Esileht Pereelu ja suhted Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 150 )

Teema: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Postitas:
kairit69

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Ja mina saan selle tapeediloo lapsest väga hästi aru…. ja arvan, et karistus oli ebaõiglane.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Mina sain lapsena korduvalt rihma, mäletan, kuidas nutsin neil hetkedel lohutamatult ja vihkasin löövat ema hingepõhjani. Kui ta oli löömise lõpetanud, jäin edasi nutma ja kössitama, kujutasin ette, et kui ema just nüüd surnuna maha langeks, poleks mul põrmugi kahju…

Vitsa sain ka, isegi ei mäleta, kas vanematelt või vanavanematelt. Rihm oli muidu põhiline. Kusjuures seda, mille eest mind füüsiliselt karistati, ei mäleta üldse. Ainult solvumine, alandus ja valu on meeles.

Oma lapsi olen kasvatanud teisiti, võtan arvesse, et laps ongi ebatäiuslik, ta veel õpib ja areneb, teeb vigu ja paneb oma vanemaid proovile. Vahel teeb lollusi. Kõik see kuulub kasvamise juurde.

Ma räägin lastega, arutlen. Nad oskavad juba päris hästi kaasa arutleda. Füüsilist karistust meie peres ei eksisteeri, oleks talumatu lüüa kedagi, kes on sulle maailma kõige kallim.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]kairit69 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja mina saan selle tapeediloo lapsest väga hästi aru…. ja arvan, et karistus oli ebaõiglane.[/tsitaat] Meie majas pandi lapsed ka tööle, kui tööd juba tehti ja töötegemist austati. See, et oleks saanud karelda ja lolli mängida ja teiste tööd segada- no ei tulnud kõne allagi. Seega minu jaoks oli imelik, et laps isegi aru ei saanud, isegi täiskasvanuna, mida ta valesti tegi. Mina olen saanud ka enda mäletamist mööda korra vitsa või õigemini rihma. Aga mille eest, ei mäleta. Mäletan, et toona tundus see mulle ebaõiglane ja nutsin. Ja mulle tundub, et ma ei saanud siis ka aru, mille eest. Olin ka väga noor, umbes neljaaastane võisin olla. Ja ükskord virutas üks õpetaja mulle tunni ajal jutustamise eest (aasta siis oli 85). Siis ka istusin ja vihastasin ja mõtlesin, kuidas kätte maksan. reaalsuses ma ei teinud midagi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Nii hea pärast, sa ju ei tea, mida külaline oma peas mõtleb. Ei hakka kõik kohe kive sinu kapsaeda pilduma ega arvustama: \”Ei tea, kas naid lapsi kasvatatakse ka?\”, ka mõttes mitte. Ära võta vastutust teiste täiskasvanute mõtete eest. Oma lapsi küll ei ole vaja häbeneda, nad on lapsed (pealegi sinu lapsed). Muidu hakkadki paljusid asju teiste oletatava arvamuse järgi tegema, et ainult väljapoole kõik kena kui klantspilt paistaks.[/tsitaat]
kas sa pole liialt sinisilmne ja kas sa pole mitte vähe saanud lugeda anonüümset ausat arvamust, mida avaldatakse siingi?
kellele meeldib, et neil külas olles seljas sõidetakse? inimene tuleb ikka mulle külla, mitte mu lastele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Ma nutan praegugi ka täiskasvanunagi vahel patja, kui lapsepõlves kogetud keretäied meelde tulevad (lisaks emale ja kasuisale sain ka vanaisa käest, kes minuga koos elas). Sigatseja laps ei olnud, tundub pigem, et ema sünnitas mu liiga noorelt ja alateadlikult süüdistas mind oma elu rikkumises. Üksikasjalikult ei kirjuta, muidu jätkuks juttu hommikuni.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

eks juhtus ikka et väikese keretäie kätte sain. Ühtegi konkreetset korda meelde küll ei tule. Ju siis ei saanud ülekohtuselt.
Aga siiani teevad haiget mõned ema poolt õeldu asjad. Ta oskas ikka väga sitasti õelda. Ja sitasti ütles ikka sellistes olukordades kus mina polnudki süüdi, kusjuures kõige enam häirib mind lause \”aga sa oled ju kõige suurem/vanem\”. Juba päris pisikesena, enne kooli pidin ise hakkama saama.
See kummitab mind siiani. Nii mõnelgi korral olen elus hätta jäänud sest ei taipa õigeaegselt abi küsida. Tähendab, ma ei küsigi ja kui pakutakse siis keeldun. Stress on tervise tuksi keeranud ja närvid on ka läbi. Tänud, ema!

