Ma nutan praegugi ka täiskasvanunagi vahel patja, kui lapsepõlves kogetud keretäied meelde tulevad (lisaks emale ja kasuisale sain ka vanaisa käest, kes minuga koos elas). Sigatseja laps ei olnud, tundub pigem, et ema sünnitas mu liiga noorelt ja alateadlikult süüdistas mind oma elu rikkumises. Üksikasjalikult ei kirjuta, muidu jätkuks juttu hommikuni.
Teema: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?
04.06.2012 23:42
To report this post you need to login first.
05.06.2012 02:18
eks juhtus ikka et väikese keretäie kätte sain. Ühtegi konkreetset korda meelde küll ei tule. Ju siis ei saanud ülekohtuselt.
Aga siiani teevad haiget mõned ema poolt õeldu asjad. Ta oskas ikka väga sitasti õelda. Ja sitasti ütles ikka sellistes olukordades kus mina polnudki süüdi, kusjuures kõige enam häirib mind lause \”aga sa oled ju kõige suurem/vanem\”. Juba päris pisikesena, enne kooli pidin ise hakkama saama.
See kummitab mind siiani. Nii mõnelgi korral olen elus hätta jäänud sest ei taipa õigeaegselt abi küsida. Tähendab, ma ei küsigi ja kui pakutakse siis keeldun. Stress on tervise tuksi keeranud ja närvid on ka läbi. Tänud, ema!
To report this post you need to login first.
05.06.2012 07:22
Siit teemast on ilusti näha järjekordne meeste ja naiste erinevus. Ma nimelt ei usu, et sama teema esile kerkimisel meeste hulgas mainitaks nii palju ebaõiglast karistamist. Samas, kui nüüd edasi mõelda tüdrukute ja poiste erinevustele, siis poisid teevad ikka kordi hullemaid ulakusi. Seega võib see ebaõigluse tunnetus osaliselt põhjendatud olla, kuid (mõne) laksu pärast veel täiskasvanuna solvunud olek on lausa naeruväärne. Hoopis teine asi on siis, kui väiksemate või ka suuremate pahanduste korral võetakse abiks rihm, korralik vits vms. ja antakse ikka korralikult. Selline \”kasvatamine\” võib juba tekitada tõsiseid ja lausa ohtlikke vaimseid haavu.
To report this post you need to login first.
05.06.2012 08:32
Mul on kolm poisslast, nii et ega suurt vahet neljaga ilmselt pole.
\”Sina emana siis annad ise oma poegadele peksa, et nad suudaksid ennast meestemaailmas kehtestada?! No jõudu tööle! Loodetavasti saavad su lapsed siiski õigel ajal kusagilt teada, et teiste inimeste füüsiline karistamine on seadusega meie riigis keelatud ning kuulub kriminaalkorras karistamise alla!
Ma ei väida, et lapsi ei tuleks karistada, kuid selleks on kõikvõimalikke muid mooduseid, mitte haiget tegemine\”.
Aga tubli poisslaste ema, jaga palun siis kogemusi!Loomulikult eeldan, et kogemustejagaja pojad täiskasvanud, kõik poiste kasvatamise raskused edukalt läbitud, pojad korralikud ja sõltuvusharjumusteta. Pean tunnistama, et minul kulus küll poiste ohjeldamiseks aeg-ajalt vits ära, no nii ülekäte kippusid vahel minema ja võimutsema, aga nüüd, täiskasvanutena, on mul põhjust nende üle uhkust tunda.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 04.06 13:11; 04.06 15:48; 05.06 08:32; 06.06 08:59;
To report this post you need to login first.
05.06.2012 13:32
Kõige \”vahvam\” on kunagiste karistamiste juures see, kuidas toonased lapsevanemad, nüüdseks juba vanavanemad ise tõega mängivad, et polnud miskit hullu, või ei mäleta nad karistamist hoopis. Teine \”tore\” tunne on teada saada, et vot see tegigi minust tubli inimese. Ja et kui mina oma lapsi füüsiliselt ei karista, siis saavad neist otsemaid pätid ja kaabakad.
Küll tahaks, et nad võtaks oma pea omaenese p….st välja ja märkaks andeks paluda. Need asjad jäävadki niimoodi vinduma ja haiget tegema, kui need, kes haiget tegid, üldse ei mõista, mis tegelikult siis toona tehtud sai.
To report this post you need to login first.
