Teema: Ei oskagi kust otsast oma lugu rääkima hakata

Niiet kainena on mees kannatlikum ja parem? Või on ta ka kainena nõme ja olematute lapsevanema oskustega, joogisena lihtsalt VEEL nõmedam? Kas alkohol võimendab tema ülbust või on ta samasugune kogu aeg.
Mees on läbi põlenud ja võib olla õnnetu, aga see ei tähenda, et sinu elu sellepärast veel raskem peab olema, kui tema oma stressi sellisel hävitaval moel välja elab (joob ja karjub).
Ma ei näe, mismoodi selle mehega kooselamine sulle või lapsele hästi mõjub, oleks ju lihtsam ja rahulikum kahekesi?
Vot aga kuidas seda saavutada. No sul ju terendab üsna hea võimalus- oled lapsega erikoolis nädala sees teises linnas, sul on seal elamine, sul on vanavanemad (lähemal?). Elage nii ja vaadake, kas keegi üldse hakkab selle mehe järele igatsema. Kui mitte ei serveerikski mehele lahkuminekut jne- teie elate lihtsalt kooli pärast teises kohas, mees on nädala sees üksi. Täiwati legitiimne põhjus ju. Teile ta elamise raha annab, ja jätkub? St kui sina ei saa lapse kõrvalt seal teises linnas nt mingi osaajaga/kodust tööd teha, kui laps on koolis. Kas hakata lahutusest ja elatisest rääkima ja ajada suhted teravaks, kui tegelikkuses elate nagunii eraldi ja saate mehe käest elamiseks raha… mina jätaks need jutud hilisemaks, kui midagi ei muutu paremaks ja tasapisi nagunii juba faktiliselt eraldi elate.
Kuna vanemad käivad seal majas tegelikult ju SUL abiks koristamas ja hooldamas, siis teie ära kolides nad loomulikult ei pea seal mehe tagant rookimas käima, las saab ise endaga hakkama, pole palju palutud täiskasvanud mehe kohta (kellele siiani nagunii naine kõik ette-taha ära teinud on!). Ütled, et nemad on ka vanad ja enam ei jõua.
Kui jätta joodikust mees ihuüksi, siis on 50:50, kas joomiseharjumus süveneb (pole ju kedagi keelamas ega nägemas) või paraneb (tal ka stressi vähem).

Ma ei saa mõnest asjast aru. Laps pole vaimupuudega, on aastaid hoogudevaba epileptik – miks ta erikoolis käib? Kui sa lapsega sügisest kevadeni kahekesi elad ja laps koolis käib ja sina tööl ei käi, siis mismoodi sul oma aega pole?

#3211152:

Lapsele annan tund enne magama minekut pikatoimelist melatoniini.

Kindlasti on ka mees depressioonis.

Hommik hakkas pahasti. Mees hakkas kohe ründama kui tahtsin arutada temaga meie omavahelist suhet ja tänast kinnominekut.

Kõiges olen mina süüdi.

Ma valetasin teile, ma nutan nüüd täiesti avalikult.

Ma ei osanud ennast kaitsta. Teil on õigus, ma pean igal juhul lapsega ära minema.

Mõlemal variandil, kui mina arvan et tema käitub valesti ja kui tema ütles et kõiges tema probleemides olen mina süüdi.

Nii kurb on olla.

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

#3210793:

Vahel protestib, näiteks tahab võtta 10 üllatusmuna vms. siis hakkab mees keset poodi stseeni tegema, kaotab täiesti kontrolli, ega oska probleemi lahendada.

Alustame sellest, et soov võtta 10 üllatusmuna ei ole eriline käitumine vaid väikese lapse puhul tavaline. Lapsevanema asi on sel juhul lapsele rahulikult selgeks teha, miks see ei ole hea mõte ja endale kindlaks jäädes aga – veel kord – rahulikult öelda “ei’.
Teiseks, su mees on ilmselt erivajadusega, kui ta keset poodi hakkab stseeni tegema.

Jah, võimalikult palju tegevust värskes õhus, käige mere ääres-metsas jalutamas, mänguväljakutel, rattaga (kui laps sõita oskab), vaheldurikkalt, tehke enne und tiir õues (niikaua kui ilm veel sopane ja pime pole). Isegi normaalsed lapsed, kellele pole küllalt kehalist tegevust, ei väsi õhtuks küllalt ära. Ehk meeldib lapsele tantsimine, muusikaga trennid vms, head elamused + kehaline liikumine?

#3211140:

Laps pole vaimupuudega, on aastaid hoogudevaba epileptik – miks ta erikoolis käib?

Erikoolid ei ole ainult vaimupuudega lastele. Minu laps on autismispektri häirega, akadeemiliselt võimekas, käib vastavas erikoolis. Suured rahvahulgas ta ei saa hakkama. Nad ei õpi selles koolis lihtsustatud õppekava järgi vaid ikka rõk-i järgi, neil on lihtsalt väga vähe lapsi klassis ja kool tugispetsialiste täis.
Sarnaseid erikoole on Eestis veel, kuigi omavalitsused annavad oma halvima, et nende hulka vähendada. Vaja oleks rohkem.

Ja muidugi võiks võtta mõne töö, mida sa teeksid seal teised linnas siis, kui laps on koolis, kasvõi osaajaga. Isegi kui sealt palju raha ei tule või see pole väga prestiižne töö, annab see sulle vähemalt parema tunde. Ning ka väike raha on siiski raha. Mees ei pea sellest ju teadma.

Koduabilise või koristaja töö on esimene, mis mull pähe tuleb.

