Mida nüüd teha, kui olen aina viisakalt valetanud? Suvi käes, lapsed kodus, vanemad tööl. Olen sugulase last koolist toonud ja õhtuni olnud temaga kui vanemad tööl. Nüüd peaks see 8 aastane jääma üksi. Vanemad mures. Olen alati öelnud, et meil on tore ja lõbus, kui ta meil on. Mida muud ikka öelda. Tegelikult nõuab see laps ikka pingutust. Tegele, mängi. Muidu ta kaob teleka ette. Kuna ma nii pingutan, siis lapsel on olnud tore. Nüüd vaheajal mõtleb ta ema et kas võiks kuu aega olla laps päeval meil. Muidu mine tea, hulgub kuskil, on üksi järelvaleta või passib lihtsalt nutiseadmes. Kuidas nüüd selle viisaka vale pealt maha saaks, et meil on alati nii tore, kui tegelikult nõuab see siiski mult pingutust, et lapse aeg toredaks teha, kui ema arvab et kuu aega seda toredat aega on mulle nagu kingitus hoida ta last. Viitsimatus pole ju mingi vabandus :(. Tervisega on ka veel kõik ok. Rahaga pole ka probleemi, et teeks seda raha eest või et lapse söögi ema kinni maksaks. Ma olen kodune, laisk inimene. Kuidagi piinlik on nüüd oma laiskuse üle.
Esileht › Pereelu ja suhted › Ei viitsi last hoida
Teema: Ei viitsi last hoida
Tegelikult ei pea küll lapsega kogu aeg tegelema ja iga tema minutit sisustama. Laps peab leidma endale samuti tegevust ja ületegelemine on lapsele kahjulik. Ema ilmselt peab silmas seda, et lapsel hoitaks silma peal kui on oht, et muidu vahiks telefonis või kolaks ringi kusagil, mitte pidevat tegelemist.
Sul endal alpsi pole, ekllega ta mängiks? Siis muidugi on võõra lapse päevad läbi hoidmine terve kuu teps midagi muud kui õhtuti natuke aega. Vanemad peaksid mingi muu lahenduse leidma, mitte sulle terveks kuuks “tegevust”. Kui on normaalsed inimesed, siis saavad aru ka viisakast, kuid ausast seletusest, et sa ei jaksa terved päevad suvel lapsega jantida.
Kas vanemad eeldavad, et tasuta hoiad? See küll mu meelest liig tahta!
Ma teeks muidu mingi kompromissi arvatavasti, nt et saan hoida 2 päeval nädalas (kindlad päevad lepiks kokku). Last elu eest aina lõbustama ei pea, aga mingi osa ajast võiks talle loomulikult ikkagi midagi toredat organiseerida. Lapsega paneks paika kindla ekraaniaja, las siis olla nt iga päev tund aega arvutis, telos või teleka taga, aga ülejäänud ajal leiab endale ehk ikka tegevust – joonistamine, nuputamisvihikud, raamatud, rattaga sõitmine jne jne…?
Sugulased ikka lasevad väga mugavalt sinu turja peal liugu. Sina aga ei ole õppinud “ei” ütlema ja lased seda teha. Kui sa seni pole oma piire kehtestanud, võib tõesti järsu äraütlemise korral kehv tunne jääda. Soovitaksin sul siiski lihtsalt öelda, et tunned ennast viimasel ajal pisut väsinuna ja vajad ise patareide laadimist. Ehkki sa ei pea äraütlemist põhjendama, võid viisaka äraütlemisena välja mõelda mõne teise kohustuse, mis sul veel on või siis öelda, et arst soovitas sul rohkem puhata. Ning kui täielik keeldumine sinu jaoks liiga palju on, siis võid teisele poolele pakkuda kompromissina, et oled lapsega vaid paar tundi päevas või siis üksnes paaril päeval nädalas.
Positiivse poole pealt. Võib juhtuda, et see laps kunagi tulevikus täiskasvanuks saades meenutab sind soojusega südames, et sa oled tema elus olnud üks väheseid täiskasvanuid, kel oli tema jaoks alati aega ja kes temaga mängis ja teda alati ära oli valmis kuulama ning turvatunnet pakkuma. Sellised täiskasvanud on tänapäeva laste elus päris haruldaseks muutunud.
Ei ütlemine on paljudele raske.
Mida vanemad siis teevad kuu aega, et 8-aastane peaks jääma päevadeks üksi ja pole kohe mitte kedagi teist?! Esimene ressurss tuleb vanematel ikka leida oma pere seest, mitte nii, et vanemad panevad kuuks ajaks eiteakuhu minema ja sugulane peab nende last hoidma.
Mida vanemad siis teevad kuu aega, et 8-aastane peaks jääma päevadeks üksi ja pole kohe mitte kedagi teist?! Esimene ressurss tuleb vanematel ikka leida oma pere seest, mitte nii, et vanemad panevad kuuks ajaks eiteakuhu minema ja sugulane peab nende last hoidma.
Mida vanemad siis teevad kuu aega, et 8-aastane peaks jääma päevadeks üksi ja pole kohe mitte kedagi teist?! Esimene ressurss tuleb vanematel ikka leida oma pere seest, mitte nii, et vanemad panevad kuuks ajaks eiteakuhu minema ja sugulane peab nende last hoidma.
