Siin saadakse asjadest ikka väga vildakalt aru. Tõdemus, et tegemist on haigusega, ei tähenda ometi seda, et sõltlase käitumist õigustataks või välja vabandataks. Just nimelt tuleb sõltasega resoluutselt käituda, talle jätta vastutus oma tegude eest, mitte tema probleeme võtta enda õlgadele, tema jamasid lahendada või mätsida. Kõigi oma tegude eest peab vastutama sõltlane ise. Mitte keegi pole soovitanud vabandusi otsida, sõltlase tegusid kannatada või oma lapsi temaga kasvatada. Aga samamoodi nagu sõtlane peab vastutama oma tegude eest ise, peab vastutama oma tegude eest ka sõltase lähedane. Enda eest tuleb tal ise seista, mitte ajada kõiki oma probleeme sõltlase kaela, et näe, tema rikkus mu elu ära, kui tema käituks teisiti, oleks mu elu ilus jne. Aga tihtipeale on sõltlaste lähedased kaassõltlased ja see tõepoolest ainult toidab selle lähedase sõltuvust ja võimaldab tal mugavamalt sõltlane olla.
Esileht › Pereelu ja suhted › Alkohooliku viimane staadium
Teema: Alkohooliku viimane staadium
Asi on selles MIDA süüakse ja juuakse. Alkohoolik ei joo viina, konjakit, rummi, küll aga vett, kohvi, mahla jne. Paks ei söö pizzat, kooke, jäätist, seapraadi, küll aga salatit, kana ja juurvilju. Täpselt sama probleem ja sama lahendus- otsustamine ja tahtejõud.
Sellest tahtejõust ja sõltuvusest inimestel. See erineb. Vägagi. Kõik inimesed, kes on normaalkaalus või lausa kõhetud, ei ole seda mitte alati oma tugeva tahtejõu pärast. Kas olete nõus? Mõni on, aga paljud ei ole. Nüüd oleks väga nõme argumeńteerida nendega, kes seda ei tea ja ei tunnista ka.
Suitsetamine on ka sõltuvus. See oleks ju sama, kui mina, kui mittesuitsetaja ütlen, et mul on kõva tahtejõud, sest ma ei suitseta, aga neil, kes sellest lahti ei saa, on see nõrgem. Ma kunagi olen ikka proovinud suitsetamist ja mitte nii, et kooliajal paar suitsu. Me sõbrannaga üksvahe terve suvi käisime jalutades suitsetamas, paar a hiljem õega tegime mitu kuud. Lihtsalt mulle ei sobinud ja mul hakkas halb ja mulle ei jäänud see külge. (tegelt hakkab mul pidevalt nii autosõuidust halb, kui auto või buss keerab, kui ma sõidu ajal loen või palju räägin, kui rasvast söön, kui palav on liiga jne) . Mitte mul ei ole tugev tahtejõud.
Ja veel. Mu tädi, kes loobus suitsetamisest viiekümneselt aastaid tagasi, jättis maha selle päevapealt. Kuigi oli palju aastaid suitsetanud. Me oleme sellest vestelnud kordi ja ka noorte sugulastega,. kes pole suutnud maha jätta. Ja ta ütles – et tema jaoks see mahajätmine oli väga kerge. mingit isu ega kiusatud ei olnud ja et ta saab aru, et see ei ole kõigil niimoodi. Minu arust oli ta mõistlik, et nii rääkis, sest ta oleks vabalt võinud hakata demagoogiat ajama, kui tubli ta oli ja kuidas ta tahetjõuga või iseloomuga sõltuvusest lahti võitles…
Minu abikaasa jättis maha aastaid tagasi, ja ütles, et see oli jube raske, et ta piinles kaua ja ka 10 a hiljem veel ja äkki tundis suitsu järele isu, mis tekkis kuskilt. Tema kasutas seda tahtejõudu. Kahjuks asendas ta suitsu söögiga ja nii on.
Minu abikaasa jättis maha aastaid tagasi, ja ütles, et see oli jube raske, et ta piinles kaua ja ka 10 a hiljem veel ja äkki tundis suitsu järele isu, mis tekkis kuskilt. Tema kasutas seda tahtejõudu. Kahjuks asendas ta suitsu söögiga ja nii on.
