Esileht Koolilaps Vabakasvatus

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 56 )

Teema: Vabakasvatus

Postitas:
Kägu

Ühesõnaga tänapäeval laialdaselt levinud nn. kasvatusmeetod. Ma kasutan seda terminit sest paremat ma ei tea. Võib-olla on asjal veel mingi parem tehnilisem nimetus. Jälgin mitmeid blogijaid ja youtube influentsereid kellel on lapsed minu omadega samaealised, ehk eelteismelised, osal veidi nooremad. Ja ilmneb läbivalt et lastelt kodutöödes abi ei oodata üldsegi mingisugust. Ei hakka siin nende linke panema, meie oma ‘kuulsused’, osad on vene, muist inglise- ja üksikud ka rootsikeelsed aga vabakasvatust pooldavad neist daamidest eranditult kõik. Ehk siis jutus ja videos näed päevast päeva nende jäädvustustest kuidas pereemade õlgadel on kõik majapidamistööd, kokkamine, koduloomade, laste ohjamine, jne, ja selleks kulub neil kogu päev, iga päev. Enamikel on 3 ja enam last plus koduloomad, mis on ju äärmiselt töömahukas.

Lastelt (vanustes 4-19 ja vanemadki!) aga sellest hoolimata ei nõuta mingit panustamist. Muidugi, enamus neist pereemadest on kodused ja eeskätt tegutsevad oma sotsiaalmeediakanalite vedamisega – aga eks ole ju töö seegi, aega ja pühendumist nõudev, kusjuures blogitud ja vlogitud on enamikel pikki aastaid. Koduabilisi kas ei kaasata või seda avalikult ei kajastata. Va. ehk mõned üksikud.

Nii ka eestikeelsetes blogides käib läbi kuidas lapsed tegutsevad isekalt, on küllaltki nõudlikud vanemate vastu ja emad on nendega püsti kimpus. Lapsi üldjuhtudel ei distsiplineerita kui näiteks avalikes kohtades röökima pistavad, keelduvad arsti juurde minekust, või sodivad restoranis toiduga ja kassi sabast sikutavad. Osad kardavad et vanemaks saades kibestunud lapsed lahkuvad kodunt tagasivaatamata ja vanematega suhtlus jääb katki.

Teinepool neil seal tavaliselt töötab ja peab kogu kupatust üleval aga erilist nendepoolset kodustesse töödesse panustamist ei ole näha. Ja kuidas needsamad võsukesed neil ise tulevikus oma elu ette kujutavad?

Minul ei peaks lihtsalt füüsiliselt tervis sellele tambile vastu, isegi kui ma oleks puht kodune ja kannatust ja tahtmist jaguks.  Teisalt ma nõuan lastelt küll kodutööde tegemist aga ega nad eriti entusiastlikult sellesse ei suhtu meil. Vahest jätavad nad ka tegemata ja nendepoolne initsiatiiv on samuti minimaalne. Samas mul pole samuti probleem jätta koristamine vahele kui keegi teine kuskilt otsast ei aita ja istutakse vaid nutiseadmetes. Sest siis taibatakse viimaks et keegi siiski peab end liigutama hakkama muidu pole enam puhtaid riideid ega nõusid ju enam võtta. Koduabilist ma ei taha kasutada meil polegi eriti palju ruume et ise koristada ei jõuaks ja teisalt ka põhimõtte küsimus. Ma siiski ootan et kõik teevad aeg ajalt midagi majapidamises ühiseks hüvanguks ja ei pidevalt ei lagasta oma kodus. Kusjuures enne lasteta elu arvasin ka mina et mis neist lastest ikka tahta, aga reaalsus on siiski teine. Mis te käod asjast arvate?

+7
-17
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Mis su heietuse mõte ongi?

