Teema: Vanad perepildid koduseintel

Minu jaoks mõjub see ka kuidagi ängistavalt.

Mõtlesin siis surnud lastest või vanematest pilte, mitte elusolevatest, teema on ju surnutest.

Kui aus olla, siis ei, pole iial surnuid kartnud. Ei suuda sanastuda selle mõtteviisiga, et vanad perepildid võiksid miskipärast kõhedad olla. Minu jaoks on põnev elada keset lugusid. Iga pilt jutustab loo, minu ajaloo. Minu lapsepõlves olid meil juba pildid seintel, nii maalid kui ka fotod. Mina jälle ei suudaks tühjade ( minu jaoks elutute) seinte vahel elada.

spooky on kõhedustäratav

mul on oma isa pilt seinal, sest 1) ma armastasin teda, 2) ta oli hea isa st väärib eksponeerimist. rohkem pilte inimestest seintel ei ole.
minu laps suri 6 kuud tagasi ja tema pilte ei ole seintel, sest valu on nii kohutav, et ma pole jõudnud isegi mitte tema piltide vaatamiseni, rääkimata piltide seinale panemisest. oma tulevikku näen siiski sellisena, et lapse pildid saavad olema paljudes kohtades kodus.

Minul on lahkunud vanaisast kaks pilti. Miks? Sest ma armastan teda väga, ta oli kõige lähedasem inimene minu elus kui ma oli noor.

Ma ei ole kunagi mõelnud, et esivanemate pildid inimeste kodudes, on hirmutavad, sest nad on surnud.
Miks see surm sind kohutab?

Meil on seinal nii minu, kui mehe vanemate, aga laste ja nüüd lastelaste fotod. Mehe vanemad on surnud tänaseks ja ei hakka sellepärast nende pilti maha võtma. Kõhedust nüüd küll ei tekita, vastupidi tore on neid vaadata laste, lastelaste ja lastelastelaste keskel. Nõrgad närvid on mõnel siin

Mul ei ole esivanemate pilte seintel, on albumis – aga kindlasti ei pea ma imelikuks, kui kellelgi on. Eriti, kui on päranduseks saadud maja, kus needsamad pildil olevad vanavanemad elasid näiteks – sel juhul on igati tore, kui pildid seinal.

Kas teemaalgataja kardab surnuaeda ka?

#4104516:

#4104366:

spooky on kõhedustäratav

Sellist sõna küll eesti keeles väga kuulnud ei ole.

Jälle üks, kes eesti keelt hakkab unustama. See sõna on nt Lindgreni raamatutes kindlasti olemas. Kodus raamatuid ei olnud?

Hea jutt siin surnutest. Selline rahustav ja veidi lõbus.

https://kuushamanka.wordpress.com/2016/01/24/surnud/

Minu arust on see armas, kui endale kalleid inimesi eksponeeritakse, et nad oleks kogu aeg silma ees ja meeles, inimesel on meeldiv tunne neid meenutada. Vahet pole, kas elus või surnud. Mina panen oma ema pildi ka kindlasti kunagi välja, lihtsalt praegu on veel liiga valus teda meenutada.

#4104369:

mul on oma isa pilt seinal, sest 1) ma armastasin teda, 2) ta oli hea isa st väärib eksponeerimist. rohkem pilte inimestest seintel ei ole.

minu laps suri 6 kuud tagasi ja tema pilte ei ole seintel, sest valu on nii kohutav, et ma pole jõudnud isegi mitte tema piltide vaatamiseni, rääkimata piltide seinale panemisest. oma tulevikku näen siiski sellisena, et lapse pildid saavad olema paljudes kohtades kodus.

No teema pole ilmselgelt oma vanematest, vaid kaugetest esivanematest. Loomulikult on ok, kui ema-isa või ka vanavanemate pildid on kodus – need on inimesed, ked reeglina ollakse näinud ja kellega on isiklikud mälestused. Ma pean silmas neid halle pilte vanadest aegadest, kus on kujutatud kangetes poosides inimesed paari sajandi tagant. See on nagu moeasi selliseid iidamast-aadamast pilte eksponeerida, mõnel ripuvad seintel isegi võõraste inimeste vanad fotod, mis on majaga kaasa tulnud. See mõjub kõhedusttekitavalt.

