Teema: Üks suu juures toita..

#3912530:

Mina ei ole kellelegi midagi peale surunud. Keegi tegi lihtsalt teema sellest, kuidas temal on hirmus hale vaesuses elavatest paljulapselistest naistest. Kuna mina olengi vaesuses elav paljulapseline naine, siis on mul ilmselt rohkem kui õigus sellele teemale vastata oma vaatenurgast. Eks ta raske on muidugi, aga mulle tundub, et rikkad lastetud naised on minust ikka õnnetumad. Ega nad muidu arstide vahet ei jookseks, tablette sööks ja oma suurtest katsumistest raamatuid kirjutaks. Aga miks see nii on, selle võiks küll keegi lahti seletada.

Aga kust sa üldse võtad, et nii on?  Ja kus sa neid lastetuid naisi massiliselt  kohanud oled? 20ndates on muidugi palju lastetuid, mis on ka loogiline, aga 35+ vanuses  lastetuid enam eriti pole. Ma töötan valdkonnas, kus enamus on karjäärile orienteerunud ja kus palgad on Eesti mõistes väga kõrged. Hoolimata sellest ei tea ma  mitte ühtegi naist, kes oleks 35-aastane või vanem, vähemalt paar aastat suhtes olnud ja kellel poleks lapsi.  Kui sa väidad, et sul on vaene suurelapselise pere, kellel on palju rikkaid lastetuid tuttavaid, kes on  nii halva vaimse tervisega, et peavad lausa arstide vahet jooksma ja tablette sööma, siis no sorry, aga ma ei saa seda uskuda. Naisi, kes on samaaegselt nii rikkad, lastetud, kui ka vaimse tervise probleemidega, on ikka ülivähe. Veel vähem saab olla vaeseid lasterikkaid peresid, kelle tutvusringkonnas oleks mitu rikast, lastetut ja depressioonis naist. Seega statistiliselt ja eluliselt ei ole lihtsalt mitte kuidagi usutav, et sa räägid oma kogemusest. Pigem jääb mulje, et oled enda mingil põhjusel lihtsalt pähe võtnud, et need, kes sinuga sarnast elu ei ela, on kindlasti õnnetud.

Hoolimata sellest ei tea ma  mitte ühtegi naist, kes oleks 35-aastane või vanem, vähemalt paar aastat suhtes olnud ja kellel poleks lapsi.  

Huvitav, kindlasti tead mitmeid järglasteta naisi-mehi. Võib-olla sa arvestasid vaid väga lähedast ringi?
Mina tean sõbrannade-endiste klassiõdede-töökaaslaste-endiste töökaaslaste hulgas vähemalt 15-17 sellist naist. Enamus neist suhtes, abielus. Olen ise 42, pidasin silmas endast mõni aasta nooremaid, endavanuseid, vanemaid. Tänapäeval suht tavaline ju, elus on nii palju muud põnevat.

#3912034:

Ma jälle imestan selle “üks töötegija juures” mentaliteedi üle. Vähem inimesi, vähem toitu jm vaja. Daaaa.

Uhh, hirmus oli see elu sünnitusmasinana ja lõpuks surid nagunii 8. või 10.ndal sünnitusel ära.

Olles naine, kes lapsi pole kunagi soovinud ja kindlalt ei soovi, saan aru kui õnnelikul ajal elan ja kui vabad me oma valikutes oleme.

Töö tuli nagunii ära teha. Ja mitte ainult oma majapidamises, vaid tuli ka talu mõisapäevad teha. Kuni oma lapsed piisavalt suured polnud, pidi sulaseid-tüdrukuid palgata. Sõid ju ka ja lisaks tahtsid palka.

#3913022:

Kui see on ainus võimalik meetod raseduse vältimiseks, siis ei saa oodata 90%protsendilist efektiivsust. Kui selle asemel, et iga kahe aasta tagant laps tuua, sünnitas naine nelja aasta tagant, oli juba vägev efekt. Ja sinu näite puhul on ju efektiivsust kõvasti.