+13
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Käin tööl poole kohaga. Mul on kuus 7-8 tööpäeva. Ülejäänud 22päeva olen ma kodus. Seega võin end samastada küll koduse inimesena. Ongi raske lapse tööle saada kodus. Neil on kool ja siis trenn ja õppimine. Kuidas või millal nad koduseid töid teeksid. Ma muidugi tahaks, et nad teeksid, aga millal? Nädala sees ei jõua. Nädalavahetusel mulle küll meeldiks et nad koristaks koos minuga, teeksime aiatöid. Aga nemad tahavad oma nädalast puhata. Nad on palju rohkem kodust ära, kui mina. Omal nahal sain tunda, kui mul oli üks nädalane õppimisperiood seoses tööga. Ma tõesti tegelesin sellega ja olin nii närvis. Ma ei jõudnud kodus midagi teha ja see sund et ma peaks koristama ja süüa tegema, ajas närviliseks. Peaks õppima, aga ma pean ka süüa tegema, poes käima, korrastama. Elu oleks teine, kui ma käiks rohkem tööl. Siis peaks lapsed rohkem panustama, tegema mingi tööjaotuse. Aga millal küll? Nagu minu lapsepõlves aeti mind nv vara üles-koristuspäev? Ja koos ema aitamisega kestis see terve päev. Kuidas nad oma elus hakkama saavad? Ju ikka saavad. Olen märganud et kui nad miskit ei oska teha, aga on vaja neile endale, siis nad vaatavad tik-tokist või kuskilt netist kuidas seda teha. Eks ema kõrvalt oleks ju kergem õppida koduga seonduvat. Aga ka emad ise teevad kodutöid nii erinevalt, et see meetod kuidas ema teeb, ei pruugi olla ainus võimalus et nii tulebki teha. Ja emad ka nö täiendavad end elu jooksul, lugedes ajakirjadest, neist, telest saavad uusi nippe kodu jaoks.

+15
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen oma laste puhul võtnud sihiks pigem selle, et nad kodus väljaspool hakkama saaks. Küll need kodused tööd ka ära õpitakse. Nagunii on kodused tööd igas kodus erinevad – pesumasin, nõudepesumasin, pesu kuivatamise võimalused jms. Peenarde koha pealt ma nt mõtlen isegi iga paari päeva tagant uusi lahendusi välja. Teha oskavad, ma ei räägi neile, et nad ei peagi tegema, aga elukorraldus on selline, et mina teen. Mul oli omal ajal kodus nö koristuspäev, aga elu oligi siis teistsugune – meil oli üsna suur elamine ja igasuguseid abiseadmeid vähe.

Seda pean siis jah olulisemaks, et neil selleks ajaks, kui täisealiseks saavad, oleks mingi nö kogemustepagas juba kogutud. Nt töötamine, erinevates projektides osalemine, julgustan võistlustel-konkurssidel osalema. Üks lastest (veel alaealine) käib teises linnas koolis.

Selline on siis minu lahendusviis – usun sellesse, et kodumasinad õpib tahtmise korral veerand tunniga ära, aga aega tagasi ei keera – nendel noortel on eelis, kellel ülikooli vm kooli lõpetades ka midagi muud nö ette näidata, kui ainult lõpudiplom.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mia pooldan jällegi seda, et inimene peab suutma end ise teenindada ning kuna kodu ei ole hotell vaid pere koostöö siis on kõigil mingid ülesanded või vastutused. Lapsele on tema ülesanded teada (ei ole neid palju) ja ta ise saab valida ja planeerida millal need ära teeb. Ei ole mingit “koristuspäeva” ega lapse laupäevahommikul üles äratamist aga kui laps teab, et tema ülesanne on köögipõrand ära pesta siis leiab ise selle aja ja teeb ära. Aitab ka aja planeerimist õppida.

Leian, et teatud lapsed on täitsa teadlikult abituks kasvavatud. Kui koolilaps ei saa marju süüa sest need kasvavad põõsa otsas ja tuleb enne korjata (kui ema korjab siis sööb küll) või ei oska tükiseepi kätepesuks kasutada siis ütleks, et vajakajäämisi on…

+29
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui koolilaps ei saa marju süüa sest need kasvavad põõsa otsas ja tuleb enne korjata (kui ema korjab siis sööb küll)

Jaa. Nii on. Vähe sellest, nad ei söö isegi siis kui need laual on. Nt õuna, apelsini. Tuleb koorida ja neile pakkuda. Ja kooridki ja pakudki, kui on mure et laps ei söö puuvilju või marju.

+13
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei oska öelda, kuidas meil siis oleks korraldatud, kui ma oleks kodune ema.

