No eile just kohtasin rannas üht kamandajat.
Neli last mängimas. Ja neist üks “ei sina ei tule praegu liumäele”, “ära võta minu koha pealt liiva”, “nii suure hooga ei tohi kiikuda”, “liumäest võib ainult siitpoolt üles tulla”.
Laseb liumäest alla ja eest ei tule – istub seal all ääre peal ja teised lapsed ootavad kannatlikult järjekorda, et saaks alla lasta.
Selline laeva moodi atraktsioon seal – “praegu ei tohi rooli keerata”, “siit tohib ainult nii ronida”.
See pole nagu mäng ka. Pidevalt jälgib, mida keegi teine teeb, et siis sama asja juurde söösta ning teine sealt ära ajada. Rooli juurest kiige juurde, kiige juurest liumäe juurde. Ja mitte selleks, et teistega koos mängida, vaid selleks, et teistele öelda, et need ei thi rooli keerata, kiikuda, liumäest alla lasta.
Ja kui oma ema seisab kõrval ja ei õpeta last suhtlema-mängima, mida on minul võõra täiskasvanuna seal öelda. Võtan oma lapse ja lähen kaugemale või teisele mänguplatsile.