hoiavad lapselapsi. Tean ka 60-70a abielupaare, kes elavad normaalselt, aga vaid tänu sellelele, et hoiavad üksteisest eemale ja elavad ühe katuse all suht eraldi oma elu. Petmine on minu põhimõtete vastane, aga kahjuks on olukord selline, et minu ja laste isa harjumused, huvid ja tuleviku-unistused ei lange absoluutselt kokku ning lisaks on mehel komme lähedasi näägutada ja halvustada. Ennast muuta pole tal vaja kuna kõik teised ongi nii nõmedad ja tema vihapahvakud igati õiglaselt ära teeninud. Kui ma seda olukorda edasi talun, siis ei saa ma pensionipõlves mingit medalit, vaid sama saagimine kestaks surmani. Võibolla aitaks teraapia mingeid iseloomujooni lihvida, aga kuna ka meie elupõhimõtted ja visioonid lähevad lahku, siis pole sellel kõigel mõtet.

Sellest jutust tuleb välja, et inimene on õnnelik vaid üksi elades 😀 Ise abielus 30 aastat ja alati on keegi olemas kellele toetuda või ka tülitseda 😀

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ennast muuta pole tal vaja kuna kõik teised ongi nii nõmedad ja tema vihapahvakud igati õiglaselt ära teeninud. Kui ma seda olukorda edasi talun, siis ei saa ma pensionipõlves mingit medalit, vaid sama saagimine kestaks surmani. Võibolla aitaks teraapia mingeid iseloomujooni lihvida, aga kuna ka meie elupõhimõtted ja visioonid lähevad lahku, siis pole sellel kõigel mõtet.

Ma ei tea, kas te tõesti ei saa lihtsalt jutust aru või ei viitsi süveneda või milles asi – loomulikult tuleb lahutada, kui õhkkond on mürgine ja seda muuta ei suuda. Mitte keegi ei väida, et tuleks medali nimel vanaduseni koos näägutada. Küll aga tuleks vanaduseni taluda abikaasa norskamist, oskamatust tantsida, seda, et ta lilli ei too naistepäeval, et ta ei oska mängida seksis rollimänge, et ta ei oska küpsetada just sellist jõulupraadi nagu mu ema tegi ning muid taolisi detaile, mis suhte alguses ei häiri kedagi, kuigi on olemas – aga suhte staažiga justkui muutuvad eluküsimusteks. Nüüd keegi muidugi vastab, et “aga keegi ei lahutagi jõuprae pärast”. Jah, ainult prae pärast ei lahuta, aga neid detaile koguneb palju ja siis tekibki tunne, et see uus raamatupidaja on hoopis kihvtim naine kui mu enda oma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Te vaatate asjale ju vale nurga alt! Mitte varem ei osatud suhteid paremini hoida, vaid nüüd on võimalik ebameeldivast suhtest lahti öelda! Varem polnud see nii lihtne. Vireleti, vihati teineteist, aga elati. Sest naised olid meestest rohkem sõltuvad; sest üksi lapsi kasvatada oli keerulisem; sest elamispinda polnud; sest ühiskondlik surve oli sellest suunast, et lahutus on häbiasi ja tuleb koos elada.
Tänapäeval on just rohkem võimalusi. Esiteks ei tekigi soovimatuid suhteid nii palju, sest soovimatuid rasedusi on väga vähe. On võimalik lahku minna, sest naisel on võimalik teenida sellist raha, et ka ilma meheta saab hakkama. On võimalik soetada elamispind. Ühiskond suhtub lahkuminekusse leebemalt kui varem.
Ja ma ei ole ka üldse nõus väitega, et varem oli lahkuminekuid vähem. Või mida te peate lahkuminekuks? Kas see, kui noored vanuses 16-30 käivad kohtamas, ehk elavad isegi paar aastat koos ja siis lähevad lahku, on suhte purunemine? Ma ütleks, et see on normaalne õige partneri otsimise protsess. Lahkuminek on siis, kui on koos elatud mitmeid aastaid, on lapsed ja abielu. Või vähemalt üks neist. Vanasti lihtsalt ei otsitud seda õiget nii kaua, sest tihti jäädi juba üldse mitte õigest rasedaks. Ei olnud ka kombeks enne abiellumist koos elada. Polnud seda kohtagi, kus enne abiellumist koos elada.
Mida te nutate taga asja, mis pole üldse taganutmist väärt! Ebameeldivad kooselud tulebki lahutada!
Lisan, et minu tutvusringkonnas on lahku läinud ainult üks paar, kes abiellusid kohe pärast keskkooli lapse pärast. Teised on vahetanud partnereid 20ndates eluaastates. Nüüd oleme 45 kandis ja kõik on oma praeguste kaasadega koos juba vähemalt 15 aastat.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nõuka ajal sai lahutada vaid kohtus, kui peres olid lapsed, kusjuures oluline oli see, et kohus pidi tuvastama, kes on süüdi ning sellele väänati 100 rubla riigilõiv tasumiseks (100 oli kuupalk). Perekond on ühiskonna algrakuke – seega ei olnudki lahutamine vaid kahe inimese otsus. Samas võis parteilase naine vabalt parteikomiteesse kaebama minna, kui mees üle aisa lõi ning mees tõmmati selle eest liistule.
Teiseks – sama, mis on öeldud – elada ei olnud kuskil. tihti jäi lahutatud paar veel samasse korterisse elama
Kolmandaks – lahutatud naine olla oli häbiasi.
Perevägivald ei olnudk kuritegu – asja arutati seltsimehelikus komitees ja peksja võeti ühiskondlikule käendusele, mitte ei karistatud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No selle pärast, et kortereid saada polnud, küll vaevalt mõni abielu püsima jäi. Kortereid sai vahetada. Vahetati nii kokku kui lahku.

