Peretuttavad kirjutasid just oma korteri ühe oma lapse nimele ja olen seetõttu õigluse/ebaõigluse üle viimasel ajal mõtisklenud. Neil on kolm täiskasvanud last. Kõik kolm on töökad, aga mitte teab kui kõrgepalgalised; kõige parema hariduse ja kõrgemate sissetulekutega ongi see, kes nüüd tasuta korteri sai. Ülejäänud kahel on pangalaenuga maja, vastne korteriomanik elab äia-ämma majas (on alati elanud) ja alati uhkelt reisinud ning kallite autodega sõitnud, mida teisel kahel polnud kodulaenu kõrvalt võimalik teha.
Vanemate põhjendus oli, et teistel kahel on oma kodu olemas, aga sellel ühel ei ole. Neile endile see lahendus vist sobib, keegi midagi negatiivset maininud ei ole. Kõrvaltvaatajana tunnen, et tegelikult see ei ole õiglane lahendus, aga eks elu polegi õiglane.
Teemasse – mulle tundub ema lahendus ebaõiglane. Samas kui maja ja korter on mõlemad nö ajalooga ja heas asukohas jne, et uued omanikud kasutaksid neid oma koduna, selle asemel, et rahaks teha, saaksin ema otsuselt aru, kuigi õiglane see ikkagi ei oleks. Aga kui tegemist on lihtsalt sellise kinnisvaraga, mille pärijad rahaks teeksid, tunduks eriti ebaõiglane, et kaks last kolmest saavad portsu pappi ja kolmas ei saa mitte midagi lihtsalt sellepärast, et on rohkem elus pingutanud kui teised kaks.