Teema: Arvete jagamine peres

Kurat, lasteaialapsed olete või? Lapse lasteaia arve- pooleks. Kommkulud-1/3 ehk sinu osa, lapse osa teete pooleks, ja mees maksab oma osa ise. Tv- samamoodi ja autoga ka- ainult juhul kui see on mehe auto, millega sõidab ainult tema, siis maksab mees.

Komme ja telekat ja autot tarbite te kõik. Laps on teil kahe peale. Siin rohkem matemaatikat olla ei saa. Kui minu mees ütleks, et olen ülalpeetav omaenda kodus, siis . ..mina talle enam süüa ei teeks ega pesu ei peseks. Ülalpeetav võin ma ju olla, aga pesumasin ega söökla ma ei ole küll. Kuidas sa lased oma mehel endale nii öelda?

Mees maksab elektri ja veetarbimise eest.

Mina maksan interneti ning enda ja laste mobiiliarved.
Mina maksan a 80% toidust, mees ostab süüa kaootiliselt ja enamsti niisama näksimist.
Mina maksan kõik meie lapsega seotud kulud, mees annab vahel harva paarkümmend eurot taskuraha.

Mõlemil on auto, mille kulud tasub kumbki ise.
Suuremad ostud oleme kahepeale teinud, samuti kütte jm kulud.

Hetkel tundub mulle, et mina maksan pisut rohkem, kuna laps kasvab kohutava kiirusega ja iga hooaeg on uusi riideid vaja. Samuti maksan ma majapidamistarvete eest, nt voodipesu, kardinad, pesuvahendid. Mees hoiab murutrimmeri korras.

#2918186:

selliseid teemasid lugedes môtlen alati, kui lihtne ja mugav me elu on. meil on ühine rahakott. hetkel on meie sissetulek sarnases suurusjärgus. aga on olnud aegu kus on kord minul, siis temal suurem palk. pole mitte kunagi kummalgi olnud pretensioone, et keegi kellegi kulul elaks.

Absoluutselt alati ilmub analoogsetes teemades välja keegi oma pere ühist rahakotti kiitma. Jah, teil on see nii, aga teemaalgatajal mitte. Ja kui neil olekski kahe peale üks kontonumber, ei takistaks see s…a iseloomuga meest naist hurjutamast liiga väikese palga, suurte toidupoearvete, liig kallite jalatsite või suure telefoniarve pärast. Probleem on inimeses, mitte pangakontode arvus.

Ma alles nüüd süvenesin pealkirja. Kui tegu on perega, on kõige mõistlikum teha ühine eelarve, näiteks exeli tabelis. Sinna lähevad sumeerituna kõik tulud: palgad, toetused, elatis, lotovõit, pärandus jms. Seejärel panete kirja kulud: eluase, auto(d), side (telefonid, internet jms), toit, lastega seotud kulud, ühine puhkusereis, säästmine ootamatuteks kuludeks – vaja osta uus pesumasin ,kiire tasuline arstivisiit jms. jne. Seejärel saate teada jäägi, mille jagate nii, et kummalegi jääks isiklikeks kuludeks (riided, hobid) sama protsent oma sissetulekust. Kui jääk iei jää või on see liiga väike, tuleb kuskilt eelpoolnimetatutest kulusid vähendada.
Seejärel saate siis otsustada, millise kulud kumma arvelt lähevad.
Lihtsalt koos elavate inimeste puhul pole ühist eelarvet vaja, aga kui on juba tegu perega, on teine lugu.
Sellist süsteemi pole vaja neil, kel on mingi muu töötav variant, millega mõlemad pooled rahul on. Aga teemaalgatajal ju pole, muidu ta poleks siia kirjutanud.

#2928759:

Kas nende “lihtsalt kooselevate” inimeste arved maksavad end ise või jäävad maksmata sinu arust? Või nemad ei pea mõtlema, mis saab kui külmik katki läheb? Et neile pole külmikut vaja, söögu väljas või telligu pitsa?

Ilmselt on mõeldud, et nende puhul on arusaadav, et kõik arved tehakse sendipealt pooleks.

#2928765:

#2928759:

Kas nende “lihtsalt kooselevate” inimeste arved maksavad end ise või jäävad maksmata sinu arust? Või nemad ei pea mõtlema, mis saab kui külmik katki läheb? Et neile pole külmikut vaja, söögu väljas või telligu pitsa?

Ilmselt on mõeldud, et nende puhul on arusaadav, et kõik arved tehakse sendipealt pooleks.

Et kui ma ostan endale ühe jäätise, esitan poole arvest teisele?
Tõesõna…

Loomulikult saab. Et mingil põhjusel tuleb enne tutvumist ostetud kinnisvara teisele pool ära kinkida? Js kui naine ei suuda tänapäeval autot osta, siis ärgu saagu lapsi. Saagu enne täiskasvanuks

Oh, loomulikult mitte. Ma saan lihtsalt küigi arvetega üksi hakkama.
Te kingite üksteisele seda ühte autot edasi-tagasi? Huvitav.

mina maksan poole kuu toiduraha (käime nimelt üle nädala kordamööda poes) so siis ca 300 eur.
kommud ja majalaenu maksab mees. oma lapse kulud kannab igaüks ise.
maja puudutavad remondikulud on samuti mehe kanda, kuna maja on tema oma.

Meil maksab see, kummal on parasjagu rohkem raha. Aastate jooksul on see vaheldunud, on perioode, kus minul polnud väga midagi panustada ning elasime mehe sissetulekust, viimasel aastal on kõik kulud peamiselt minu kanda, minu teenitud rahast käime ka puhkamas ning vajadusel annan mehele ka elamiseks juurde.
Mulle nii sobib, kui me oleme üks pere, siis on ka raha meie raha hoolimata sellest, kes selle teeninud on.

#2932731:

Kuludega on üldiselt nii, et kui inimesed ise ei pea arveid maksma, siis tarbitakse mõnuga. Muidugi sõltub ka harjumusest, elustiilist, kuid valdavalt ollakse nii öelda tasuta asjade, teenuste suhtes vabamad. Kui kulusid jagatakse, siis arvestatakse rohkem. Kommunaalkulude puhul, lihtne on jätta lamp terveks õhtuks põlema tuppa, kus kedagi pole, nõusid või ennast pesta duši all, pidevalt voolava vee all, vähemalt pool tundi, keskkütet keerata 22 kraadilt 25 kraadi peale, autoga sõita igale poole ja alati ukse ette, poest osta kõige kvaliteetsemat ja kallimat toitu, käia parimates restoranides söömas, sest teine nagunii maksab. Kui arveid nähakse iga kuu ja makstakse koos, siis vähemalt 100-200 eurot suurem summa paneb paljusid rohkem mõtlema ja oma harjumusi veidi muutma. Kui üks osapool maksab suuremad kulutused ise, kommunaalid, laenud, toidu, bensiini, siis võib olla keeruline mõista anda, et tarbige vähem, et see ei kõlaks etteheite või süüdistusena.

Meil ei maksa teine, mile on pere eelarve, see tähendab, et meie maksame. Kui meie asjatult kulutame, siis jääb meil meelelahutuseks vähem raha.

#2932731:

Kuludega on üldiselt nii, et kui inimesed ise ei pea arveid maksma, siis tarbitakse mõnuga. Muidugi sõltub ka harjumusest, elustiilist, kuid valdavalt ollakse nii öelda tasuta asjade, teenuste suhtes vabamad. Kui kulusid jagatakse, siis arvestatakse rohkem. Kommunaalkulude puhul, lihtne on jätta lamp terveks õhtuks põlema tuppa, kus kedagi pole, nõusid või ennast pesta duši all, pidevalt voolava vee all, vähemalt pool tundi, keskkütet keerata 22 kraadilt 25 kraadi peale, autoga sõita igale poole ja alati ukse ette, poest osta kõige kvaliteetsemat ja kallimat toitu, käia parimates restoranides söömas, sest teine nagunii maksab. Kui arveid nähakse iga kuu ja makstakse koos, siis vähemalt 100-200 eurot suurem summa paneb paljusid rohkem mõtlema ja oma harjumusi veidi muutma. Kui üks osapool maksab suuremad kulutused ise, kommunaalid, laenud, toidu, bensiini, siis võib olla keeruline mõista anda, et tarbige vähem, et see ei kõlaks etteheite või süüdistusena.

meil põlevad hämaral ajal kogu aeg terves majas tuled, sest ei meeldi pimedus. duši all käies voolab vesi, sest niimoodi on mõnus. keskkütet pole, on oma küte ja toas on 23-24 kraadi, sest siis on mõnus käia paljajalu ja õhukeste riietega. autoga sõidame ka igale poole ukse ette, sest ei viitsi kotte kaugele tassida ja nii saab kiiremini. poest ostame kvaliteetset ja maitsvat toitu, sest see on hea. restoranides väga palju ei käi, pigem kohvikus või pitsat söömas vms.
arveid näeme mõlemad iga kuu ning maksame need pere ühisest eelarvest, aga selleks me tööd rabamegi, et endale mõnusat elu lubada.
mis mõte oleks tööd rabada, kui vaatad küünlavalgel külmas toas tekkidesse mässituna telekat, pesed end niiske lapiga, matkad vihmaga poodi ning sööd kaerahelbeputru ja kiirnuudleid, endal tuhanded kontol kössitamas?
YOLO 😉

#2932731:

Kuludega on üldiselt nii, et kui inimesed ise ei pea arveid maksma, siis tarbitakse mõnuga. Muidugi sõltub ka harjumusest, elustiilist, kuid valdavalt ollakse nii öelda tasuta asjade, teenuste suhtes vabamad. Kui kulusid jagatakse, siis arvestatakse rohkem. Kommunaalkulude puhul, lihtne on jätta lamp terveks õhtuks põlema tuppa, kus kedagi pole, nõusid või ennast pesta duši all, pidevalt voolava vee all, vähemalt pool tundi, keskkütet keerata 22 kraadilt 25 kraadi peale, autoga sõita igale poole ja alati ukse ette, poest osta kõige kvaliteetsemat ja kallimat toitu, käia parimates restoranides söömas, sest teine nagunii maksab. Kui arveid nähakse iga kuu ja makstakse koos, siis vähemalt 100-200 eurot suurem summa paneb paljusid rohkem mõtlema ja oma harjumusi veidi muutma. Kui üks osapool maksab suuremad kulutused ise, kommunaalid, laenud, toidu, bensiini, siis võib olla keeruline mõista anda, et tarbige vähem, et see ei kõlaks etteheite või süüdistusena.

Loomulikult, kui inimese moto on, et võõrast vara nõrkemiseni, ja korterikaaslane samuti sinna võõraste alla kirja läheb. Aga ega seal ei aita arvete poolitamine ka, sest siis leiab mees ikka, et naine on kauem duši all, ja naine jälle, et mees sööb rohkem – miks pean mina poole maksma asjast, mida tema rohkem kulutab?

(See on muidugi teil ka huvitavalt jagatud, et sööma minnakse ainult selle soovi järgi, kes ise nagunii kunagi ei maksa.)

#2933975:

mis mõte oleks tööd rabada, kui vaatad küünlavalgel külmas toas tekkidesse mässituna telekat, pesed end niiske lapiga, matkad vihmaga poodi ning sööd kaerahelbeputru ja kiirnuudleid, endal tuhanded kontol kössitamas?

Äärmustesse pole mõtet kalduda. Keegi pole kirjutanud, et peab istuma küünlavalgel, ennast mitte pesema või sööma kiirnuudleid. Mõtlesin olukorda, et kui mõlemad teenivad enam-vähem samapalju, jagavad kodutöid, kuid üks maksab peres aastaid, peaaegu kõik suuremad kulud ja teine kulutab raha ainult enda peale, siis võib see tekitada ebavõrdustunde. Eriti veel, kui varasemalt tarbiti mõistlikult, kuid kui teine maksab, siis muututakse laristajaks. Ma räägin üldiselt, et see võib tekitada peres probleeme, nagu kurtis ka teemaalgataja, et mees nähvas, et tema enamuse arveid peab maksma.