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Siit teemast on ilusti näha järjekordne meeste ja naiste erinevus. Ma nimelt ei usu, et sama teema esile kerkimisel meeste hulgas mainitaks nii palju ebaõiglast karistamist. Samas, kui nüüd edasi mõelda tüdrukute ja poiste erinevustele, siis poisid teevad ikka kordi hullemaid ulakusi. Seega võib see ebaõigluse tunnetus osaliselt põhjendatud olla, kuid (mõne) laksu pärast veel täiskasvanuna solvunud olek on lausa naeruväärne. Hoopis teine asi on siis, kui väiksemate või ka suuremate pahanduste korral võetakse abiks rihm, korralik vits vms. ja antakse ikka korralikult. Selline \”kasvatamine\” võib juba tekitada tõsiseid ja lausa ohtlikke vaimseid haavu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Mul on kolm poisslast, nii et ega suurt vahet neljaga ilmselt pole.
\”Sina emana siis annad ise oma poegadele peksa, et nad suudaksid ennast meestemaailmas kehtestada?! No jõudu tööle! Loodetavasti saavad su lapsed siiski õigel ajal kusagilt teada, et teiste inimeste füüsiline karistamine on seadusega meie riigis keelatud ning kuulub kriminaalkorras karistamise alla!
Ma ei väida, et lapsi ei tuleks karistada, kuid selleks on kõikvõimalikke muid mooduseid, mitte haiget tegemine\”.
Aga tubli poisslaste ema, jaga palun siis kogemusi!Loomulikult eeldan, et kogemustejagaja pojad täiskasvanud, kõik poiste kasvatamise raskused edukalt läbitud, pojad korralikud ja sõltuvusharjumusteta. Pean tunnistama, et minul kulus küll poiste ohjeldamiseks aeg-ajalt vits ära, no nii ülekäte kippusid vahel minema ja võimutsema, aga nüüd, täiskasvanutena, on mul põhjust nende üle uhkust tunda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Mrs M

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Kõige \”vahvam\” on kunagiste karistamiste juures see, kuidas toonased lapsevanemad, nüüdseks juba vanavanemad ise tõega mängivad, et polnud miskit hullu, või ei mäleta nad karistamist hoopis. Teine \”tore\” tunne on teada saada, et vot see tegigi minust tubli inimese. Ja et kui mina oma lapsi füüsiliselt ei karista, siis saavad neist otsemaid pätid ja kaabakad.

Küll tahaks, et nad võtaks oma pea omaenese p….st välja ja märkaks andeks paluda. Need asjad jäävadki niimoodi vinduma ja haiget tegema, kui need, kes haiget tegid, üldse ei mõista, mis tegelikult siis toona tehtud sai.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Mina sain väiksena ikka paar korda rihma, vitsa ja lahtise käega tagumikule laksu. Arvan, et sain asja eest, sest olin õudne ninatark, vaidleja, kange ja kohati lausa närvesööv. Lõpuks ei pidanud vanematel närv vastu (ma tegin kõik selleks, et nad närvi ajada, sest tahtsin näha, kui kaugele saab minna) ja käisid heledad laksud. Tõenäoliselt olin kade noorema õe peale, keda poputati ja hellitati ja mina olin nagu mingi võõrkeha. Ema kunagi hiljem ütles, et õde hoiti rohkem sellepärast, et ta oli nõrgem, saamatum, aeglasem jne, et mina saan elus alati hakkama, teda pidi toetama. No tere jõudu, ka mina tahtsin näha ja tunda, et minust hoolitakse.
Kogu selle draama peale sai õde minu käest kolki, elasin ennast vist siis niimoodi välja.
Nüüd on mul omal 2 last ja pean tunnistama, et vanemat last olen tutistanud, laksu andnud ja õiendanud rohkem kui vaja. Elasin ennast tema peal välja ja see oli vale. Nüüd püüan iga päev endale meelde tuletatad, et niiimoodi ei tohi teha. Nooremat last ma ei ole füüsiliselt karistanud, vähemalt siiani mitte. Ma väga loodan, et jään praegusesse tasakaalu ja enam purskama ei hakka … vanust ja mõistust ka juba üksjagu.
Ma saan mõistusega aru, et vägivald ei aita, aga vahel muudmoodi ei saa … mina oma vanemaid selle eest hukka ei mõista, et nad mind füüsiliselt karistasid, pigem oli hullem see vaimne ebastabiilsus ja teise lapse eelistamine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[tsitaat]Aga tubli poisslaste ema, jaga palun siis kogemusi!Loomulikult eeldan, et kogemustejagaja pojad täiskasvanud, kõik poiste kasvatamise raskused edukalt läbitud, pojad korralikud ja sõltuvusharjumusteta. Pean tunnistama, et minul kulus küll poiste ohjeldamiseks aeg-ajalt vits ära, no nii ülekäte kippusid vahel minema ja võimutsema, aga nüüd, täiskasvanutena, on mul põhjust nende üle uhkust tunda. [/tsitaat]

