Siis olidki rohkem naistetööd ja meestetööd. Eks korteris oligi neid vähem, kus kraanist vesi jooksis. Ega need mehed, kes nn naistetöid ei teinud, ka peamiselt diivanil ei istunud. Polnud midagi telekast vaadatagi. Mul ema ja isa tulid töölt, ema hakkas süüa tegema, isa midagi meestevärki. Enne olid neil loomad ja elasime maakohas, isa toimetas laudas ja kuuris, tegi puid ja niitis vikatiga, tappis siga ja kukkesid, tegi ise luuda-labidavarsi ja suitsutas pekiliha, selline must sai pealt, tegi ka korstnas. Ema jah, tegi süüa ja pesi pesu, niitis lambaid, leotas villa, see oli suvel õues selles tsinkplekkvannis. Mingit iluaeda meil ei olnud, oli mingi tarbeaed, kus olid marjapõõsad, köögivilja ja sellel oli isa ehitatud aed ümber. Sest kanakari jalutas ise vabalt ringi. Kartulimaa oli eemal. Kui köögivili oleks olnud ilma aiata, siis oleks pidanud kanadel aed ümber olema. Mõnel oli niipidi, aga meil ei olnud. Kanad teevad piiratud alast kiirelt musta maa, siis oleks pidanud seda ümber tõstma või rohtu hakkama vedama neile. Lambad olid ketis. Neid tõstsime meie edasi. Lapsed. Ja jänesed olid meie joota sööta. Olin 10, kui isa lahkus maa pealt, siis kolisime korterisse.
Esileht › Pereelu ja suhted › Vanavanemate suhtlus lapselastega
Teema: Vanavanemate suhtlus lapselastega
Mina sünnitasin nõukaajal, ei mäleta küll, et see väga keeruline oleks olnud. Mähkmed pesin Riga masinas, see oli jub minu enda lapsepõlves olemas. Harva kui mõnda keetsin. Kui läksid koledaks, õmblesin uued, marlit oli alati saada. Rpa-ga ka probleeme ei mäleta. Vannivett pole eluski keetnud, lugesin esimest korda siit, et keegi keetis. Lutipudelite keetmist oli küll palju.
Minu vanemad helistavad, ootavad laste tegemistest pilte/videoid, ostavad neile kinke ja kohtume vaatamata vahemaadele ikka vähemalt korra kuus.
Mehe vanemad meie käekäigu kohta ei uuri kuigi suhted on sõbralikud.
Mina sünnitasin nõukaajal, ei mäleta küll, et see väga keeruline oleks olnud. Mähkmed pesin Riga masinas, see oli jub minu enda lapsepõlves olemas. Harva kui mõnda keetsin. Kui läksid koledaks, õmblesin uued, marlit oli alati saada. Rpa-ga ka probleeme ei mäleta. Vannivett pole eluski keetnud, lugesin esimest korda siit, et keegi keetis. Lutipudelite keetmist oli küll palju.
See on küll valejutt, et marlit oli alati saada! Igavene tegu oli, et apteegist sidemete jaoks marlit saada, seis oli nii hull, et paljud tegid endale sidemeid vanadest riietest lõigatud lappidest.
Mina sünnitasin nõukaajal, ei mäleta küll, et see väga keeruline oleks olnud. Mähkmed pesin Riga masinas, see oli jub minu enda lapsepõlves olemas. Harva kui mõnda keetsin. Kui läksid koledaks, õmblesin uued, marlit oli alati saada. Rpa-ga ka probleeme ei mäleta. Vannivett pole eluski keetnud, lugesin esimest korda siit, et keegi keetis. Lutipudelite keetmist oli küll palju.
See on küll valejutt, et marlit oli alati saada! Igavene tegu oli, et apteegist sidemete jaoks marlit saada, seis oli nii hull, et paljud tegid endale sidemeid vanadest riietest lõigatud lappidest.
Mulle jääb ka see jutt eluvõõraks ja kuigi ise ka seda teinud. Ilmselt peame ühe põlvkonna naised olema enam vähem, aga ok, saan aru, kui tema oligi nii. Ometi aastatega saadav elukohgemus peaks andma teadmise, et ta oli õnnelik erand, mis tahes põhjustel, ja nägema, mis tegelikult oli ja kuidas asjad erinesid. Kahju, kui peab jälle hakkama midagi üles loetlema või tõestama, üldse ei taha. Ühe asja siiski ütlen. Selleks, et Rigas mähkmeid pesta, peab Riga olema vannitoas või köögis, kraanist tulema vesi, ehk ka soe vesi. Mähkmeid pesti mitu korda päevas, siis ka Riga ühe või kaks korda ikka pidi töötama. Kuskil pidi neid saama kuivatada, kui õues suvi ei olnud. Ja peale mähkemete sai iga päev märjaks-mustaks ka hunnik muid asju, sipukad, alussärgid, ema enda kittel, voodilinad ja tekikotid. Iga päev oli terve hunnik asju. Ja on üldteada, et kui sul ei olnud vett sees, sa ei elanud mugavustega korteris või elasid kaevuga maamajas üldse jne, siis ei saanud neid asju nii teha.
