Teema: Tunnen end kõrvalejäetuna (testamendi teema)

#3364328:

Kui mina oleks see vanem õde, siis ma paluksin ema, et tehku korter õdedele kahe peale.

Aga selliseid nagu mina, ei ole just väga palju.

Teisest küljest kütaks see mind veel rohkem tööle ja äri ajama. Ema elab võib-olla veel mitukümmend aastat. Sina saad käed puhtaks pühkida sellest kohustusest, et ema hooldama v hooldekodu maksma hakata (see oleks ka kohe mõistlik ära fikseerida pärandisaajate ja emaga). Saad veel mitu kinnisvaratükki soetada enne kui teised oma päranduse kätte saavad. Seega – ära kurvasta, look at the bright side.

Ei päästa see pärandusest välja jätmine hoolduskohustusest. Tulevane pärandi saaja võib, aga ei pruugi hooldamist enda moraalseks kohuseks pidada.

#3364275:

Paljud vanad inimesed on südamega oma kodus kinni ja näeks hea meelega, et nende kinnisvara on ka edaspidi tema järglastele koduks. Kui maja jätta mitmele lapsele, siis läheb see suure tõenäosusega müüki.

Meie peres seepärast tehtigi testament ühele lapsele, kohustusega teistele teatud % pärandist välja maksta. Kinnisvaral ei saa olla mitu omanikku, isegi mehega koos ei soetaks.

Ma usun, et paljud tunneks end sellises olukorras kõrvalejäetuna. Maja majaks, kui see on teie lapsepõlvekodu ja on lootust, et vend seal elama hakkab. Aga korteri võiks küll võrdselt õdedele pärandada.
Mis hoolduskohustusse puutub, siis olukoras, kus hooldust vajaval vanuril on kinnisvara, mina küll omast taskust pere heaolu arvelt panustada ei suvatseks. Kui KOV kohtus nõudma hakkaks, rõhuksin võimalusele kinnisvara hoolduskulude katteks maha müüa. Kuigi KOV hakkab nõudma vist alles siis, kui inimesel endal midagi hinge taga pole. Kui oma kinnisvara enne ära kingib, siis suunaks KOVi kingi saanu ukse taha. Kohus saab vajadusel kingi tagasi pöörata.

Meil peres sama lugu: kes on võtnud laenu ja suutnud selle hambad risti ära maksta ja korteri osta, jääb pärandusest ilma, sest elab ju isegi hästi, ning teine pereliige, kes on elanud nagu homset poleks, ei laene, ei korterit, palgapäevast palgapäevani, pärib vanemate korteri.

#3364170:

Tahtsin lihtsalt kurta ja küsida, et kas see on okei, et tunnen end kõrvalejäetuna?

Nimelt mu ema täna teatas, et on teinud testamendi. Maja, kus ta ise elab, jätab mu nooremale vennale ja korteri, kus hetkel üürnik, jätab mu vanemale õele.

Kinnisvara asub Tallinnas.

Ütles, et rohkem vara tal pole ja mina pean sellega leppima, kuna teenin rohkem palka, kui mu õde ja vend.

Mis mul muud üle jääb… Suhted iseenesest head olnud…

Kust otsast kõrvalejäetud? Ema tundub armas muretsev proua olevat, kui veel ütleb, et ral rohkem midagi pole. Ema on teid kolme toitnud, hoolitsenud, armastanud. Aksepteeri seda, milliseid pereväärtusi ta teile andnud on, mitte kortereid-maju. Ära aja tobedat võrdsuse-ussi mõtetesse, igaüks elab ja teeb omi otsuseid nagu õigeks peab.

Kas su lapsepõlvekodus elavad veel su vanemad või mõni nendelt päranduse saanud õde või vend?[/quote]
Lapsepõlvekodus elab ema, nagu kirjutasin, võivad mu lapsed seal samuti käia. Vanaema ootab alati ja ilma ette teatamata. Sama kehtib venna ja tema laste kohta.
Veel hullem, meil on ka nn suguvõsamaja, isapoolsetelt vanavanematelt. Isal oli/on üheksa õde-venda, kellest üks lastetu tädi jäi elama lapsepõlvekoju. Tädi on nüüdseks paar aastat surnud ja seal elab üks onupoegadest. Sinna võime alati minna ja ennast koduselt tunda. Oleme kõik sinna panustanud oma aega, tööd ja raha, vastavalt võimalustele. Tänu suguvõsa koostööle said nii vanavanemad kui tädi olla elu lõpuni oma kodus.

Mina pole vanematelt midagi saanud, isegi mitte söögirahagi ülikooli ajal.
Selline ebavõrdne jagamine laste vahel ajab ikka suhted väga sassi. Iial ei teeks nii oma lastele. Saab küll majal olla mitu omanikku, või kui lapsed seda ei taha, siis ostab üks teise osa välja.

#3364229:

sinul on õigus olla solvunud.
sinu emal on õigus oma vara jagada nii nagu soovib.

Ja hooldekodu arve peavad tasuma kõik lapsed võrdselt…

#3364443:

#3364372:

Minul on õigus oma lapsepõlvekodus ilma ette teatamata käia ja samuti minu kahel täiskasvanud lapsel, ka vanaema juures. Ei teadnud, et see midagi erilist ja imelikku on.

me saime ka hiljaaegu päranduse. aga mitte testamendiga, vaid pärimise korras. jagasime notaris, pärandilepinguga. saime ühe terviliku kinnisvara, kuid see-eest said teised pärijad jälle muid varasid (korterid, autod, raha, väärtpaberid jne), nii et tegelikult said kõik umbkaudu võrdses vääringus.
Ma küll ei arva, et kui ma olen sisuliselt selle maamaja teistelt pärijatelt välja ostnud ja oma isiklike säästude (mitte päranduseks saadud raha) eest korda teinud, siis on ka teistel pärijatel igal ajal minu kinnistule asja või nende lastel koht, kuhu tulla etteteatamata sõpradega pidu panema.
Kui nad oleks tahtnud seda maamaja omale, siis oleks pidanud seda notaris ütlema, enne kui pärandi jagamise lepingule alla sai kirjutatud. Ma oleks hoopis parema meelega võtnud pärandina ise raha või auto ja jätnud maamaja sellele, kes seda nüüd noolib ja oodanud ise hoopis rahalist kompensatsiooni.

#3364532:

#3364229:

sinul on õigus olla solvunud.

sinu emal on õigus oma vara jagada nii nagu soovib.

Ja hooldekodu arve peavad tasuma kõik lapsed võrdselt…

Miks sa arvad, et see kolme täiskasvanud lapse ema, kellel kaks kinnisvara, peaks hooldekodusse sattuma?

Kui see vajadus tekib, siis selleks ajaks ei ole ilmselgelt keegi veel midagi pärinud ja näiteks üürikorteri saab maha müüa kulude katteks.

Minu ema kinkis oma suure kalli korteri minu vennale. Mulle andis mõned käterätikud. Vend elab nüüd selles korteris, mina aga olen ‘nii edukas ja rikas’, et saan ise hakkama oma käterätikutega.
Ei ole vist vaja lisada, et ma ei suhtle oma emaga enam. Ta ei armasta mind nii nagu mu venda ja nii ongi.

Muidu ütleks, et hea, kui mõni vanem inimene vähemalt märkab pärandust kirjalikult ja ametlikult teha. On selliseid ka, kes arvavad, et vaid suulisest jutust piisab, kui öelda, et jätan sulle ja kõik paigas. Mind sedasi on kaks korda lollitatud sellise jutuga. Rohkem ei ole nõus üldse kuulamagi sellist teksti ja õnneks ei võtnud seda ka varem tõsiselt. Üks, mis mulle taheti jätta, läks välja ilmunud üllatuslapsele, kellest varem ei teadnudki.

Igasugu põhjendusi olen kuulnud pärandamise selgituseks. Mulle üks tuttav vanaproua rääkis, et ema jättis maja ja maa(maal) tema õele. Põhjuseks oli olnud, et õel on mees ja mees ikka teeb ja toimetab maamajas. Kui kord see aeg käes oli, siis oli õe mees surnud, aga ema ei hakanud ikka testamenti muutma, nii jäigi.
Vanemad peaksid asjad tegema nii, et nende lapsed selle pärast tülli ei läheks, et laste omavahelised suhted oleks selles vallas vähemalt korras ka pärast neid. Alati on võimalik muidugi, et lapsed ise teevad selle õigluse, vaatamata sellele, milline on testament. Müüvad asja maha ja jagavad enne ilma jäetud poolega. See võimalus on ju olemas?
Seda, kui palju keegi lastest vanemate elu ajal on juba midagi nö kätte saanud, on eriteema, muidugi alati seda teemat ka pole. Kuid on ka palju juhuseid, kus oma osa kätte saanud laps ei soovi sellest rääkida ega seda arvestada.
Jällegi tean juhtumit ühes sugulaste peres, kui ema põhjendas seda vara jagamist nii, et üks tütar sai (tegemist polnud linna majaga, maamajaga, ilma mugavusteta), oma osa kätte, kuna elas niikaua kodus, kuni sai oma kodu rahast poole kõrvale panna ja kulutusi polnud ja ka ema hoidis lapsi kogu aeg, jättis maja sellele lapsele, kes oli 15-aastasena välja kolinud, õppima läinud ja jäigi kaugele, polnud lapsi hoitud ega abi saadud.

#3364170:

Tahtsin lihtsalt kurta ja küsida, et kas see on okei, et tunnen end kõrvalejäetuna?

Nimelt mu ema täna teatas, et on teinud testamendi. Maja, kus ta ise elab, jätab mu nooremale vennale ja korteri, kus hetkel üürnik, jätab mu vanemale õele.

Kinnisvara asub Tallinnas.

Ütles, et rohkem vara tal pole ja mina pean sellega leppima, kuna teenin rohkem palka, kui mu õde ja vend.

Mis mul muud üle jääb… Suhted iseenesest head olnud…

Ok küll okei.
Kui vana sa oled? Kui vana on vanem õde ja noorem vend?
Kus sa praegu elad, on sul oma kinnisvara? Tegelik olukord on ju see, et sellel hetkel, kui ema sureb, oled sina võib-olla 60 aastat vana. Selleks ajaks on sul kindlasti oma kodu ja oma pere. Ehk siis sa ei ootaks seni ju nagunii, olenemata sellest, kas sa oled testamendis sees või ei, millal see kinnisvara sulle kuuluma hakkaks. Kuskil peab ju elama ka.
Kui vana see vanem õde on? Kas on tõenäoline, et ta läheks sinna hetkel üüritavasse korterisse (oma perega) elama? On tal mingi kinnisvara üldse?
Ja noorem vend? Saan aru, et ka tema ei ela enam ema juures? Kas ta läheks sinna majja üldse kunagi elama?
Reaalsus on sageli see, et ei ole kellelgi lastest seda kinnisvara vaja, kas asub liiga vales kohas või on liiga halvas seisukorras vms. Ehk siis sageli lähevad need päritud majad ja korterid müüki ja sellega saaga lõppeb.

#3364826:

Vaja või mitte, kui see rahaks teha, siis raha on kõigil vaja. Olgu või tagavaraks, lastelastele.

Kuid jah, sellised asjad tuleb läbi rääkida, saagu see kinnisvara siis ka ühele lastest. Kui vanem eelistab mingil põhjusel kedagi lastest,ja teeb testamendi selle kohta, siis tuleks testamenti panna ka muud asjad, näiteks et see, kes pärib, kannab ka kulud, hooldamine vajadusel, matmine.

Muidugi kui seda pole märgitud, on loogiline, et pärija seda ise teeb ja teab. Selleks tegelikult kinnisvara ongi, kui inimesel pole kogutud sääste selle jaoks.

Kõige veidram oleks, kui kinnisvara pärijad hakkVad mittepärijatelt neid asju nõudma.

Kui kinnisvara on pärandus, mitte eluajal antud kingitus, siis, nagu eespool keegi juba kirjutas – kui on vaja hooldekodu jaoks raha, siis müüakse hooldekodu vajaja vara maha. Mitte ei öelda, et oi, andke, lapsekesed kõik mulle raha, aga korterit maha küll ei müü, seda peab ju üks lastest pärida saama. Lihtsalt kui pärimiseks läheb, ei ole enam seda korterit, no kahju küll, aga mis parata.