05.06.2012 13:53
Mina sain väiksena ikka paar korda rihma, vitsa ja lahtise käega tagumikule laksu. Arvan, et sain asja eest, sest olin õudne ninatark, vaidleja, kange ja kohati lausa närvesööv. Lõpuks ei pidanud vanematel närv vastu (ma tegin kõik selleks, et nad närvi ajada, sest tahtsin näha, kui kaugele saab minna) ja käisid heledad laksud. Tõenäoliselt olin kade noorema õe peale, keda poputati ja hellitati ja mina olin nagu mingi võõrkeha. Ema kunagi hiljem ütles, et õde hoiti rohkem sellepärast, et ta oli nõrgem, saamatum, aeglasem jne, et mina saan elus alati hakkama, teda pidi toetama. No tere jõudu, ka mina tahtsin näha ja tunda, et minust hoolitakse.
Kogu selle draama peale sai õde minu käest kolki, elasin ennast vist siis niimoodi välja.
Nüüd on mul omal 2 last ja pean tunnistama, et vanemat last olen tutistanud, laksu andnud ja õiendanud rohkem kui vaja. Elasin ennast tema peal välja ja see oli vale. Nüüd püüan iga päev endale meelde tuletatad, et niiimoodi ei tohi teha. Nooremat last ma ei ole füüsiliselt karistanud, vähemalt siiani mitte. Ma väga loodan, et jään praegusesse tasakaalu ja enam purskama ei hakka … vanust ja mõistust ka juba üksjagu.
Ma saan mõistusega aru, et vägivald ei aita, aga vahel muudmoodi ei saa … mina oma vanemaid selle eest hukka ei mõista, et nad mind füüsiliselt karistasid, pigem oli hullem see vaimne ebastabiilsus ja teise lapse eelistamine.
To report this post you need to login first.
05.06.2012 13:58
[tsitaat]Aga tubli poisslaste ema, jaga palun siis kogemusi!Loomulikult eeldan, et kogemustejagaja pojad täiskasvanud, kõik poiste kasvatamise raskused edukalt läbitud, pojad korralikud ja sõltuvusharjumusteta. Pean tunnistama, et minul kulus küll poiste ohjeldamiseks aeg-ajalt vits ära, no nii ülekäte kippusid vahel minema ja võimutsema, aga nüüd, täiskasvanutena, on mul põhjust nende üle uhkust tunda. [/tsitaat]
Aga sind pole siis ju sootuks vaja enam õpetada. Tänu sinu ‘heategudel’ said juba poegadest inimesed, kelle üle uhkust tunda! Kas nüüd aitad heatahtlikulkt lapselapsi kasvatada ja otsid õigustust, miks ikka neile ka teinekord ära peaks sähvama vitsaga?
Minu lapsed pole veel täiskasvanud, nii et tulemusi pole ette teada. Laste korrale kutsumiseks kasutame enamasti kahte meetodit. Kui konkreetses tulises olukorras juttu ei mõisteta, võetakse aeg maha, st. laps(ed) eraldi trepile istuma ja olukorra üle järgi mõtlema. Seejärel laps selgitab, mis eelnevas olukorras tema arvates valesti oli. Arutame koos lapsega juhtunut. Kui analoogset asja pole varem juhtunud, siis asi jutu ja edaspidise keelu kehtestamisega piirdub. Kui midagi sarnast on varem juhtunud, siis järgneb ka karistus, mis seisneb hetkel populaarse hüve ära võtmises, nt. ei saa teistega koos õue mängima, arvutimängu, multikat vmt. Kui sama asi taas juhtub, siis karistus karmistub. Tavaliselt asjad pikalt ei kordu. Lapsed on mõtlemisvõimelised olendid.
Ma ei tea täna, kas meie pere meetodid toimivad, kuid ma olen veendunud, et kriitilises olukorras (a’la lapsed omavahel kaklemas) minupoolne vitsasähvimine hüüatuste saatel, et ei tohi teist lüüa… – no olge nüüd, see ei saa ju anda lastele võimalust maailma adekvaatselt hinnata ja liiatigi veel mulle aastate pärast õigust rusikaga vastu rindu tagudes väita – näete, mina andsin vitsa ja vaat millised toredad lapsed kasvasid! Pigem võiks sellisel juhul õnne tänada, et vaatamata kõigele siiski kasvasid toredad lapsed.
Eks sa ise tead kui tublid nad sul on, aga äkki nad pole sulle lihtsalt välja näidanud, mis nad omaaegsest vitsa saamisest päriselt arvavad ja oma hinges tunnevad sinu vastu?!
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 04.06 15:17; 04.06 15:57; 04.06 20:30; 05.06 13:58; 05.06 20:46; 06.06 13:29; 06.06 13:33; 07.06 12:33; 07.06 22:55;
To report this post you need to login first.
05.06.2012 14:30
Mina olen elus saanud täpselt kaks nahatäit. Ühe isa ja teise ema käest. Mõlemad korrad on selgelt meeles. Olin vist natuke alla kümne aasta vana.
Esimesel korral saagisin isa närvidel meelega ja mõnuga, hoolimata kümnekordsest keelamisest. Isa parandas keldris naabrimehega torusid ja mina tolgendasin juures, tegin tobedaid märkusi, tegin kollihääli jms. Lõpuks isal viskas üle ja sain ketuka ära.
