Kas laps pole mitte sellepärast laps, et ta teeb vigu ja ei oska kõigega veel nii toime tulla nagu täiskasvanu? Kas temale hingelise trauma tekitamine teiste poolt polnud kahetsusväärne?
See on õige ja mina kindlasti ei mõista su last hukka. Aga ma ei süüdistaks väga ka neid teisi lapsi, kes ta kõrvale jätsid, sest nemad olid ju ka alles lapsed ja lapsed ongi nii erinevad. Mõned lapsed on empaatilisemad, panevad rohkem ümbritsevat tähele, sh sotsiaalseid suhteid jms, aga paljud on sellised vanuses lihtsalt suured tuulepead, kes sebivad ringi, suhtlevad nendega, kellega parasjagu juhtub või kes midagi huvitavat korraldavad jne. Nad ei pane tähelegi, kui keegi on kõrvale jäetud, või kui panevadki, siis mõtlevad, et ju ta siis ise ei viitsi parasjagu tulla või teha. Küll aga peaks selliseid asju panema tähele algklassides klassijuhataja ja asjaga tegelema.
Minu laps oli lasteaias tõrjutu, kahjuks sain sellest aru alles viimases rühmas ja siis ei hakanud enam rühma vahetama. Õpetajatel oli suva, pigem nad ise süvendasid seda, sest põhitõrjujad olid nende lemmikud ja kui tekkis mingi konflikt, jäi minu laps alati süüdlaseks. Koolis olid ka esimesed aastad keerulised, sest lapsel oli sõprussuhteid väga raske luua, ta oli nagu kaitses pidevalt, solvus ja vihastas kergesti. Tasapisi aga asjad paranesid, sest õpetaja oli mõistev ja laps sai kogemuse, et teda ka kuulatakse ning ta polegi alati süüdlane. Praegu tal klassis südamesõpru pole, aga kuna ta on ise üsna aktiivse loomuga, siis kõrvale ta ka ei jää ja oskab vajadusel ka enda eest seista. Olen väga tänulik toredale õpetajale, kes viitsis süveneda ja ei hakanud kohe teda süüdistama. Palju aitas ka see, et ta leidis ühe koolivälise sõbra, kellega nad hästi klapivad, see andis enesekindlust ja sotsiaalseid oskusi juurde.
Vanemana saab ehk teha jah seda, et suunata last kedagi külla kustuma, kuhugi kaasa jms. Aga see ei tööta, kui lastel endil seda õiget klappi ei teki, kuidagi on vaja ära tunnetada, kellega see võimalik oleks. Lapsed alati ei saa alati ise aru sellest, kellega neil tegelikult tore on (isegi täiskasvanud ei saa ju, elukaaslasedki valitakse tihti mingite valede kriteeriumite alusel sellised, kellega tegelikult ei sobita). Ja kuigi siin mitmed väidavad, et leidsid südamesõbra juba väga noorena, siis mina arvan, et see on pigem õnnelik juhus, võrreldav sellega, et mõni leiab juba kooliajal oma elu armastuse ja elab surmani koos. Enamik siiski otsib kauem, sõbrustab erinevatel perioodidel erinevate inimestega, ja see on täiesti ok ja loomulik, sest lapsed ju arenevad, nende huvid ja arusaamad muutuvad. Põhiline, et keegi päris üksi ei jääks. 2. klassis aga pole kindlasti veel laste hulgas nö. “püsisuhteid” välja kujunenud ja usun, et ka teemaalgataja laps leiab oma seltskonna. Lisaks on nii noorena veel võimalik väga lihtsasti liituda erinevate trennide ja ringidega, kust võib samuti häid sõpru leida.