Aga kuna ma ei ole, siis on elu korraldatud nii, et igaüks ikkagi koristab enda järelt. Ei saa ju nii, et laps laotab iga päev tubadesse mänguasjad laiali ja siis mina käin ja koristan need kõik tema järelt ära peale tööpäeva lõppu, siis hakkan süüa tegema, muid asju koristama ja jumalteab mida veel selleks, et lõpuks kell 11 surnult voodisse vajuda. Kui laps ajab ümber veeklaasi, siis samuti ei jookse mina lapiga samal ajal, kui veebis käib koosolek. Ikka ise peab koristama. Võin ainult eemalt juhendada, kus lapp asub.

Seega, ma põhimõtteliselt olen igasugustes asjades seda meelt, et kõigepealt proovigu ikka ise hakkama saada ja alles siis võib tulla abi küsima. Ja üllatus-üllatus, kui proovida, siis enamasti kõik õnnestubki ja laps saabki ise hakkama. Ja nii tekib lapsel samuti eduelamus, mis on abitsiooni mõttes väga oluline motivaator. Hetkel tundub, et lapsed kasvavad sellise meetodiga üsna iseseisvaks.

Seega, meil mingit sellist kirjeldatud vabakasvatust ei ole siis nähtavasti.

+16
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina arvan, et võiks kasutada komasid.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teisalt ma nõuan lastelt küll kodutööde tegemist aga ega nad eriti entusiastlikult sellesse ei suhtu meil. Vahest jätavad nad ka tegemata ja nendepoolne initsiatiiv on samuti minimaalne. Samas mul pole samuti probleem jätta koristamine vahele kui keegi teine kuskilt otsast ei aita ja istutakse vaid nutiseadmetes. Sest siis taibatakse viimaks et keegi siiski peab end liigutama hakkama muidu pole enam puhtaid riideid ega nõusid ju enam võtta. Koduabilist ma ei taha kasutada meil polegi eriti palju ruume et ise koristada ei jõuaks ja teisalt ka põhimõtte küsimus. Ma siiski ootan et kõik teevad aeg ajalt midagi majapidamises ühiseks hüvanguks ja ei pidevalt ei lagasta oma kodus. Kusjuures enne lasteta elu arvasin ka mina et mis neist lastest ikka tahta, aga reaalsus on siiski teine. Mis te käod asjast arvate?

Mina arvan, et laps ei saa sellest hingeliselt traumeeritud, kui keelata tal kassi sabast kiskumast ja nõuda mingist vanusest alates enesedistsipliini, eneseteenindamist ja majapidamistöödes osalemist. Vastupidi, kunagi oskab ta tänulik olla, et temast eluvõõrast siidikäppa ei kasvatatud. Aga mõistlikkus igas asjas on muidugi parim:  nui neljaks ei pea kõik joonlaua järgi seatud olema.

Enne lapseta elu mina muide arvasin, et on naljaasi laps koos endaga tegutsema haarata. Praegu, oeh, poiss on kümnene ja mul kulub rohkem auru tema töölesaamiseks kui ise asjade ärategemiseks – aga ma püüan ikkagi selle auru leida (mitte küll päris alati).

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vahest jätavad nad ka tegemata ja nendepoolne initsiatiiv on samuti minimaalne. Samas mul pole samuti probleem jätta koristamine vahele kui keegi teine kuskilt otsast ei aita ja istutakse vaid nutiseadmetes. Sest siis taibatakse viimaks et keegi siiski peab end liigutama hakkama muidu pole enam puhtaid riideid ega nõusid ju enam võtta.

Nõudepesumasina ja pesumasina kasutamine nüüd küll mingi aeganõudev töö pole. Mind nende kasutama igatahes ei kurna. Ja kui lastel on oma tubades segadus, siis see on ju nende ala ning kui see neid ei häiri, siis las nad olla.

Aga muidu on minu põhikooli vanema astme lastel suurem koormus kui mul. Mina lõpetan tööpäeva ära ja mul on vaba aeg, aga nemad tulevad koolist ning peavad veel koduseid töid tegema. Lisa sinna veel trenn/huviring ja polegi lapsel vaba aega. Päris kindlasti ei sunni ma neid nädala sees kokkama või koristama.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pole kunagi aru saanud, mis kohutavaid kodutöid seal kodus kogu aeg teha on, kuhu lausa terve pere tuleb kaasata. Kui suurt talu peetakse, siis vast jah. Igapäevaselt vast pool tundi ja alati mitte sedagi. Koolilastel on niigi teine tööpäev õppimisega otsas. Võtke vabamalt.

