Mul oli sama lugu, tütar suht lahtise peaga, lõpetas gümnaasiumi ja siis teatas, et tema läheb sõbrannaga Austraaliasse ja siis vaatab, mis edasi saab. Mulle ei meeldinud see mõte ka mitte üks raas, aga midagi teha polnud. Ütlesin vaid, et kui lähed tööle, siis teeni oma raha ise ja mina toetust ei anna. Mingid minekukulud aitasin katta, aga rohkem raha ei andnud ka.
Tagantjärele leian, et hea oli, et tütar seal ära käis, sest elu Austraalias on siiski midagi muud kui meil siin. Meil on sotsialism, proletariaadi diktatuur, midagi ei meeldi, lööd ukse kinni, kõnnid järgmise tööandja juurde, kõik võtavad lahkelt vastu, tööd palju rohkem kui tegijaid. Seal on aga pool maailma koos, kes kõik oma vaheaastaid tahavad teha, ka lihtsa ettekandja koha peale on suur konkurss ja tööd saada on väga keeruline. Alati on ikka keegi parem, kes valitakse. Mingid otsad saad, aga tööd palju ja raha vähe.
Alguses sinna jõudes olid nad väga õnnelikud, eufooriat oli palju ja et kui lahe seal kõik on ja kui sõbralikud inimesed, jne. Aga mida nädal edasi, seda väiksemaks eufooria jäi ja seda kainemad postitused hakkasid tulema. Igal pool on konkurents, sõbralikud näod ja teretused ei tähenda, et sulle kohe n-ö ära ei teha kui see vaid kellelegi kasulik. Läksid ka tööle kuhugi aiandisse, kus kirsse pidi korjama, töö oli ränk ja tüübid vajusid päeva lõpus asmetele magama, ei jõudnud enam videosid teha ega suheldagi. Neile juhtus veel ka see aasta, kus seal metsikud põlengud olid, nii et lisaks kuumusele oli ka suits ja kõrbehais igal pool. Nõnda juhtuski, et aastast sai sujuvalt napp pool aastat, pakiti asjad ja tuldi koju tagasi. Pole nii, et seal on hea kus meid pole. See kainestav kogemus tõi pilvedest alla, läks ülikooli ja sellel aastal ehk siis lõpetab. Nägi ära, et ilma hariduseta lihttöid tehes saab elu ikka väga raske olema. Mul hea meel, et ta selle kogemuse sai.