Aga sind pole siis ju sootuks vaja enam õpetada. Tänu sinu ‘heategudel’ said juba poegadest inimesed, kelle üle uhkust tunda! Kas nüüd aitad heatahtlikulkt lapselapsi kasvatada ja otsid õigustust, miks ikka neile ka teinekord ära peaks sähvama vitsaga?
Minu lapsed pole veel täiskasvanud, nii et tulemusi pole ette teada. Laste korrale kutsumiseks kasutame enamasti kahte meetodit. Kui konkreetses tulises olukorras juttu ei mõisteta, võetakse aeg maha, st. laps(ed) eraldi trepile istuma ja olukorra üle järgi mõtlema. Seejärel laps selgitab, mis eelnevas olukorras tema arvates valesti oli. Arutame koos lapsega juhtunut. Kui analoogset asja pole varem juhtunud, siis asi jutu ja edaspidise keelu kehtestamisega piirdub. Kui midagi sarnast on varem juhtunud, siis järgneb ka karistus, mis seisneb hetkel populaarse hüve ära võtmises, nt. ei saa teistega koos õue mängima, arvutimängu, multikat vmt. Kui sama asi taas juhtub, siis karistus karmistub. Tavaliselt asjad pikalt ei kordu. Lapsed on mõtlemisvõimelised olendid.
Ma ei tea täna, kas meie pere meetodid toimivad, kuid ma olen veendunud, et kriitilises olukorras (a’la lapsed omavahel kaklemas) minupoolne vitsasähvimine hüüatuste saatel, et ei tohi teist lüüa… – no olge nüüd, see ei saa ju anda lastele võimalust maailma adekvaatselt hinnata ja liiatigi veel mulle aastate pärast õigust rusikaga vastu rindu tagudes väita – näete, mina andsin vitsa ja vaat millised toredad lapsed kasvasid! Pigem võiks sellisel juhul õnne tänada, et vaatamata kõigele siiski kasvasid toredad lapsed.
Eks sa ise tead kui tublid nad sul on, aga äkki nad pole sulle lihtsalt välja näidanud, mis nad omaaegsest vitsa saamisest päriselt arvavad ja oma hinges tunnevad sinu vastu?!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Mina olen elus saanud täpselt kaks nahatäit. Ühe isa ja teise ema käest. Mõlemad korrad on selgelt meeles. Olin vist natuke alla kümne aasta vana.

Esimesel korral saagisin isa närvidel meelega ja mõnuga, hoolimata kümnekordsest keelamisest. Isa parandas keldris naabrimehega torusid ja mina tolgendasin juures, tegin tobedaid märkusi, tegin kollihääli jms. Lõpuks isal viskas üle ja sain ketuka ära.

Teisel korral varastasin ema kotist viis rubla ja ostsin naabrilastele kommi ja nänni.Pärast veel salgasin maha. Ema, üdini aus inimene läks endast välja ja andis mulle vitsaga hea keretäie.

Üldiselt olid mu vanemad mõistvad inimesed, aga andsin endale aru, et ka vanemal on närvid ja tunded. Kummastki korrast mingit hingetraumat ei saanud. Küll aga sain imehästi selgeks, et kummi lõpuni venitada ei anna ja nõmedal teol võib olla üsna vastik tagajärg.