Minu tädi just peamiselt korteri pärast jäi oma joodikust mehega kokku. Terve elu on elanud mehega, keda ta tegelikult südames põlgab ja kes talle pole kordagi elu jooksul öelnud, et ta teda armastab. Ja mingil hetkel tekkis lihtsalt harjumus ja mõte, et kuhu tal ikka mina on, ta nii vana juba.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen nõus sellega, et vanasti lihtsalt kannatati ära, sest “elama ju peab”. Mind kasvatas mu vanaema, mäletan tema õpetussõnu mulle: kool lõpetatud, nüüd tuleb sind veel mehele panna. Oli mul üks kandidaat, kes tihti helistas, tükkis külla… mulle see mees väga ei istunud, aga vanaemale tundus tore, edukas, ei joo jne. Ma ütlesin vanaemale, et ma ei armasta ju teda, mul pole tundeid selle noormehe vastu. Vanaema selle peale: armastus polegi tähtis, ega meil vanaisaga ka mingit armastust polnud, harjumusest elasime koos. Sest koos on lihtsam. Vot selline suhtumine oli vanal ajal. Selle mehega olin ikkagi mingi aja koos, osutus naistemeheks, läksin lahku, leidsin mehe, keda armastan. Tänapäeval on ikka ootused inimestel suhtele kõrgemad, kui lihtsalt koos elada, sest nii on kergem. Lisaks olen veel vanade inimeste käest kuulnud klassikat “meie, naised peame kõik välja kannatama!”

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuid lahutused seepärast, et emmel uue mehe vastu tunded tekkisid või issi teiselt tädilt paremat seksi saab, on need, millest mina räägin – ja nende arvu piiras vanasti hästi häbi ja piinlikkus. Enam mitte, nüüd on lausa moodne.[/quote]

Väga hea ehe näide naiste suhtumisest: naisel tekivad uue mehe vastu tunded aga mees läks kindlasti parema seksi pärast ära.
Esiteks kujutage ette kui mees juba kodust ära läheb siis suure tõenäosusega on ka asi tunnetes mitte ainult seksis.
Teiseks ei lahuta ju enamus uute liblikate pärast pärast vaid uus suhe tekibki, sest vana suhe on halb. See uus suhe on reeglina ikka tulemus mitte põhjus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Koos elada ja turvalist ning tervet kodu luua on võimalik ka nii, et mõlemal abikaasal on puudusi. Just seda meie esivanemad meist paremini mõistsidki.

Seda ma ei uus, et inimesed kuidagi teistsugused olid. Mitte ei mõistnud paremini, vaid olid sunnitud leppima. Kas see on hea või halb? Minu meelest pigem halb.

Kui on tegu kohvitassiga, siis on halb, kui inimesed peavad leppima kohvitassiga, mille kõrvast on killuke väljas, kole ju. Kui on tegu peresuhtega, kus kasvavad ka lapsed, siis on see killuke, mis tassikõrvast väljas on, täiesti tähtsusetu ning oluline on, kas tass peab vett või mitte. Kuni tass vett peab, pole vähimatki põhjust tassi päris katki lüüa ning siis uut osta. Mis on perekonna eesmärk – perekonna eesmärk on luua turvaline ja hea kodu lastele. Inimene on egoist olnud kogu aeg, aga varem sundis ühiskondlik arvamus teda lollusi tagasi hoidma ning peret koos hoidma. Nüüd on see vits ära võetud ja ego möllab – oi, mul on uued liblikad, lahutan, kedagi ei huvita.