Sellega olen nõus. Pigem tahtsin viidata sellele, et perekoolis keegi pidevalt propageerib seda “vahendit” kui tõhusat vahendit. Ja see ei ole ok! Vanal ajal oli coitus interruptus igati omal kohal.

#3912861:

Depressioon on siiski heaoluühiskonna haigus, elu mõttetuse ja enese mittevajalikuna tundmise haigus. Inimene tahab tunda, et teda on vaja, et ilma temata oleks teiste elu halvem. Vanasti, kui kogu ärkvel oldud aeg rügati tööd teha suuresti lihtsalt selleks, et järgmine talv üle elada, ei tekkinud kellelgi mõtetki, et teda pole pere elushoidmiseks vaja.

Vanasti, ühest küljest, vanemate kästud töö ärategemine võis tunduda lapsele küll natuke tüütu – sest aega mängimiseks/niisama olemiseks pidi (juba kasvõi teismeline laps) näpistama tööde vahelt. Või ootama pühi ja pidusid. Aga teisest küljest, jällegi, inimene tundis juba noorest saati, et teda on vaja, et temast sõltub midagi, et ilma tema panuseta oleks perekonna/kogukonna elu kehvem. Ja see andis teatud enseväärikuse tunde. Isegi vaesematel ühiskonnaklassidel oli uhkus, st. võrreldes kellegi kõrgemast seisusest inimesega võrreldes võidi ennast küll kehvemana tunda, aga omasuguste hulgas (keda oli ka palju – lihtiinimesi oligi ju palju rohkem kui härraseid) jällegi üldsegi mitte. Enese mõttetu ja mittevajalikuna tundmine oli vanasti tunduvalt haruldasem.

#3912448:

Statistika ütleb, et tõenäosus korralikult tehes on 4% ja hooletumalt 20%. Kui siia liita asjaolu, et tavalise vahekorra puhul on naisel igakuiselt rasestumistõenäosus 25%, siis selge on see, et risk kokkuvõttes rasestuda on kordades väiksem, midagi pole vaielda, fakt on fakt. See, et sina oled selle väiksema % sees ei tähenda ju ometi, et kõik sellest lakkamatult rasestuksid.

“Hooletumalt tehes” langeb seega rasestumistõenäosus 25% pealt 20% peale, jube suur vahe küll.

#3913187:

#3912448:

Statistika ütleb, et tõenäosus korralikult tehes on 4% ja hooletumalt 20%. Kui siia liita asjaolu, et tavalise vahekorra puhul on naisel igakuiselt rasestumistõenäosus 25%, siis selge on see, et risk kokkuvõttes rasestuda on kordades väiksem, midagi pole vaielda, fakt on fakt. See, et sina oled selle väiksema % sees ei tähenda ju ometi, et kõik sellest lakkamatult rasestuksid.

“Hooletumalt tehes” langeb seega rasestumistõenäosus 25% pealt 20% peale, jube suur vahe küll.

Arvutada ei oska.

#3913075:

Vanasti oli elutempo aeglasem. Töö oli ühelt poolt rutiinsem ja nürim. Kuid teisalt – see rutiin ka rahustas ja töö ei kulutanud nii palju psüühikat. Paljud tööd (eriti naistel) olid sellised, mille kõrvalt oli võimalik omi mõtteid mõelda (käed käisid, mõtted lendasid vabalt oma rada). Või seltskondlikum inimtüüp, kellel tekitas hea tunde suhtlemine, sai rutiinset tööd tehes lobiseda (nät. pesu kuivama riputavad naabrinaised hoovides jne.)

Üks nüanss on veel. On suur vahe, kas seda tööd tehakse võõrale tööandjale või endale ja oma perele. Oma perele teed armastusega, tööandjale siiski vaid raha saamiseks. Tänapäeval on neid mõttetuid õhumüümise töökohti ikka väga palju juba. Ja jah, tööd võtsid vanasti rohkem aega, aga nad võisidki võtta, see oli n-ö sisse planeeritud ja keegi ei kiununud kuklas, et kuidas sa ei jõua peale tööpäeva veel trenni ja sealt peole.

Ka loodusega samas taktis elamine ja piisava päikesevalguse saamine hoiab meelt tervena. Tänapäeval veedame tööpäeval kogu valge aja siseruumis.