#3211199:

Jah, võimalikult palju tegevust värskes õhus,

Värskes õhus on muidugi parim, aga liigutamise soodne mõju vaimsete või emotsionaalsete häirete vastu on tuvastatud uuringutes ka siis, kui liikumine toimub toas trenažööril.
Sest lihased toodavad liikumise ajal närvikasvufaktorit.

#3211211:

Ärge siis käige igal nädalavahetusel seal mehe majas, mille laenu ta maksab, käige kord kuus.

Sellise mehe puhul oleks see otseselt sõja kuulutamine.
Oma vanemate kohta võib muidugi öelda, et nad ei jaksa enam koristada ja nad ju ei peagi.

Ma jagan teemaalgatajaga oma lugu…
Mul on kaks last, üks teismeline ja teine kohe saamas. Teismelisel on psüühhiline häire, mis diagnoositi alles aasta algul, aga on olnud väikelapsest saati. Teisel lapsel on füüsiline erivajadus, mis ägenemisel segab tugevalt elu ja vajab pidevat ravi.
Ma elan lastega üksi-olen lahutatud. Abielus olles tegin kõike valesti ja olin kaasa ning tema vanemate arvates vastutav praeguseks teismelise lapse halva käitumise pärast. Saamatu tööd leidma, elamist korras hoidma, püsima soovitud kaalus, olin pidevalt väsinud ja tujutu jne… Ja ma uskusin seda kõike! Olin kodune ja elades maal, lõigatud ära ühiskonnast. Sõltuv mehe rahakotist, mida jänesehaake tehes kontrollis tema. Väljast vaadates tundus meie pere muidugi ideaalane-mees viks ja viisakas. Igal juhul oma saamatu naise ja ebamugavate laste kõrvalt ta uue leidis… ja siis mõne veel. Süüdi jäin mina! Pidin ära kolima-elamispind oli tema.
Ära minekuks ma rahalised ressursid leidsin-läksin tööle. See muidugi muutis suuresti elukorraldust ja vanema lapsed psüühilised teemad andsid juba oluliselt tugevamini tunda. Aga kuna uppusin olmelisete probleemid, siis ei pööranud neile tähelepanu. Mul oli teadmine, et tegu on lihtsalt kasvatamatu lapsega.
Minu jaoks on olnud mõnes mõttes kergendus kui kõik üle võlli käis aasta algul. Mul on teadmine, et mina pole olnud kõik need aastad süüdi! Ma mõistan tagan järgi oma väsimust, seda pidevat plahvatuslikku olukorda kodus. Lapsega on praegu väga raske-aga oskan temaga käituda ja mul on hea meel, et lapse isa on eemal, mitte enam õli tulle valamas. Samas ei süüdista mind enam- ta ei küsi enam kaks korda kui palun tulla ja lapse mõneks ajaks enda juurde viia. See annab mulle hetke, et hingata.
Mind hoiab mõistuse juures mu töö- see annab võimaluse areneda, mul on super kolleegid. Võimalus enda 9 tunniks päevas muule lülitada. Ma ei tööta lihttööl. Olen palju mõelnud, et kui ma nii saamatu olen, siis kuidas see küll õnnestunud on…Palju tuuakse välja mu kõrget sressitaluvust. See on pärist kodust! Sest töö ei vii mind kunagi nii stressi kui mu laps 🙁
See pole üldse paha anda mehega üksteisele õhku. Ma ei hakka ütlema, et see teeb teie suhte korda, aga võib muuta asjad lihtsamaks. Ja rääkimine aitab, aga ainult nendega, kes mõistavad. Sest elul erivajadustega lapsega on hoopis omad reeglid. Tavaelu siin ei kehti. Soovitan kiigata ka erivajadustega foorumi alajaotusesse

#3211319:

#3211207:

Laps on koolis KOLM tundi (9-12) – see oli juba öeldud. Ema bussiga viib ja bussiga toob. Need vahepealsed kaks tundi, mis tal täiesti vaba aega jääb (ainus lapsevaba aeg, mis tal üldse on), võiks siis kuskil tööd rabada?

Teoreetiliselt. Kes ise pole sellises olukorras olnud, on alati teoorias tugev. Tegelikkuses kuluvad need, ma oletan – toibumisele, inimese tunde taastamisele, niivõrd-kuivõrd, kasvõi korraks?

#3211359:

#3211276:

#3211176:

#3211169:

#3211152:

Lapsele annan tund enne magama minekut pikatoimelist melatoniini.

Kindlasti on ka mees depressioonis.

Hommik hakkas pahasti. Mees hakkas kohe ründama kui tahtsin arutada temaga meie omavahelist suhet ja tänast kinnominekut.

Kõiges olen mina süüdi.

Ma valetasin teile, ma nutan nüüd täiesti avalikult.

Ma ei osanud ennast kaitsta. Teil on õigus, ma pean igal juhul lapsega ära minema.

Mõlemal variandil, kui mina arvan et tema käitub valesti ja kui tema ütles et kõiges tema probleemides olen mina süüdi.

Nii kurb on olla.

Kommentaar eemaldatud.

Jah loomulikult. Ära muretse tema pärast, ma pakin, lähen ära. Mees võidab igas mõttes.

Kommentaar eemaldatud.

Vabandust, raske on sõnades ennast väljendada. Kui sulle tundus et mina nähvasin, siis mulle tundub näiteks et sina oled sõjakas.

Kas just nihkes, aga segaduses olen küll. Eks tülidel on ikka rohkem kui üks osaleja. Ma mehe eest ei oska rääkida, aga minu jaoks on eemal olla ja asju läbi mõelda vajalik. Kui jäämegi üksteist süüdistama siis pole meil koos enam midagi teha.

Ennast ma ei haletse. Lapsest on kahju, kohe füüsiliselt süda valutab.

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator