Meie lapsed toidupakke ei saanud, kuna Pirita LOV oli selle jagamise korraldanud endale iseloomulikult väga veidralt: pärast lapse nime kirjapanemist toimus siis ühel päeval nädalas suur ülimalt rahvarohke aktsioon, kus Pirita LOV ukse taha maandusid kogu linnaosa lapsed kõikidest kohalikest koolidest: kohal olid nii Pirita kui ka Merivälja mammutkoolide lapsed, ja siis sealt ukse juurest jagati neile pakke. Kusjuures, mu mäletamist mööda alguses oli veel nii hull, et iga päev ulatati sealt üle ukse toidukarp – mis paraku tähendas, et kõik lapsed üle terve Pirita pidid sõitma iga jumala päev kohale (enamasti ühistranspordiga) ning kogunema suurde puntrasse sinna ukse taha. Ja seda padukarantiini ajal, mil kogu Eesti oli lukus!? Kui need Pirita teistmoodi ametnikud asjast niigipalju sotti said, siis korraldati pakkide jagamine ümber – ühel päeval nädalas.
See ei olnud ühe linnaosa teema. Algul jagatigi kord päevas toidukarpe. Paar esimest nädalat kindlasti. Kuigi minu lastele anti neid koolist, siis tundus ka mulle jabur, et peaks sellele iga päev järele minema ja siis seda kuskil õues sööma, sest muidu ju oleks toit külm. Ega ma muidugi ei tea ka, mis toit seal oli, äkki oligi mingi võileib või muu külmroog.