Teema: Ei oskagi kust otsast oma lugu rääkima hakata

#3211129:

#3211072:

Kusjuures oleks tark ka igaks juhuks mehe rahalist seisu uurida, kui varad ei ole lahus, siis on teil ju ühine raha. Kummaline, et sa ei tea mehe palganumbrit. Kuhu siis mehe raha (s.t. ka sinu raha) kulub? Miks sa juhtivtöötaja kaasana odavaid tooteid pead ostma? Kellele kinnisvara kuulub?

Naine ju ütles, et mees maksab majalaenu, varad on eraldi. Mehel maja, naisel korter teises linnas.

Pole olnud juttu, et varad on eraldi. Majalaenu maksabki üks pereliige. Asi pole niipalju varades, kuivõrd ka naine peaks iseseisvalt majanduslikult mõtlema hakkama. Siin nagu liiga palju juttu minevikust, kuidas see tänasesse päeva puutub?

Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.

Perekooli Moderaator

#3211152:

Mees hakkas kohe ründama kui tahtsin arutada temaga meie omavahelist suhet ja tänast kinnominekut.

No väga vale aeg hakata arutama “omavahelist suhet” pohmas pahura mehega! Ainult küsimuse “kas me täna kinno läheme?” peale ta poleks ju plahvatanud. Tuleb ikka natuke oma lahinguid ajastada ka.

#3211174:

Ma olen viimasel ajal väga kehv naine. Pakingi just asju kokku ja lähen ära.

#3211176:

Jah loomulikult. Ära muretse tema pärast, ma pakin, lähen ära. Mees võidab igas mõttes.

Sinu vastustest juba kumab läbi väga ebaefektiivne suhtlemisviis, poolenisti ründav, poolenisti märterlik “oh, mis nüüd mina”. Esiteks see ärritab juba iseenesest, teiseks on sellele väga raske “õigesti” vastata, isegi kui mees POLEKS suhtlemispuudeline joodik. Sa ise pole tähele pannud? On see viimasel ajal tekkinud või loomuomane? Selline suhtlemisstiil ei aita absoluutselt kaasa mingi lahenduse ega koostöö saavutamisel, aga seda sa ju tegelikult üritad. ma tean, see tekib koos kibestumise ja tundega, et sina oled rohkem väärt, aga seda peab targemini kommunikeerima. Süüdistustega kellegi poole pöördudes 95% inimesi eitab või ründab vastu või eemaldub, kasu null.

#3211117:

Psühholoogi juures olen käinud korra, see oli Rajaleidja psühholoog ja ütles mulle kohe, et ega ta mind aidata ei oska. Ma läksin tema juurde nii suures ahastuses ja lootuses et pärast, mingit abi saamata, tundsin ennast veel hullemimi. Nüüd pole tahtmist enam ühegi psühholoogi juurde minna. Pole usku.

Teemaalgataja, minul ka ei ole erilist usku psühholoogidesse, kuigi olen ka ise psühholoogiat õppinud. Olen ka käinud oma depressiooniga mitmete psühholoogide juures ja sellepärast teangi, et ega nad üldjuhul ikkagi ei oska või ei taha süveneda nii sügavale, kui mul vaja oleks. Seega ei ootagi neilt enam mingit suurt abi.
Aga seda olen märganud küll, et juba kasvõi see on hea, et ma saan psühholoogi juures ennast nö tühjaks rääkida. Mul on ka mõned pereliikmed olemas, kes mind kuulaksid ja kellega saaks rääkida, aga kuivõrd elus ju mingeid suuri muutusi paremuse suunas ei tule, siis ei taha neile pidevalt oma kurbust ja lootusetuse tunnet selga valada, sest otseselt aidata ju nagunii keegi ei saaks. Psühholoog aga saab oma töö eest palka ja teda ma ei pea nö säästma ja võin tema juures rääkida nii palju kui tahan ja nii masendavat juttu, kui tahan. Sa ise ütlesid ka eespool, et sul vist pole kellegagi rääkida või on suhtlemispuudus vms – äkki oleks psühholoogist, kogemusnõustajast vms siiski kasvõi kuulajanagi sulle siiski kasu? Kuulata nad oskavad päris hästi.

Tegelikult on üks võluvahend veel, mis ei mõju kohe, aga pikemal kasutamisel võib aidata. Ja see on liikumine, füüsiline tegevus.
Käia lapsega iga päev pikalt jalutamas. Panna ta lisaks mõnda trenni. Kui trenni kardad panna, siis paluda arstil suunata füsioteraapiasse (kui seda pole tehtud). Hommikul teha hommikuvõimlemist, õhtul metsajooksu. See ei lahenda kohe kõiki teie probleeme aga see aja jooksul muudab olukorda paremaks.