Teisel korral varastasin ema kotist viis rubla ja ostsin naabrilastele kommi ja nänni.Pärast veel salgasin maha. Ema, üdini aus inimene läks endast välja ja andis mulle vitsaga hea keretäie.
Üldiselt olid mu vanemad mõistvad inimesed, aga andsin endale aru, et ka vanemal on närvid ja tunded. Kummastki korrast mingit hingetraumat ei saanud. Küll aga sain imehästi selgeks, et kummi lõpuni venitada ei anna ja nõmedal teol võib olla üsna vastik tagajärg.
Oma laps on ka ühe korra rihma saanud. Ta on nüüd juba täiskasvanu ja ei näi psüühiliste probleemide käes vaevlevat:)
To report this post you need to login first.
05.06.2012 14:56
Mu vanemad polnud oma kooliajal just erilised viielised. Seega elasid nad oma täitumata õppeedukuse mõtteid minu peal välja. Iga kolme eest sain peksa. Vitsaga, rihmaga, kärbsepiitsaga, hüppenööriga, saeketiga isegi ühe korra nähvati.
Valdavalt olid mul viied, sain mitmes klassis kiituskirjugi. Hirmuga õppisin.
Kusjuures täiskasvanuna, aastaid hiljem on isa selle eest vabandanud. Ema mitte. Ta on täiesti veendunud, et kuna minust on saanud tubli, aktiivne, tegus ja elurõõmus inimene, siis see kasvatusmeetod on täiesti õige ja asjakohane.
Ükskord karistas vanaema. See oli asja eest. Tagaajamise käigus õega lõin tal puukaga nina veriseks. Nii et voolas lahinal. Siis vanaema vihastas ja andis nähvaka kärbsepiitsaga.
To report this post you need to login first.
05.06.2012 15:12
Appikene, kuidas teil enda lastest kahju ei ole, kui te neid lööte? Mõni veel õigustab ka, et neli poega ja muudmoodi ei saa. Mitte ei saa, vaid ei oska!
Meie peres on palju lapsi. Ma ei ole kordagi saanud rihma ega vitsa. Ainsad karistused olid nurgas seismine ja tõsised jutuajamised mõlema vanemaga ja see viimane oli õudne. Higistasin ja punastasin häbist. Vanemad olid autoriteedid. Teie, kes te muudmoodi ei oska, kui vägivallaga, võib olla peaksite spetsialistide käest õppima, kuidas saavutada peres autoriteedi staatus.
Ma ei löö isegi enda koera, karistamiseks lihtsalt surun vastu maad, et näidata – olen karjajuht. Lihtsalt arusaamatu, kuidas saab kedagi lüüa. Peab ikka jube viha sees olema oma lapse vastu. Tehke endaga tööd, siis ei pea aastaid hiljem oma laste käest kuulma, kuidas nad peksmise ajal teid vihkasid ja teie surma soovisid ning kuidas nad siiani ei unusta seda alandust. Haiged vägivallatsejad.
To report this post you need to login first.
05.06.2012 15:14
[small]kairit69 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Päris palju ju selliseid juhtumeid, kurb lugeda lausa. Ma arvan, et vitsaga karistajad ei tea, mida nad oma laste hingega teevad.
Mul on ka üks lugu hinge peal, tahaksin andestada ja vabastada, aga ei oska.
Meil oli mingil ajal kodus vits kapi otsas, aga seda ei kasutatud. Ükskord kasutati. Tühine asi, sain vitsaga vastu sääri, sest ei läinud magama õigel ajal, tegin tsirkust ja lollitasin. Nutsin ennast magama pärast. Ma ei suutnud taluda mõetet, et mu ema tõepoolest lõi mind.
Jälg, mis jäi, oli väga ränk. Lõhe, mis minu ja ema vahele jäi, kestab siiamaani. Ehkki ema hoiab mu lapsi ja on parim vanaema ja ma tean, et ta ei löö neid iialgi. Ta armastab neid. Aga mind? Muidugi kui aus olla, siis olid mõned teised (mitte karistamisega) seotud juhtumid veel, mis lõhet tekitasid.
Täna ma mõistan, et mu vanematel oli raske oma esimesele lapsele (mulle) vabadust anda. Nemad ei teadnud, kui palju võib anda ja andisd pigem vähem. Ise ma olin liiga korralik, armastasin reegleid, aga kui need tundusid ebaõiglased, ei osanud endale lisa kaubelda. Just siis, kui lugu juhtus, oli ema väsinud, närviline, tööpingest kurnatud. Aga oleks leidunud muid lahendusi.[/tsitaat]
Minul on jälle kohutavalt kurb lugeda, kuidas täiskasvanud inimene ja ise samuti ema, oma head ja toredat ema nii mõttetult süüdistab ja andestada ei suuda. Olen kindel, et see üks(!) kord vitsaga vastu sääri saamine küll sinu põhiprobleem pole. Ilmselt on sinu murede põhjused kusagil palju sügavamal ja alateadvuses peidus. Mine kuhugi teraapiasse ja uuri välja, mis sind tegelikult vaevab!
