Ma ikka ja jälle imestan selle üle, et kui inimene jääb voodihaigeks, siis enam ei suudeta teda kodus hooldada
Imestada ja teistele hinnanguid anda võid ja saad nõnda kaua, kuniks ise olukorda, võimalusi ja ressursse hinnates oled valiku ees…
Meie pere teab väga hästi, mida tähendavad hügieeni hoidmine, mähkmed (ema kasutas neid juba ka siis, kui veel jalad teda kandsid, aga hügieeniga ise enam hakkama ei saanud), uued valud ja kaebused, koostöö pere-, ravi- ja valuarstidega, raviskeem ja selle jälgimine, vajadusel nt iseseisvalt ravimidooside korrigeerimine v mõne lisamine (pideva oksendamise perioodil nt iivelduse vastane rohi), regulaarne näitude mõõtmine, süstimine, pööramine; haige öine karjumine, sonimine, hoopis teises ajas ja kohas viibimine, pisarsilmil palved, et …., kuhtumine, viimaste päevade tühi pilk…
Ja, milline on viimane hommik… Ja surnu korrastamine.
Ja mida tähendab olla olemas lähedasele, kelle jaoks oli surm kodus šokk, millest kujunes pikka haiglaravi vajav sügav depressioon.
See kõik on tehtav, aga see ei ole lihtsam ja möödaminnes üleelatavam kui kukkumised või haige inimese soovidega arvestamine.
Mu ema ei olnud mul esimene hooldatav. Aga tema haigus, hulgitüsistused ja kulg oli hoopis teistsugune. Ja eelnevad kogemused olid õppetunniks, kus meie pere piirid nii hooldamise füüsilises kui psüühilises vaates on.
Kui perele nõnda korraldus sobib, siis on ju ka võimalus segasustunnustega uitama kippuv ja liialt tihti helistav vanur hooldekodusse panna ja ta siis koju võtta, kui see “lihtne” voodihoolduse aeg kätte jõuab. Kui paljud aga nõnda teevad…