+11
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

See ei ole vabakasvatus, see on kasvatamatus. Jah, lapsi ongi raske kasvatada ja lihtsam on ise ära teha kui õpetada ja kasvatada last midagi tegema. Aga see tasub ära ja lapsed ise on ka rõõmsad, et oskavad midagi teha.

Mu 2 teismelist poissi peavad majapidamistööde tegemist normaalseks ja mõlemad tunnevad huvi ka kokkamise vastu. Üks otsib ise retsepte ja katsetab tortide-kookide-küpsetistega, teine eelistab peamiselt liharoogasid. Ka see on selgeks saanud, et söögivalmistamise osa on koristamine. Ja ei tea, kas asi on minus, aga nad pole vastu ajanud, kui neile ekstra keerukamaid majapidamistoiminguid õpetan. Nad saavad suurepäraselt aru, et kui oma elu peale lähevad, on kasulik ise endaga hakkama saada. Meil on omavahel väga head suhted ja lapsed tahavad kodus olla, tahavad meiega (oma vanematega ja üksteisega) aega veeta. Ei karda küll, et kui nad oma elu peale lähevad, siis enam meid tunda ega suhelda taha.

Muide, kui kõik enda järelt koristavad, siis polegi majapidamistöid ülemäära palju teha. Jääb peale kooli/tööpäeva aega hobideks ning isegi laisklemiseks.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pole kunagi aru saanud, mis kohutavaid kodutöid seal kodus kogu aeg teha on, kuhu lausa terve pere tuleb kaasata. Kui suurt talu peetakse, siis vast jah. Igapäevaselt vast pool tundi ja alati mitte sedagi. Koolilastel on niigi teine tööpäev õppimisega otsas. Võtke vabamalt.

Mul on kolm algklassides käivat last, maja, aed, koer ka veel. Kaasan neid just nimelt töökasvatuse eesmärgil, ma ei kavatsegi ennast ribadeks tõmmata. Hommikusöögi saavad kapist ise kätte (võileivad, müsli, krõbinad, nagitsad jms), lõunaks teen midagi korralikku. Enda järelt koristamist peab nõudma, saavad tehtud ka. Kool on neil kõige olulisem kohustus, aga niisamuti on ka kodus reegel, et igaüks koristab ise enda järelt.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pole kunagi aru saanud, mis kohutavaid kodutöid seal kodus kogu aeg teha on, kuhu lausa terve pere tuleb kaasata. Kui suurt talu peetakse, siis vast jah. Igapäevaselt vast pool tundi ja alati mitte sedagi. Koolilastel on niigi teine tööpäev õppimisega otsas. Võtke vabamalt.

Kui sul on kolm last, kes absoluutselt enda järgi ei korista, siis ikka jõuab päevaga tekkida päris suur laga. Näide oma tutvusringkonnast. Kolm kooliealist last praegu suvel kodus, keegi midagi ei korista rääkimata sellest, et panustaksid pere üldisesse heaolusse. Ehk siis lapsevanemad tulevad 17.30-18 töölt, uksest sisse ei mahu. Ukse ees on hunnik kotte ja jalatseid, köögis on 2-3 söögikorra jagu nõusid suvaliselt laiali pillutud. Kõik pinnad kleepuvad, põrandad on muru täis, must pesu vedeleb põrandal jne. Kulubki reaalselt paar tundi, et süüa teha ja elamine ära koristada.

Ma oma lapsed paneks kaheks nädalaks koduaresti sellise käitumise eest aga see ema on suhtumisega, et vaesed ärapiinatud lapsukesed peavad vaheajal puhkama. Eks igale oma.

Oma lastega on reegel, et oma tubades tehku, mis tahavad ainult musti nõusid, musta pesu ja prügi ei tohi vedeleda. Ühiskasutatavad ruumid peavad aga korras olema. Nõud masinasse pandud, peale kokkamist köögi tasapind lapiga puhtaks tehtud, oma riided oma tuppa viidud jne. Suvisel ajal on neil kohustusi rohkem, kooli ajal vähem.

+14
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks seepärast on vaatenurgad ka erinevad, et majapidamised ja lapsed on erinevad. Mul nii piisavalt väike elamine, et köögipõranda pesemine on viie minutiga tehtud, ainuke veel koju jäänud laps tegutseb nii, et midagi sassi suurt ei ajagi. Kui keegi hakkab tolmuimejaga tegutsema, on mõistlik, et ta korraga juba kogu elamise üle käib – jupitada pole mõtet.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa ka aru, mis töid nii meeletult kodus peab kogu aeg tegema!