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 05.06 15:14; 05.06 16:04; 05.06 17:06;
To report this post you need to login first.
05.06.2012 15:49
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]kairit69 kirjutas:[/small]
Minul on jälle kohutavalt kurb lugeda, kuidas täiskasvanud inimene ja ise samuti ema, oma head ja toredat ema nii mõttetult süüdistab ja andestada ei suuda. Olen kindel, et see üks(!) kord vitsaga vastu sääri saamine küll sinu põhiprobleem pole. Ilmselt on sinu murede põhjused kusagil palju sügavamal ja alateadvuses peidus. Mine kuhugi teraapiasse ja uuri välja, mis sind tegelikult vaevab![/tsitaat]
Mina saan küll nendest tunnetest väga hästi aru. Laps on ju laps, mitte ratsionaalne täiskasvanu. Ma olen mitmelt teiseltki inimeselt kuulnud, et üksainus keretäis on tema ja lapsevanema vahele jätnud eluaegse lõhe. Selge, et on paksu nahaga lapsi, kes kehitavad õlgu ja järgmiseks päevaks unustavad, aga õrnema hinge puhul on see meeletu reetmine, mida tuntakse, kui keegi, keda sa oled oma väikese südamega jäägitult armastanud ja usaldanud, tuleb sulle äkki füüsiliselt kallale ja alandab sind. Pärast seda on midagi nii katki, et sa enam ei lähe oma muredega tema juurde, vaid hoiad neid endasse.
Täiskasvanuna võid küll andestada, aga seda lõhet, mis lapsepõlves teie vahele jäi, seda aega, kui olid väike laps, kellel polnud oma muresid kellelegi rääkida, ei saa enam mitte miski heaks teha. Ei saa enam täiskasvanuna uuesti üles ehitada vanema-lapse usaldust, see on miski, mis on lapsepõlvest jäänud.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt 05.06 15:49; 05.06 16:10; 05.06 19:47; 06.06 11:49; 06.06 14:20; 06.06 17:08; 07.06 15:26; 07.06 16:26; 07.06 18:03; 11.06 17:16;
To report this post you need to login first.
05.06.2012 16:04
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Nii ongi, piisab ühest korras, et laps kaotaks usalduse oma vanema vastu. Paljudel, kes nõukogude ajal kasvanud on ikkagi väga halvad suhted oma vanematega.[/tsitaat]
Mina nii ei arva. Ei usu ilmaski, et mingi ühekordne solvumine tekitaks eluaegse lõhe muidu ideaalsetesse lapse ja vanema suhetesse. Sellises suhtes peab ka miski muu väga valesti olema, probleemid baasturvalisusega vms.
P.S. Olen ise õrna hingega nõukaaegne laps, kellel oli väga õnnelik lapsepõlv.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 05.06 15:14; 05.06 16:04; 05.06 17:06;
To report this post you need to login first.
05.06.2012 16:10
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina nii ei arva. Ei usu ilmaski, et mingi ühekordne solvumine tekitaks eluaegse lõhe muidu ideaalsetesse lapse ja vanema suhetesse. Sellises suhtes peab ka miski muu väga valesti olema, probleemid baasturvalisusega vms.
P.S. Olen ise õrna hingega nõukaaegne laps, kellel oli väga õnnelik lapsepõlv. [/tsitaat]
Inimesed ongi erinevad ja erineva taluvusega. Ma ise ei oleks ka uskunud, kui ei oleks sedasama lugu nii mitmelt lähedaselt kuulnud. Kusjuures pealtnäha väga toredatest peredest pärit inimestelt.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt 05.06 15:49; 05.06 16:10; 05.06 19:47; 06.06 11:49; 06.06 14:20; 06.06 17:08; 07.06 15:26; 07.06 16:26; 07.06 18:03; 11.06 17:16;
To report this post you need to login first.
05.06.2012 16:39
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul on kolm poisslast, nii et ega suurt vahet neljaga ilmselt pole.
\”Sina emana siis annad ise oma poegadele peksa, et nad suudaksid ennast meestemaailmas kehtestada?! No jõudu tööle! Loodetavasti saavad su lapsed siiski õigel ajal kusagilt teada, et teiste inimeste füüsiline karistamine on seadusega meie riigis keelatud ning kuulub kriminaalkorras karistamise alla!
Ma ei väida, et lapsi ei tuleks karistada, kuid selleks on kõikvõimalikke muid mooduseid, mitte haiget tegemine\”.