#4104673:

#4104661:

#4104369:

mul on oma isa pilt seinal, sest 1) ma armastasin teda, 2) ta oli hea isa st väärib eksponeerimist. rohkem pilte inimestest seintel ei ole.

minu laps suri 6 kuud tagasi ja tema pilte ei ole seintel, sest valu on nii kohutav, et ma pole jõudnud isegi mitte tema piltide vaatamiseni, rääkimata piltide seinale panemisest. oma tulevikku näen siiski sellisena, et lapse pildid saavad olema paljudes kohtades kodus.

No teema pole ilmselgelt oma vanematest, vaid kaugetest esivanematest. Loomulikult on ok, kui ema-isa või ka vanavanemate pildid on kodus – need on inimesed, ked reeglina ollakse näinud ja kellega on isiklikud mälestused. Ma pean silmas neid halle pilte vanadest aegadest, kus on kujutatud kangetes poosides inimesed paari sajandi tagant. See on nagu moeasi selliseid iidamast-aadamast pilte eksponeerida, mõnel ripuvad seintel isegi võõraste inimeste vanad fotod, mis on majaga kaasa tulnud. See mõjub kõhedusttekitavalt.

Paar sajandit tagasi polnud fotograafiat…kui on 100 a fotod, on tegemist juba puht haruldustega.

1800ndatest ei ole fotosid?

#4104680:

#4104673:

#4104661:

#4104369:

mul on oma isa pilt seinal, sest 1) ma armastasin teda, 2) ta oli hea isa st väärib eksponeerimist. rohkem pilte inimestest seintel ei ole.

minu laps suri 6 kuud tagasi ja tema pilte ei ole seintel, sest valu on nii kohutav, et ma pole jõudnud isegi mitte tema piltide vaatamiseni, rääkimata piltide seinale panemisest. oma tulevikku näen siiski sellisena, et lapse pildid saavad olema paljudes kohtades kodus.

No teema pole ilmselgelt oma vanematest, vaid kaugetest esivanematest. Loomulikult on ok, kui ema-isa või ka vanavanemate pildid on kodus – need on inimesed, ked reeglina ollakse näinud ja kellega on isiklikud mälestused. Ma pean silmas neid halle pilte vanadest aegadest, kus on kujutatud kangetes poosides inimesed paari sajandi tagant. See on nagu moeasi selliseid iidamast-aadamast pilte eksponeerida, mõnel ripuvad seintel isegi võõraste inimeste vanad fotod, mis on majaga kaasa tulnud. See mõjub kõhedusttekitavalt.

Paar sajandit tagasi polnud fotograafiat…kui on 100 a fotod, on tegemist juba puht haruldustega.

Mis mõttes ei olnud fortograafiat? Meie peres on küll päris mitmeid 19. sajandi lõpust pärit pereliikmetet fotosid.

19.saj lõpp ei ole paar sajandit. Kui sa leiad oma peres foto aastast 1800 või 1820, võid sellega miljonäriks saada. Anna teada

#4104673:

#4104661:

#4104369:

mul on oma isa pilt seinal, sest 1) ma armastasin teda, 2) ta oli hea isa st väärib eksponeerimist. rohkem pilte inimestest seintel ei ole.

minu laps suri 6 kuud tagasi ja tema pilte ei ole seintel, sest valu on nii kohutav, et ma pole jõudnud isegi mitte tema piltide vaatamiseni, rääkimata piltide seinale panemisest. oma tulevikku näen siiski sellisena, et lapse pildid saavad olema paljudes kohtades kodus.

No teema pole ilmselgelt oma vanematest, vaid kaugetest esivanematest. Loomulikult on ok, kui ema-isa või ka vanavanemate pildid on kodus – need on inimesed, ked reeglina ollakse näinud ja kellega on isiklikud mälestused. Ma pean silmas neid halle pilte vanadest aegadest, kus on kujutatud kangetes poosides inimesed paari sajandi tagant. See on nagu moeasi selliseid iidamast-aadamast pilte eksponeerida, mõnel ripuvad seintel isegi võõraste inimeste vanad fotod, mis on majaga kaasa tulnud. See mõjub kõhedusttekitavalt.

Paar sajandit tagasi polnud fotograafiat…kui on 100 a fotod, on tegemist juba puht haruldustega.

Meie pere fotokarbis on kõige vanem foto aastast 1882, aastaarvgi on kenasti taga. Aga olgu, võib-olla ei ole jah kõige see “paari sajandi tagune” kõige õigemini väljendatud, suurem osa neist esivanemate piltidest, mida teemat algatades silmas pidasin, on siiski tõepoolest 20. sajandi algusaastatest, 1910-1930ndatest aastatest.