No ja oli ju tahtejõust abi ja sai lahti? Ja muidugi pole kõik ühesugused, mõnel on tugevam tervis, mõnel nõrgem, mõni jääb kergemini purju, mõni saab palju juua ja enamasti saab inimene pikemalt tarbides neid omadusi arendada mingis suunas. Ja mõni jääb kergemini sõltuvusse. Aga pole kasu ju halamisest, et miks mina vaeneke nii kergelt sõltuvusse jään, kui naabrinaine võib pool pudelit kangemat paar korda aastas või korra kuus hinge alla visata ja muidu pole tal vaja alkoholi poolegi vaadata. Igaüks peab arvestama selle olukorraga, mis temal on, ei pea hakkama võidu jooma kellegagi, kui tead, et pea ei kanna või on kalduvus sõltuvuse kujunemiseks. See ei ole nii, et proovid pitsi ja oledki asotsiaalne joodik valmis, sellel allakäigul on staadiumid ja võimalused loobumiseks. Ja loobumine ongi mõnele kergem ja mõnele raskem, aga võimatu on see alles väga hilises ja karmis staadiumis, kui organism enam füüsiliselt üldse alkoholita funktsioneerida ei suuda. Paljud ei tarbigi nii palju ega ela suuri koguseid tarbides nii kaua, et selle staadiumini jõuda. Ja isegi seal on võimalik tarbimine lõpetada, aga kardetavasti tuleb seda siis juba arstide järelvalve all teha.
Selline lähenemine paneb kogu vastutuse sõltlase lähedastele ja arstidele-sotsiaaltöötajatele. Nende ülesanne on sõltlane iga hinna eest elus hoida ja kui ta ikkagi ära sureb ja/või sõltuvusest ei vabane, siis jäävad nemad süüdi. Sõltlasel endal puudub vastutus oma elu eest täielikult, tema on nagu mingi abitu nukk oma “neurobioloogiliste erinevuste” ja sotsiaalse keskkonna käes. Sellise suhtumisega ei saa ma kahjuks nõus olla. Ja seda ei toeta ka praktika. Praktika näitab ikkagi, et sõltuvusest vabanevad ainult need inimesed, kes võtavad vastutuse oma elu eest täielikult enda kätte. Kui neil on abistajaid, siis on hästi, aga kui pole, siis nad on võimelised ka päris üksi oma elu muutma. Need sõltlased, keda poputatakse ja aidatakse, ei tule sõltuvusest välja. Küll aga võivad nad täielikult hävitada oma lähedaste ja kõigi nende inimeste elu, kes neid aidata püüavad. Mina ei soovita mitte kellelgi endale sellist koormat võtta. Pange enda elu ja heaolu alati sõltlase omast ettepoole.
Maovähendusoperatsioon on sama mis alkohooliku sundravi ju. Miks paksud ei pea oma elu enda kätte võtma, vaid nad sandistatakse kirurgiliselt sellisesse olekusse, kus söömine on füüsiliselt võimatu? Võtku aga vastutus oma elu eest enda kätte ja ärgu õgigu! Nad on ju võimelised ka päris üksi oma elu muutma?
Selline lähenemine paneb kogu vastutuse sõltlase lähedastele ja arstidele-sotsiaaltöötajatele. Nende ülesanne on sõltlane iga hinna eest elus hoida ja kui ta ikkagi ära sureb ja/või sõltuvusest ei vabane, siis jäävad nemad süüdi. Sõltlasel endal puudub vastutus oma elu eest täielikult, tema on nagu mingi abitu nukk oma “neurobioloogiliste erinevuste” ja sotsiaalse keskkonna käes. Sellise suhtumisega ei saa ma kahjuks nõus olla. Ja seda ei toeta ka praktika. Praktika näitab ikkagi, et sõltuvusest vabanevad ainult need inimesed, kes võtavad vastutuse oma elu eest täielikult enda kätte. Kui neil on abistajaid, siis on hästi, aga kui pole, siis nad on võimelised ka päris üksi oma elu muutma. Need sõltlased, keda poputatakse ja aidatakse, ei tule sõltuvusest välja. Küll aga võivad nad täielikult hävitada oma lähedaste ja kõigi nende inimeste elu, kes neid aidata püüavad. Mina ei soovita mitte kellelgi endale sellist koormat võtta. Pange enda elu ja heaolu alati sõltlase omast ettepoole.
Maovähendusoperatsioon on sama mis alkohooliku sundravi ju. Miks paksud ei pea oma elu enda kätte võtma, vaid nad sandistatakse kirurgiliselt sellisesse olekusse, kus söömine on füüsiliselt võimatu? Võtku aga vastutus oma elu eest enda kätte ja ärgu õgigu! Nad on ju võimelised ka päris üksi oma elu muutma?
Peaksidki olema. Aga kui nad on end juba liikumisvõimetuks õginud, siis on sellest operatsioonist suur abi, et nad end surnuks ei sööks. Ja kui selline operatsioon on see olemas ja inimene niimoodi abi saab, siis mis probleem sellestki on. Kahjuks alkohoolikule ei ole sellist operatsiooni, muidu võiks ka nad küll ju ka sellist leevendust saada, mind see ei häiriks.