Aga tubli poisslaste ema, jaga palun siis kogemusi!Loomulikult eeldan, et kogemustejagaja pojad täiskasvanud, kõik poiste kasvatamise raskused edukalt läbitud, pojad korralikud ja sõltuvusharjumusteta. Pean tunnistama, et minul kulus küll poiste ohjeldamiseks aeg-ajalt vits ära, no nii ülekäte kippusid vahel minema ja võimutsema, aga nüüd, täiskasvanutena, on mul põhjust nende üle uhkust tunda. [/tsitaat]
Tahad nõkse?
14 aastasele poisile: kui hindeid ära ei paranda, siis võtan modemi ära ja sa ei saa internetti. Või jääd taskurahast ilma.
Kui suitsetad, jääd igal juhul taskurahast ilma, mina tervistkahjustavat elustiili kinni ei maksa!
7-aastasele: lõpeta lollitamine! Kui sa niimoodi käitud, siis ma ei saa sinuga teatrisse minna!
Enne telekat lahti ei tee, kui on õpitud! (See nõuab vanematelt nii palju enesedistsipliini, et ema-isa ise ka seebikat või jalkat vahtima ei lähe, kuni lapsel pole õpitud.)
Kui sa mu käe otsas rippudes keksid ja lohised, siis ma ei taha sul käest kinni hoida enam. Ma ei ole mööbel!
Laps, kes ropendab, ei pea maiustusi saama!
jms. Mõjub küll. Löömine pole absoluutselt vajalik mitte millekski muuks, kui vaid annab sulle, lööja, võimutunde, illusiooni, et sa kontrollid olukorda ja maandab su frustratsiooni, mis on tingitud enesesüüdistustest ja häbist.
To report this post you need to login first.
05.06.2012 17:06
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas sind on löödud? Kui ei ole, siis ei saa öelda, et üks kord ei või tekitada lõhet. See alandus, valu ja viha, mis löömisega tekib on ikka väga suur. [/tsitaat]
Ma ei oska sulle vastata:) Ma tõesti ei mäleta. Samas mäletan selgelt, et meil oli vits kapi otsas. Selle kasutamist ei mäleta. Mäletan nurgas seismist (korduvalt) ja seda, et tundsin siis küll hirmsat viha ja solvumist. Mille eest mind nurka pandi, ei mäleta. Siin mõningaid postitusi lugedes peaksin ilmselt juba ainuüksi selle nurgas seismise pärast vanemate peale vimma kandma…
Olin oma emaga väga-väga lähedane ja ma ei kujuta ette, mida ta tegema oleks pidanud, et seda lähedust lõhkuda. Teismeeas ja hiljem olin vahel hingepõhjani mõne ema ütlemise või seisukoha peale nördinud ja solvunud. Siiski ei pannud see mind iialgi kahtlema tema armastuses.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 05.06 15:14; 05.06 16:04; 05.06 17:06;
To report this post you need to login first.
05.06.2012 17:23
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Tahad nõkse?
14 aastasele poisile: kui hindeid ära ei paranda, siis võtan modemi ära ja sa ei saa internetti. Või jääd taskurahast ilma.
Kui suitsetad, jääd igal juhul taskurahast ilma, mina tervistkahjustavat elustiili kinni ei maksa!
7-aastasele: lõpeta lollitamine! Kui sa niimoodi käitud, siis ma ei saa sinuga teatrisse minna!
Enne telekat lahti ei tee, kui on õpitud! (See nõuab vanematelt nii palju enesedistsipliini, et ema-isa ise ka seebikat või jalkat vahtima ei lähe, kuni lapsel pole õpitud.)
Kui sa mu käe otsas rippudes keksid ja lohised, siis ma ei taha sul käest kinni hoida enam. Ma ei ole mööbel!
Laps, kes ropendab, ei pea maiustusi saama!
jms. Mõjub küll. Löömine pole absoluutselt vajalik mitte millekski muuks, kui vaid annab sulle, lööja, võimutunde, illusiooni, et sa kontrollid olukorda ja maandab su frustratsiooni, mis on tingitud enesesüüdistustest ja häbist.[/tsitaat]
meie 8-ne teatab selle peale, et ta ei tahagi teatrisse minna. Ja reeglina suudab ta igasugused minekud ära rikkuda just sellega, et vahetult enne hakkab pihta igavene ving ning mossitamine.
To report this post you need to login first.