Riga pesumasinasse sai vett valada pangest, ainuke mis tal oli, oli pump vee välja pumpamiseks. Mäletan maal majas oli see pesumasin maja ees trepil ja siis see vesi lasti lihtsalt põõsasse.
Sooja vett said paneelmajade elanikud, aga suvel oli tihti terve suvi soe vesi kinnikeeratud, sest parandati alalõpmata trasse. Teised alati spiraaliga tegid vett soojaks või siis suure potiga pliidil.
Jaa, kuid ega külma veega ei uhatud seda pesu ka mitte maal tookord. Ikka kaevust vesi kas patta või potti ja soojaks. Loputusvesi tuli tassida samuti kaevust kuskile vanni ja seda polnud vaja õnneks soojendada. Meil oli lihtsalt nii, et kaev asus hoovis, oli ketiga, saunas oli puupliit, kus soojendati ja iga päev seda ei tehtud. See võttis siiski palju aega.
Kui palju teie enda vanemad teie lastega suhtlevad?
Enda vanemad on tööelus, seega ei koorma neid mõttetute miksidega. Nad on vabad, suhtlevad siis kui soovivad ja täpselt nii palju kui soovivad. Abikaasa vanematega kehtis sama reegel. Kui külla minnes mõni soovis hoopis telekat vaadata või magada, ei mingit probleemi.
Marlit müüdi kangapodides lausa kahte sorti, tihedamat ja hõredamat.
Minu lapsepõlves olin ma täiesti ema laps. Isa oli töölt koju tulles pidevalt kuri. Kartsin lausa teda. Ema hoidis meid väga. Arvasin 100%, et kui mul lapsed sünnivad siis minu emast saab ülihea vanaema. Isa peale ma ei lootnudki, et temast miski vanaisa saab. Aga teate, läks täiesti vastupidi. Mu ema ei tunne lapselaste vastu eriti üldse huvi. Ei küsigi kuidas neil läheb. Niisama muuseas vaid uurib aeg ajalt. Lapsi enda juurde ei küsi ja ma pole pakkunud ka. Aga vot minu isa. On super vanaisa. Ninnu nännutab. Ostab lastele kõike mis lapsed tahavad kui seal käime. Ehitas hoovi mänguväljaku lastele. Teeb murutraktoriga pisematele sõitu. Annab taskuraha. Jne jne.. niii armas on vaadata. Eiteagi kuidas ja miks nii läks..risti vastupidi. Emaga samas on mul suhted head. Suhtleme iga päev. Aga vot lapselaste jaoks teda olemas ei ole. Meil siis niimoodi.
Tööd tegid tööajal töökohas ja mitte üks ülemus ei ajanud sind töövälisel ajal mingite telegrammidega hulluks (vrdl e-kirjad, smsid, sotsmeedia teated jms).
See-eest aeti sind mitu korda aastas sotsialistlikule laupäevakule. Lisaks punalipuparaadid, samuti absoluutselt kohustuslikud, sinu enda vabast ajast. Rahvamalevlasena PIDID käima ühtul tänavatel patrullimas ja sa ei saanud keelduda rahvamalevlaseks saamisest, kui asutuses nii kombeks oli. Lõpmatud koosolekud, pidulikud ja nn töökoosolekud partei viimase kongressi otsustega tutvumiseks, Lenini ja Brežnevi sünnipäevadel, viisaastakute aruandekoosolekud ja kui oid parteilane (mõnes ametis teisiti ei saanud), ka parteikoosolekud. Nendest rõhuv enamus sinu vabast ajast. Aegajalt pidid istuma seltimeheiku kohtu istungitel ja kuulama või aru andma, miks sul või seltsimees Kasekännul oli kuusk toas 23. detsembril või miks seltsimees Mänd pargis viina jõi. Või hoopis kurjaks läks asi, kui seltsimees Jalakas käis J. Kuperjanovi haual või üldse samal ajal viibis samal kalmistul. Kui julgesid kirikusse sisse astuda, keegi kindlasti kaebas ja…kirjutasid jälle seletuskirja.
