Ema on alkohoolik. Oma(s)b autot ja eelmisel nädalal jäi kolmandat korda purjus juhtimisega vahele.
Load kaotab nagunii ja trahvi saab ka. Eelmise korraga kaotas pooleks aastaks load.
Minu südametunnistus aga ei lubanud autot enam tema kätte jätta. Sest, kui ta ei hooli promillist, ei hooli ta ka lubadeta sõitmisest, kuna viina ju poest ikka vaja.
Täna ma siis vormistasin ostu-müügi lepingu ja kirjutasin arkis auto oma nimele ümber ja peitsin auto ära. Ühe võtme sain endale aga teine tema käes ning keeldub seda andmast.
Allkirja sain seepärast, et ta lihtsalt oli nii täis, et ta päris ei saanudki aru, millele ta alla kirjutab.
Eks ma nüüd siis otsustan, kas hakkan ise kasutama(endal auto muidu juba olemas), müün maha(maksan ka ta võlad selle eest ära- nii meil kokkulepe ka jäi, muidu poleks üldse mingit võtit saanud) või ma ei teagi mida teha.
Fakt on aga see, et sõitma oleks ta läinud niikuinii ja mina ei taha lugeda uudistest, et mu ema on kellegi vigaseks sõitnud.
Nüüd, mida aega edasi, seda halvemini ma ennast tunnen. Ma isegi ei tea miks. Ometi ma ju tean, et ma kõrvaldasin niimoodi liiklusest ohtliku inimese. Muudele autodele tal ligipääsu pole.
Kas teie oleks samamoodi käitunud? Et kuidagimoodi ikkagi auto “ära võtnud” sellise inimese käest.
Andke nõu! Samas ootan vastuseid ka sellele, et kas peaksin auto müügist saadud rahaga ta võlad ära maksma? Eks ma tean, et see aitab vaid korraks, kunik uuesti võlgu võtab aga no ta ju ikkagi oma ema.