Oma laps on ka ühe korra rihma saanud. Ta on nüüd juba täiskasvanu ja ei näi psüühiliste probleemide käes vaevlevat:)

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Enamus siinkirjutajatest ise rihma, vitsa saanud, kuid oma lapsi (selliselt) füüsiliselt ei karista. Viimane kommenteerija aga ütles, et on oma lapsele rihma andnud. Ma siiralt, ilma negatiivse hoiakuta küsin – kuidas sa suutsid? Kuidas sa suutsid midagi endale kätte võtta (rihm, vits) ja siis selle asjaga lüüa oma last? Täitsa tõsiselt küsin. Mul võib vahest hing oma laste peale täis minna ja täitsa hulluks ajada, kuid ei kujuta ette, et lähengi ja võtangi rihma ja siis löön. Laps nutab = karjub põrandal maas, süles ja lööd? Vaa, tõesti ei suuda seda pilti endale ette manada. Jah, ise olen rihma, vitsa saanud, kibestumust ei mäleta, põhjust samuti. Kuid, et ise suudaksin samamoodi lüüa, ei tea, ei suuda…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Mu vanemad polnud oma kooliajal just erilised viielised. Seega elasid nad oma täitumata õppeedukuse mõtteid minu peal välja. Iga kolme eest sain peksa. Vitsaga, rihmaga, kärbsepiitsaga, hüppenööriga, saeketiga isegi ühe korra nähvati.
Valdavalt olid mul viied, sain mitmes klassis kiituskirjugi. Hirmuga õppisin.

Kusjuures täiskasvanuna, aastaid hiljem on isa selle eest vabandanud. Ema mitte. Ta on täiesti veendunud, et kuna minust on saanud tubli, aktiivne, tegus ja elurõõmus inimene, siis see kasvatusmeetod on täiesti õige ja asjakohane.

Ükskord karistas vanaema. See oli asja eest. Tagaajamise käigus õega lõin tal puukaga nina veriseks. Nii et voolas lahinal. Siis vanaema vihastas ja andis nähvaka kärbsepiitsaga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Appikene, kuidas teil enda lastest kahju ei ole, kui te neid lööte? Mõni veel õigustab ka, et neli poega ja muudmoodi ei saa. Mitte ei saa, vaid ei oska!

Meie peres on palju lapsi. Ma ei ole kordagi saanud rihma ega vitsa. Ainsad karistused olid nurgas seismine ja tõsised jutuajamised mõlema vanemaga ja see viimane oli õudne. Higistasin ja punastasin häbist. Vanemad olid autoriteedid. Teie, kes te muudmoodi ei oska, kui vägivallaga, võib olla peaksite spetsialistide käest õppima, kuidas saavutada peres autoriteedi staatus.
Ma ei löö isegi enda koera, karistamiseks lihtsalt surun vastu maad, et näidata – olen karjajuht. Lihtsalt arusaamatu, kuidas saab kedagi lüüa. Peab ikka jube viha sees olema oma lapse vastu. Tehke endaga tööd, siis ei pea aastaid hiljem oma laste käest kuulma, kuidas nad peksmise ajal teid vihkasid ja teie surma soovisid ning kuidas nad siiani ei unusta seda alandust. Haiged vägivallatsejad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]kairit69 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Päris palju ju selliseid juhtumeid, kurb lugeda lausa. Ma arvan, et vitsaga karistajad ei tea, mida nad oma laste hingega teevad.

Mul on ka üks lugu hinge peal, tahaksin andestada ja vabastada, aga ei oska.

Meil oli mingil ajal kodus vits kapi otsas, aga seda ei kasutatud. Ükskord kasutati. Tühine asi, sain vitsaga vastu sääri, sest ei läinud magama õigel ajal, tegin tsirkust ja lollitasin. Nutsin ennast magama pärast. Ma ei suutnud taluda mõetet, et mu ema tõepoolest lõi mind.

Jälg, mis jäi, oli väga ränk. Lõhe, mis minu ja ema vahele jäi, kestab siiamaani. Ehkki ema hoiab mu lapsi ja on parim vanaema ja ma tean, et ta ei löö neid iialgi. Ta armastab neid. Aga mind? Muidugi kui aus olla, siis olid mõned teised (mitte karistamisega) seotud juhtumid veel, mis lõhet tekitasid.