Ja siis peaaegu kõik see sama ka oma laste koolides. Paraadid. Mitu korda aastas laste agitbrigaadid Majakovski luulest põimitud punalipu taga marssimise ja lipuvalvega (mida emad-isad pidid kohustuslikus korras vaatama), lipule vaat! Ja emad-isad käisid koolis vaibal, miks lapsel polnud kolmapäeval kaelarätti kaelas või miks tal oli sini-must-valge sall.
Sa ei kujuta ette, KUI PALJU pereajast või lihtsalt tööväisest ajast võttis see kõik aega. Kümneid ja kümneid puhkepäevi ja õhtutunde aastas.
Ma olen sündinud 1962. Midagi sellist minu mälus ei ole. Lapsena käisin, jah, paraadidel, Üks-kaks korda aastas, aga hiljem nendel nn kohustuslikel koosolekutel jms ma ei osalenud. St ei saadud ju SUNDIDA, kui ei osutanud protestivat vastuolu. Lihtsalt EI osalenud.
Üldiselt oli sünnitaja 70. aastatel umbes 22-24 aasta vanune ja tema ema 43-45 aasta vanune. Pensini oli aega minna veel kümme aastat. Või te räägitegi siin 11-aastaste laste hoidmisest?
Esimese lapse sünnitaja seitsmekümnendatel võis ju olla noor, aga said nii nemad kui nende enda emad ka vanemast peast lapsi. Minu vanaema sai ema, kui ta oli 40+, see oli ta neljas laps, ema sai minu, kui ta oli 25, seega oli mu vanaema juba piisavalt vana, et lapselastega tegeleda.
Muidugi oli erandeid. Minu ema sai minu 32-aastaselt (3. laps) ja teda koheldi kui eakat sünnitajat.
Siin tuleb ka seda vaadata, et kuigi 70. aastatel sünnitati ehk noorena, siis nende emad omakorda tihti ei sünnitanud nii noorena midagi. Nende varane noorus jäi sõjaaega ja sünnitamine tihti nihkus edasi.
Siin tuleb ka seda vaadata, et kuigi 70. aastatel sünnitati ehk noorena, siis nende emad omakorda tihti ei sünnitanud nii noorena midagi. Nende varane noorus jäi sõjaaega ja sünnitamine tihti nihkus edasi.
Õige, minu vanaema sai mu ema, kui oli 44. Kui mina sündisin, oli ta üpriski eakas.
Kas su enda suhtlus oma vanematega/mehe vanematega enne laste sündi oli hea või pigem ka pinnapealne. Kui pinnapealne, miks siis eeldad, et suhtlus su lapse/laste sündides kohe muutub teiseks. Ise suhtlesin oma vanematega enne lapse sündi ja lapse sündides ning tema väikelapse ea ajal ja ka nüüd. Elavad meist kaugemal, käisid mu lapse väikeea ajal tööl veel kodust palju kaugemal, seega töölkäimise ajal ehk mõni erandlik laupäevaõhtu oli lapselapse/lastelaste hoidmist ning suvel osaliselt lastelaste lasteaiast vabana hoidmise nimel nende puhkuse ajal maks 5-10 tööpäeva (kindlasti olid neil puhkepäevad, kui lastelaste vanemad tööl ei olnud, lastelaste hoidmisest vabad), et ise saaks oma puhkuse ajal ka puhata ja omi aiatöid teha jne. Ja mu 17-aastane suhleb siiamaani vanavanematega (vanavanemad ise ka huvilised tema tegevuste vastu) ja on nõus külla ning appi minema, kuigi mitte muidugi nii tihti, kui lasteaiaealisena või algklassiealisena.
Ja nii on vist kõikidega ümbruskonnas olevatega. Kes ise suhtlesid ja suhtlevad (ilma pideva lapsehoidmise eelduseta) oma vanematega tihedmalt ja üksteist hoides, nendel käib ka lastelaste ja vanavanemate suhtlus ja huvi üksteise vastu. Kes enne ei saanud ise vanematega läbi või tulevad vanemad meelde ainult siis, kui lapselapsi vaja hoida, nendel ei kipu ka lastelaste ja vanavanemate vahel tihedamat sidet tekkima.
Minu vanavanemad oli lastelaste hoidmise ajaks kodused pensionärid (minu mälu järgi said naised pensioniikka 55-lt, mehed 60-lt) , aga isegi siis ei veetnud me kogu suve või kõiki vaheaegasid vanavanemate pool. Praegused naised peavad 55-lt veel täie rauaga töötama, kui just ise rikkad pole, et saaks muretult kodust elu nautida ükskõik mis vanuses. Kuskil 55 oli ka see keskmine piir, milleni eesti inimesed tervena elavad ehk üle selle on inimestel juba mingid haigused küljes, peab lisaks töötama ja vanuse suurenedes ei suudeta ka samamoodi 10 asja korraga teha nagu 10-20 aastat nooremana. Seega vähenebki jõudlus kogu-aeg midagi teha, rääkimata kiirelt liikuvate ja aktiivsete väikelastega tegeleda või nende järgi valvata.
Palju rohkem vanavanemaid hoiaks lapselapsi, kui nii paljud lapsed ei oleks kogu aeg tähelepanu keskpunktis(s). Kes ootavad ainult koos tegelemist ja mängimist.
Palju rohkem vanavanemaid hoiaks lapselapsi, kui nii paljud lapsed ei oleks kogu aeg tähelepanu keskpunktis(s). Kes ootavad ainult koos tegelemist ja mängimist.
Väga huvitav tähelepanek. Olen jälginud seda teemat ja mõelnud oma vanemate peale. Mul on head vanemad. Meil on nii, et vanavanemad ootavad meid külla, aga kui seal oleme ei tegele nad lastega väga. Suvel saan aru, et on aiatööd, aga talvel terve päev neil külas olles minu lastega nad ei tegele. Vaatavad oma saateid, istuvad arvutis ja räägivad minuga juttu. Olen mõelnud, et miks üldse tulime. Mul oleks lastega kodus lihtsam tegutseda. Ju nad arvavad, et lapsed peavadki üks tegutsema.
Palju rohkem vanavanemaid hoiaks lapselapsi, kui nii paljud lapsed ei oleks kogu aeg tähelepanu keskpunktis(s). Kes ootavad ainult koos tegelemist ja mängimist.
Väga huvitav tähelepanek. Olen jälginud seda teemat ja mõelnud oma vanemate peale. Mul on head vanemad. Meil on nii, et vanavanemad ootavad meid külla, aga kui seal oleme ei tegele nad lastega väga. Suvel saan aru, et on aiatööd, aga talvel terve päev neil külas olles minu lastega nad ei tegele. Vaatavad oma saateid, istuvad arvutis ja räägivad minuga juttu. Olen mõelnud, et miks üldse tulime. Mul oleks lastega kodus lihtsam tegutseda. Ju nad arvavad, et lapsed peavadki üks tegutsema.
Ma ise lapsega nädalavahetuseti vanavanemate juures olles ei eedalnudki, et nad tegelevad ja mängivad omaette lapselapsega. Ikka olin ise koos lapsega (ja minu peal oli põhirõhk lapsega tegevusel) vanemate kõrval, rääkisin lapsega tegeledes juttu või aitasin mingis tegemises kaasa ka või kaasasin last, suunasin last midagi vanavnematega korraks tegema ja selliste koosolemiste käigus ikka aeg-ajalt natuke suheldes, natuke koostegutsedes lapselapsega suhted arenesidki. Muidugi peab ütlema, et (väikelapseealisi või vähe vanemaid)lapselapsi hoides olid mu vanemad nii lastelaste ja nendega seotud tegevuste päralt, kui võimalik.
Oma vanaemasid/vanaisa ma põrandal lastelastega mängimas ei mäletagi. Sel ajal tehti eelkõige ikka omad toimetused ära ning lapselapsed kaasati ka nende tegemisele või toimetasid lapselapsed palju kõrval ise või suuremate lastelaste järelvalve all. Eks ikka oli ka mingit lastepärasemat lastelastega koos toimetamist (lauamängud, mäletan enne magama jäämist kätega varjuteatri tegemist, huvitavate juttude rääkimised jne), aga seda pigem õhtusemal ajal ja ikka vähesemal ajal päevast. Seega usun ka, et 70-80ndatel “hoiti” lapselapsi vanavanemate poolt seepärast ka rohkem, et see käis rohkem möödaminnes oma toimetuste kõrvalt, mitte omi toimetusi ära jättes ning ainult lapselast hoides ja lapselapsega pidevalt mängides.
Palju rohkem vanavanemaid hoiaks lapselapsi, kui nii paljud lapsed ei oleks kogu aeg tähelepanu keskpunktis(s). Kes ootavad ainult koos tegelemist ja mängimist.