Mis traumad sind küll elu jooksul on tabanud, et sellist jama suust välja ajad? Oled proovinud abi otsida?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei ole ikka nii, et vanasti abielluti kehvematel põhjustel kui nüüd. Mina olen paar aastat all 60 ja mees paar aastat üle.
Lapsed ammu kodust läinud, aga meil on ikka koos tore.
Kehva suhtematerjali nii meeste kui naiste osas on alati olnud ja on ka tulevikus. Natuke arusaamatu see, et juba teismelised leiavad, et peab olema SUHE. Milleks?
Pk-s räägitakse, et vanasti abielluti noorelt. Ülikoolis see ei pruukinud nii olla. Ise olin 28. Meie kursusel keegi ei kiirustanud. Samas saadi ka teismelisena lapsi, kuna rasestumisvastased vahendid olid nagu nad olid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga hea ehe näide naiste suhtumisest: naisel tekivad uue mehe vastu tunded aga mees läks kindlasti parema seksi pärast ära.

Krt, kellega ma väidelda siin üritan … ma ei ole öelnud, et KÕIK naised lähevad nii ja mehed naa. See oli näide. Sama hästi võin kirjutada vastupidi – kas muudab asja?

Esiteks kujutage ette kui mees juba kodust ära läheb siis suure tõenäosusega on ka asi tunnetes mitte ainult seksis.

Miks? Seksi roll meeste elus on hoopis teistsugune kui naistel. Kui kodus on suhted külmaks lastud ning mujalt on lihtne hea seks võtta, siis kui mehel on kohusetunnet ja südametunnistust vähe kaasa antud, siis kaob ta vana pere juurest kiirelt. Just kirg ja seksuaalne hormonaalne sõltuvustunne teisest inimesest ongi see, mis lõhub peresid, mis tegelikult lõhkumist ei vääri. Ja pärast on ärkamine, pohmell, “prosnulsja – gips”.

Teiseks ei lahuta ju enamus uute liblikate pärast pärast vaid uus suhe tekibki, sest vana suhe on halb. See uus suhe on reeglina ikka tulemus mitte põhjus.

Oh no olge nüüd. Tekivad uued suhted heade ja halbade vanade suhete kõrvale, ainus mille headust taolises olukorras mõõta saab, on kõrvalevaataja südametunnistus – kas hakkab kipitama ja lõpetab jama ära, või laseb kõrvad longu ja laseb end lainel kanda.

Mis traumad sind küll elu jooksul on tabanud, et sellist jama suust välja ajad? Oled proovinud abi otsida?

Kui täpsustaksid, mille vastu peaksin abi otsima, siis kindlasti vastan sulle, kas olen seda teinud või mitte. Muidu aga – ära rutta sulle arusaamatu jutu ajajat lolliks nimetama. Viga võib olla hoopis kuulajas-lugejas, kellel pole piisavalt elukogemust või analüüsivõimet või huvi teema vastu või mitte ühtegi neist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuid lahutused seepärast, et emmel uue mehe vastu tunded tekkisid või issi teiselt tädilt paremat seksi saab, on need, millest mina räägin – ja nende arvu piiras vanasti hästi häbi ja piinlikkus. Enam mitte, nüüd on lausa moodne.

Väga hea ehe näide naiste suhtumisest: naisel tekivad uue mehe vastu tunded aga mees läks kindlasti parema seksi pärast ära.

Esiteks kujutage ette kui mees juba kodust ära läheb siis suure tõenäosusega on ka asi tunnetes mitte ainult seksis.

Teiseks ei lahuta ju enamus uute liblikate pärast pärast vaid uus suhe tekibki, sest vana suhe on halb. See uus suhe on reeglina ikka tulemus mitte põhjus.[/quote]

Rutiinne, kohustustega suhe on alati kehvemal positsioonil võrreldes uue, põneva, kohustustevabaga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu vanemad otsustasid lapsed koos ellu oma ellu saata ja alles siis lahutada. Aga minu ema ütleb mulle, et sel pole mõtet. Lapsed ei näegi õnnelikku suhet ja kasvavad üles tingimustes, kus peavad pooli valima ja ikkagi truuks jääma mõlemale, sest kallid on ju ikka isa ja ema, mitte ainult 1. Minu isa ja ema on lihtsalt erinevate väärtushinnangutega ja ei ole neist halb kumbki. Ikka arvasin, et ena on süüdi, sest tegi alati kisa, aga nüüd saan aru, et tal oli nii ängistav elada sedasi.