05.06.2012 17:47
Loen ja mõtlen. Mul on hoopis teistsugune probleem. Minu ema käitus ise kui laps. Lasi, isegi sundis mind otsutama asju juba nii väikesena, kui mäletan. Mida osta, kuhu minna, kuidas ja millal õppida, lasi kõik pooleli jätta… näiteks jättis ise sõbrannaga teatrisse minemata ja ütles kõigile, et laps ei luba. Ise ei tahtnud tegelikult minna…ja tema sõbrannad rääkisid, et vaat kui vastik laps. Seda ütes tema mulle. Tegelikult kasutas ta mind ju ära. Ajas öösel üles, nuttis ja rääkis oma suhteprobleemidest isaga, aga mul oli koolipäev. Nuttis ja ahastas kogu aeg…tekkis hirm ja vastutus, kohutav paine ja pidev mure. Olin üksi, sest isa elas kodust mööda. Ema oli justkui minu laps…kas see pole mitte hullemgi vägivald, kui mõni laks? Vanem vähemalt kehtestab ennast, võtab vastutuse, õpetab. Ma ei õigusta absoluutselt vägivalda, aga mingi piirini oleme kõik vaid inimesed,kes eksivad. Samas ei olnud mu kunagi puudu armastusest, aga kas see on armastus? Sugulased nimetasid seda \”ahviarmastuseks\”.
To report this post you need to login first.
05.06.2012 19:21
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
meie 8-ne teatab selle peale, et ta ei tahagi teatrisse minna. Ja reeglina suudab ta igasugused minekud ära rikkuda just sellega, et vahetult enne hakkab pihta igavene ving ning mossitamine.[/tsitaat]
Sa ikka said aru mida sa lugesid? Ausalt öeldes ei imesta, et sellised lapsevanemad vitsa või rihma järele haaravad.
Kirjutati ju selge sõnaga, et ära tuleb võtta lapse jaoks OLULINE hüve. See, et last mitte miski ei huvita ei ole väga tõenäoline.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 04.06 12:13; 05.06 19:21;
To report this post you need to login first.
05.06.2012 19:47
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas siin pole mitte näited vaimsest vägivallast…[/tsitaat]
Sõltub täiesti, kuidas need hoiatused ja keelud on vormistatud. Kui pideva näägutamise, kriiskamise, tänitamise, õiendamisena, siis see on vaimne vägivald.
Kaasaegne psühholoogia soovitab lapsega enne sellist hoiatust saavutada täielik kontakt, silmside ja samal tasemel seismine (väikelapsega tuleb kükitada), ning edastada oma sõnum rahulikult, selge ja pigem madala häälega ja ainult ühe korra. Väikelapse puhul on oluline lühike ja väga selge sõnastus. Ja tuleb olla järjekindel. Ei tohi last hoiatada sellise asjaga, mida hiljem on liiga kahju talle keelata.
Ja sellisel kujul see vägivaldne ei ole. Vastupidi, lapsele on vaja piire, ilma nendeta ta ei tunne ennast turvaliselt. Ta peab ka teadma, et piiridest üleastumisel on tagajärjed. Lapsevanema asi on leida parim toimiv ja vägivallatu viis piiride kehtestamiseks. Nii säilivad usaldus ja austus, mis on teismeea valutumaks läbimiseks üliolulised.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt 05.06 15:49; 05.06 16:10; 05.06 19:47; 06.06 11:49; 06.06 14:20; 06.06 17:08; 07.06 15:26; 07.06 16:26; 07.06 18:03; 11.06 17:16;
To report this post you need to login first.
05.06.2012 20:05
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas siin pole mitte näited vaimsest vägivallast…[/tsitaat]
Ausalt, keretäis on vaimse vägivalla kõrval tühiasi.
To report this post you need to login first.
05.06.2012 20:17
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small][/small]
Minul on jälle kohutavalt kurb lugeda, kuidas täiskasvanud inimene ja ise samuti ema, oma head ja toredat ema nii mõttetult süüdistab ja andestada ei suuda. Olen kindel, et see üks(!) kord vitsaga vastu sääri saamine küll sinu põhiprobleem pole. Ilmselt on sinu murede põhjused kusagil palju sügavamal ja alateadvuses peidus. Mine kuhugi teraapiasse ja uuri välja, mis sind tegelikult vaevab![/tsitaat]
Olen mõelnud küll teraapiale.
Nojah, muidugi mõelda, et ma kogu aeg mõttes ema süüdistan, ka ei maksa. Pigem mida vanemaks saan, seda paremini me läbi saame. Positiivsed muutused ei ole tulnud mitte ainult minu poolt, vaid ka ema poolt.
To report this post you need to login first.
05.06.2012 20:46
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
meie 8-ne teatab selle peale, et ta ei tahagi teatrisse minna. Ja reeglina suudab ta igasugused minekud ära rikkuda just sellega, et vahetult enne hakkab pihta igavene ving ning mossitamine.[/tsitaat]
No kindlasti tahab sinu kaheksane midagi muud, millega teda teatrisse minema keelitada… :))
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 04.06 15:17; 04.06 15:57; 04.06 20:30; 05.06 13:58; 05.06 20:46; 06.06 13:29; 06.06 13:33; 07.06 12:33; 07.06 22:55;
To report this post you need to login first.
