Teema: Dilemma

Ilmselgelt pole sul endal aimugi, mida tähendab ema-isa pere.

On küll selge, olen elanud isa ja emaga peres kogu lapsepõlve ja kasvatan ka praegu lapsi koos mehega, ja mõlemad pered olid ja on väga toredad ja hästi toimivad. Aga ma ei arva üldse, et see on ainus võimalus õnnelikuks eluks. Absoluutselt ei ole tähtis, kas sind kasvatab üks, kaks või kolm vanemat, peaasi, et saad hingesoojust, tähelepanu ja viitsitakse sinuga tegeleda.

See, kas lapsi saada väikese vahega või suure vahega on minu meelest küll selline igavese vaidluse teema ja ükski vastus pole õige. Minu väikese vahega lapsed küll alati ei arva, et õed hirmus toredad tegelased on ja igatsevad vahel hoopis üksiklapsed olla. Mina ka kraaklesin endavanuse õega, samas 13 aastat nooremat venda hoidsin nagu oma last. Samas võib ka täpselt vastupidi minna.

Mis ma teeks

Lahutaks end temast vaimselt.

Hakkaks raha kõrvale panema.

Hakkaks mööblit vaikselt müüma.

Hangiks endale diskreetse armukese.

Paneks tärmini, mil ma seal õnnetusest läinud olen.

#3622367:

Mis ma teeks

Lahutaks end temast vaimselt.

Hakkaks raha kõrvale panema.

Hakkaks mööblit vaikselt müüma.

Hangiks endale diskreetse armukese.

Paneks tärmini, mil ma seal õnnetusest läinud olen.

Jah, nõustun… ja ega muid valikuid ei näi olevatki. Tundub, et mees on ka seda ütelnud.

Igasugused muud jutuajamised näikse juba peetud olevat. Kurb ja tunnen kaasa.

Jaksu

#3622256:

Lugesid ikka, mida TA kirjutanud on. Üks maha-ja-taha lapsevihkajast mees on. Kodus lillegi ei liiguta ega panusta. Mees on see, kes lebob diivanil ja maksab lihtsalt arveid. Toidu ja kõik muu (ka mööbli) hangib TA. Lapsega tegeleb ainult tema. Mehel polegi muud teha, kui oma arveid plekkida, naise tehtud sööki süüa ja naise seljas oma kaheminutiseksi harrastada.

Jah, ma lugesin.
Ja ma väljendasin ka imestust, et naisel on dilemma – sellise mehega koos elada või mitte elada.
Mul küll mingit dilemmat ei oleks – minek oleks ainuke väljapääs.

VÕI, kas SINA oled samuti sama loll, et arvad, et seda meest annab kuidagi heaks pöörata?
Või mida sa sellest šovinismist siin täpsemalt haugudki, ise sellest lõpuni aru saamatagi….?

Sa oled enda arvates jube tark ja kõigeteadja, suutmata postitusest välja lugeda mida ma dilemma all silmas pidasin.

Mis see tegelik dilemma siis sinuarust on, oleks huvitav teada?
Mina sain nii aru, et kas elada debiiliga koos või mitte – on sinu jaoks tähtis dilemma….
Enamuse jaoks see ei ole dilemma, kuna pole küsimustki. – Loomulikult, mitte elada.

Aga naised on vist tunduvalt aeglasema mõtlemisega; nad saavad alles pärast kaheksandat lehekülge mõttetut jahumist aru, et mingit dilemmat tegelt juba ammu ei olegi.
Aga kuna tegu alles kolmanda lehega, siis jätkake…five to go.

#3623119:

#3622125:

#3621872:

#3617584:

Mees on ju mölakas ja tema kõrval ei saa sinu lapsesoov kunagi teoks.

Kust otsast see mees mölakas on? Pole ta sugugi rohkem kui sina või see TA.

Mees on täiesti aus mees ja ütles ju otse välja:

– ta ei soovi kahele lapsele elatist maksta

– ta ei armasta teemaalgatajat

– ta soovib, et TA lahkuks. Ise ta teda välja viskama ei hakka.

Ja kõige selle eest on ta sinuarust MÖLAKAS?

No halloo, naised.

Proovige ka sellest aru saada, et tundeid ei anna ei tekitada ega ära kaotada. Need kas on või ei ole.

