Selline tunne on, et avalikustaks kogu loo – kooli (kes üldse, üldse ei aidanud).
Tee seda. Sest ma enne oma soovitust kiusajate vanematega koosteööd teha, ei teadnud seda. Et sa olid seda juba proovinud ja sealt ei tulnud mitte midagi.
Ei pruugi alati gümnaasiumis kiusamine lõppeda. Kiusamist esineb ka täiskasvanute hulgas, töökollektiivides, et mingit garantiid ei ole.
Kõik oleneb kiusaja profiilist ja kasvatusest. Kui kiusajaid ongi kasvatatud sellise mentaliteediga, et nad on maailmanabad ja ohvrid ise kiusamises süüdi (tüüpiline õigustus nende poolt on, et miks see ohver siis on nii- või naasugune või miks ta siis ajab mind närvi vms), siis polegi midagi teha.
Tuleb loota, et suuremal osal ühiskonnas on siiski teadlikkust rohkem ja kiusamise/vägivalla osas nulltolerants. Õnneks liigume selles suunas. Sel juhul on lootust, et mingi hetk toimub suurem areng koolide ja töökeskkondade sisekliimas.
Mina oleks ettevaatlik ennetava teavitamisega. Minna kooli, kus õpetajad ja juhtkond ei tea, last ega tema vanemat, samuti neid kiusajaid, siis väga võimalik, et koolipoolselt läheb ohutuli põlema. Äkki on see vanem ja laps probleemsed, käivad siin muudkui asju lahendamas jne. Alust ei ole, aga kogemus sarnaste vanematega ilmselt on ehk kas on nn “hea” või hoopis see “probleemne” vanem? Võid eelnevalt teavitades hoopis karuteene tütrele teha.
Vihkan selliseid olukordi, kus tegelikult nõrgemad justkui peaksidki kogu aeg põgenema või ennast topelt tõestama.
Mina ei saa aru, mis siin üldse mõelda. Teedki kõik avalikuks, annad uude kooli teada, esitad need mõnitused jne. Ma ei mõista miks siiani ei ole esitatud kahjunõuet nende mõnituse eest, see oleks esmane asi, mis ma teeks. Kui hakkavad uuesti mõnitamise ja kiusamisega pihta siis las laps salvestab (või palub mõnel sõbral) tel kõik intsidendid koolis ja siis kohe politseisse. Advokaadi palkaks ka. Igakord teete jälle uue avalduse kui kontakti otsivad. Kui nende vanemad leiavad, et suured inimesed juba siis las vastutavad ka nagu suured inimesed. Ennast sa ei laseks ju tööjuures niiviisi ahistada, ikka teeksid avalduse ju. Mina keeraks ja oleks juba algusest peale vindi sajaga üle keeranud, kohe politseisse avaldused teinud ja andnud kohese signaali, et kui jätkavad siis saavadki vastava tausta endale. Usun, et siis oleks need vanemad siiski üsna ruttu selle “piisavalt suured” jutu unustanud ja oma lapsi korrale hakanud kutsuma.
Selline tunne on, et avalikustaks kogu loo – kooli (kes üldse, üldse ei aidanud).
Tee seda. Sest ma enne oma soovitust kiusajate vanematega koosteööd teha, ei teadnud seda. Et sa olid seda juba proovinud ja sealt ei tulnud mitte midagi.
Soovitusest kumab soov, et keegi võõras võitleks sinu tegemata jäänud võitlust.
(Kiusatava) lapse enda arvamus ei ole enam üldse oluline?
Mingisugune avalikustamine tõmbaks kriipsu peale lapse õhinale soovitud kooli minna, rikuks tema valikuvõimalused ja sunniks peale ebasoovitud valiku.
Mida avaklikustada, kui kiusamist enam ei toimu? See oleks vastu kiusamine praegusel momendil. Kui tekib uus kiusamine, saab sellega tegeleda ja nüüd juba laste vanusele vastaval moel.
Teedki kõik avalikuks, annad uude kooli teada, esitad need mõnitused jne. Ma ei mõista miks siiani ei ole esitatud kahjunõuet nende mõnituse eest, see oleks esmane asi, mis ma teeks. Kui hakkavad uuesti mõnitamise ja kiusamisega pihta siis las laps salvestab (või palub mõnel sõbral) tel kõik intsidendid koolis ja siis kohe politseisse.