Ja nüüd on mul omal seis, kus arusaamatusi mehega lahendada ei saa, sest mees ei ole võimeline rääkima ega oska suhte heaks midagi teha. Tunnistab ise, et kõik on halvasti, aga midagi muuta ka ei taha. Temal puudub soov perega kois aega veeta, minuga rääkida juttu, minuga väljas käia. Talle pole sed vaja. Naerab oma sõbraga ainult naiste jutuvada vajaduse üle. Seda siiski heas mõttes, aru saamata meie võimetusest kokku leppida isegi igapäevaseid elulisi asju.
Ma igapäev mõtlen, et tegelikult me ju pole ammu enam koos nii nagu toimivad paarid.

Ma arvan, et meisugused elasid vanasti võiduka lõpuni ilma lametlikult lahku minemata

Please wait...
Postitas:
Kägu

Üksikema oli vanasti häbi-asi, tänapäeval vaata, et antakse medal (üksikema aeg ju ka maksab midagi!). Aga loomulikult mõnus ja igati mugav võimalus lapsi saada, oma äranägemise järgi kasvatada ja mehelt regulaarset sissetulekut saada.
Keegi ei küsi ega kontrolli, kas iga kuu omaltpoolt 250 eur ka kulutasid või mitte.
Elu on muutunud, naised on omale raha saamise ja mugavuse nimel paraku munad ka taha kasvatanud. Edu!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Üksikema oli vanasti häbi-asi, tänapäeval vaata, et antakse medal (üksikema aeg ju ka maksab midagi!). Aga loomulikult mõnus ja igati mugav võimalus lapsi saada, oma äranägemise järgi kasvatada ja mehelt regulaarset sissetulekut saada.

Keegi ei küsi ega kontrolli, kas iga kuu omaltpoolt 250 eur ka kulutasid või mitte.

Elu on muutunud, naised on omale raha saamise ja mugavuse nimel paraku munad ka taha kasvatanud. Edu!

Puhta jobu! (vabandust, aga millal on üksinda laste kasvatamine olnud nii emotsionaalselt, füüsiliselt kui majanduslikult kergem kui kahekesi ning kuidas saab laste pealt enda jaoks raha? See peab ikka väga erandlik lapsevanem olema, kes suudab lapsele mõeldud elatise pealt iseendale pappi genereerida).

Please wait...
Postitas:
Kägu

to: Kägu 09.08.2018 23:20

250 + 55 eur saab ilusti hakkama. Omalt poolt ei pea sa midagi lisama, onjuu nii. Puhas reaalsus, mitte jobudism.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuid lahutused seepärast, et emmel uue mehe vastu tunded tekkisid või issi teiselt tädilt paremat seksi saab, on need, millest mina räägin – ja nende arvu piiras vanasti hästi häbi ja piinlikkus. Enam mitte, nüüd on lausa moodne.

Väga hea ehe näide naiste suhtumisest: naisel tekivad uue mehe vastu tunded aga mees läks kindlasti parema seksi pärast ära.

Esiteks kujutage ette kui mees juba kodust ära läheb siis suure tõenäosusega on ka asi tunnetes mitte ainult seksis.

Teiseks ei lahuta ju enamus uute liblikate pärast pärast vaid uus suhe tekibki, sest vana suhe on halb. See uus suhe on reeglina ikka tulemus mitte põhjus.

Rutiinne, kohustustega suhe on alati kehvemal positsioonil võrreldes uue, põneva, kohustustevabaga.[/quote]

Noh, iga uus suhe muutub ka kunagi vanaks kohustega . Just kui nõiaring. Siit ongi vaja tark seaduses punkt, kes uuriks lahutuse põhjused ja teiseringi inimesi vastutusele võtaks. Siis ring ei keerle ja olemas algus ja lõpp. Perevajadused on ka siis kaitstud. Puudub õigus uue suhe puhul kui pole reaalne ja mõistlik põhjus vana lõpetada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

to: Kägu 09.08.2018 23:20

250 + 55 eur saab ilusti hakkama. Omalt poolt ei pea sa midagi lisama, onjuu nii. Puhas reaalsus, mitte jobudism.

Kallis inimene, see raha ei ole isegi alampalk kus inimene töötab vaid 8h – 5päeva nädalas tööandja heaks. Lapse kasvatamine 24/7 – see on kui äri/ kus on kohustused ja vajadused millele kuulub ka palju raha ja oma aega. Kui üks ei tegele lapsega siis maksabki raha välja, et olla vaba ja oma mullis. Pole vaja ironiseerida, sest peale lahutust kaasneb ka kinnisvara jägamine, mis toob kaasa kodu kaotamist. See 300eur ei katta kinni lahutuse tagajärgi, mis kestavad veel aastaid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 93 )


Esileht Pereelu ja suhted Tänapäeva suhted purunevad