Täna ma mõistan, et mu vanematel oli raske oma esimesele lapsele (mulle) vabadust anda. Nemad ei teadnud, kui palju võib anda ja andisd pigem vähem. Ise ma olin liiga korralik, armastasin reegleid, aga kui need tundusid ebaõiglased, ei osanud endale lisa kaubelda. Just siis, kui lugu juhtus, oli ema väsinud, närviline, tööpingest kurnatud. Aga oleks leidunud muid lahendusi.[/tsitaat]
Minul on jälle kohutavalt kurb lugeda, kuidas täiskasvanud inimene ja ise samuti ema, oma head ja toredat ema nii mõttetult süüdistab ja andestada ei suuda. Olen kindel, et see üks(!) kord vitsaga vastu sääri saamine küll sinu põhiprobleem pole. Ilmselt on sinu murede põhjused kusagil palju sügavamal ja alateadvuses peidus. Mine kuhugi teraapiasse ja uuri välja, mis sind tegelikult vaevab!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]kairit69 kirjutas:[/small]

Minul on jälle kohutavalt kurb lugeda, kuidas täiskasvanud inimene ja ise samuti ema, oma head ja toredat ema nii mõttetult süüdistab ja andestada ei suuda. Olen kindel, et see üks(!) kord vitsaga vastu sääri saamine küll sinu põhiprobleem pole. Ilmselt on sinu murede põhjused kusagil palju sügavamal ja alateadvuses peidus. Mine kuhugi teraapiasse ja uuri välja, mis sind tegelikult vaevab![/tsitaat]
Mina saan küll nendest tunnetest väga hästi aru. Laps on ju laps, mitte ratsionaalne täiskasvanu. Ma olen mitmelt teiseltki inimeselt kuulnud, et üksainus keretäis on tema ja lapsevanema vahele jätnud eluaegse lõhe. Selge, et on paksu nahaga lapsi, kes kehitavad õlgu ja järgmiseks päevaks unustavad, aga õrnema hinge puhul on see meeletu reetmine, mida tuntakse, kui keegi, keda sa oled oma väikese südamega jäägitult armastanud ja usaldanud, tuleb sulle äkki füüsiliselt kallale ja alandab sind. Pärast seda on midagi nii katki, et sa enam ei lähe oma muredega tema juurde, vaid hoiad neid endasse.
Täiskasvanuna võid küll andestada, aga seda lõhet, mis lapsepõlves teie vahele jäi, seda aega, kui olid väike laps, kellel polnud oma muresid kellelegi rääkida, ei saa enam mitte miski heaks teha. Ei saa enam täiskasvanuna uuesti üles ehitada vanema-lapse usaldust, see on miski, mis on lapsepõlvest jäänud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mina saan küll nendest tunnetest väga hästi aru. Laps on ju laps, mitte ratsionaalne täiskasvanu. Ma olen mitmelt teiseltki inimeselt kuulnud, et üksainus keretäis on tema ja lapsevanema vahele jätnud eluaegse lõhe. Selge, et on paksu nahaga lapsi, kes kehitavad õlgu ja järgmiseks päevaks unustavad, aga õrnema hinge puhul on see meeletu reetmine, mida tuntakse, kui keegi, keda sa oled oma väikese südamega jäägitult armastanud ja usaldanud, tuleb sulle äkki füüsiliselt kallale ja alandab sind. Pärast seda on midagi nii katki, et sa enam ei lähe oma muredega tema juurde, vaid hoiad neid endasse.
Täiskasvanuna võid küll andestada, aga seda lõhet, mis lapsepõlves teie vahele jäi, seda aega, kui olid väike laps, kellel polnud oma muresid kellelegi rääkida, ei saa enam mitte miski heaks teha. Ei saa enam täiskasvanuna uuesti üles ehitada vanema-lapse usaldust, see on miski, mis on lapsepõlvest jäänud.[/tsitaat]

Nii ongi, piisab ühest korras, et laps kaotaks usalduse oma vanema vastu. Paljudel, kes nõukogude ajal kasvanud on ikkagi väga halvad suhted oma vanematega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Nii ongi, piisab ühest korras, et laps kaotaks usalduse oma vanema vastu. Paljudel, kes nõukogude ajal kasvanud on ikkagi väga halvad suhted oma vanematega.[/tsitaat]
Mina nii ei arva. Ei usu ilmaski, et mingi ühekordne solvumine tekitaks eluaegse lõhe muidu ideaalsetesse lapse ja vanema suhetesse. Sellises suhtes peab ka miski muu väga valesti olema, probleemid baasturvalisusega vms.

