Teema: Välismaa mees – milleks?

Minul oli välismaa mees 3 aastat. Valge eurooplane, seega välimuse poolest midagi eksootilist ei olnud. Ta oli kindlasti temperamentsem ja emotsionaalsem kui keskmine eesti mees, ei olnud sõnadega kitsi ja eks see, kombineerituna minu tookordse kogenematusega mind ära võluski. Kohtusime reisil olles, seega kumbki ei otsinud endale spetsiaalselt välismaist kaaslast, lihtsalt kuidagi juhtus nii.

Olime 3 aastat kaugsuhtes, sest oli vaja lõpetada ülikoolid, aga kui tuli aeg hakata mõtlema emba-kumba või kolmandasse riiki kokku kolimise peale, läksime ikkagi lahku. Lahkuminek oli minu algatusel. Tema poolt oli suur surve kolida tema elukohariiki, sest tal oli seal parem töö ja tema on ju ikkagi mees jne, aga ma ei kujutanud ette, kuidas ma hakkan seal elama ja üritama meie tulevastest lastest natukenegi eestlasi kasvatada. Sest olgugi, et tegemist oli Euroopaga, oli sealne kultuur ikkagi meie jaoks võõras. Isegi kui see esmapilgul nii ei paistagi, siis natuke pikemalt koha peal aega veetes hakkavad erinevused järjest silma.

#3735960:

#3735955:

#3735942:

Tegu oli nõukogude korra viljastavate tingimustega. Need kes meil aktiivsed ja arukad olid kas pagesid sõja ajal, viidi siberi või koolitati ümber. Ja vastavat mitmekülgset haridust ei antud niikuinii. Pealegi kui üldine tase oli madal siis polnud ka konkurentsi mis sunniks pingutama.

Sa teed ju nalja või pole sa ajalootundides käinud? Mainisin oma kirjas 2 korda, et jutt oli 1992. aastal 18-a noortest. Selleks ajaks oli küüditatutele (1948) juba ammuilma uus põlvkond peale kasvanud. Elasime juba isegi Eesti Vabariigis.

Ma olin ka siis 18 ???? Ega see nōuka korra lõpp siis inimesi päeva pealt muutnud, juba vanemate geneetiline materjal oli sattunud vastavasse suunda (geenid olla 50 % meist), algharidus oli meil kõigil alanud Brežnevi ajal jne.

Päris huvitav ettekujutus, et Brežnev olla tegelnud geenide muutmisega. Suur osa meie põlvkonnast on tegelikult hoopis vanaemade kasvatatud (kuna noored emad kupatati ju kommunismi üles ehitama, vanaemad aga jõudsid pensioniikka õige noorelt, 55-aastaselt juba). Ent kust olid pärit ja oma kasvatuse/lastetoa saanud meie vanaemad? Ikka kodanlikust Eesti Vabariigist! Minu vanaema, kes mind üles kasvatas, oli sündinud 1910. aastal. Ei saa parimagi tahtmise juures väita, et äkitselt tuli nõukogude võim, mis inimeste kogu geneetilise materjali üleöö kuidagi teistsuguseks muutis. Inimene on jäänud inimeseks iga riigikorra ajal. Tuua “nõukogude aeg” põhjenduseks, et poiss põrandat pühkida ei oska ja öelda, et see on tal geenides – no pigem ikka perekonna kasvatuse teema see.

#3736737:

No vedas et sul selline vanaema kasvatamas oli. Enamus heade kommetega inimesed (ehk head geenid) kas pidid põgenema või tapeti või tambiti mutta Stalini poolt ja need kes järele jäid ja said Brežnevi ajal minusuguseid lapsi ja neid siis vastavas vaimus kasvatasid oli see ülejäänud lihtne töölis-talupoegade klass, kellel endal polnud kasvatust ja kes ei tulnud selle pealegi et mingid kombed on olemas, ja kelle geneetiline valik oli ka olnund äraspööratud. Erandeid on muidugi alati, need vaid kinnitavad reeglit.

Head kombed ei võrdu heade geenidega. Geenid dikteerivad pigem ikka rassi, silmade värvuse, kehapikkuse, eelsoodumuse nt rasvumusele jms. Tavaline eesti pere jäi püsima ja kasvatas oma lapsi Stalinist-Brežnevist, Hitlerist või tsaarist sõltumatult, ikka nii nagu osati. Ei muutunud su perekond riigikorra vahetudes üleöö äkki matsideks, sisimas nad jäid ikka nendeks samadeks inimesteks kes ennegi.

Aga see on omaette teema – praegugi näikse mõned poegade emad arvavat, et poisid ei peagi oskama suhelda ega probleeme sõnadega klattida, vaid lahendagu probleeme kätega – see olevat mehelik. Neid põrnitsevaid jorsse näikse praegugi noorte mehepoegade seas olevat kuidagi rohkem kui naiste seas – ja eks see tingib ka põhjuse, miks naised välismaalt endale mehi otsivad.

No Soome mehe käitumine sõltub palju tema nn kastist. Haritud ja edukas mees käitub teisiti kui õlut õhtuti libistav diivanisoojendaja. Kui lugeda foorumeid, saad kohe aru, haritud inimesed kirjutavad korralikus kirjakeeles ja see teine osa sellest kaugel ( sama muidugi meil ). Kui sealt meest vaadata, siis püsisuhteks saad ka ikka valida samast klassist, kui ise oled. Aga üldiselt võttes soomlannad ,feministid või mitte, paistavad sageli tõesti mitte just kõige klanitumad, aga mida sa klanidki, kui kaal ei anna häbeneda ja retuusid paistavad ainsa salendava esemena. Minu kogemuse järgi siiski need kõige kõvemad feministid kipuvad mitte just väga atraktiivsed olema. See kuulus viinamarjade lugu.