Üksi elamime vaevalt et hullem kibestumuse tekitaja on, kui koormavas suhtes elamine.
See on nii peen demagoogia. Sisuliselt on sul loomulikult õigus, aga ükski (mitte vabatahtlikult) üksik inimene ei hinda oma üksindust teise inimese halva suhte järgi, vaid võrdleb ikka sellega, millest ta unistab – hea ja hooliva suhtega. Sinu jutt on umbes nagu väita, et diabeetikust lapse sünd tema vanematele vaevalt et hullem kibestumuse tekitaja on kui autisti sünd.
Kibestumisest ja psüühikahäiretest – individualistlik ühiskond (sh linnastumine) süvendab neid mõlemat. Hoolivaid inimsuhteid jääb aina vähemaks, lapsed visatakse juba pisikestena lasteaeda, täiskasvanud rabavad päevast päeva ainult raha pärast võõrale tööd teha, pensionäre pole mitte kellelegi vaja. Vanasti (NB! ma ei räägi nõukaajast, vaid palju kaugemast ajast) olid inimesed oma kallitele vajalikud ja veetsid nendega koos aega, tegid ka tööd koos ja oma pere jaoks. Kodu oli pere pidepunkt. Tänapäeval pole enam mitte keegi kellelegi vajalik ja linnastunud inimene kaugeneb üha rohkem reaalsusest ehk ei tea enam, kust ja kuidas toit päriselt tuleb ja mis tegelikult loodust ja selle tasakaalu rikub. Aina vähemaks jäävat aega ja halvaks aetud inimsuhteid korvatakse tarbimisega. Kas selline elu pole siis mõttetu? Mis ime siis, et inimesed kibestuvad.
Noh ma ei tea, kas nad ikka olid vanasti kõik nii hoolivad. Mulle tuleb kohe silme ette film “Ukuaru” ja Minna ämm. Selliseid väga kibedaid, torisevaid, torkavaid inimesi on ka teistes vanemates filmides kujutatud. Eks nad võeti ikka elust enesest.
Kibestumisest ja psüühikahäiretest – individualistlik ühiskond (sh linnastumine) süvendab neid mõlemat. Hoolivaid inimsuhteid jääb aina vähemaks, lapsed visatakse juba pisikestena lasteaeda, täiskasvanud rabavad päevast päeva ainult raha pärast võõrale tööd teha, pensionäre pole mitte kellelegi vaja. Vanasti (NB! ma ei räägi nõukaajast, vaid palju kaugemast ajast) olid inimesed oma kallitele vajalikud ja veetsid nendega koos aega, tegid ka tööd koos ja oma pere jaoks. Kodu oli pere pidepunkt. Tänapäeval pole enam mitte keegi kellelegi vajalik ja linnastunud inimene kaugeneb üha rohkem reaalsusest ehk ei tea enam, kust ja kuidas toit päriselt tuleb ja mis tegelikult loodust ja selle tasakaalu rikub. Aina vähemaks jäävat aega ja halvaks aetud inimsuhteid korvatakse tarbimisega. Kas selline elu pole siis mõttetu? Mis ime siis, et inimesed kibestuvad.
Sul on ikka väga imelik ettekujutus vanemast ja praegusest ajast. Nii palju lapsi hellitatud ja nende peale aega kulutatud pole kunagi varem kui praegu. Inimestel on tänu igasugu kodumasinatele ja muule palju rohkem aega koos olla, reisida, meelelahutust tarbida. Mis aega oli näiteks minu vanaemal oma laste jaoks. Tema elaski talus ja tegi nö perele ja kodule tööd. Polnud tal aega ka oma mehele mingeid erilisi hellitusi jagada või pikki vestlusi pidada. Siis oli kõrgklass, kes elasid jõudeelu, neil oli mingi pereelu ja koosolemise aeg, oma lastega nad siiski ise ei tegelenud. Aga nn tavaline inimene pole nii head elu nagu praegu kunagi ajaloos nautinud.