Selline lähenemine paneb kogu vastutuse sõltlase lähedastele ja arstidele-sotsiaaltöötajatele. Nende ülesanne on sõltlane iga hinna eest elus hoida ja kui ta ikkagi ära sureb ja/või sõltuvusest ei vabane, siis jäävad nemad süüdi. Sõltlasel endal puudub vastutus oma elu eest täielikult, tema on nagu mingi abitu nukk oma “neurobioloogiliste erinevuste” ja sotsiaalse keskkonna käes. Sellise suhtumisega ei saa ma kahjuks nõus olla. Ja seda ei toeta ka praktika. Praktika näitab ikkagi, et sõltuvusest vabanevad ainult need inimesed, kes võtavad vastutuse oma elu eest täielikult enda kätte. Kui neil on abistajaid, siis on hästi, aga kui pole, siis nad on võimelised ka päris üksi oma elu muutma. Need sõltlased, keda poputatakse ja aidatakse, ei tule sõltuvusest välja. Küll aga võivad nad täielikult hävitada oma lähedaste ja kõigi nende inimeste elu, kes neid aidata püüavad. Mina ei soovita mitte kellelgi endale sellist koormat võtta. Pange enda elu ja heaolu alati sõltlase omast ettepoole.
Maovähendusoperatsioon on sama mis alkohooliku sundravi ju. Miks paksud ei pea oma elu enda kätte võtma, vaid nad sandistatakse kirurgiliselt sellisesse olekusse, kus söömine on füüsiliselt võimatu? Võtku aga vastutus oma elu eest enda kätte ja ärgu õgigu! Nad on ju võimelised ka päris üksi oma elu muutma?
Peaksidki olema. Aga kui nad on end juba liikumisvõimetuks õginud, siis on sellest operatsioonist suur abi, et nad end surnuks ei sööks. Ja kui selline operatsioon on see olemas ja inimene niimoodi abi saab, siis mis probleem sellestki on. Kahjuks alkohoolikule ei ole sellist operatsiooni, muidu võiks ka nad küll ju ka sellist leevendust saada, mind see ei häiriks.
Maovähendusoperatsiooni kusjuures ei tehta sunniviisiliselt, nii et see pole päris sama, mis alkohooliku sundravi.
Päris seda viimast staadiumit pole ise näinud, sest lähedased pole jõudnud sinna punkti, enne on olnud teine “lahendus.” Muidugi mõnes väikeses kohas hakkavad silma inimesed, kellele on see viinakurat käe külge pannud ja tagasiteed enam ei ole, vot see on tõesti kole pilt.
Üldjuhul muutub nii välimus kui ka mõtlemine, olgu joodud mõned või mitmed aastad. Isast olid lõpuks küll varemed alles sellest, kes ta kunagi oli – keha oli väga kõhn, üldse nägi teine näost välja, rääkis vähe ja segaselt (eks hammastele oli ka mõjunud joomine ja suitsetamine), suri joomisest tingitud tagajärgedest. Oleks kaine olnud ja ammu-ammu loobunud, äkki siis.. Ah kes selle peale ikka mõtleb enam, mõttetu, kasu ei miskit.
Teine lähedane sattus ka küüsi, tema arvates kõik teised süüdi, tema nõrk, keegi ei aita, kord sõimab ja kord nutab, saa siis aru. Välimust on kõvasti muutnud, juttu vist mitte nii väga, suhtlust on miinimum. Teinud väga halva sel mustemal perioodil, meil lähedastel on raske olnud, üritanud hea ja halvaga, aga tema ikka kõige targem, söögu nüüd oma suppi ja üritagu hakkama saada. On öelnud mitu korda, et tahab muutuda, aga on langenud ikka. Nüüd on pikemalt kaine olnud, käib nõustamisel ja vaevleb oma deemonitega Vaatab, kuidas see lugu lõppeb.
Ja kunagi ei saa sa kindel olla, et sa ise ühel päeval samas seisus ei ole. Mitte miski ei välista seda.
Minu mehe vend oli parm. Ta jõi nii, et vedeles kraavides, kukkus ja sai peksa koguaeg. Lõpuks oli end invaliidiks joonud, kukkunud ja pekstud. Ja liigvarajane surm saabus ka joomise tagajärjel. Juba õige pisut 50ndat eluaastat.
Mäletan, kuidas ma vihkasin ja põlgasin teda noore neiuna. Ma lihtsalt ei suutnud mõista, miks inimene on selline deb…l.
Nüüd, ca 20 aastat hiljem avastan, et ka ma ise võtan hea meelega laupäeva õhtuti veinikest. Ja seda üsna regulaarselt. Mul on olnud elus järjest mitu väga rasket saatuselööki ja tunnen, et ma varisen selle koorma all. Ainus, mis nagu lõõgastab on see, kui saan kord või kaks nädalas väikse sumina pähe.