Väga huvitav tähelepanek. Olen jälginud seda teemat ja mõelnud oma vanemate peale. Mul on head vanemad. Meil on nii, et vanavanemad ootavad meid külla, aga kui seal oleme ei tegele nad lastega väga. Suvel saan aru, et on aiatööd, aga talvel terve päev neil külas olles minu lastega nad ei tegele. Vaatavad oma saateid, istuvad arvutis ja räägivad minuga juttu. Olen mõelnud, et miks üldse tulime. Mul oleks lastega kodus lihtsam tegutseda. Ju nad arvavad, et lapsed peavadki üks tegutsema.
Ma ise lapsega nädalavahetuseti vanavanemate juures olles ei eedalnudki, et nad tegelevad ja mängivad omaette lapselapsega. Ikka olin ise koos lapsega (ja minu peal oli põhirõhk lapsega tegevusel) vanemate kõrval, rääkisin lapsega tegeledes juttu või aitasin mingis tegemises kaasa ka või kaasasin last, suunasin last midagi vanavnematega korraks tegema ja selliste koosolemiste käigus ikka aeg-ajalt natuke suheldes, natuke koostegutsedes lapselapsega suhted arenesidki. Muidugi peab ütlema, et (väikelapseealisi või vähe vanemaid)lapselapsi hoides olid mu vanemad nii lastelaste ja nendega seotud tegevuste päralt, kui võimalik.
Oma vanaemasid/vanaisa ma põrandal lastelastega mängimas ei mäletagi. Sel ajal tehti eelkõige ikka omad toimetused ära ning lapselapsed kaasati ka nende tegemisele või toimetasid lapselapsed palju kõrval ise või suuremate lastelaste järelvalve all. Eks ikka oli ka mingit lastepärasemat lastelastega koos toimetamist (lauamängud, mäletan enne magama jäämist kätega varjuteatri tegemist, huvitavate juttude rääkimised jne), aga seda pigem õhtusemal ajal ja ikka vähesemal ajal päevast. Seega usun ka, et 70-80ndatel “hoiti” lapselapsi vanavanemate poolt seepärast ka rohkem, et see käis rohkem möödaminnes oma toimetuste kõrvalt, mitte omi toimetusi ära jättes ning ainult lapselast hoides ja lapselapsega pidevalt mängides.
Seda mõtlesingi. Need lapsed, olgu lapsed siis või lapselapsed, kes ei viitsinud isa mängida, osata midagi teha, kasutada fantaasiat, olla igapäevatoimetustes nägev ja ka ise tegev, need olidki rohkem sellised virisejad, keda vähemalt sellisteks arvati. Pole ju loogiline, et kui lapselaps(d) on sagedamini vanavanemate juures, et siis muu jääb kõik seisma. Ma ise olin vanaema juures enne kooli, kooliajal enam ei vajanud keegi hoidmist, ka esimeses klassis enam mitte. Ja kui vanaema juures olin, siis mitte minu järgi ei käinud kodune elu, ikka selle järgi ,kuidas see seni oli olnud. Kui vanaema läks külla naabri-Juulile, siis lihtsalt võeti kaasa ja keegi ei uurinud, et aga mida sel lapsel seal teha on. Minek ise oli juba teistmoodi, teiste kodu oli teistmoodi, naabritädi pakkus mingit kommi kausist või teinekord kuivatatud õunu. Mina kuulasin nende juttu ja vaatasin raamaturiiulist midagi. Suur osa oli minu lapsepõlvest oma fantaasia. Nüüd on inimesed nagu ära rikutud, iga asjaga. Küllastus ja üleküllastus. Söögiga sama asi. Tööga sama asi. Kui koroona algas, siis oli siit lugeda, kuidas enamus vanemaid oli laste suvise töötamise vastased lausa.
Hiljuti käis meil naine 10 a lapsega külas, laps võis telekast vaadata, raamatuid, õues olla, meie juures olla, aga ta ainult virises – mida ma teen, mul on igav. Ja korra isegi läks ema juurde ja vaatas ahastavalt otsa, nagu oleks mingi suur asi, et mul on igav. Otsitakse lõbustajaid ja meelelahutajaid, ja stimulatsioon peab aina suurem olema. Ütleks – aga tõmmake tagasi ometi vanematele. see pole sõda, mida meie peatada ei saa.
Seda mõtlesingi. Need lapsed, olgu lapsed siis või lapselapsed, kes ei viitsinud isa mängida, osata midagi teha, kasutada fantaasiat, olla igapäevatoimetustes nägev ja ka ise tegev, need olidki rohkem sellised virisejad, keda vähemalt sellisteks arvati. Pole ju loogiline, et kui lapselaps(d) on sagedamini vanavanemate juures, et siis muu jääb kõik seisma. Ma ise olin vanaema juures enne kooli, kooliajal enam ei vajanud keegi hoidmist, ka esimeses klassis enam mitte. Ja kui vanaema juures olin, siis mitte minu järgi ei käinud kodune elu, ikka selle järgi ,kuidas see seni oli olnud. Kui vanaema läks külla naabri-Juulile, siis lihtsalt võeti kaasa ja keegi ei uurinud, et aga mida sel lapsel seal teha on. Minek ise oli juba teistmoodi, teiste kodu oli teistmoodi, naabritädi pakkus mingit kommi kausist või teinekord kuivatatud õunu. Mina kuulasin nende juttu ja vaatasin raamaturiiulist midagi. Suur osa oli minu lapsepõlvest oma fantaasia. Nüüd on inimesed nagu ära rikutud, iga asjaga. Küllastus ja üleküllastus. Söögiga sama asi. Tööga sama asi. Kui koroona algas, siis oli siit lugeda, kuidas enamus vanemaid oli laste suvise töötamise vastased lausa. Hiljuti käis meil naine 10 a lapsega külas, laps võis telekast vaadata, raamatuid, õues olla, meie juures olla, aga ta ainult virises – mida ma teen, mul on igav. Ja korra isegi läks ema juurde ja vaatas ahastavalt otsa, nagu oleks mingi suur asi, et mul on igav. Otsitakse lõbustajaid ja meelelahutajaid, ja stimulatsioon peab aina suurem olema. Ütleks – aga tõmmake tagasi ometi vanematele. see pole sõda, mida meie peatada ei saa.
Eks mõni asi võib ju tõsi olla, aga sellised heietajad mutid nagu sina, kes muudkui virisevad ja pirisevad, kuidas vanasti oli ikka kõik parem ja kuidas tänapeval on kõik valesti, on ka päris tüütud ausalt öeldes.
Minu lastel vaid üks vanaisa ja temagi elab kaugel. Ja kuidas ma kadestan neid peresid kus ongi vanaemad ja vanaisad kes päriselt lastelastega tegelevad ja toimetavad ja tahavad seda. Ja samas on mul tuttavad kellel kõik elus ja ei mingit abi ega suhtlemist lastega, siis mõtlen küll milline raiskamine.
Marlit müüdi kangapodides lausa kahte sorti, tihedamat ja hõredamat.
See pidi siis mingi hilisem aeg olema. 80-90 aastatel ajasime seda tikutulega taga. Sageli ei saanudki, aga terve linn tui läbi joosta niikuinii.
Minu lapsed tahavad alati minna ja olla minu ema juures. Sest seal on huvitav. Ema on mul selline aktiivne tegutseja ka.
Mehe ema juurde aga nad ei taha kunagi minna. Isegi mu mees ei viitsi seal käia. Seal on nii kohutavalt igav alati- rääkida temaga midagi pole, kui oleme läinud siis ta vedeleb voodis ja vahib telekat ainult või istub arvuti taga.
Marlit müüdi kangapodides lausa kahte sorti, tihedamat ja hõredamat.
See pidi siis mingi hilisem aeg olema. 80-90 aastatel ajasime seda tikutulega taga. Sageli ei saanudki, aga terve linn tui läbi joosta niikuinii.
Sellega nii, et ühede ajal oli, teiste ajal võis mitte olla. Vahepeal sai üldse mingite tõenditega. Igatahes dekreetpuhkuse ajal need marlikad ja riidemähkmed ja muud valmis õmmeldi ja tavaliselt nii ka jäi. Uusi eriti juurde ei tehtud, kuna valmis tehti ju mitte 10 tk vaid 20-30 ja neid pesti, keedetu ja katsuti aasta läbi ajade, siis harjutati lapsed potile ja mähkmed olid ka läbi, sai koristusel ära kasutada.
Minu ema pole kunagi olnud mingi aktiivne tegutseja ja seda ei saa ju inimese juures ümber teha ega ka ette heita. See pole puudus. Igal loomusel on omad head ja vead. Mina pole ka aktiivne aktivist. Natuke ehk oma emast kriipsu teisem. Võiksin näiteks lastelastega jalutada(mitte kuumaga) siis hakkab kuidagi nõrk ja halb tunne. Võiksin ette lugeda( mittepäris kaks tundi jutti. Võin jutte rääkida. Koos joonistada ja värvida. Autot ei juhi, seega kuskile ei põruta. Tervet koosoldud aega ei suuda sisustada, pool aega tuleks ise olla ja mängida.