Sest seda ei tehtud siis, kui oli õige aeg seda teha (mitu aastat tagasi).
Just, kui veel peaks asi korduma, siis tuleks teha ekraanipildid, salvestused, kaebuse esitamine jne Aga tagantjärgi on väga imelik vehkida, kui ema (laps) ise valisid olukorra lõplikuks lahendamise teeks toona koolivahetuse.
Saada mõni kiilakas kooli juurde, kui kiusajaks ka meesterahvad.
Et lahendame asju 90ndate stiilis? Päriselt?
Siin peab endine kool samuti sõna sekka ütlema ja vajadusel kinnitama, et need õpilased olid/on kiusajad. Igalt poolt tõendusmaterjali kokku korjama.
Ma muidugi ei kujuta ette tütre tunnet üleüldse seal koolis hirmuga pooleks käia, isegi kui ta otseslt ei puutu nende nõmedikega kokku. Vanemana ma ei lubakski sellist olukorda, kus laps vaikselt mandub ja kardab, kuniks võib kogu lugu väga fataalse tagajärjega lõppeda. Kindlam on laps mujale kooli panna, aga kiusajatest teavitaksin IGAL JUHUL kooli.
Jäin mõtlema, kuidas küll osa vanemaid rahuliku südamega aktsepteerivad, et nende laps teisi kiusab ja veel takkagi õigustavad.
Mu laps võib mulle olla ükskõik kui armas, aga kui ta reaalselt teiste kallal sigatseks ja mõnitaks, siis jääks päeva pealt igasugustest motivaatoritest ja meelelahutusest ilma (nutiseadmed, netflix, taskuraha jms). Enne tagasi ei annaks, kui ohvrite ees vabandab ja oma käitumist korrigeerib.
Ei kujuta ette, kuidas on võimalik oma last nii pimesi nunnutada ja lasta tal end süütute inimeste peal välja elada. Täielik müstika mu jaoks.
Aga leidis sõbrad, klass võttis ruttu omaks. Ma tegelikult mõtlesin sellele, et gümnaasiumisse teatada. Samas oleks see nagu “kättemaks”? No ja tegemist ju ikkagi vaid lastega.
Kuhu koolidesse sõbrad lähevad? Kui samasse, siis ei ole ju hullu. Sinu lapsel on juba oma ringkond.
Täna tundub, et tütar on endine ehk siis rõõmus meel ja optimism on tagasi. Ütleb, et saab gûmnaasiumis hakkama, isegi kui ühte klassi sattuvad. No ma kahtlen..
Kas ei võigi olla, et laps on mingil määral üle saanud, aga sina ei ole?
Saan aru, et sinu jaoks oli ka see kiusamise, kooli vahetamise jne aeg raske, aga kui laps arvab, et saab hakkama, lase tal (teda toetades) seda proovida. Võibolla ta on nö tänu kogemustele saanud varem küpsemaks, täiskasvanumaks kui nood nõmedad kiusajad ja ei võtagi enam neid lapsikusi nii südamesse.
Loomulikult peab kõrvalt jälgima, kuidas minema hakkab, aga ma ei jätaks küll seepärast soovitud kooli minemata.
Ma ei ole tõesti üle saanud. Kõik, absoluutselt kõik tunded tulid uuesti meelde, kui laps rääkis, et ilmselt selle 3 põrsaga ühte gümnaasiumisse läheb. Vältis mu pilku, nägin, et ka temal tuli see kõik meelde.
Ma olen ikka suht liimist lahti. Selline tunne on, et avalikustaks kogu loo – kooli (kes üldse, üldse ei aidanud). Hull viha jälle hinges tagasi, uskumatu, kas see kunagi päriselt üle ei lähegi?
No, kui laps ütleb ise ”3 põrsakest”, siis kindel, et see kius seal neil millestki lahti pole läinud, mõnest sarnasest halvasti ütlemisest ehk või kiusavadki, sest on ehk ka mõne asja peale solvunud varasemast ajast?
Meil oli sama teema, kuid pisut kehvemgi seis, sest kiusajaid jagus igasse lähimasse gümnaasiumisse. Tegelikult jäigi lapse haridustee toppama. 🙁
Aga leidis sõbrad, klass võttis ruttu omaks. Ma tegelikult mõtlesin sellele, et gümnaasiumisse teatada. Samas oleks see nagu “kättemaks”? No ja tegemist ju ikkagi vaid lastega.
Kuhu koolidesse sõbrad lähevad? Kui samasse, siis ei ole ju hullu. Sinu lapsel on juba oma ringkond.
Täna tundub, et tütar on endine ehk siis rõõmus meel ja optimism on tagasi. Ütleb, et saab gûmnaasiumis hakkama, isegi kui ühte klassi sattuvad. No ma kahtlen..
Kas ei võigi olla, et laps on mingil määral üle saanud, aga sina ei ole?
Saan aru, et sinu jaoks oli ka see kiusamise, kooli vahetamise jne aeg raske, aga kui laps arvab, et saab hakkama, lase tal (teda toetades) seda proovida. Võibolla ta on nö tänu kogemustele saanud varem küpsemaks, täiskasvanumaks kui nood nõmedad kiusajad ja ei võtagi enam neid lapsikusi nii südamesse.
Loomulikult peab kõrvalt jälgima, kuidas minema hakkab, aga ma ei jätaks küll seepärast soovitud kooli minemata.
Ma ei ole tõesti üle saanud. Kõik, absoluutselt kõik tunded tulid uuesti meelde, kui laps rääkis, et ilmselt selle 3 põrsaga ühte gümnaasiumisse läheb. Vältis mu pilku, nägin, et ka temal tuli see kõik meelde.
Ma olen ikka suht liimist lahti. Selline tunne on, et avalikustaks kogu loo – kooli (kes üldse, üldse ei aidanud). Hull viha jälle hinges tagasi, uskumatu, kas see kunagi päriselt üle ei lähegi?
No, kui laps ütleb ise ”3 põrsakest”, siis kindel, et see kius seal neil millestki lahti pole läinud, mõnest sarnasest halvasti ütlemisest ehk või kiusavadki, sest on ehk ka mõne asja peale solvunud varasemast ajast?
Mina kirjutasin nende kohta põrsad. Oma peas ja salaja kasutan nende kohta ikka päris hulle väljendeid. Mu laps räägib nendest nimepidi.
Kirjutasid nii nagu laps oleks öelnud, aga millest see asi üldse alguse sai? Vahel ehmatab ka selline küsimus ju tegelikult reaalsusesse tagasi, kui küsidagi otse, et mis nende probleem on? Ja seda veel ilusasti, teravalt, veidi ehk ka mõnitavalt, et neil halb hakkaks ja samal ajal, ei tee kellelegi liiga otseselt, vaid nendid fakte. Nii, et hakkab äkki piisavalt häbi.
Töötan gümnaasiumis. Meie oleme saanud aeg-ajalt vihjeid eelmisest koolist või õpilastelt endalt, kui on olnud kiusamist. Üldjuhul oleme pannud sellised õpilased erinevatesse klassidesse. Igal juhul tasub kooliga suhelda.
Teemaalgataja, olen emana selle olukorra läbi teinud. Minu lapsega läks ka nii, et temaga tuli 10. klassi ka endisest koolist kiusaja. Kohe hakkasid intriigid ja mõnitused peale – keeras kogu klassi mu lapse vastu üles. Õpetajate jaoks oli tegemist targa paipoisiga.
Meil juhtus ime: laps võeti eliitkooli vastu. Eks sealgi olid omad kiusajad, kuid see väljendus ükskõiksuses. Tekkisid ka sõbrad, kellega suhelda ja sai kenasti üle elatud see gümnaasium.
Kui vähegi võimalik, leidke oma lapsele teine gümnaasium. Kui tegemist on tavakooliga, siis vahet ju pole. usu, 30 minutit rohkem bussisõitu on tühiasi vs ussidega ühes klassis käimine.
Kogu need meemid kõik kokku, kui on, siis messengerivestluste screenshotid jne kõik mida internetist kokku koguda annab. Prindi välja. Pane endale ka kirja mõned episoodid, istu laua taga, rahulikult mõtle. Palu tütrel ka veel meenutada. Mine selle kooli direktori või õppealajuhataja juurde (kumma juurde on mõtekam minna, kumb oleks suurem otsustaja, ütleb ehk keegi koolis töötav kägu). Ära esita seda kaebamisena! Räägi, et eelmises koolis oli sinu lapse ja nende kooli kandideerijate vahel suured probleemid, mis tõttu sinu tütar tuli sellesse kooli üle. Küsi, kas oleks võimalik, et kui need kiusajad saavad sellesse kooli, vähemalt ei pandaks neid sinu tütrega samasse klassi? Küsi, kas soovitakse näha tõendusmaterjali kiusamisest, et sa igaks juhuks võtsid kaasa, et oma sõnu tõestada?
Ühesõnaga, ära esitle ennast kaebajana või niimoodi, et ärge võtke neid tüdrukuid oma kooli! Vaid jäta mulje, et sul on vaid tagasihoidlik soov, et tüdrukud päris samasse klassi ei satuks. Kui siis sinu jutu tõttu neid tüdrukuid kooli üldse ei võetagi – noo sina ju niii drastilisi meetmeid ei taotlenud, eksju 😛
Minu kogemus ütleb, et igas uues kollektiivis on uus õhustik. Mind kiusati põhikooli ajal ja olin kogu aeg üks ebapopulaarsematest. Gümnaasiumisse läksin uude kooli ja millegipärast olin kohe esimesest päevast peale üks populaarsematest tüdrukutest, sain kohe kõigiga hästi läbi ja kõik tahtsid minuga sõbrad olla. Koolis oli täiesti teine õhustik kui eelmises koolis ja nii see jäi järgnevaks kolmeks aastaks, kuniks lõpetasin.
Uues koolis on uued inimesed ja uued suhted, isegi kui endised kiusajad su tütrega samasse klassi juhtuvad, ei pruugi kiusamist enam esineda. Tahtsin lihtsalt lohutuseks mainida.
Laps vahetas seismendas klassis kooli, kuna sattus endiste sõbrannade kiusamise ja tõrjumise alla. See oli väga, väga raske aeg. Eelmine nädal selgus et lapse poolt välja valitud kooli kandideerivad ka 3 kiusajat. Selles, et nad kôik ka sisse saavad, ma üldse ei kahtlegi sest kôik on head õpilased. Nagu ka minu tütar. Väga nõme olukord, vanad haavad jälle lahti kisutud. Need endised sõbrannad ei ole mingit pidi muutunud ka, ikka lasevad oma vana rada pidi edasi. Enne kui mu laps nad sotsmeediast blokkis, mônitasid teda kohe mõnuga. Muuhulgas ringlesid mu tütrest meemid jms.
Tuju nullis. Tütrel ka muidugi.
Lapsed ju kasvavad väga tihti ikkagi suureks. Kas tahad öelda, et kui lapsena keegi kiusas kedagi, et see on eluks ajaks? Kas vana lugu sai korralikult klaaritud ? Kas toimusid vestlused, kus oli selge, kes oli vägivaldne? Käisid korduvalt koolis enne kui kooli vahetasite, et lapse kaitseks välja astuda ? Politseisse tegid avalduse? Meemid, mis on solvavad, pole seadusega lubatud. See on vanema kohus seista oma lapse eest. Kui vaja teed seda kõike uuesit, mida teinud oled. Tütar ei hakka ju ometi eluaeg jooksma nende eest, kes teda kiusavad. Meil on väga head seadused selle peatamiseks. Aga kui sa ei võta midagi ette, siis tõesti keegi ei hakka sinu lapse eest seisma.
Minu kogemus ütleb, et igas uues kollektiivis on uus õhustik. Mind kiusati põhikooli ajal ja olin kogu aeg üks ebapopulaarsematest. Gümnaasiumisse läksin uude kooli ja millegipärast olin kohe esimesest päevast peale üks populaarsematest tüdrukutest, sain kohe kõigiga hästi läbi ja kõik tahtsid minuga sõbrad olla. Koolis oli täiesti teine õhustik kui eelmises koolis ja nii see jäi järgnevaks kolmeks aastaks, kuniks lõpetasin.
Uues koolis on uued inimesed ja uued suhted, isegi kui endised kiusajad su tütrega samasse klassi juhtuvad, ei pruugi kiusamist enam esineda. Tahtsin lihtsalt lohutuseks mainida.
mhmh, mul oli sama, järsku muutusin hullult popiks.
Ma võtaks ka kooliga ühendust nagu ka eelpool välja pakuti.
Minu kogemus ütleb, et igas uues kollektiivis on uus õhustik. Mind kiusati põhikooli ajal ja olin kogu aeg üks ebapopulaarsematest. Gümnaasiumisse läksin uude kooli ja millegipärast olin kohe esimesest päevast peale üks populaarsematest tüdrukutest, sain kohe kõigiga hästi läbi ja kõik tahtsid minuga sõbrad olla. Koolis oli täiesti teine õhustik kui eelmises koolis ja nii see jäi järgnevaks kolmeks aastaks, kuniks lõpetasin.
Uues koolis on uued inimesed ja uued suhted, isegi kui endised kiusajad su tütrega samasse klassi juhtuvad, ei pruugi kiusamist enam esineda. Tahtsin lihtsalt lohutuseks mainida.
mhmh, mul oli sama, järsku muutusin hullult popiks.
Sama siin, 12a tagadi. Poisid hakkasid tähelepanu pöörama ja kogu klasdi tüdrukutele meeldis sama poiss, aga valis mind. Hea tunne tekkis ja hakkasin ennast ka rohkem väärtustama. Enne seda välistasin, et ma üldse võiks kellelelegi meeldida.
Mina mäletan, et liivakasti kõige kiuslikum tüdruk oli ka gümnaasiumis kiuslik ja kahepalgeline, nojah grammike vähem ülbem, sest ta polnud hea peaga. Organiseeris ka gümnaasiumis titalikke kiusuaktsioone nagu mõne vaiksema õpilase koolikoti ära peitmine.
Mäletan, kuidas põhikoolis üht poissi pidevalt kiusati ja nügiti, sest ta puudusid poisilikud kraaklemise ja enda füüsilise kehtestamise oskused. Küll aga sai temast gümnaasiumis popp tegelane, sest siis lõi õitsema tema tugev külg – entsüklopeediline mälu, teravmeelne huumor ja argumenteerimisoskus, millele õpetajadki alla jäid. Kusjuures mõned vähem võimekad õpetajad mossitasid solvunult. Tema kiusajad gümnaasiumi ei jõudnud.
Kolm aastat on möödunud, andke mõlemale poolele võimalus puhtalt lehelt alustada.
Kui jätkub vana käitumine, siis kooli rääkima minna.
Mina ei jääks lootma sellele, et need tüdrukud on muutunud. Meie klassi kiusaja kiusas veel ka pärast kooli lõpetamist. Oli kokkutulek, kas 10 või 15 aastat gümnaasiumi lõpetamist, ja ta konkreetselt hakkas seal norima ühe kunagise klassiõega. Vbl oli kade, see noritud klassiõde oli edukas ettevõtja. Lõpuks veel peitis tema käekoti ära – no kui lapsik saab olla, 35-aastane naine?
Kiusamisest ei kasvata välja. Ka töökollektiivides on kiusamist piisavalt.
Ma võtaks ka kooliga ühendust nagu ka eelpool välja pakuti.
Kõik, kes siin kooli rääkima minemist soovitavad. Kas te olete ikka teemaalgatust lugenud? Lapsed alles kandideerivad gümnaasiumisse ja mitte ükski neist pole veel kuhugi sisse saanud. Alustuseks võiks ikka tulemused ära oodata ning alles siis kooliga suhelda, et nad ühte klassi ei satuks. Lisaks muidugi on tegu uue kollektiiviga, seal on uued suhtemusrid ja võimalik, et ka kiusajad on vahepeal arenenud. Ühesõnaga, ei tasu enne muretseda kui põhjust on. Alustuseks katsed ja siis vastavalt nende tulemusele edasi tegutseda. Kindlasti on vale kui teemaalgataja laps jätab nüüd oma soovitud gümnaasiumisse kandideerimata.
Õpeta oma lapsele mõned lihtsad psühholoogilised nipid, millega end kaitsta. Teisi muuta ei saa, iseennast saab.
Teemaalgataja, olen emana selle olukorra läbi teinud. Minu lapsega läks ka nii, et temaga tuli 10. klassi ka endisest koolist kiusaja. Kohe hakkasid intriigid ja mõnitused peale – keeras kogu klassi mu lapse vastu üles. Õpetajate jaoks oli tegemist targa paipoisiga.
Meil juhtus ime: laps võeti eliitkooli vastu. Eks sealgi olid omad kiusajad, kuid see väljendus ükskõiksuses.
Igal pool lihtsalt millegipärast kiusatakse sinu last? Kas sa ei ole kordagi mõelnud, et äkki on asi sinu lapses mitte neis “kiusajates”? Ja mida tähendab “kiusamine väljendus ükskõiksuses”??? Su lapsele ei pööratud piisavalt tähelepanu ja see oligi kiusamine või?
Ühesõnaga, ära esitle ennast kaebajana või niimoodi, et ärge võtke neid tüdrukuid oma kooli! Vaid jäta mulje, et sul on vaid tagasihoidlik soov, et tüdrukud päris samasse klassi ei satuks. Kui siis sinu jutu tõttu neid tüdrukuid kooli üldse ei võetagi – noo sina ju niii drastilisi meetmeid ei taotlenud, eksju ????
Mina teeksin ka nii.Isegi kui mul pole enam mitme aasta taguseid meeme ja internetivestluseid alles (ja miks peakski olema, kes ikka tahab midagi nii vastikut alles hoida), rääkima läheksin ikka. Vähemalt pannakse noored erinevatesse klassidesse. Ja kool hoiab neil kiusajatel loodetavasti pisutki silma peal, et nad rohkem enam kellegi elu ära ei saaks rikkuda.
Lisaks ka seda, et kui kiusajate vanemad ütlevad, et suured inimesed, saagu ise oma asjad räägitud – kui rääkija rääkimisest ei aita, ta on lisaks eemale hoidnud, blokeerinud, teise kooligi läinud, kas siis ongi aktsepteeritav, et lamajat peab edasi lööma? Et need, kes on ujedamad, introvertsemad, õrnema nahaga tulebki klobimiseks üles riputada?
Ei ole ikka nii et ujedamaid ja introvertsemaid lambist kiusatakse. On ka introvertsema iseloomuga laste hulgas palju väga populaarseid lapsi. Teemaalgataja pole ju öelnudki, mis nende arvates on kiusamise põhjuseks.
Üldjoontes aga on mul raske uskuda, et gümnaasiumisse astuvad noored tegelevad veel mingite kiusamise teemadega. Kiusamine ikka algklasside ja varase põhikoolivanuse teema. Gümnaasiumiks ammu mõistus peas ja suheldakse viisakalt kõigiga.
Ma saan aru, et tütar ütles, et ta saab hakkama. Milleks siis ette paanitseda praegu. Ma ei läheks rääkima ka mitte kui tütrel on enesekindlus, et kõik on ok. Aastad on ikka edasi läinud, mine tea ehk paluvad kiusajad veel vabandustki. Uue klassi dünaamika äkki paneks just kiusajad halba valgusesse, ega kõik ei lähe siis kaasa sellega, ikka juba noored täiskasvanud peaaegu. Igasugused kiusamise vastased teemad nii aktuaalsed, et noored on ka juba teadlikumad, ei lahmita enam nii julgelt.
Tegutseksin siis kui tõesti on kiusamise probleem aktuaalne. Tütrele muidugi süstiksin enesekindlust, õigeid väärtusi, julgust ja üksi teda murega ei jätaks. Vaata nüüd mis elu toob. Pärast lörtsid oma muretsemisega ise just noorte suhted ära.
Inimese iseloom ei muutu. Kiusaja õpib peitma oma õelat loomust, aga seljataga käib kius ja tagarääkimine edasi. Enamasti on seal ka taustsüsteem sama – ehk ema ja isa süüdistavad ka kogu aeg teisi, mõnitavad ja sõimavad kas selja taga või avalikult.
Kõige parem nõuanne on vast tõesti teha katsed mitmesse kooli ja siis kui eelistatud on ikka see, kuhu põrsad lähevad, siis rääkida direktori ja õppealajuhatajaga ja paluda eri paralleeli panna.
Nii palju saaks küll koolilt paluda, et kui on mitu pararalleeli, siis mitte ühte klassi panna.