Ehk siis see, mida ma ise nii tohutult põlgasin ja jälestasin ning mille pärast teisele inimesele suuri etteheiteid tegin, on mulle endale bumerangina tagasi tulnud. Õnneks, ma ei vedele kraavis ja mul ei ole jäänud sellepärast mingeid vajalikke/olulisi asju tegemata, aga siiski…
Seega, oleksin äärmiselt ettevaatlik resoluutsete seisukohtade suhtes.
Asi on selles MIDA süüakse ja juuakse. Alkohoolik ei joo viina, konjakit, rummi, küll aga vett, kohvi, mahla jne. Paks ei söö pizzat, kooke, jäätist, seapraadi, küll aga salatit, kana ja juurvilju. Täpselt sama probleem ja sama lahendus- otsustamine ja tahtejõud.
Sellest tahtejõust ja sõltuvusest inimestel. See erineb. Vägagi. Kõik inimesed, kes on normaalkaalus või lausa kõhetud, ei ole seda mitte alati oma tugeva tahtejõu pärast. Kas olete nõus? Mõni on, aga paljud ei ole. Nüüd oleks väga nõme argumeńteerida nendega, kes seda ei tea ja ei tunnista ka.
Suitsetamine on ka sõltuvus. See oleks ju sama, kui mina, kui mittesuitsetaja ütlen, et mul on kõva tahtejõud, sest ma ei suitseta, aga neil, kes sellest lahti ei saa, on see nõrgem. Ma kunagi olen ikka proovinud suitsetamist ja mitte nii, et kooliajal paar suitsu. Me sõbrannaga üksvahe terve suvi käisime jalutades suitsetamas, paar a hiljem õega tegime mitu kuud. Lihtsalt mulle ei sobinud ja mul hakkas halb ja mulle ei jäänud see külge. (tegelt hakkab mul pidevalt nii autosõuidust halb, kui auto või buss keerab, kui ma sõidu ajal loen või palju räägin, kui rasvast söön, kui palav on liiga jne) . Mitte mul ei ole tugev tahtejõud.
Ja veel. Mu tädi, kes loobus suitsetamisest viiekümneselt aastaid tagasi, jättis maha selle päevapealt. Kuigi oli palju aastaid suitsetanud. Me oleme sellest vestelnud kordi ja ka noorte sugulastega,. kes pole suutnud maha jätta. Ja ta ütles – et tema jaoks see mahajätmine oli väga kerge. mingit isu ega kiusatud ei olnud ja et ta saab aru, et see ei ole kõigil niimoodi. Minu arust oli ta mõistlik, et nii rääkis, sest ta oleks vabalt võinud hakata demagoogiat ajama, kui tubli ta oli ja kuidas ta tahetjõuga või iseloomuga sõltuvusest lahti võitles…
Minu abikaasa jättis maha aastaid tagasi, ja ütles, et see oli jube raske, et ta piinles kaua ja ka 10 a hiljem veel ja äkki tundis suitsu järele isu, mis tekkis kuskilt. Tema kasutas seda tahtejõudu. Kahjuks asendas ta suitsu söögiga ja nii on.
Mitte tohutus tahtejõus vaid mõõdukuses on asi. Iga inimene võib võtta klaasi veini või torditüki, aga tahtejõuetu ei suuda sellega piirduda. Juuakse ennast täis või õgitakse paksuks. Seetõttu on liigne söömine ja joomine samasugused pahed ja neist loobumine sama mehhanismiga- ütled ei. Kas täielikult või osaliselt, kuidas ennast kontrollida suudad.
Ja kunagi ei saa sa kindel olla, et sa ise ühel päeval samas seisus ei ole. Mitte miski ei välista seda.
Minu mehe vend oli parm. Ta jõi nii, et vedeles kraavides, kukkus ja sai peksa koguaeg. Lõpuks oli end invaliidiks joonud, kukkunud ja pekstud. Ja liigvarajane surm saabus ka joomise tagajärjel. Juba õige pisut 50ndat eluaastat.
Mäletan, kuidas ma vihkasin ja põlgasin teda noore neiuna. Ma lihtsalt ei suutnud mõista, miks inimene on selline deb…l.
Nüüd, ca 20 aastat hiljem avastan, et ka ma ise võtan hea meelega laupäeva õhtuti veinikest. Ja seda üsna regulaarselt. Mul on olnud elus järjest mitu väga rasket saatuselööki ja tunnen, et ma varisen selle koorma all. Ainus, mis nagu lõõgastab on see, kui saan kord või kaks nädalas väikse sumina pähe.