Mu meelest ka, võtke vabamalt.

Kodu lihtsalt on, kui ise ka mingi eriline põrsas pole, siis pole seal ka nii väga midagi “töötada”. Kogu see kodumajandus peaks ikka meeldiv protsess olema. Mul pole küll kodus kunagi mingeid nii meeletuid töid olnud. Kui  ise suhtud rahulikult, siis teevad seda lapsed ka sinu eeskujul.

Kui nad väiksed olid, siis lihtsalt nägid kuidas vaikselt toimetasin ja tegin mida parasjagu teha oli vaja, mis seal ikka rapsida. Hakkasid ka sama moodi tegema. Mingit graafikut küll seinale ei kleebi mis kell keegi midagi peab tegema. Kes tahab see teeb mida tahab.

Kodu alati normaalne olnud, mingit erilist horrorit pole seal toimunud. Sätid nagunii ju kohe enda käe järgi ära nagu meeldib. Seega ka mingit tohutut kraamimist pole iga nädal vaja. Kodu suht korras nagunii, pesupesemine, kokkamine, loomadega jalutamine ja muu säärane käib nii nagu mõnus tundub, kedagi milleksgi ei sunnita ja lõppude lõpuks on inimestel, sh lastel, endal ka huvi teatud asjade ja tegevuste järgi ju.

Kui hakata sundima kedagi midagi tegema, siis selge, et tekib pigem vastumeelsus. Ei pea endale ka ette kujutama, et nii….nüüd on vere hinnaga vaja need tööd ära teha, muidu ma pole täisväärtuslik perenaine ja piisavalt ontlik. Ja kõigil peab oma kohustus olema jne. Milleks?

Ise pead ikka rõõmuga suhtuma sellesse, et kodus oleks mõnus ja siis tulevad need tehatahtmised ju ka iseenesest ning lapsedki näevad kuidas sa midagi teed ja õpivad. Pigem ikka huviga kommenteerida oma tegemisi ja lastelt nõu küsida vahel kuidas midagi teha oleks parem nende meelest ja ühiselt arutada, küll siis neis see huvi ka tekib. Koos peab tegutsema. Mitte sundima kedagi midagi tegema!

 

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa ka aru, mis töid nii meeletult kodus peab kogu aeg tegema!

Mu meelest ka, võtke vabamalt.

Kui nad väiksed olid, siis lihtsalt nägid kuidas vaikselt toimetasin ja tegin mida parasjagu teha oli vaja, mis seal ikka rapsida. Hakkasid ka sama moodi tegema. Mingit graafikut küll seinale ei kleebi mis kell keegi midagi peab tegema. Kes tahab see teeb mida tahab.

No kui on jah lapsed nohikud ja juba vanemad, istuvad nina raamatus siis mingit sodi ei genereerita jah. Samas on stsenaarium kus iga mees tuustib ringi ja asju tagasi oma kohale panna ei suvatse, musta pesu korvi ei vii, taldrikud, tassid ja kommipaberid vedelevad tubades ringi ja kellegil pole sellest midagi. Ehk kellegil majapidamises pole antud seda soovi muudkui seda sodi ennastunustavalt kokku kraamida.