#3913436:

#3913191:

Tundub just täiesti tõenäoline, et keerasid teise raseduse/sünnitusega oma viljakuse pekki ja rohkem ei saanud või tegid aborte, et aitab küll (ka abordi tagajärjel võis viljatuks jääda, siis aitab ühestki).

Aborte sel ajal vist ei tehtud siiski? Ühel juhul see teine laps sündis aastal 1918 ja teisel 1943. Jah, muidugi on võimalik, et rasedusega kuidagi viljatuks jäi. Või see, et töö ja elu olid nii raked, et väga ei seksitudki enam, aga aborte vist siiski ei tehtud neil aegadel? Esimese vabariigi ajal vist ei tehtud? Ja Nõuka aja algul ju oli abort keelatud, 1955 sai see lubatuks, selleks ajaks oli selle esivanema fertiilne iga juba läbi saamas.

Mina tean, et 1936 oli vanavanaema minemas aborti tegema, kuna oli juba 40. Ja viimasel hetkel otsustas ümber ning sündis minu vanaema.

#3913440:

Mina tean, et 1936 oli vanavanaema minemas aborti tegema, kuna oli juba 40. Ja viimasel hetkel otsustas ümber ning sündis minu vanaema.

Googeldasin veidi, tundub, Eesti Vabariigi ajal oli lubatud. Ja siis kuni 1955 oli keelatud ja alates 1955 jälle lubatud. Nii et jah, selle vanemal naisel võis ka aborte olla. Nooremal, kes 43 sünnitas, pigem mitte.

Üka põhjus, miks tänapäeval vaimseid probleeme rohkem on, võib olla looduse rütmidele vastu töötamine. Vanasti oli põhilne töötegemise aeg suvi, kui oli soe ja valge. Inimene on päevase eluviisiga loom! Nüüd töötame kõige intensiivsemalt talvel pimedas. Vanasti nokitseti talvel vaikselt tööriistu parandada jms.

Samuti töötame ööpäevaste rütmide vastu. Keskpäev oli vanasti keset päeva, kesköö keset ööd. Tänu elektrivalgusele lükkame nüüd oma päevad aina öö poole. Keegi maga enne ja pärast keskööd ühepalju, nagu tegelikult normaalne oleks.

#3919488:

#3912530:

#3912496:

Mis puutub sellesse, et naise koht on kodus, siis väga paljud naised valivad teadlikult eneseteostuse väljaspool kodu. Paljudel oleks võimalik kodus olla ja ainult lapsi kasvatada, aga nad eelistavad ise selle kõrvalt tööle minna, see ei ole sundkäik. Nii, et ei ole mõtet meelevaldselt enda isiklikku arvamust, kuidas õigem elada on teistele peale suruda

Mina ei ole kellelegi midagi peale surunud. Keegi tegi lihtsalt teema sellest, kuidas temal on hirmus hale vaesuses elavatest paljulapselistest naistest. Kuna mina olengi vaesuses elav paljulapseline naine, siis on mul ilmselt rohkem kui õigus sellele teemale vastata oma vaatenurgast. Eks ta raske on muidugi, aga mulle tundub, et rikkad lastetud naised on minust ikka õnnetumad. Ega nad muidu arstide vahet ei jookseks, tablette sööks ja oma suurtest katsumistest raamatuid kirjutaks. Aga miks see nii on, selle võiks küll keegi lahti seletada.

Sa oled “vaesuses elav paljulapseline naine” tänapäevase meditsiini ja sotsiaalabi tingimustes, elektrist ja internetist rääkimata. Sa tead, et kui su lapsed jäävad tõsiselt haigeks, saavad nad arstiabi, et neile on tagatud haridus ja kui teie pere peaks hätta jääma, siis on omavalitsus kohustatud teid aitama kasvõi miinimumi ulatuses.

Vana aja naised pidid hakkama saama ilma selliste garantiideta. Õigupoolest pole sul mingit õigust ennast nendega võrrelda.