#3211183:

#3210793:

su mees on ilmselt erivajadusega, kui ta keset poodi hakkab stseeni tegema.

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

Hea, et sul on, kuhu minna, ole vapper ja ära vangu kui see vägivaldne joodik teid tagasi hakkab nõudma, sest joodikut parandab ainult haud. Eriti sellist, kes ennast üldse joodikuks ei peagi.

Hästi keeruline on asjast adekvaatselt aru saada. Tahaks rohkem olla lapsega kahekesi – ja tegelikult oled sügisest kevadeni, kogu kooliaasta, nädala sees nagunii teises linnas, lapsega kahekesi? Ärge siis käige igal nädalavahetusel seal mehe majas, mille laenu ta maksab, käige kord kuus. Oma vanemaid ma ka sinna teenima ei saadaks, las see mees siis olla rahus. Proovige nii näiteks aasta lõpuni ja siis kirjuta – pole võimalik poole pealt tülli minna – mehele, et nüüd on otsustamise koht: kas te jäätegi lapsega elama sinna teise linna, mis sisuliselt tähendab lahkuminekut, või on tal mingi muu plaan välja pakkuda.
Mõistagi ei pruugi mehel ka sugugi kerge olla, nagu paljud siin juba öelnud, ei otsi nad enamasti ka abi, elavadki oma probleeme ja muresid sissepoole, kuni hakkavad neid alkoholiga lahendama. Ühel hetkel tuleb aga siiski otsustada, kas minna edasi koos või eraldi. Selgus oleks ilmselt mõlemale poolele hädavajalik.
Ütled, et intiimsemat suhtlust teil pole olnud, sina nüüd tahaksid, aga midagi ei toimu: Mees ikka teab, et sina nüüd tahaksid? Või kuidas peaks tühja koha pealt midagi toimuma hakkama? Oled talle käed kaela ümber pannud, hommikul lahkumismusi andnud, otsesõnu öelnud või mis iganes viisil mõista andnud, et tunned tema lähedusest puudust? Seda teemat alustada “suhete selgitamisest” ei ole ehk kõige mõistlikum käik.

#3211207:

Ja muidugi võiks võtta mõne töö, mida sa teeksid seal teised linnas siis, kui laps on koolis, kasvõi osaajaga. Isegi kui sealt palju raha ei tule või see pole väga prestiižne töö, annab see sulle vähemalt parema tunde. Ning ka väike raha on siiski raha. Mees ei pea sellest ju teadma.

Lisaks ka kodus tegemiseks midagi. Kas sa näiteks käsitööd või kunsti ei tee? Kui mitte, äkki midagi proovima hakata? Jube hästi viib mõtted mujale ja silub närve.Seda saaks ka lapse kõrval istudes nokitseda. Või veel parem – lapsega koos, mõlemi närvidele kasu.

#3211176:

#3211169:

#3211152:

Lapsele annan tund enne magama minekut pikatoimelist melatoniini.

Kindlasti on ka mees depressioonis.

Hommik hakkas pahasti. Mees hakkas kohe ründama kui tahtsin arutada temaga meie omavahelist suhet ja tänast kinnominekut.

Kõiges olen mina süüdi.

Ma valetasin teile, ma nutan nüüd täiesti avalikult.

Ma ei osanud ennast kaitsta. Teil on õigus, ma pean igal juhul lapsega ära minema.

Mõlemal variandil, kui mina arvan et tema käitub valesti ja kui tema ütles et kõiges tema probleemides olen mina süüdi.

Nii kurb on olla.

Kommentaar eemaldatud.

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

#3211207:

Ja muidugi võiks võtta mõne töö, mida sa teeksid seal teised linnas siis, kui laps on koolis, kasvõi osaajaga. Isegi kui sealt palju raha ei tule või see pole väga prestiižne töö, annab see sulle vähemalt parema tunde. Ning ka väike raha on siiski raha. Mees ei pea sellest ju teadma.

Koduabilise või koristaja töö on esimene, mis mull pähe tuleb.

Laps on koolis KOLM tundi (9-12) – see oli juba öeldud. Ema bussiga viib ja bussiga toob. Need vahepealsed kaks tundi, mis tal täiesti vaba aega jääb (ainus lapsevaba aeg, mis tal üldse on), võiks siis kuskil tööd rabada?

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

#3211351:

Ma saan aru et ma ei vasta sinu standarditele tublist naisest, mõni inimene näed on selline tavaline, ilma eriliste saavutusteta. Bussiga liiklemine meeldib lapsele. See annab võimaluse ka kõige külmemal talveilmal või vihmasel päeval, kui muidu vb väga välja ei tüki, värsket õhku hingata, jalutada.

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator