Teema: Vabakasvatus

Mis su heietuse mõte ongi?

Mina olen oma laste puhul võtnud sihiks pigem selle, et nad kodus väljaspool hakkama saaks. Küll need kodused tööd ka ära õpitakse. Nagunii on kodused tööd igas kodus erinevad – pesumasin, nõudepesumasin, pesu kuivatamise võimalused jms. Peenarde koha pealt ma nt mõtlen isegi iga paari päeva tagant uusi lahendusi välja. Teha oskavad, ma ei räägi neile, et nad ei peagi tegema, aga elukorraldus on selline, et mina teen. Mul oli omal ajal kodus nö koristuspäev, aga elu oligi siis teistsugune – meil oli üsna suur elamine ja igasuguseid abiseadmeid vähe.

Seda pean siis jah olulisemaks, et neil selleks ajaks, kui täisealiseks saavad, oleks mingi nö kogemustepagas juba kogutud. Nt töötamine, erinevates projektides osalemine, julgustan võistlustel-konkurssidel osalema. Üks lastest (veel alaealine) käib teises linnas koolis.

Selline on siis minu lahendusviis – usun sellesse, et kodumasinad õpib tahtmise korral veerand tunniga ära, aga aega tagasi ei keera – nendel noortel on eelis, kellel ülikooli vm kooli lõpetades ka midagi muud nö ette näidata, kui ainult lõpudiplom.

#4014493:

Kui koolilaps ei saa marju süüa sest need kasvavad põõsa otsas ja tuleb enne korjata (kui ema korjab siis sööb küll)

Jaa. Nii on. Vähe sellest, nad ei söö isegi siis kui need laual on. Nt õuna, apelsini. Tuleb koorida ja neile pakkuda. Ja kooridki ja pakudki, kui on mure et laps ei söö puuvilju või marju.

Mina arvan, et võiks kasutada komasid.

#4014480:

Vahest jätavad nad ka tegemata ja nendepoolne initsiatiiv on samuti minimaalne. Samas mul pole samuti probleem jätta koristamine vahele kui keegi teine kuskilt otsast ei aita ja istutakse vaid nutiseadmetes. Sest siis taibatakse viimaks et keegi siiski peab end liigutama hakkama muidu pole enam puhtaid riideid ega nõusid ju enam võtta.

Nõudepesumasina ja pesumasina kasutamine nüüd küll mingi aeganõudev töö pole. Mind nende kasutama igatahes ei kurna. Ja kui lastel on oma tubades segadus, siis see on ju nende ala ning kui see neid ei häiri, siis las nad olla.

Aga muidu on minu põhikooli vanema astme lastel suurem koormus kui mul. Mina lõpetan tööpäeva ära ja mul on vaba aeg, aga nemad tulevad koolist ning peavad veel koduseid töid tegema. Lisa sinna veel trenn/huviring ja polegi lapsel vaba aega. Päris kindlasti ei sunni ma neid nädala sees kokkama või koristama.

See ei ole vabakasvatus, see on kasvatamatus. Jah, lapsi ongi raske kasvatada ja lihtsam on ise ära teha kui õpetada ja kasvatada last midagi tegema. Aga see tasub ära ja lapsed ise on ka rõõmsad, et oskavad midagi teha.

Mu 2 teismelist poissi peavad majapidamistööde tegemist normaalseks ja mõlemad tunnevad huvi ka kokkamise vastu. Üks otsib ise retsepte ja katsetab tortide-kookide-küpsetistega, teine eelistab peamiselt liharoogasid. Ka see on selgeks saanud, et söögivalmistamise osa on koristamine. Ja ei tea, kas asi on minus, aga nad pole vastu ajanud, kui neile ekstra keerukamaid majapidamistoiminguid õpetan. Nad saavad suurepäraselt aru, et kui oma elu peale lähevad, on kasulik ise endaga hakkama saada. Meil on omavahel väga head suhted ja lapsed tahavad kodus olla, tahavad meiega (oma vanematega ja üksteisega) aega veeta. Ei karda küll, et kui nad oma elu peale lähevad, siis enam meid tunda ega suhelda taha.

Muide, kui kõik enda järelt koristavad, siis polegi majapidamistöid ülemäära palju teha. Jääb peale kooli/tööpäeva aega hobideks ning isegi laisklemiseks.