Ehk siis see, mida ma ise nii tohutult põlgasin ja jälestasin ning mille pärast teisele inimesele suuri etteheiteid tegin, on mulle endale bumerangina tagasi tulnud. Õnneks, ma ei vedele kraavis ja mul ei ole jäänud sellepärast mingeid vajalikke/olulisi asju tegemata, aga siiski…
Seega, oleksin äärmiselt ettevaatlik resoluutsete seisukohtade suhtes.
Vaata – alkohol ongi tarkade inimeste jook. Kiire lõõgastus 1-2 klaasi kaupa. Täiesti ok. Sealt parmuni on ikka väga pikk maa. Sa ju ei samasta end ka nende ülipaksude õgijatega. Sa ju sööd ka… Enamus inimesi tarbibki alkoholi mõistlikult terve elu jooksul. Ei ole nii, et eile võtsin sauna kõrvale õlle ja kahe kuu pärast olen poe taga pundunud näoga.
Mina ikka põlgan alkohoolikuid. Kui sul on mingi probleem, siis seda tuleb lahendada. Sellega tuleb tegeleda. Alkohol ei lahenda kunagi midagi. Kui loll saab olla!
Minu kogemus on, et alkohoolikud on väga enesekesksed. Ikka mina-mina-mina ja see on nende õigustus juua. Sest NEMAD tunnevad end halvasti või on pinges või kõik teised teevad just NEILE liiga jne jne. Neid absoluutselt ei koti see, kui räägid, mida kõrvaltvaatajad tunnevad või mõtlevad.
Neid absoluutselt ei koti see, kui räägid, mida kõrvaltvaatajad tunnevad või mõtlevad.
Sinule tundub nii, sest sa ei mõista sõltuvushaiguste mehhanismi. Alkohoolikut võib huvitada küll, mis teised mõtlevad, tunnevad ja ta võib ennast sellepärast väga halvasti tunda, aga alkoholisoov on tugevam. Ja kaine peaga on kohe eriti hull mõelda kõige selle peale, mis ta korda on saatnud, seega on vajadus täiendava stressileevenduse järgi. Alkohoolikud mõtlevad tihtipeale, et ma ei joo rohkem, ainult täna veel natuke võtan, aga kui juba alustatud, ei suuda enam lõpetada. Kui alkohoolikul on juba algselt halb iseloom, siis muidugi alkohol võimendab seda, sest alkohol põhjustab pidurdusprotsesside nõrgenemist.
Neid absoluutselt ei koti see, kui räägid, mida kõrvaltvaatajad tunnevad või mõtlevad.
Sinule tundub nii, sest sa ei mõista sõltuvushaiguste mehhanismi. Alkohoolikut võib huvitada küll, mis teised mõtlevad, tunnevad ja ta võib ennast sellepärast väga halvasti tunda, aga alkoholisoov on tugevam. Ja kaine peaga on kohe eriti hull mõelda kõige selle peale, mis ta korda on saatnud, seega on vajadus täiendava stressileevenduse järgi. Alkohoolikud mõtlevad tihtipeale, et ma ei joo rohkem, ainult täna veel natuke võtan, aga kui juba alustatud, ei suuda enam lõpetada. Kui alkohoolikul on juba algselt halb iseloom, siis muidugi alkohol võimendab seda, sest alkohol põhjustab pidurdusprotsesside nõrgenemist.
Ma pean täiendama enda mõtteid natuke. Ma austan ja suhtun toetavalt neisse alkohoolikutesse, kes reaalset abi otsivad. Kes on pöördunud psühhiaatri või kliinilise psühholoogi poole ja kes tegelevad oma probleemiga. Mõistan, kui nad libastuvad. Annan au, kui uuesti proovivad joonele saada. Saan aru, et neil ei ole lihtne.
Aga…..ma olen nendest eelnevatest ainult kuulnud teiste kaudu. Isiklikult ei tunne. Minu tuttavad alkohoolikud on suhtumisega, et “mul pole midagi viga – kõik teised on lollid!” või “minu mured ja probleemid on NII erilised, et KEEGi mind aidata ei suuda” jne. Ja lasevad oma alkoholirattas samamoodi edasi. Jäle ja egoistlik.
Aga…..ma olen nendest eelnevatest ainult kuulnud teiste kaudu. Isiklikult ei tunne. Minu tuttavad alkohoolikud on suhtumisega, et “mul pole midagi viga – kõik teised on lollid!” või “minu mured ja probleemid on NII erilised, et KEEGi mind aidata ei suuda” jne. Ja lasevad oma alkoholirattas samamoodi edasi. Jäle ja egoistlik.
Aga kui palju sa oled püüdnud nende elu mõista? Tahad, ma pakun? Mitte üldse? Ilmselt on see õige vastus.
Aga…..ma olen nendest eelnevatest ainult kuulnud teiste kaudu. Isiklikult ei tunne. Minu tuttavad alkohoolikud on suhtumisega, et “mul pole midagi viga – kõik teised on lollid!” või “minu mured ja probleemid on NII erilised, et KEEGi mind aidata ei suuda” jne. Ja lasevad oma alkoholirattas samamoodi edasi. Jäle ja egoistlik.
Aga kui palju sa oled püüdnud nende elu mõista? Tahad, ma pakun? Mitte üldse? Ilmselt on see õige vastus.
Õige vastus on, et ikka mõistan. Väga hästi mõistan. Aga ma ei pea seda heaks kiitma, eksole. Seepärast ma ütlengi, et abi tuleb otsida ja probleemiga tegeleda. Kui ei tegele, siis ega midagi ei muutu ka.
Neid absoluutselt ei koti see, kui räägid, mida kõrvaltvaatajad tunnevad või mõtlevad.
Sinule tundub nii, sest sa ei mõista sõltuvushaiguste mehhanismi. Alkohoolikut võib huvitada küll, mis teised mõtlevad, tunnevad ja ta võib ennast sellepärast väga halvasti tunda, aga alkoholisoov on tugevam. Ja kaine peaga on kohe eriti hull mõelda kõige selle peale, mis ta korda on saatnud, seega on vajadus täiendava stressileevenduse järgi. Alkohoolikud mõtlevad tihtipeale, et ma ei joo rohkem, ainult täna veel natuke võtan, aga kui juba alustatud, ei suuda enam lõpetada. Kui alkohoolikul on juba algselt halb iseloom, siis muidugi alkohol võimendab seda, sest alkohol põhjustab pidurdusprotsesside nõrgenemist.
naiivne teooria.
päris elu on hoopis midagi muud, kogu maailm on valesti tehtud ja kõik teised on selles süüdi. kõige rohkem muidugi omad ja lähedased. tema ainus hea inimene ilmas, aga mitte keegi teda ei mõista ja sellepärast ta peabki jooma.
naiivne teooria. päris elu on hoopis midagi muud, kogu maailm on valesti tehtud ja kõik teised on selles süüdi. kõige rohkem muidugi omad ja lähedased. tema ainus hea inimene ilmas, aga mitte keegi teda ei mõista ja sellepärast ta peabki jooma.
Et sul sellise alkohoolikuga kokkupuude on, ei tähenda, et kõik oleks sellised. Sinu alkohoolik oleks egoist olnud ka ilma alkoholita, alkohol lihtsalt võimendab halba iseloomu, aga ei tekita seda ise. Ära suhtle selle inimesega, kes sinus sellist kibestumust tekitab, mingit vajadust selleks ei ole. Jah, tean, et seda on raske teha, mu enda ema oli alkohoolik, aga tulebki süda kõvaks teha ja ennast päästa. Minu ema tuli mulle töö juurde, helistas keset ööd, rääkis igal pool, et tütar ei hooli temast, külas ei käi (mainimata, et ta oli lihtsalt purupurjus ja ei mäleta), ei aita (sest ei anna sularaha kätte, vaid ostab ahjupuid näiteks) vms, aga nii lihtsalt on.
naiivne teooria. päris elu on hoopis midagi muud, kogu maailm on valesti tehtud ja kõik teised on selles süüdi. kõige rohkem muidugi omad ja lähedased. tema ainus hea inimene ilmas, aga mitte keegi teda ei mõista ja sellepärast ta peabki jooma.
Et sul sellise alkohoolikuga kokkupuude on, ei tähenda, et kõik oleks sellised. Sinu alkohoolik oleks egoist olnud ka ilma alkoholita, alkohol lihtsalt võimendab halba iseloomu, aga ei tekita seda ise. Ära suhtle selle inimesega, kes sinus sellist kibestumust tekitab, mingit vajadust selleks ei ole. Jah, tean, et seda on raske teha, mu enda ema oli alkohoolik, aga tulebki süda kõvaks teha ja ennast päästa. Minu ema tuli mulle töö juurde, helistas keset ööd, rääkis igal pool, et tütar ei hooli temast, külas ei käi (mainimata, et ta oli lihtsalt purupurjus ja ei mäleta), ei aita (sest ei anna sularaha kätte, vaid ostab ahjupuid näiteks) vms, aga nii lihtsalt on.
tubli, on!
jõudsimegi selleni, et alkohoolikuid on erinevaid. sestap ei peaks sa erineva kogemusega inimestele siin ette heitma, et nad “ei mõista alkohoolikuid”.
suur mõistmise soov on otsetee kaassõltuvusse, kus alkohooliku õrnad tunded on need, mis kodakondsete elu juhivad.
minu pärast ei pea sa muretsema, mina olen ammu oma teed läinud. aga kogemus jääb ja mõnede siinsete naiivsust on valus vaadata.
ja see, et alkohol teeb kehva iseloomu hullemaks, võib olla tõi küll, aga lisaks rikub alkohol ka varasemalt justkui hea ja mõistva iseloomuga inimesed. nõnda, et lõpuks sa enam ei tea, milline on või oli see päris õige iseloom.
kuule, see kui sa nadalavahetusel veini votad on ikka täiesti teine asi, kui et ennast iga päev kraavi juua. Ma võtan juba aastaid iga nädalavahetus veini, see ei tähenda, et ma alkohoolik olen. Pole mingi probleem terve nädal mingit alkoholi juua, olen ka pikemaid alkovabasid perioode teinud kui tunnen, et hakkab mingi sõltuvus tekkima. Pole probleemi näiteks “ei” õelda, kui tunne on et hakkan liiga purju jääma. See iga päev veini või viina joomine on ikka midagi muud.
kuule, see kui sa nadalavahetusel veini votad on ikka täiesti teine asi, kui et ennast iga päev kraavi juua. Ma võtan juba aastaid iga nädalavahetus veini, see ei tähenda, et ma alkohoolik olen. Pole mingi probleem terve nädal mingit alkoholi juua, olen ka pikemaid alkovabasid perioode teinud kui tunnen, et hakkab mingi sõltuvus tekkima. Pole probleemi näiteks “ei” õelda, kui tunne on et hakkan liiga purju jääma. See iga päev veini või viina joomine on ikka midagi muud.
no ma ütleks, et üsna tüüpiline algaja alkohooliku jutt…
hahhaaaa väga algaja alkohoolik küll, mul on juba 20 aastat sama rütm. Midagi pole muutunud. Sulle teadmiseks, Inglismaa kuninganna joob nädalas umbes 70 ühikut alkoholi, ehk siis umbes pudel veini päevas. Ei ole nii, et kõik, kes korra alkoholi proovivad on kohe laks sõltuvuses ja padujoodik.
paljud inimesed võtavad nädalavahetusel veini, Vahemere maades võetakse klaas veini tavaliselt õhtusöögi kõrvale. Kõik on siis joodikud? Ei ole ikka nii. Minul on pigem aja peale kogused vähenenud, kes neid pohmelle ära kannatab iga nädalavahetus. Sporti tahaks ka teha. Suitsetamisega oli samamoodi, varem ikkagi tegin nädalavahetustel, või kui pidu oli. Nüüd pole juba aastaid teinud, isegi ei mäleta et see teadlik otsus oleks olnud.
Ma arvan, et sõltub inimesest ikkagi. Mõni teeb kanepit ühe korra ja on kohe sõltuvuses. Alkoholiga samamoodi. Mõni saab võtta niisama paar klaasi toidu kõrvale ja midagi ei muutu, teisel tekkib sellest paarist klaasist aja peale pudel ja siis mitu pudelit.
Antabus on ravimi nimi, sisaldab disulfiram`i. 1 tablett päevas. Ravi alustamine eeldab vähemalt nädalast karskust ja loomulikult mehe enda nòusolekut – https://euhealth24.com/et/drug/antabuse
Antabus on ravimi nimi, sisaldab disulfiram`i. 1 tablett päevas. Ravi alustamine eeldab vähemalt nädalast karskust ja loomulikult mehe enda nòusolekut.
Palju sa neid surnud teemasid üles kangutada plaanid?
Mina just sel moel aastatepikkusest tipsutamisest v6itu saingi: puhtalt tahtej6u najal.
Tipsutamine on siiski midagi muud, kui juba täitsa põhjakäinud alkohoolik. Kui sõltuvus on veel psühholoogilist laadi, siis on tahtejõuga lõpetamine võimalik, eks oleneb ka tahtejõust, aga see pole hullem kui näiteks kohvijoomise, suitsetamise lõpetamine või kaalust alla võtmine. Kui on juba toimunud väga suured muudatused ajus, siis on asi inimese tahtejõu alt väljas. Kuna näiteks narkootikumid põhjustavad ajus neid muutusi väga kiiresti, siis on nende võtmise lõpetamine tahtejõu abil praktiliselt võimatu. Ja need muutused ajus jäävad eluajaks, neid ei saa tagasi pöörata, kui on juba tekkinud, seega alkohoolik või narkomaan jääb ohustatuks elu lõpuni.
Tutvu parem uuemate aju uuringutuga. Ma südamest loodan, et sa pole nõustaja kusagil, sest kui inimesel endal oli ka otsus ja tahe tekkinud, et sellest haigusest võitu saada, siis pärast sellist juttu lööks küll käega.
Surnud teema või mitte, aktuaalne aegadest aegadeni
kuule, see kui sa nadalavahetusel veini votad on ikka täiesti teine asi, kui et ennast iga päev kraavi juua. Ma võtan juba aastaid iga nädalavahetus veini, see ei tähenda, et ma alkohoolik olen. Pole mingi probleem terve nädal mingit alkoholi juua, olen ka pikemaid alkovabasid perioode teinud kui tunnen, et hakkab mingi sõltuvus tekkima. Pole probleemi näiteks “ei” õelda, kui tunne on et hakkan liiga purju jääma. See iga päev veini või viina joomine on ikka midagi muud.
Kas nädalavahetusel klaasike on sama mis lõunapool söögi kõrvale veini joomine. Nad seal võtavad ikka palju sagedamini kui nädalavahetusel klaasikese. Kas neil ei teki suminat pähe? Minul tekib küll klaasikesest. Aga ehk on nemad sellega nii harjunud et enam ei teki. Ja meie mõistes on see juba alkoholismi algus?
Ja millegi pärast on kõik teised süüdi tema hädades ja miks ta joob, mis sest et see on tema teadlik valik olnud. Kahju, kui inimene ei suuda ei öelda sellele kuradile, ning langeb ikka ja jälle sellesse madalpunkti.
Joomine ja muud sõltuvused ei ole kunagi teadlik valik. See on haigus. Ühele hakkab kergemini külge, teistele mitte, sest meie haavatavus on erinev.
Selle kohta on nii palju kirjandust saadaval, nii netis kui paberkandjal. Loe, kui huvi on, aga palun ära tule väitma, et joodik (või narkomaan) tarbivad, kuna see on nende teadlik valik. See on sõltuvushaigus. Inimene ei joo esimest klaasi viskit sooviga saada joodikuks, nagu ka ei tõmba esimest triipu, et eluks ajaks sõltuvusse jääda. Ikka loodetakse, et minuga ei juhtu, aga mõnedega lihtsalt läheb teisiti.
<!– ezoic_video_placeholder-long_content-640×360-999995-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-long_content-640×360-999995-nonexxxclearxxxblock –><!– ezoic_video_placeholder-long_content-426×240-999995-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-long_content-426×240-999995-nonexxxclearxxxblock –><!– ezoic_video_placeholder-long_content-384×216-999995-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-long_content-384×216-999995-nonexxxclearxxxblock –>
Joomine ON teadlik valik, sõltuvus ei ole. Kellelegi neist pole elu esimest peatäit surma ähvardusel sisse kallatud, või jõuga veeni süstitud, kõik see on toimunud vabal tahtel, elukeskkonnast, iseloomu nõrkusest ja eripäradest tulenevalt.
Alkoholism on geneetiline haigus, see ongi kogu “vaba tahe” ja “iseloomu nõrkus”. Millal avalduma hakkab, nii esimene pits sisse läheb. Lihtne. Ja nagu muidki haigusi on tugevamal ja nõrgemal kujul (nt kergem või raskem allergia), nii alkoholismigagi – kes saab tahtejõuga jagu, keda ei aita ei mingisugunegi ravi.
Väga keeruline temaatika. Olen alkoholiga olnud kimpus ca 15 aastat, käinud ka ravil (pool aastat kinnises asutuses, omal tahtel + grupiteraapiad, psühholoogid, psühhiaatrid), olen sattunud haiglasse krambihoogudega. Sellest hoolimata pole lähedased eriti probleemile tähelepanu pööranud, sest ma olevat seltskonnas ju kõige kainem. Tõsi ta on, et kui kogu aeg väike vine on sees, siis pealt väga ei paistagi. Avalikus kohas pole mulle kunagi meeldinud nähtavalt purjus olla ja kuhugi kraavi pole ka kunagi koperdanud. Klassikaline salajoodik.
Hetkel olen oma standardite kohaselt e.v kaine. Otsustasin pärast viimast kiirabivisiiti, et no, selline seis lõpeb järgmine kord surmaga ja pole valikut, kui et õllepudelil kork peal hoida. Oleks üksi olnud, siis epilepsiahoog pole mingi naljaasi. Lisaks on see äärmiselt ebaaus elukaaslasele, kes peab nägema, kuidas ma näost siniseks lähen ja tõmblen.
Kokkuvõte? Ei olegi. Kõik joodikud ei pruugi räusata, ropendada, halada ja ähvardada. Üksildane on see “eluviis” küll, jah.
hahhaaaa väga algaja alkohoolik küll, mul on juba 20 aastat sama rütm. Midagi pole muutunud. Sulle teadmiseks, Inglismaa kuninganna joob nädalas umbes 70 ühikut alkoholi, ehk siis umbes pudel veini päevas. Ei ole nii, et kõik, kes korra alkoholi proovivad on kohe laks sõltuvuses ja padujoodik.
Midaa? Päriselt räägid?
Mina niimoodi juues oleks alkohoolik valmis.
Esileht › Pereelu ja suhted › Alkohooliku viimane staadium