Palju rohkem vanavanemaid hoiaks lapselapsi, kui nii paljud lapsed ei oleks kogu aeg tähelepanu keskpunktis(s). Kes ootavad ainult koos tegelemist ja mängimist.
Kodusel elul ja kodusel elul on vahe. vanaaegse koduse elu kõrval hoiavad lapsed ennast hea meelega ise. kaasaegse koduse elu korral peab tõesti last aktiivselt hoidma.
Tänaste vanavanemate lapsepõlves ja nooruses oli kodune elu see, kui laste kõrvalt tehti süüa, pesti pesu, tehti aiatööd, käidi bussiga linnas poes. Neid kõiki töid tehti käsitsi ja aeglaselt. Telekat polnud, hilisematel aegadel telekas oli, aga saateid oli õhtupoole, mõni, ja siis pandi jälle telekas kinni.
Minu lapsed hea meelega vatavad ja löövad sellistes ‘vanaaegsetes’ tegevustes kaasa, ainult natuke pingutust on nendele õigeid töövahendeid kätte anda ja aegajalt juhendada.
Aga tänane kodune elu, ka nendesamadel vanavanematel kes ei taha aktiivselt lapsi hoida, tähendab arvutis lugemist ja teleka ees tukkumist. Vanaemad, kes ise algosakestest aedviljahautist teeks, koduaias porgandeid ja vaarikaid kasvataks on marginaalne vähemus. Ükski normaalne laps ei suuda ise kogu oma päeva ära sisustada kui täiskasvanu kõrval ainult teleka ees diivanil on ja suuna kätte ei anna.
Aga tänane kodune elu, ka nendesamadel vanavanematel kes ei taha aktiivselt lapsi hoida, tähendab arvutis lugemist ja teleka ees tukkumist.
Täpselt. Siin üks vanaema kurtis pikalt-laialt, kuidas tänapäeval oodatakse, et vanavanemad lastega tegeleks, aga ise on ju samamoodi vähem aktiivsemad ja tubasemad kui siis vanavanemad olid. Minu vanaemal ja vanaisal oli suur talumajapidamine, minuga nad tõesti eraldi ei tegelenud, aga käisime koos loomi toitmas, mina andsin lehmale leiba, puhastasin hobuseid, vaatasin, kuidas sead matsutavad, tegime koos süüa jne. Vanaema suutis oma töö kõrvalt ka vaadata, et mul oleks ohutu, rääkis igasugu jutte, õpetada palju asju tegema jne, jne. Vanaisa võttis kaasa hobusega sõitma, õpetas, kuida hobust vankri ette rakendada, see kõik oli väga põnev. See ongi ju lapsega tegelemine.
Palju rohkem vanavanemaid hoiaks lapselapsi, kui nii paljud lapsed ei oleks kogu aeg tähelepanu keskpunktis(s). Kes ootavad ainult koos tegelemist ja mängimist.
Kodusel elul ja kodusel elul on vahe. vanaaegse koduse elu kõrval hoiavad lapsed ennast hea meelega ise. kaasaegse koduse elu korral peab tõesti last aktiivselt hoidma.
Tänaste vanavanemate lapsepõlves ja nooruses oli kodune elu see, kui laste kõrvalt tehti süüa, pesti pesu, tehti aiatööd, käidi bussiga linnas poes. Neid kõiki töid tehti käsitsi ja aeglaselt. Telekat polnud, hilisematel aegadel telekas oli, aga saateid oli õhtupoole, mõni, ja siis pandi jälle telekas kinni.
Minu lapsed hea meelega vatavad ja löövad sellistes ‘vanaaegsetes’ tegevustes kaasa, ainult natuke pingutust on nendele õigeid töövahendeid kätte anda ja aegajalt juhendada.
Aga tänane kodune elu, ka nendesamadel vanavanematel kes ei taha aktiivselt lapsi hoida, tähendab arvutis lugemist ja teleka ees tukkumist. Vanaemad, kes ise algosakestest aedviljahautist teeks, koduaias porgandeid ja vaarikaid kasvataks on marginaalne vähemus. Ükski normaalne laps ei suuda ise kogu oma päeva ära sisustada kui täiskasvanu kõrval ainult teleka ees diivanil on ja suuna kätte ei anna.