05.06.2012 21:07
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Tahad nõkse?
14 aastasele poisile: kui hindeid ära ei paranda, siis võtan modemi ära ja sa ei saa internetti. Või jääd taskurahast ilma.
Kui suitsetad, jääd igal juhul taskurahast ilma, mina tervistkahjustavat elustiili kinni ei maksa!
7-aastasele: lõpeta lollitamine! Kui sa niimoodi käitud, siis ma ei saa sinuga teatrisse minna!
Enne telekat lahti ei tee, kui on õpitud! (See nõuab vanematelt nii palju enesedistsipliini, et ema-isa ise ka seebikat või jalkat vahtima ei lähe, kuni lapsel pole õpitud.)
Kui sa mu käe otsas rippudes keksid ja lohised, siis ma ei taha sul käest kinni hoida enam. Ma ei ole mööbel!
Laps, kes ropendab, ei pea maiustusi saama!
jms. Mõjub küll. Löömine pole absoluutselt vajalik mitte millekski muuks, kui vaid annab sulle, lööja, võimutunde, illusiooni, et sa kontrollid olukorda ja maandab su frustratsiooni, mis on tingitud enesesüüdistustest ja häbist.[/tsitaat]
sa arvad et see mõjub. mu laps kes on nüüd 12 ütleb selle peale \”suva\”. ta ongi juba harjunud vähesega läbi ajama. kõige nõmedam telekakeelu juurs oli see et mees oleks tahtnud vaadata peale tööd telekat. aga ei saa. ma nagu oleks meest kasvatanud. laps leidis endale ikka tegevust ja oli koguni uue kogemuse üle rõõmus, et elu telekata on palju huvitavam. nii palju asju jõuab teha. ja taskuraha… milleks see, kui süüa ja juua saab kodust. ei ole siis ei ole. ta oskab suurepäraselt tulla välja väga väheste hüvedega, elu on õpetanud teda.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt 04.06 18:02; 04.06 18:47; 04.06 23:35; 05.06 21:07; 06.06 12:55; 06.06 13:40; 06.06 14:59; 06.06 15:15; 06.06 15:20; 06.06 15:34; 07.06 16:09; 07.06 17:53; 10.06 13:43;
To report this post you need to login first.
06.06.2012 08:59
Väljend \”heast elust lolliks läinud\” kehtib nii mõnegi siinkirjutaja kohta. On näha, et lapsepõlv on olnud lausa ideaalilähedane, aga kui probleeme pole, tuleb need välja mõelda, näiteks eluaegne solvumine, kui lapsepõlves paar korda vitsa saadud.Kui palju on meie ümber inimesi, kel lapsepõlv tõesti raske olnud ja tõsiste muredega: vanema alkoholism, sellest tingitud vägivaldsus, äärmine vaesus, elemine pideva hirmu all jne. Mis te arvate, kuidas mõjub sellisest perest tulnutele teie kaeblemine mõne vitsaga antud sampsu üle?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 04.06 13:11; 04.06 15:48; 05.06 08:32; 06.06 08:59;
To report this post you need to login first.
06.06.2012 09:20
Mina olin väiksena ikka paras kraade. 3a. vanema vennaga kaklesime alailma ja eks õuepealgi sai igast pättust tehtud. Aga keegi pole mind kunagi löönud. Emal oli komme teatraalselt pead kinni hoida, ohkida ja pisar kuidagimoodi välja meelitada. Vanaema käis ja kädistas, et \”kas selles tüdrukust peab daam kasvama!?\”. Temal oli see daamilik olek väga oluline. Isa tegi lihtsalt kullipilgu ette ja ei rääkinud minuga. Tegelikult tema grimassid olid mulle palju valusamad, kui sümboolne vits olekski olnud. Kuidagi see tõsine ilme tegi olemise sandiks.
Ainult ühe korra olen tagumikule sapsaka köögirätiga saanud, kui kass linavästriku pesa kuuriräästa alt maha tõmbas ja me sellest kellelegi ei teatanud. Siis andis isa käesolnud rätikuga sopsu ja ma ei osanud muud, kui naerma hakata. Pärast kuulsime tõsist loengut linnupere hävinud kodust ja see ajas küll nutma.
Oma last pole eluski löönud. Ma ei pea õigeks oma saamatust endast nõrgema peal välja elada. Mingit kasvatusliku külge ma siin küll ei näe.
To report this post you need to login first.
06.06.2012 09:24
Mina sain lapsena vist kaks korda vitsa. Ei mäleta, mille eest, aga küllap siis asja eest. Ma ei olnud vallatu laps, aga olin selline kange pujään. Ise annaks endale vist veel rohkem kerepeale.