Siis ehk peaks jah rahakoti rauad avama ja koristaja teenusi kasutama hakkama vast. Muidu vabalt upub s   a sisse.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ema on korra poolest teisest puust kui laps, on keeruline. Ma oma lapsepõlvest mäletan peamiselt tülisid korra pärast. Ema mõtles välja igasugu karistusi mulle. Et mitte tülitseda, ma muidugi lõpuks koristasin. Oma elu peale minnes ma ka veel inertsist koristasin ja jälle tülitsesin. Nüüd juba naisena. Siis emana. Mõtlesin et kas mu lapsed mäletavad ka hiljem ainult tülisid ja karistusi nagu mina.  Lasin lati madalamale. Tülid kadusid. Ise lasin ka lati endal madalamale. Et las siis olla segi.  Kui viitsin siis koristan. Ja nii ongi, et kui viitsin ja tahan, koristan terve päev. Lapsed oma toas elagu nagu elavad. Nüüd on nii et lapsed suured aga 2 elavad veel kodus. Oma tuba ja pesusid korraldavad ise. Ise teavad kuidas elavad. Kolmas laps kes elab juba eraldi, tuleb meile ja ma jälle saan pahandada segaduse pärast, nagu oma lapsepõlves. Mõtlen et kuidas mul see korra hoidmine ikka nii tüütu on. Just hoidmine. Ma koristan küll, aga see läheb nii kiiresti segi jälle. Söögitegemisega on mul ka kehvasti. Teen küll süüa, terve elu olen teinud perele. Aga tegelikult mulle ei meeldi kokata. Need lihtsad kodusöögid saan ikka tehtud. Elu sunnib. Aga on naisi kes ütlevad et nad ei kokkagi, seda teeb mees. Mu mehele meeldib aga see veel vähem ja mul pole olnud pääsu.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lisan veel. Sellise segaduse pärast ma olen aastaid vältinud seda et keegi külla tuleks. Mul on piinlik. Lapsed nüüd juba suured ja oleme rääkinud sellest korrast küll. Neil pole probleemi kutsuda kedagi oma tuppa, oma seapessa. Et kuidas ma nii põen selle pärast. Nad küsivad et miks mulle teiste arvamus sedavõrd korda läheb. Ja ma ei teagi miks.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mingi juhendamine ja järelvalve võiks ikkagi olla, aga vanemale on see ju tüütu töö 🙂

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Käin tööl poole kohaga. Mul on kuus 7-8 tööpäeva. Ülejäänud 22päeva olen ma kodus. Seega võin end samastada küll koduse inimesena. Ongi raske lapse tööle saada kodus. Neil on kool ja siis trenn ja õppimine. Kuidas või millal nad koduseid töid teeksid. Ma muidugi tahaks, et nad teeksid, aga millal? Nädala sees ei jõua. Nädalavahetusel mulle küll meeldiks et nad koristaks koos minuga, teeksime aiatöid. Aga nemad tahavad oma nädalast puhata. Nad on palju rohkem kodust ära, kui mina. Omal nahal sain tunda, kui mul oli üks nädalane õppimisperiood seoses tööga. Ma tõesti tegelesin sellega ja olin nii närvis. Ma ei jõudnud kodus midagi teha ja see sund et ma peaks koristama ja süüa tegema, ajas närviliseks. Peaks õppima, aga ma pean ka süüa tegema, poes käima, korrastama. Elu oleks teine, kui ma käiks rohkem tööl. Siis peaks lapsed rohkem panustama, tegema mingi tööjaotuse. Aga millal küll? Nagu minu lapsepõlves aeti mind nv vara üles-koristuspäev? Ja koos ema aitamisega kestis see terve päev. Kuidas nad oma elus hakkama saavad? Ju ikka saavad. Olen märganud et kui nad miskit ei oska teha, aga on vaja neile endale, siis nad vaatavad tik-tokist või kuskilt netist kuidas seda teha. Eks ema kõrvalt oleks ju kergem õppida koduga seonduvat. Aga ka emad ise teevad kodutöid nii erinevalt, et see meetod kuidas ema teeb, ei pruugi olla ainus võimalus et nii tulebki teha. Ja emad ka nö täiendavad end elu jooksul, lugedes ajakirjadest, neist, telest saavad uusi nippe kodu jaoks.

Hmm, vanematel on ju ka töö ja trenn? Millal nad kodutöid peaksid tegema?

 

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Käin tööl poole kohaga. Mul on kuus 7-8 tööpäeva. Ülejäänud 22päeva olen ma kodus. Seega võin end samastada küll koduse inimesena. Ongi raske lapse tööle saada kodus. Neil on kool ja siis trenn ja õppimine. Kuidas või millal nad koduseid töid teeksid. Ma muidugi tahaks, et nad teeksid, aga millal? Nädala sees ei jõua. Nädalavahetusel mulle küll meeldiks et nad koristaks koos minuga, teeksime aiatöid. Aga nemad tahavad oma nädalast puhata. Nad on palju rohkem kodust ära, kui mina. Omal nahal sain tunda, kui mul oli üks nädalane õppimisperiood seoses tööga. Ma tõesti tegelesin sellega ja olin nii närvis. Ma ei jõudnud kodus midagi teha ja see sund et ma peaks koristama ja süüa tegema, ajas närviliseks. Peaks õppima, aga ma pean ka süüa tegema, poes käima, korrastama. Elu oleks teine, kui ma käiks rohkem tööl. Siis peaks lapsed rohkem panustama, tegema mingi tööjaotuse. Aga millal küll? Nagu minu lapsepõlves aeti mind nv vara üles-koristuspäev? Ja koos ema aitamisega kestis see terve päev. Kuidas nad oma elus hakkama saavad? Ju ikka saavad. Olen märganud et kui nad miskit ei oska teha, aga on vaja neile endale, siis nad vaatavad tik-tokist või kuskilt netist kuidas seda teha. Eks ema kõrvalt oleks ju kergem õppida koduga seonduvat. Aga ka emad ise teevad kodutöid nii erinevalt, et see meetod kuidas ema teeb, ei pruugi olla ainus võimalus et nii tulebki teha. Ja emad ka nö täiendavad end elu jooksul, lugedes ajakirjadest, neist, telest saavad uusi nippe kodu jaoks.