#4014761:

Ma pole kunagi aru saanud, mis kohutavaid kodutöid seal kodus kogu aeg teha on, kuhu lausa terve pere tuleb kaasata. Kui suurt talu peetakse, siis vast jah. Igapäevaselt vast pool tundi ja alati mitte sedagi. Koolilastel on niigi teine tööpäev õppimisega otsas. Võtke vabamalt.

Kui sul on kolm last, kes absoluutselt enda järgi ei korista, siis ikka jõuab päevaga tekkida päris suur laga. Näide oma tutvusringkonnast. Kolm kooliealist last praegu suvel kodus, keegi midagi ei korista rääkimata sellest, et panustaksid pere üldisesse heaolusse. Ehk siis lapsevanemad tulevad 17.30-18 töölt, uksest sisse ei mahu. Ukse ees on hunnik kotte ja jalatseid, köögis on 2-3 söögikorra jagu nõusid suvaliselt laiali pillutud. Kõik pinnad kleepuvad, põrandad on muru täis, must pesu vedeleb põrandal jne. Kulubki reaalselt paar tundi, et süüa teha ja elamine ära koristada.

Ma oma lapsed paneks kaheks nädalaks koduaresti sellise käitumise eest aga see ema on suhtumisega, et vaesed ärapiinatud lapsukesed peavad vaheajal puhkama. Eks igale oma.

Oma lastega on reegel, et oma tubades tehku, mis tahavad ainult musti nõusid, musta pesu ja prügi ei tohi vedeleda. Ühiskasutatavad ruumid peavad aga korras olema. Nõud masinasse pandud, peale kokkamist köögi tasapind lapiga puhtaks tehtud, oma riided oma tuppa viidud jne. Suvisel ajal on neil kohustusi rohkem, kooli ajal vähem.

Ma ei saa ka aru, mis töid nii meeletult kodus peab kogu aeg tegema!

Mu meelest ka, võtke vabamalt.

Kodu lihtsalt on, kui ise ka mingi eriline põrsas pole, siis pole seal ka nii väga midagi “töötada”. Kogu see kodumajandus peaks ikka meeldiv protsess olema. Mul pole küll kodus kunagi mingeid nii meeletuid töid olnud. Kui  ise suhtud rahulikult, siis teevad seda lapsed ka sinu eeskujul.

Kui nad väiksed olid, siis lihtsalt nägid kuidas vaikselt toimetasin ja tegin mida parasjagu teha oli vaja, mis seal ikka rapsida. Hakkasid ka sama moodi tegema. Mingit graafikut küll seinale ei kleebi mis kell keegi midagi peab tegema. Kes tahab see teeb mida tahab.

Kodu alati normaalne olnud, mingit erilist horrorit pole seal toimunud. Sätid nagunii ju kohe enda käe järgi ära nagu meeldib. Seega ka mingit tohutut kraamimist pole iga nädal vaja. Kodu suht korras nagunii, pesupesemine, kokkamine, loomadega jalutamine ja muu säärane käib nii nagu mõnus tundub, kedagi milleksgi ei sunnita ja lõppude lõpuks on inimestel, sh lastel, endal ka huvi teatud asjade ja tegevuste järgi ju.

Kui hakata sundima kedagi midagi tegema, siis selge, et tekib pigem vastumeelsus. Ei pea endale ka ette kujutama, et nii….nüüd on vere hinnaga vaja need tööd ära teha, muidu ma pole täisväärtuslik perenaine ja piisavalt ontlik. Ja kõigil peab oma kohustus olema jne. Milleks?

Ise pead ikka rõõmuga suhtuma sellesse, et kodus oleks mõnus ja siis tulevad need tehatahtmised ju ka iseenesest ning lapsedki näevad kuidas sa midagi teed ja õpivad. Pigem ikka huviga kommenteerida oma tegemisi ja lastelt nõu küsida vahel kuidas midagi teha oleks parem nende meelest ja ühiselt arutada, küll siis neis see huvi ka tekib. Koos peab tegutsema. Mitte sundima kedagi midagi tegema!

Kui ema on korra poolest teisest puust kui laps, on keeruline. Ma oma lapsepõlvest mäletan peamiselt tülisid korra pärast. Ema mõtles välja igasugu karistusi mulle. Et mitte tülitseda, ma muidugi lõpuks koristasin. Oma elu peale minnes ma ka veel inertsist koristasin ja jälle tülitsesin. Nüüd juba naisena. Siis emana. Mõtlesin et kas mu lapsed mäletavad ka hiljem ainult tülisid ja karistusi nagu mina.  Lasin lati madalamale. Tülid kadusid. Ise lasin ka lati endal madalamale. Et las siis olla segi.  Kui viitsin siis koristan. Ja nii ongi, et kui viitsin ja tahan, koristan terve päev. Lapsed oma toas elagu nagu elavad. Nüüd on nii et lapsed suured aga 2 elavad veel kodus. Oma tuba ja pesusid korraldavad ise. Ise teavad kuidas elavad. Kolmas laps kes elab juba eraldi, tuleb meile ja ma jälle saan pahandada segaduse pärast, nagu oma lapsepõlves. Mõtlen et kuidas mul see korra hoidmine ikka nii tüütu on. Just hoidmine. Ma koristan küll, aga see läheb nii kiiresti segi jälle. Söögitegemisega on mul ka kehvasti. Teen küll süüa, terve elu olen teinud perele. Aga tegelikult mulle ei meeldi kokata. Need lihtsad kodusöögid saan ikka tehtud. Elu sunnib. Aga on naisi kes ütlevad et nad ei kokkagi, seda teeb mees. Mu mehele meeldib aga see veel vähem ja mul pole olnud pääsu.

Mingi juhendamine ja järelvalve võiks ikkagi olla, aga vanemale on see ju tüütu töö 🙂

#4014487:

Käin tööl poole kohaga. Mul on kuus 7-8 tööpäeva. Ülejäänud 22päeva olen ma kodus. Seega võin end samastada küll koduse inimesena. Ongi raske lapse tööle saada kodus. Neil on kool ja siis trenn ja õppimine. Kuidas või millal nad koduseid töid teeksid. Ma muidugi tahaks, et nad teeksid, aga millal? Nädala sees ei jõua. Nädalavahetusel mulle küll meeldiks et nad koristaks koos minuga, teeksime aiatöid. Aga nemad tahavad oma nädalast puhata. Nad on palju rohkem kodust ära, kui mina. Omal nahal sain tunda, kui mul oli üks nädalane õppimisperiood seoses tööga. Ma tõesti tegelesin sellega ja olin nii närvis. Ma ei jõudnud kodus midagi teha ja see sund et ma peaks koristama ja süüa tegema, ajas närviliseks. Peaks õppima, aga ma pean ka süüa tegema, poes käima, korrastama. Elu oleks teine, kui ma käiks rohkem tööl. Siis peaks lapsed rohkem panustama, tegema mingi tööjaotuse. Aga millal küll? Nagu minu lapsepõlves aeti mind nv vara üles-koristuspäev? Ja koos ema aitamisega kestis see terve päev. Kuidas nad oma elus hakkama saavad? Ju ikka saavad. Olen märganud et kui nad miskit ei oska teha, aga on vaja neile endale, siis nad vaatavad tik-tokist või kuskilt netist kuidas seda teha. Eks ema kõrvalt oleks ju kergem õppida koduga seonduvat. Aga ka emad ise teevad kodutöid nii erinevalt, et see meetod kuidas ema teeb, ei pruugi olla ainus võimalus et nii tulebki teha. Ja emad ka nö täiendavad end elu jooksul, lugedes ajakirjadest, neist, telest saavad uusi nippe kodu jaoks.

Nojah, aga olen kokku puutnud olukorraga, kui lapsed läksid sõbrale maale külla, mitmeks päevaks. Ja ootasid ka seal täisteenindust, sest nad polnud oma kodus kunagi pidanud midagi ise tegema. Kui ikkagi sunniti enda järgi koristama ja toiduvamistamises lihtsamaid abitöid tegema, siis ei saanud hakkama, sest polnud neid kunagi teinud…

Pealkiri ju täiesti vale teemal. Vabakasvatus on midagi muud, kui lapse kodused majapidamisega seotud ülesanded.

#4014926:

#4014487:

Käin tööl poole kohaga. Mul on kuus 7-8 tööpäeva. Ülejäänud 22päeva olen ma kodus. Seega võin end samastada küll koduse inimesena. Ongi raske lapse tööle saada kodus. Neil on kool ja siis trenn ja õppimine. Kuidas või millal nad koduseid töid teeksid. Ma muidugi tahaks, et nad teeksid, aga millal? Nädala sees ei jõua. Nädalavahetusel mulle küll meeldiks et nad koristaks koos minuga, teeksime aiatöid. Aga nemad tahavad oma nädalast puhata. Nad on palju rohkem kodust ära, kui mina. Omal nahal sain tunda, kui mul oli üks nädalane õppimisperiood seoses tööga. Ma tõesti tegelesin sellega ja olin nii närvis. Ma ei jõudnud kodus midagi teha ja see sund et ma peaks koristama ja süüa tegema, ajas närviliseks. Peaks õppima, aga ma pean ka süüa tegema, poes käima, korrastama. Elu oleks teine, kui ma käiks rohkem tööl. Siis peaks lapsed rohkem panustama, tegema mingi tööjaotuse. Aga millal küll? Nagu minu lapsepõlves aeti mind nv vara üles-koristuspäev? Ja koos ema aitamisega kestis see terve päev. Kuidas nad oma elus hakkama saavad? Ju ikka saavad. Olen märganud et kui nad miskit ei oska teha, aga on vaja neile endale, siis nad vaatavad tik-tokist või kuskilt netist kuidas seda teha. Eks ema kõrvalt oleks ju kergem õppida koduga seonduvat. Aga ka emad ise teevad kodutöid nii erinevalt, et see meetod kuidas ema teeb, ei pruugi olla ainus võimalus et nii tulebki teha. Ja emad ka nö täiendavad end elu jooksul, lugedes ajakirjadest, neist, telest saavad uusi nippe kodu jaoks.

Nojah, aga olen kokku puutnud olukorraga, kui lapsed läksid sõbrale maale külla, mitmeks päevaks. Ja ootasid ka seal täisteenindust, sest nad polnud oma kodus kunagi pidanud midagi ise tegema. Kui ikkagi sunniti enda järgi koristama ja toiduvamistamises lihtsamaid abitöid tegema, siis ei saanud hakkama, sest polnud neid kunagi teinud…

Vat külas natuke keeruline, ega ma kanei jukgeks seal kohe majandama hakata, teen veel midagi valesti 🙂

Kui külaliste vastuvõtja tahab, et külalised ise end teenindaks, tuleb ka see puust ja punaseks teha – kust-mida saab, mis kell midagi valmis on (kui niigi palju tehakse).

Külalislahkus on omamoodi aspekt kultuuri… Kes siin kultuuritu siis on, kas peremees/naine, kelle juures külalised end ebalevalt tunnevad, või külalised, kes võõras kapis ei tuhla?

See külas olles aitamine… mina hea meelega aitan pererahvast. Aga kunagi ei tea, kuidas pererahvas teeb midagi. Nõudepesuga vast ei saa mööda panna, kui kraanist tuleb soe vesi. Mina olin kunagi peikal külas. Mõtlesin et ma koristan köögi ära. Ja koristasingi. Põhjalikult. Peika ema aga polnud kuigi rõõmus. Võttis vist nagu etteheitena oma korra suhtes. Seega on tõesti parem alati küsida, et kuidas ja mida teise pool teha. Põhiline on end lihtsalt appi pakkuda ja lastagi  näidata ette kuidas pererahval on kombeks midagi teha.

Lapsed pole tänapäeval ometi enam tööjõud, mis nad vanasti olid. Tööülesannetel on ainult kasvatuslik jõud, mitte see vanemate abistamise mõte, mis neil kunagi 100 või ka 50 aastat tagasi ehk oli. Ja see ka, et tulevikus on tegelikult lapsele endale hea, kui ta midagi teha oskab – süüa, aknaid pesta, naela seina lüüa.

Mis aga kasvatuslikku poolde puutub, siis minu elukogemus on, et koduste tööde nõudmine või mitte nõudmine ei muuda tegelikult lõpptulemust – kui muus osas on lapsed hästi kasvatatud, st. eeskuju on hea ning suhted korras, siis jõuavad nad nagunii mingis vanuses selleni, et aitavad kodus vabatahtlikult. Mul on kaks last, kunagi ma proovisin neid panna kodutöid tegema, ühe lapsega see õnnestus ja tegi korralikult kõike, mis kokku oli lepitud, teisega oli pidev peavalu ning ma ei jaksanud seda tüli enam taluda ja nii jäigi, tegin kõike ise. Nüüd on teine laps teismeline ning on ise hakanud kööki koristama, pakub abi muru niitmisel, küsib kogu aeg, kas on midagi vaja teha. Ma tegelikult poleks ise ka uskunud, aga nii on. Samasugune näide on mul suguvõsast, venna lastelt pole kunagi nõutud vanemate abistamist ega kodutöid, aga nüüd, gümnaasiumiealistena, on nad väga abivalmid ning töökad noored. See areng tuleb ikkagi kuskilt mujalt, mitte, nuut seljal, kodustest kohustustest.