Mina annaks ka sellele tapeediloo lapsele nii et tolmab. Mitu korda keelatakse ja ikka aru ei saa! Täiskasvanutel on vaja tööd teha, ei ole aega lastega pikki läbirääkimisi pidada. Surakas piki sääri ja siis on mõistus kohe peas.
Mina arvan, et täiskasvanu ja lapse suhe ei ole võrdsete suhe. Täiskasvanud on juht ja kui alluv ei kuuletu, siis peab ta saama karistada. Kui füüsiline karistus on hetkel efektiivseim moodus, siis füüsiliselt.
Eriti jälestan ma seda, kui külaliste tulles (kui ma ise olen see külaline) lapsed nagu ahvid mööda maja trööbeldavad ja tähelepanu püüavad. Käed tõmbuvad kohe rusikasse ja silm otsib vitsa. Selline käitumine näitabki, et laps ei pea vanemat autoriteediks ja arvab, et võib vanema territooriumil teha, mis tahab.
Minul oli laste lapsepõlves vits kapi otsas. Kummagi lapsega sai seda ühe korra kasutatud ka ja rohkem polnud vaja. Kui situatsioon hakkas kontrolli alt välja minema, piisas vaid pilgust kapi poole ja rahu oli majas.
Siiski tuleb teada, millal lõpetada. Üle 10-aastast ikkagi enam füüsiliselt ei maksaks karistada, tema vaimne areng on juba sealmaal, et peaks saama mõistlikult suheldud. Kui ei ole, siis ongi järelikult nooremana vähe vitsa saanud. Vanemate laste peal toimivad premeerimissüsteemid ka paremini, kui karistused.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.06 09:24; 06.06 10:08;
To report this post you need to login first.
06.06.2012 10:08
Ma ju ütlengi, et täiskasvanu ja laps ei ole võrdsed inimesed. Üks on oma arengus ikka palju maas. Kui täiskasvanud ei saa oma asju lahendatud, siis ülemus lõpuks lasebki alluva lahti (=korralik keretäis) või kui tegemist on võrdsel positsioonil olijatega, siis kutsutakse kõrgem ülemus vahekohtunikuks.
Ja veel, täiskasvanute omavahelised võimumängud võivad olla palju julmemad, kui üks aus keretäis.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.06 09:24; 06.06 10:08;
To report this post you need to login first.
06.06.2012 10:34
Sain lapsena väga palju peksa ja mäletangi seda kui fakti. Ei mingeid tundeid, see peks ei kahjustanud mind kui inimest ja isiksust, vaid lihtsalt sain keretäie. Aga iial, mitte iial ei anna ma andeks seda vaimset vägivalda, mille tulemusena olin ma veel kolmekümnendate eluaastate alguses inimvare – paanikahäired, olematu enesehinnang, kõik mutta trambitud soovid ja unistused, pidev mõnitamine, alandamine ja sõim. Nüüd olen 43, paljust olen välja rabelenud, aga oma emast ei taha ma mitte midagi kuulda ega teada. Ja mitte peksu, vaid oma isiksuse purustamise pärast.
To report this post you need to login first.
06.06.2012 10:35
Olen lapsena korduvalt rihma ja vitsa saanud, aga k~ik korrad olid ka asja eest ning viha või vimma vanemate peale ei pea.
Näiteid:
Olin siis ca 5-6 aastane, vend aastake noorem. Elasime külakeses, kus kõik tundsid kõiki. Kord ilmus sinna mingi mees, kes ühe külaelaniku juurde üsna kauaks peatuma jäi. Oli selline 35-40-ne aastane mees. Hirmsasti meeldis talle just väikeste lastega mängida. Ühel päeval kutsus ta mind ja mu venda ja paar sama vana last veel kaasa ja viis meid kodust ca 20 km kaugusele veekogu äärde ujuma. Veetsime seal terve päeva. Kui koju jõudsime, olid vanemad murest hullumas, politseigi vist oli jalgele aetud. Ega keegi meist ju kodus sõnagi mineku kohta ei öelnud. Vot siis saime vennaga nii, et istuda ka ei saanud paar päeva.
Nüüd, palju palju aastaid hiljem sain teada, et mees oli äsja vanglast vabanenud pervert. Vanemad muidugi teadsid seda juba tol korral.
Õppetund oli korralik: iial ei lahkunud ma kodukülast ilma oma vanemateta või siis alati ütlesin, kuhu lähen ja kuna tulen.
Ka teised korrad olid umbkaudu sama tõsised.
Oma lapsi löönud ei ole. Siiani oleme suutnud asjad ka sõnadega selgeks teha.
Aga kui nad peaksid umbes samasuguste sigadustega hakkama saama, siis kes teab, milline on reaktsioon.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.06 10:35; 06.06 13:43;
To report this post you need to login first.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