Nojah, aga olen kokku puutnud olukorraga, kui lapsed läksid sõbrale maale külla, mitmeks päevaks. Ja ootasid ka seal täisteenindust, sest nad polnud oma kodus kunagi pidanud midagi ise tegema. Kui ikkagi sunniti enda järgi koristama ja toiduvamistamises lihtsamaid abitöid tegema, siis ei saanud hakkama, sest polnud neid kunagi teinud…

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pole kunagi aru saanud, mis kohutavaid kodutöid seal kodus kogu aeg teha on, kuhu lausa terve pere tuleb kaasata. Kui suurt talu peetakse, siis vast jah. Igapäevaselt vast pool tundi ja alati mitte sedagi. Koolilastel on niigi teine tööpäev õppimisega otsas. Võtke vabamalt.

Müsitka, miks õppimisele nii palju aega kulub. Mul on üks laps just kooli lõpetanud, kaks on teismelised. Õppimisele kulub maksmaalselt tund päevas, tavaliselt vähem. Ja ometi klassikaasalsed oigavad suure koormuse käes… Ehk on põhjus õpioskustes, tunnis panustamises ja selles, mida lapsed tegelikult arvuti taga ja telefoniga teevad, kui enda sõnul õpivad?

+10
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pealkiri ju täiesti vale teemal. Vabakasvatus on midagi muud, kui lapse kodused majapidamisega seotud ülesanded.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina õpetasin oma lapsed juba väiksest peale enda järgi koristama. Meil sellega probleeme ei ole. Nende ainus kohustus ongi enda toa korras hoidmine, muud asjad teen ma ise või teeb mees.
Ma ise kasvasin kodus, kus mu ema ei õpetanud mind koristma, sest ta ise ka ei koristanud. Koguaeg oli segadus, lisaks me ema kogus ka igasugu asju. Ma ei julgenud kedagi kunagi küllagi kutsuda. Õnneks ma ise kuidagi kasvasin puhtaks inimeseks.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Käin tööl poole kohaga. Mul on kuus 7-8 tööpäeva. Ülejäänud 22päeva olen ma kodus. Seega võin end samastada küll koduse inimesena. Ongi raske lapse tööle saada kodus. Neil on kool ja siis trenn ja õppimine. Kuidas või millal nad koduseid töid teeksid. Ma muidugi tahaks, et nad teeksid, aga millal? Nädala sees ei jõua. Nädalavahetusel mulle küll meeldiks et nad koristaks koos minuga, teeksime aiatöid. Aga nemad tahavad oma nädalast puhata. Nad on palju rohkem kodust ära, kui mina. Omal nahal sain tunda, kui mul oli üks nädalane õppimisperiood seoses tööga. Ma tõesti tegelesin sellega ja olin nii närvis. Ma ei jõudnud kodus midagi teha ja see sund et ma peaks koristama ja süüa tegema, ajas närviliseks. Peaks õppima, aga ma pean ka süüa tegema, poes käima, korrastama. Elu oleks teine, kui ma käiks rohkem tööl. Siis peaks lapsed rohkem panustama, tegema mingi tööjaotuse. Aga millal küll? Nagu minu lapsepõlves aeti mind nv vara üles-koristuspäev? Ja koos ema aitamisega kestis see terve päev. Kuidas nad oma elus hakkama saavad? Ju ikka saavad. Olen märganud et kui nad miskit ei oska teha, aga on vaja neile endale, siis nad vaatavad tik-tokist või kuskilt netist kuidas seda teha. Eks ema kõrvalt oleks ju kergem õppida koduga seonduvat. Aga ka emad ise teevad kodutöid nii erinevalt, et see meetod kuidas ema teeb, ei pruugi olla ainus võimalus et nii tulebki teha. Ja emad ka nö täiendavad end elu jooksul, lugedes ajakirjadest, neist, telest saavad uusi nippe kodu jaoks.