Mul on õigus võrrelda ennast teiste praegusaja ühiskonnas elavate naistega. Valdav enamus neist on minust oluliselt rikkamad ja paremini kindlustatud. Minu lapsed kasvavad üles palju halvemates tingimustes, kui enamik nende eakaaslasi. Nende võimalused saada arstiabi ja head haridust on oluliselt piiratud. Ning meie pere on juba hädas, ma ei pea seda võimalust endale ette kujutama.

Siiski ei soovi ma oma kannatusi kirjeldada, vaid näidata, et ka sellistes tingimustes elades on võimalik olla õnnelik ja mingil arusaamatul põhjusel isegi õnnelikum, kui paljud rikkad lastetud naised, kelle elu on materiaalses mõttes äärmiselt mugav.

#3920201:

#3920175:

Nende võimalused saada arstiabi ja head haridust on oluliselt piiratud.

Arstiabi kohta ma ei oska kommenteerida, aga hea haridus kuni põhikooli lõpuni peaks küll olema igaühele kättesaadav, kui laps vähegi viitsib pingutada ja kui tal vähegi eeldusi on (selles mõttes, et intellektipuudega tõesti pole võimalik gümnaasiumisse sisse saada). Võimalik, et mistahes eriala õppima minna jah ei saa, kui oled paljulapselisest maaperest, kes ei saa linna kooli minevale lapsele seal eluaset võimaldada. Tasuta ühikakoha saab vist ainult mingites kindlates koolides. Aga kui lihtsalt tahta haridust, siis pärast põhikooli mingi asjalik kutsekas ja pärast seda kas või medõeks vmt õppida ei nõua perelt mingit rahalist panustamist. Ja haridus saab kindlasti hea, kui õppija ise asja tõsiselt võtab.

Lugupeetud ühiskonna jõukamal osal on mingi liialdatult hale arusaamine mineviku vaestest. Ja liiga lilleline arusaamine tänapäeva vaesusest. Kujutada ette, et pärast maakolka põhikooli “mingi asjalik kutsekas” on võrreldav rikka pere näiteks Kadrioru  Saksa Gümnaasiumile või Gustav Adolfis gümnaasiumile järgneva ülikooliharidusega on lihtsalt naeruväärne.

See ei ole siiski põhiküsimus. Minu jaoks on oluline hoopis see, miks mõned inimesed kohutavalt ärrituvad, kui keegi viitab, et rikaste arusaamine vaeste elust ei ole päris realistlik. Ja võibolla on vaesed ise vaesuse alal rohkem eksperdid, kui kõrvaltvaatajad, kes teevad oma järeldusi haledate filmide ja raamatute ning ajaleheartiklite põhjal.

Ma saan muidugi aru, et teemaalgatajat inspireeris Milvi Martina Piiri ettekanne “100 aastat naiste tervist”, aga selle oleks võinud ju teemaalgatuses ära mainida. Ettekandes tuuaksegi välja, et rasestumisvastased vahendid parandasid naiste olukorda oluliselt (kuid see ei tähenda, et vaesed paljulapselised naised oleksid tingimata õnnetud) ja et tänapäeval on naiste vaimse tervise probleemid meeletult kasvanud (ja keegi ei tea, miks see nii on, kuigi oletusi tehakse).

https://feministeerium.ee/100-aastat-naise-tervist/?fbclid=IwAR3huhrxSShmZjyG6pSvnpPekusK0zLRxXQGdmrBdOjQxVTwnlmg-wmx4QY

No kuulge täna ei suuda paljud enam elu ilma arvuti ja netita ette kujutada, mis siis elektrist rääkida. Kas inimesed olid enne netti ja elektrit depressioonis? Sama moodi ei olnud naised depressioonis, et nad palju lapsi said ja surm oli igapäevaelu osa. Kõik noored naised ihkasid mehele saada ja kartsid ikka pigem vallaliseks jäämist kui sünnitamist. No need puritaanijutud, et naised ei tohtinud voodis midagi tunda, olete kuskilt inglise kõrgklassi elu kujutavatest filmidest üles korjanud. Meite maarahvas elas üpris naturaalselt. Ehal käimised ja suvised aidas sussutamised olid ikka kahepoolne rõõm.