Ükski vanaema vanuses 50- 70 ei ole ainult teleka ees. Kui elayakse mehega koos, onsuuremal osal muuf tööd ka. Oma töö. Ja kodused tööd. Hobid, tuttavad, oma eakad vanemadki. Ja siis õhtul vaadatakse paar tundi telekat või raamatut. Ühepajatoit ja supp käib ikka nii, et koorid ja tükeldad asjad kõik ise. Supp raguust. Aktiivse hoidmise nõudmine pole õige. Aktiivsed olgunoored ise. Kes nõuaks haige jalaga keskealiselt pidevat aktiivsust võitööst väsinud inimeselt? Füürer? Kontrolll? Võtke vabalt.
Kui elayakse mehega koos, onsuuremal osal muuf tööd ka.
Ma ei saanud aru, mis mõttes, kui elatakse mehega koos, siis on palju tööd ja kui elata, siis mitte? Kas mees on mingi tita, kellega seoses nii palju tööd juurde tekib, et lapselapse peale enam energiat ei jagu?
Palju rohkem vanavanemaid hoiaks lapselapsi, kui nii paljud lapsed ei oleks kogu aeg tähelepanu keskpunktis(s). Kes ootavad ainult koos tegelemist ja mängimist.
Kodusel elul ja kodusel elul on vahe. vanaaegse koduse elu kõrval hoiavad lapsed ennast hea meelega ise. kaasaegse koduse elu korral peab tõesti last aktiivselt hoidma.
Tänaste vanavanemate lapsepõlves ja nooruses oli kodune elu see, kui laste kõrvalt tehti süüa, pesti pesu, tehti aiatööd, käidi bussiga linnas poes. Neid kõiki töid tehti käsitsi ja aeglaselt. Telekat polnud, hilisematel aegadel telekas oli, aga saateid oli õhtupoole, mõni, ja siis pandi jälle telekas kinni.
Minu lapsed hea meelega vatavad ja löövad sellistes ‘vanaaegsetes’ tegevustes kaasa, ainult natuke pingutust on nendele õigeid töövahendeid kätte anda ja aegajalt juhendada.
Aga tänane kodune elu, ka nendesamadel vanavanematel kes ei taha aktiivselt lapsi hoida, tähendab arvutis lugemist ja teleka ees tukkumist. Vanaemad, kes ise algosakestest aedviljahautist teeks, koduaias porgandeid ja vaarikaid kasvataks on marginaalne vähemus. Ükski normaalne laps ei suuda ise kogu oma päeva ära sisustada kui täiskasvanu kõrval ainult teleka ees diivanil on ja suuna kätte ei anna.
Ükski vanaema vanuses 50- 70 ei ole ainult teleka ees. Kui elayakse mehega koos, onsuuremal osal muuf tööd ka. Oma töö. Ja kodused tööd. Hobid, tuttavad, oma eakad vanemadki. Ja siis õhtul vaadatakse paar tundi telekat või raamatut. Ühepajatoit ja supp käib ikka nii, et koorid ja tükeldad asjad kõik ise. Supp raguust. Aktiivse hoidmise nõudmine pole õige. Aktiivsed olgunoored ise. Kes nõuaks haige jalaga keskealiselt pidevat aktiivsust võitööst väsinud inimeselt? Füürer? Kontrolll? Võtke vabalt.
…eks see on jah igapäevane kui lapsed lükatakse vanaemale kes on samal ajal haige jalaga tööl ja ta peab samal ajal aktiivselt imikut hoidma.
kui sa päriselt teed süüa, siis kaasad lapse ja last ei pea teda samal aktiivselt hoidma. kui sa ajad lapse teise tuppa söögi tegemise ajaks, sest ta tekitab segadust, lärmi ja võtab tempot maha – siis tõesti muud üle ei jää kui valmistoitu süüa ja ainult lapsega tegeleda. Kui sa tõesti lähed rahvatantsu, võtad lapse kaasa ja usu ind, see laps hüppab hea meelega kaasa. Aga enamus vanaemasid ei lähe rahvatantsu ega tee süüa. nad tahavad peale väsitavat tööpäeva kodus puhata. lapsed kes on hoidmise vanuses ei suuda paigal olla, muidugi nad pikutva täiskasvanu juures hakkavad sigadusi tegema.
tänaste vanaemade probleem on ikka tõesti et nad ise on liiga vähe iseenda lastega tegelenud, nad isegi ei tea, kuidas see käib. Lapsed hea meelega löövad tegevustes kaasa kui neid tegevusi ainult on.
Esileht › Pereelu ja suhted › Vanavanemate suhtlus lapselastega