Nojah, aga olen kokku puutnud olukorraga, kui lapsed läksid sõbrale maale külla, mitmeks päevaks. Ja ootasid ka seal täisteenindust, sest nad polnud oma kodus kunagi pidanud midagi ise tegema. Kui ikkagi sunniti enda järgi koristama ja toiduvamistamises lihtsamaid abitöid tegema, siis ei saanud hakkama, sest polnud neid kunagi teinud…

Vat külas natuke keeruline, ega ma kanei jukgeks seal kohe majandama hakata, teen veel midagi valesti 🙂

Kui külaliste vastuvõtja tahab, et külalised ise end teenindaks, tuleb ka see puust ja punaseks teha – kust-mida saab, mis kell midagi valmis on (kui niigi palju tehakse).

Külalislahkus on omamoodi aspekt kultuuri… Kes siin kultuuritu siis on, kas peremees/naine, kelle juures külalised end ebalevalt tunnevad, või külalised, kes võõras kapis ei tuhla?

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vabakasvatus ei tähenda ju ometi kasvatamata jätmist.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See külas olles aitamine… mina hea meelega aitan pererahvast. Aga kunagi ei tea, kuidas pererahvas teeb midagi. Nõudepesuga vast ei saa mööda panna, kui kraanist tuleb soe vesi. Mina olin kunagi peikal külas. Mõtlesin et ma koristan köögi ära. Ja koristasingi. Põhjalikult. Peika ema aga polnud kuigi rõõmus. Võttis vist nagu etteheitena oma korra suhtes. Seega on tõesti parem alati küsida, et kuidas ja mida teise pool teha. Põhiline on end lihtsalt appi pakkuda ja lastagi  näidata ette kuidas pererahval on kombeks midagi teha.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsed teevad ära oma asjad vastavalt vanusele (koristavad oma toa, panevad oma nõud masinasse, viivad oma riided pesumasinasse, hoolitsevad oma soovitud kodulooma eest, teevad ära oma koolitööd jne). Küll aga ei ole laste õlul minu eluvalikutega kaasnevad kohustused. Ei teinud ma neid nelja endale siia koormat kergendama. Ise ma need neli last otsustasin saada ja nad ei võlgne mulle selle eest mitte midagi. Pigem ikka vastupidi.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsed pole tänapäeval ometi enam tööjõud, mis nad vanasti olid. Tööülesannetel on ainult kasvatuslik jõud, mitte see vanemate abistamise mõte, mis neil kunagi 100 või ka 50 aastat tagasi ehk oli. Ja see ka, et tulevikus on tegelikult lapsele endale hea, kui ta midagi teha oskab – süüa, aknaid pesta, naela seina lüüa.

Mis aga kasvatuslikku poolde puutub, siis minu elukogemus on, et koduste tööde nõudmine või mitte nõudmine ei muuda tegelikult lõpptulemust – kui muus osas on lapsed hästi kasvatatud, st. eeskuju on hea ning suhted korras, siis jõuavad nad nagunii mingis vanuses selleni, et aitavad kodus vabatahtlikult. Mul on kaks last, kunagi ma proovisin neid panna kodutöid tegema, ühe lapsega see õnnestus ja tegi korralikult kõike, mis kokku oli lepitud, teisega oli pidev peavalu ning ma ei jaksanud seda tüli enam taluda ja nii jäigi, tegin kõike ise. Nüüd on teine laps teismeline ning on ise hakanud kööki koristama, pakub abi muru niitmisel, küsib kogu aeg, kas on midagi vaja teha. Ma tegelikult poleks ise ka uskunud, aga nii on. Samasugune näide on mul suguvõsast, venna lastelt pole kunagi nõutud vanemate abistamist ega kodutöid, aga nüüd, gümnaasiumiealistena, on nad väga abivalmid ning töökad noored. See areng tuleb ikkagi kuskilt mujalt, mitte, nuut seljal, kodustest kohustustest.

+8
-4
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 56 )


Esileht Koolilaps Vabakasvatus