P.S. Olen ise õrna hingega nõukaaegne laps, kellel oli väga õnnelik lapsepõlv.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mina nii ei arva. Ei usu ilmaski, et mingi ühekordne solvumine tekitaks eluaegse lõhe muidu ideaalsetesse lapse ja vanema suhetesse. Sellises suhtes peab ka miski muu väga valesti olema, probleemid baasturvalisusega vms.

P.S. Olen ise õrna hingega nõukaaegne laps, kellel oli väga õnnelik lapsepõlv. [/tsitaat]
Inimesed ongi erinevad ja erineva taluvusega. Ma ise ei oleks ka uskunud, kui ei oleks sedasama lugu nii mitmelt lähedaselt kuulnud. Kusjuures pealtnäha väga toredatest peredest pärit inimestelt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mina nii ei arva. Ei usu ilmaski, et mingi ühekordne solvumine tekitaks eluaegse lõhe muidu ideaalsetesse lapse ja vanema suhetesse. Sellises suhtes peab ka miski muu väga valesti olema, probleemid baasturvalisusega vms.

P.S. Olen ise õrna hingega nõukaaegne laps, kellel oli väga õnnelik lapsepõlv. [/tsitaat]

Kas sind on löödud? Kui ei ole, siis ei saa öelda, et üks kord ei või tekitada lõhet. See alandus, valu ja viha, mis löömisega tekib on ikka väga suur.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul on kolm poisslast, nii et ega suurt vahet neljaga ilmselt pole.
\”Sina emana siis annad ise oma poegadele peksa, et nad suudaksid ennast meestemaailmas kehtestada?! No jõudu tööle! Loodetavasti saavad su lapsed siiski õigel ajal kusagilt teada, et teiste inimeste füüsiline karistamine on seadusega meie riigis keelatud ning kuulub kriminaalkorras karistamise alla!
Ma ei väida, et lapsi ei tuleks karistada, kuid selleks on kõikvõimalikke muid mooduseid, mitte haiget tegemine\”.
Aga tubli poisslaste ema, jaga palun siis kogemusi!Loomulikult eeldan, et kogemustejagaja pojad täiskasvanud, kõik poiste kasvatamise raskused edukalt läbitud, pojad korralikud ja sõltuvusharjumusteta. Pean tunnistama, et minul kulus küll poiste ohjeldamiseks aeg-ajalt vits ära, no nii ülekäte kippusid vahel minema ja võimutsema, aga nüüd, täiskasvanutena, on mul põhjust nende üle uhkust tunda. [/tsitaat]
Tahad nõkse?
14 aastasele poisile: kui hindeid ära ei paranda, siis võtan modemi ära ja sa ei saa internetti. Või jääd taskurahast ilma.
Kui suitsetad, jääd igal juhul taskurahast ilma, mina tervistkahjustavat elustiili kinni ei maksa!

7-aastasele: lõpeta lollitamine! Kui sa niimoodi käitud, siis ma ei saa sinuga teatrisse minna!

Enne telekat lahti ei tee, kui on õpitud! (See nõuab vanematelt nii palju enesedistsipliini, et ema-isa ise ka seebikat või jalkat vahtima ei lähe, kuni lapsel pole õpitud.)

Kui sa mu käe otsas rippudes keksid ja lohised, siis ma ei taha sul käest kinni hoida enam. Ma ei ole mööbel!

Laps, kes ropendab, ei pea maiustusi saama!

jms. Mõjub küll. Löömine pole absoluutselt vajalik mitte millekski muuks, kui vaid annab sulle, lööja, võimutunde, illusiooni, et sa kontrollid olukorda ja maandab su frustratsiooni, mis on tingitud enesesüüdistustest ja häbist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kas sind on löödud? Kui ei ole, siis ei saa öelda, et üks kord ei või tekitada lõhet. See alandus, valu ja viha, mis löömisega tekib on ikka väga suur. [/tsitaat]
Ma ei oska sulle vastata:) Ma tõesti ei mäleta. Samas mäletan selgelt, et meil oli vits kapi otsas. Selle kasutamist ei mäleta. Mäletan nurgas seismist (korduvalt) ja seda, et tundsin siis küll hirmsat viha ja solvumist. Mille eest mind nurka pandi, ei mäleta. Siin mõningaid postitusi lugedes peaksin ilmselt juba ainuüksi selle nurgas seismise pärast vanemate peale vimma kandma…