Ja kui mehel enam pole – ta ei saa sinna ju midagi parata.

Aga miks osadel sellise ausa jutu peale dilemma tekib – vaat see on juba tõeline dilemma.

Kui inimene ei saa ausast ja emakeelsest jutust aru.

Arvata võib, et mees ei taha sellisele tohmanist naisele rohkem lapsi teha ja vblla kahetseb seda ainukestki.

Mees on mölakas ja mitte selle pärast, et ta naist ei armasta, vaid selle pärast, et ta käitub nagu mölakas.

Isegi, kui sa oma kaaslast ei armasta, ei ole see õigustus temaga vastikult käitumiseks, mida selline päevade kaupa vaikimine ja asjade mitte selgeks rääkimine on.

Ega naine ka selles olukorras just kõige mõistlikumalt käitunud ei ole, aga ka see ei õigusta mehe käitumist.

Ma ei pea seda meest mölakaks, et ta ei kuuluta naisele ja oma lapse emale näkku – ma ei armasta sind, hakka astuma. Pigem vastupidi, enamus mehi siiski ei lähe omaabikaasale nii ütlema…isegi kui.

Püüdes mõista, miks mees nii suhtub, käitub siis pakun, et ühe näitena pakuks, et sai lapse sünnist selle kõrvalejäetuse trauma? Temalt võeti kogu tähelepanu ära, äkki on lapsepõlvest midagi sarnast hinges ees… head sõbrad tal samast puust.

Ise olen lapsepõlves isa poolt maha jäetud ja see on mu suurim hingeline trauma olnud – kõige enam kardan maha jätmist… kui mees vaid ütlemata korraks kodust läheb, valdab mind kerge paanika (jah naisena pigem klammerdun sellest tingituna, aga kui minu hinge riivata, kaugenen ja kipun lõpunu jäätuma) mul on halb komme ka suhetest eemalduda.

Mölakad ei ela omavahel päris sel moel ja nii pikalt, üldjoontes ju talutavalt koos, nagu teemaalgataja kirjeldab.

Kusjuures paljud mehed, olen märganud, et ütlevad “mul poogen” ka siis, kui seda absoluutselt pole. Käituvad ka hoolimatult vahest mingist uhkusest…

Olen ka oma mehele maininud, et kui ikka piisavalt palju praalida selle mul-savi jutuga, siis võin uskuma ka jääda.
<p style=”text-align: left;”>Kuigi ekselukaaslasega oli mul TA’ga sarnane kogemus pigem, aga selles suunas, et sõnadega silus sarnase käitumise( nagu TA mees), lõputud lubadused ja niisama tühi jutuke… trikitas reaalsustajuga juba. Ja dilemmad olid sellevõrra suuremad-keerulisemad, et kogu aeg pidin tohutult pead vaevama, et kuidas meil reaalne olukord siis on, kui sõnad ühes, teod teises äärmuses.</p>
 

Korrak

#3623196:

Toetades küll teemalgatajat, soovitaks ikkagi mehega suhelda, see pilt on-häält pole suhe ei ole eriti täiskasvanulik. Võtke vestlus ette ja otsustage asi üheskoos ära, mõttetu viha koguda ja marineerida.

Jah, ma olen ise sama meelt et probleemidest räägitakse ja räägitakse need selgeks. Mina olen alati seda meelt et istume rahulikult maha, räägime asjad lahti, leiame lahendusi. Isegi kui ei suudeta leida sobivat lahendust mõlema suhtes, siis on vähemalt mingisugunegi pinge maas. Aga kõik inimesed ei ole võimelised probleeme arutama, kahjuks on minu mees selline. Ta ignoreerib, eirab, põgeneb, saab vihaseks, hakkab nähvama. Kümme aastat on pikk aeg kaaslase tundmaõppimiseks ja kui hakkan teda sundima endaga rääkima, tean et see pikendab veelgi seda vastikut olukorda mis praegu on. Teda tundes jääb mul üle vaid oodata kuni ta ära tüdineb sellest põgenemisest. Ta on ise ka õelnud et kui talle survet avaldatakse, ükskõik mis asjas, siis seda enam ta tahab teha risti vastupidi. See kõik on kohutavalt väsitav aga ise olen end sellisesse olukorda vabatahtlikult pannud.

Eespool üks kommentaar- Minu jaoks sai pilt selgeks siis, kui mees käis välja, et ootame kuni lapsed on 18 ja siis lähme lahku. Mulle tundub et meil on sama seis, mees ikkagi tahab et laps on igapäevaselt pildil, ise võimalikulkt vähe tehes. Sellepärast ta ka väldib vestlust ega taha valjusti välja õelda et suhe on läbi. Tema elab ju mugavat ja mõnusat elu, keegi teine kasib lapse järgi, koristab, teeb süüa ja tema saab tegeleda oma asjadega. Kui ta praegu ausalt mulle näkku ütleks et kõik on läbi, siis loomulikult ma kolin kohe välja aga ega ta rumal ole, ta teeb ju oma elu sellega keerulisemaks.

Peas on mustmiljon mõtet, aga ma üritan rahulikult võtta ja pühad mööda saata. Mul on vaja läbi mõelda mis ma ise tahan, kõike seda rahulikult seedida. Mulle tundub et ma olen liiga kaua jalamatt olnud ja lõpuks on vaja hakata iseenda peale mõtlema.

Millele mõtleksin:

1. Üksi kolides lahendad kindlasti 100% asju ise. Kui täna veidi tuge saad, on lihtsam. Lihtsalt seepärast, et kaaslane saab niisama sinu pakutut suhtes tarbida, pole parim põhjus lahutamiseks – kuigi tasakaaluta, et saad vastu mida sina vajad, on pakkumine raske ülesanne, siiski on elus raskemaid).

2. Kujutle, missuguses seisus on 10 a. Pikk suhe teistsuguse (uue) kaaslasega – fakt on, et õnne keegi teine ei too, see tuleb ise luua. Mõtleksin tõsiselt, mida ise tahaksin teistmoodi teha, et suhe ära ei väsiks (kehtestamine, vestlused, selgitused, hellus ja hool, mida teisele olen valmis pakkuma, tuleb õppida selgeks – mul tunne, et armastus on selle tulem, mida endast välja annan, mida vähegi oskan anda – võin ka eksida…

3. Kõige tähtsam, mida elult tahan, tasuks sõnastada. Ja seda tuleb ise teha (mitte teistelt oodata…)- mõistan, et praegune kaaslane ei soovi ega huvitu sinu probleemide lahendamisest, sel juhul…tegutseda, kui lapsesoov kindel aitaks sind elus veel ime – tõenäosus eksisteerib! – kaaslase tõenäosus seal kõrval-  seinast seina. Kas oled ka üksi kõigeks valmis? Kas lapsesoov on ülisuur nomater what?

4. Lootusetus – armastuse, helluse, sex. rahulduse puudumine, kas soovin sellises olukorras lõpuni elada, oled leppinud, et seda ei tulegi? Kui väga-väga head seksi pole saanud, see aitab oluk. paremini aktsepteerida.

5.  Mida mehed teeks sarnases olukorras- ainuüksi rahuldamata sex. vajaduse korral – võta endale sarnased õigused (kui lahusvara tähendab, et lahutus ei lähe nii inetuks kui ühisvara korral minna võiks, oleks lihtsam). Muidugi sa sel juhul näeksid oma mehe emotsioone, sinu suinal – parem kui mitte misagi (nali).

Eespool üks kommentaar-  Minu jaoks sai pilt selgeks siis, kui mees käis välja, et ootame kuni lapsed on 18 ja siis lähme lahku.       Mulle tundub et meil on sama seis, mees ikkagi tahab et laps on igapäevaselt pildil, ise võimalikulkt vähe tehes. Sellepärast ta ka väldib vestlust ega taha valjusti välja õelda et suhe on läbi. Tema elab ju mugavat ja mõnusat elu, keegi teine kasib lapse järgi, koristab, teeb süüa ja tema saab tegeleda oma asjadega. Kui ta praegu ausalt mulle näkku ütleks et kõik on läbi,

Täpsustan, et mu mees ei öelnud omaalgatuslikult, et lähme lahku kui lapsed on 18, vaid lahkumineku tõin päevakorda mina ja seejärel tema ettepanek oli, et ootame laste 18 saamiseni. Mehed on palju inertsemad olukorda muutma, nagu sa ise kirjutad, neil on mugav. Ka statistika ütleb, et 2/3 lahutustest algatavad naised. Erinevalt levinud müüdist, et naised nagu elaks mehe armust ja peaksid end pidevalt tõestama et mitte saada maha jäetud.

Eelmise vastajale lisaks teataksin, et teenindus on lõppenud…

Söögi valmistaksin vaid enda ja tütre (lapse) portsu, mehel paluksin ise valmistada. Oma pesu võib ka ise masinasse panna, kuivama ja kappigi – elu üksinda nii kift, et nautigu!

Ma sõidaks kõigist toidusoovidest ja ostudest üle, tegelegu ise, igi raha jätkub, siis ega selle kokkuhoid ka sul mööda külgi maha jookse.

TA kuidas läheb?

Ega hetkel pole tähtis meest painutada, murda, süüdistada, materdada…

Hetkel on naise jaoks kõige tähtsam läbi mõtelda, mida ta üleüldse lähedasest suhtest vajab – milleta on raske/võimatu suhtes olla (milleta ei taha/suuda elu lõpuni olla).

On selleks:

Armastada ja saada vastu armastatud?

Teine laps

Mõistmine, teineteise toetamine- suhtlus, murede mõistmine…kuulamine, lohutus – vaimne tugi?

Soe kodune õhkkond, mõnus suhtlus, nali?

Jagatud kohustused – kaaslase panus?

Mida iganes TA arvates

Ühesõnaga, oled eemal, see on hea hetk läbi mõtlemiseks, sõnastamiseks, unistamiseks.

Kirjuta, vali välja pragmaatiliselt kõige suuremad ja kõrvetavamad vajadused ja saada mehele (süüdistamata, teda materdamata…))- on sõnum kohale viidud ja vestlus peetud.

Ja asu oma vajadustele lahendusi otsima.

Mind aitas selgusele jõuda ka lugemine ja peresaadete kuulamine, teemad: mees, naine, suhted… mõistmaks, millises suhtes tahan olla. Sain aru, mis on soovid ja vajadused… mis on manipuleerimine jne. Jne.

Paar päeva enne jõule saatis sõnumi et mis ma jõuludeks soovin, vastasin et tunnike tema ajast et asjad selgeks rääkida, seda soovi samuti ignoreeriti. Kuna mees ei soovi asju selgeks rääkida ja väga raske on taluda temapoolset ignoreerimist, siis jõululaupäeval sõitsime lapsega ära.

Sa kirjeldad korduvalt kui halb teievaheline suhe on, kuidas elate sisuliselt majanaabritena, mitte paarina. Mis sind ometi arvama pani, et mees selles olukorras uut beebit tahab? Miks sa ise sellises olukorras last tahad?

Keset seksi hakata rääkima spermadoonorist ja nui neljaks lapse saamisest on mõnevõrra lapsik. Eelkõige peate ju seda arutama, mida oma suhtega teha, saad ju isegi aru, et kui mees rohkem lapsi ei taha, siis võõrast ta ka kasvatama ei hakka.

Jõululaupäeval lapsega minema sõitmine on sinu poolt passiiv-agressiivne ja mõeldud mehele karistuseks. Teine laps on sinu plaanidesse juba pikemat aega kuulunud, aga mehega sa seda ilmselgelt teemaks võtnud ei ole, isegi sellest, et uue beebi plaaniga arsti juures käisid, ta ju ei teadnud?! Ju sa aimasid, et mees beebiplaanist vaimustuses ei ole, muidu oleksite võinud sellest koos unistada ja ühiselt arutada, millal õige aeg võiks tulla.

Ja lõpuks taandub ikkagi kõik sellele, et miks sa mehega, kellega juba pikemat aega suhe hea ega lähedane pole olnud, rahuldavast seksist rääkimata, veel üht last tahad?

Kuule eelviimane, võta veits palderjani ja loe teema algusest peale uuesti üle. TA ju kirjutas selgelt, et arsti juurde läks, kuna spiraali tähtaeg on käes ja ta peab ära otsustama, mis edasi.

TA, ole tugev. Soovin kainet mõistust ja selget meelt, ilmselgelt seda meest ei huvita, et asjad saaksid läbi räägitud ja korda. Teda huvitab pigem see, et tema vajadused oleksid rahuldatud ja vaikus majas.

Taeva päralt, ära mine sinna enam tagasi. Laps saab oma isa näha ka muul moel, kui isa on lapsega suhtlemisest huvitatud. Võta paar päeva rahulikult aega, pane oma mõtted kirja ja saada mehele kiri, konkreetselt punkt punkti haaval välja kirjutatud, mis edasi hakkab toimuma.

1. sinu poolt soetatud mööbel ja asjad

2. lapse elatis ja hooldusõigus ja lapsega kohtumised

Kõik. Kui te abielus ei olnud, siis ongi kõik, sukeldu uude ellu koos oma lapsega ja hakka ometi endale elama, milleks seda vana tohkamit taga nutta. Las nüüd siis suhtleb oma “sõpradega” ja tunneb end hästi. Ausõna, vibraator on ka etem, kui tuim mees, kes lihtsalt selga ronib.

#3617249:

Lähedust on jäänud väga väheseks viimaste aastatega, seksi kord nädalas ja tihti on see stiilis “maha ja taha”, kui aus olla, siis puudutusi, hellust, õrnust jagus esimesse kahte algusaastasse. Edasi on olnud lihtsalt “panemine”. Kui aus olla, siis koos me midagi ei tee, huvid on erinevad. Kinos ta käia ei taha, spaasse ammugi mitte. Reisida ka ei meeldi, minu vanemate või õdede/vendade peredega suhtlemist ka pigem väldib.

Rahakotid on algusest peale olnud erinevad, siiski panustan praegu mina enam. Talle lihtsalt ei meeldi poes käia ja lapse riided pole ka tema tugevaim külg.. Kui aus olla, siis kogu majapidamine on minu kanda.

Sinu jutust jääb mulje, justkui oleks suhtes kõik väga halvasti – maailmavaade on erinev ja ühiseid huvisid ei ole, seks on kehv; majapidamise, poes käimise ja lapse riiete ostmise eest vastutad sina üksi, rahaliselt panustad väidetavalt rohkem kui mees, varad on teil nagunii eraldi.

MIKS sa temaga veel üht last tahad? Ja miks peaks mees sinuga veel üht last tahtma kui teil omavahel asjad nii pahasti on?

mees tundub ülimalt ülbe ja üleolev. Tal pole ju midagi kaotada, kindel jalgealune (kodu) olemas, kui lahkuminek, ei pea last kantseldama, lapse võtab naine, kui vaja toob uue naise, kui tunne tekib, saab teise naisega lapse (mehed ju viljakad elu lõpuni), boss kuubis, muretu elu. Kuuse alla ei jää.

Kasutatud kraami võtab vana naine kaasa, ise ostab kasvõi järelmaksuga uue.

Soovitaksin teil oma soovid ja vajaduse läbi rääkida, enne kui krahh tuleb sinu poolt.

Ta 44, ta ei tahagi ehk last juba vanuse tõttu, titekisa ja kantseldamist, sellises vanuses tahaks juba rahu päris paljud, keskiga..

Üldiselt tal mugav elu, võimalik et nii talle sobib. Raske on see et teil on erinevad soovid.

Siiamaani olete ju nii elanud, aga järsku tekkisid naisel kardinaalsed uued soovid, mis mehele ei sobi.

Sa ei saa kunagi rahu, et ta last ei taha, midagi head loota pole.

Mul üks töökaaslane pani fakti ette ja lapse nad ka lõpuks said ja on koos. Mehe hirm oli suurem kui asi väärt, lapsega tegeles ju enamasti naine.

Naeruväärne on see olukord tõesti. Teemaalgataja loodab ja ootab, millal mees tuleks talle vastama ja rääkima. Seda ju ei juhtu, kui pole siiani juhtunud! Ja mees ootab, millal naine maha rahuneks, et saaks oma rahuliku ja mugava eluga jätkata.

No kammoon!

Te ei peagi tegelikult midagi rääkima. Koli lihtsalt välja ja asi ants. Oledki ju praegu kodust eemal, siis lihtsalt ei lähegi enam tagasi. Lihtne.