Olin oma emaga väga-väga lähedane ja ma ei kujuta ette, mida ta tegema oleks pidanud, et seda lähedust lõhkuda. Teismeeas ja hiljem olin vahel hingepõhjani mõne ema ütlemise või seisukoha peale nördinud ja solvunud. Siiski ei pannud see mind iialgi kahtlema tema armastuses.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Tahad nõkse?
14 aastasele poisile: kui hindeid ära ei paranda, siis võtan modemi ära ja sa ei saa internetti. Või jääd taskurahast ilma.
Kui suitsetad, jääd igal juhul taskurahast ilma, mina tervistkahjustavat elustiili kinni ei maksa!

7-aastasele: lõpeta lollitamine! Kui sa niimoodi käitud, siis ma ei saa sinuga teatrisse minna!

Enne telekat lahti ei tee, kui on õpitud! (See nõuab vanematelt nii palju enesedistsipliini, et ema-isa ise ka seebikat või jalkat vahtima ei lähe, kuni lapsel pole õpitud.)

Kui sa mu käe otsas rippudes keksid ja lohised, siis ma ei taha sul käest kinni hoida enam. Ma ei ole mööbel!

Laps, kes ropendab, ei pea maiustusi saama!

jms. Mõjub küll. Löömine pole absoluutselt vajalik mitte millekski muuks, kui vaid annab sulle, lööja, võimutunde, illusiooni, et sa kontrollid olukorda ja maandab su frustratsiooni, mis on tingitud enesesüüdistustest ja häbist.[/tsitaat]

meie 8-ne teatab selle peale, et ta ei tahagi teatrisse minna. Ja reeglina suudab ta igasugused minekud ära rikkuda just sellega, et vahetult enne hakkab pihta igavene ving ning mossitamine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Loen ja mõtlen. Mul on hoopis teistsugune probleem. Minu ema käitus ise kui laps. Lasi, isegi sundis mind otsutama asju juba nii väikesena, kui mäletan. Mida osta, kuhu minna, kuidas ja millal õppida, lasi kõik pooleli jätta… näiteks jättis ise sõbrannaga teatrisse minemata ja ütles kõigile, et laps ei luba. Ise ei tahtnud tegelikult minna…ja tema sõbrannad rääkisid, et vaat kui vastik laps. Seda ütes tema mulle. Tegelikult kasutas ta mind ju ära. Ajas öösel üles, nuttis ja rääkis oma suhteprobleemidest isaga, aga mul oli koolipäev. Nuttis ja ahastas kogu aeg…tekkis hirm ja vastutus, kohutav paine ja pidev mure. Olin üksi, sest isa elas kodust mööda. Ema oli justkui minu laps…kas see pole mitte hullemgi vägivald, kui mõni laks? Vanem vähemalt kehtestab ennast, võtab vastutuse, õpetab. Ma ei õigusta absoluutselt vägivalda, aga mingi piirini oleme kõik vaid inimesed,kes eksivad. Samas ei olnud mu kunagi puudu armastusest, aga kas see on armastus? Sugulased nimetasid seda \”ahviarmastuseks\”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Tahad nõkse?
14 aastasele poisile: kui hindeid ära ei paranda, siis võtan modemi ära ja sa ei saa internetti. Või jääd taskurahast ilma.
Kui suitsetad, jääd igal juhul taskurahast ilma, mina tervistkahjustavat elustiili kinni ei maksa!

7-aastasele: lõpeta lollitamine! Kui sa niimoodi käitud, siis ma ei saa sinuga teatrisse minna!

Enne telekat lahti ei tee, kui on õpitud! (See nõuab vanematelt nii palju enesedistsipliini, et ema-isa ise ka seebikat või jalkat vahtima ei lähe, kuni lapsel pole õpitud.)

Kui sa mu käe otsas rippudes keksid ja lohised, siis ma ei taha sul käest kinni hoida enam. Ma ei ole mööbel!

Laps, kes ropendab, ei pea maiustusi saama!

jms. Mõjub küll. Löömine pole absoluutselt vajalik mitte millekski muuks, kui vaid annab sulle, lööja, võimutunde, illusiooni, et sa kontrollid olukorda ja maandab su frustratsiooni, mis on tingitud enesesüüdistustest ja häbist.[/tsitaat]

Kas siin pole mitte näited vaimsest vägivallast…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

meie 8-ne teatab selle peale, et ta ei tahagi teatrisse minna. Ja reeglina suudab ta igasugused minekud ära rikkuda just sellega, et vahetult enne hakkab pihta igavene ving ning mossitamine.[/tsitaat]

Sa ikka said aru mida sa lugesid? Ausalt öeldes ei imesta, et sellised lapsevanemad vitsa või rihma järele haaravad.

Kirjutati ju selge sõnaga, et ära tuleb võtta lapse jaoks OLULINE hüve. See, et last mitte miski ei huvita ei ole väga tõenäoline.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ma ei oska sulle vastata:) Ma tõesti ei mäleta. Samas mäletan selgelt, et meil oli vits kapi otsas. Selle kasutamist ei mäleta. Mäletan nurgas seismist (korduvalt) ja seda, et tundsin siis küll hirmsat viha ja solvumist. Mille eest mind nurka pandi, ei mäleta. Siin mõningaid postitusi lugedes peaksin ilmselt juba ainuüksi selle nurgas seismise pärast vanemate peale vimma kandma…

Olin oma emaga väga-väga lähedane ja ma ei kujuta ette, mida ta tegema oleks pidanud, et seda lähedust lõhkuda. Teismeeas ja hiljem olin vahel hingepõhjani mõne ema ütlemise või seisukoha peale nördinud ja solvunud. Siiski ei pannud see mind iialgi kahtlema tema armastuses. [/tsitaat]

Ju sii ei löödud:) Ma ei usu, et keegi nurgas seismise pärast vimma kannab. Pannakse ju tänapäevalgi \”paha lapse\” tooli peale istuma ja järelemõtlema. Aga lähedust on võimalik lõhkuda, mina ei tunne emaga ega isaga lähedust. Põhjused võivad olla selles – eelkoolieas jättis ema mu ettehoiatamata üksinda, olin hüsteerias ja jooksin mööda kodukohta ringi, arvasin et ema on surnud. Teismelisena andisid mulle rihma vanavanemad, ema oli kõrval, aga ei teinud midagi. Veel kutsus ema ühel korral oma venna ehk minu onu mind karistama. See lõppes püksid maha peksuga ja ma olin teismeline. Isa on samuti \”suure uhkusega\” tunnistanud, et meie jonnimise peale läksid tal närvid läbi ja ta vitsutas meid auto kapoti peal. Neid olukordi sai nüüd ikka rohkem kui üks, nii et võibolla siis tõesti üks olukord ei muuda…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kas siin pole mitte näited vaimsest vägivallast…[/tsitaat]

Aga kuidagi peab ju karistama ja ebasobivat käitumist korrigeerima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kas siin pole mitte näited vaimsest vägivallast…[/tsitaat]
Sõltub täiesti, kuidas need hoiatused ja keelud on vormistatud. Kui pideva näägutamise, kriiskamise, tänitamise, õiendamisena, siis see on vaimne vägivald.

Kaasaegne psühholoogia soovitab lapsega enne sellist hoiatust saavutada täielik kontakt, silmside ja samal tasemel seismine (väikelapsega tuleb kükitada), ning edastada oma sõnum rahulikult, selge ja pigem madala häälega ja ainult ühe korra. Väikelapse puhul on oluline lühike ja väga selge sõnastus. Ja tuleb olla järjekindel. Ei tohi last hoiatada sellise asjaga, mida hiljem on liiga kahju talle keelata.

Ja sellisel kujul see vägivaldne ei ole. Vastupidi, lapsele on vaja piire, ilma nendeta ta ei tunne ennast turvaliselt. Ta peab ka teadma, et piiridest üleastumisel on tagajärjed. Lapsevanema asi on leida parim toimiv ja vägivallatu viis piiride kehtestamiseks. Nii säilivad usaldus ja austus, mis on teismeea valutumaks läbimiseks üliolulised.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 150 )


Esileht Pereelu ja suhted Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.