Küllap need vanemad käivad tööl mõlemad. Ma jääksin selle juurde, et ütleksin vanematele, et saaksid nende lapse järel vaadata näiteks esmaspäeviti ja teisipäeviti, aga ülejäänud päevadeks tuleks neil mingi teine lahendus leida.
Kui nad selle selgitusega ei lepi, vaid edasi survestavad, siis ütleksin üsna otse, et teie laps on tore küll ja meil on temaga vahva, aga mul on muu elu ka veel, suvel tahan sõbrannadega rohkem kohtuda ja vanainimesejutte ajada või käia rahus ja vaikuses muuseumis või kohvikus või kasvõi raamatuid lugeda.
Mida vanemad siis teevad kuu aega, et 8-aastane peaks jääma päevadeks üksi ja pole kohe mitte kedagi teist?! Esimene ressurss tuleb vanematel ikka leida oma pere seest, mitte nii, et vanemad panevad kuuks ajaks eiteakuhu minema ja sugulane peab nende last hoidma.
Kirjutas ju, et vanemad on tööl.
8-aastane samas on liiga väike, et päevad läbi üksi olla, aga siis on vanematel variant leida mitu hoidjat, kes vaheldumisi nn hoiaks või siis käivad tööl erinevates vahetustes, et lapsel oleks keegi kodus või vähemalt kättesaadav, kui vaja või siis kodukontor või palju laagreid, kus laps olla saaks ja nn hoitud on.
laagri leidmiseks on praegu vist juba pisut hilja.
Aga 8-aastane on küll juba piisavalt suur, et temaga ei pea kogu aeg nonstop tegelema nagu väiksema lapsega. Miks ta ei võiks vahepeal telekat vaadata?
Mul saab laps kodus vaadata täispikki multikaid ja filme (teliatv mul), kas siis järelvaatamisest või lastenurgast vms. Vaatab ka err lasteekraanist asju. Vahepeal joonistab, loeb raamatut.
Ega mul on ka vaja suvel kodus mingeid töid teha ja ei toimu mingit lapsega pidevat tegelemist, ka 8-aastane. Vahepeal käime poes, mõnikord käime pargis/rannas vms, aias kastame lilli jms.
Selles mõttes, et ma arvan, et sa mõtled üle, et peab kogu aeg tegelema. Kuigi tõsi see on, et eks laps tahab suhelda, ta päris terve päeva vait ei istu ja vahepeal peab temaga ka suhtlema.
Ma ütleks sugulastele, et iga päev ei saa ja lubaks enda juurde mõned päevad nädalas. Ühtlasi võtaks seda tegelemise asja veidi rahulikumalt. Ma muidugi ei tea, mida sa tegelemise all silmas pead, kas juba niisama rääkida ei viitsi või ei viitsi kummikeksu mängida (piltlik näide), eks tegelemisel ja tegelemisel on ka suur vahe.
P.S. aga päris üksi ma pikkadeks päevadeks oma 8-aastast kindlasti ei jätaks. Mõnikord ja mõneks tunniks on ok, aga kuu aega järjest laps kogu aeg üksi kodus ei ole ok.
Ma ei tõmbaks lapsel ja vanematel vaipa jalge alt ära, sest tahan olla laisk ja ei viitsi hoida. Tere talv, see pole inimlik lihtsalt ja on inetu poole pealt ‘ärgata’, et oi mulle ei meeldigi hoida. Kui olen end sel suvel selle lapse hoidjaks lubanud, siis see laps hoitud minu poolt ka saab. Kui ma ei saaks hoida, oleks pidanud seda juba alguses ütlema.
Kuna tegu sugulase lapsega, võib sul kunagi ka neid sugulasi vaja minna ja mis tunne sul oleks, kui sind siis ei aidataks vaid öeldaks, et me ei viitsi?
Kui palju nad lapse koolist toomise eest maksid või oli see teemaalgataja poolt vastutulek? Kui on ikka soov puhata, mitte päev läbi lapse eest vastutada, siis tuleb konkreetne ei öelda. Linnalaagrid, vanavanemad, palgata puhkus?
Ma ei tõmbaks lapsel ja vanematel vaipa jalge alt ära, sest tahan olla laisk ja ei viitsi hoida. Tere talv, see pole inimlik lihtsalt ja on inetu poole pealt ‘ärgata’, et oi mulle ei meeldigi hoida. Kui olen end sel suvel selle lapse hoidjaks lubanud, siis see laps hoitud minu poolt ka saab. Kui ma ei saaks hoida, oleks pidanud seda juba alguses ütlema.
teemaalgataja ju ei ole lubanud suvel last hoida, lapse ema lihtsalt arvab, et ta võiks seda teha.
Ütled, et soovid puhata
P.S. aga päris üksi ma pikkadeks päevadeks oma 8-aastast kindlasti ei jätaks. Mõnikord ja mõneks tunniks on ok, aga kuu aega järjest laps kogu aeg üksi kodus ei ole ok.
On küll.
Sa oled terve aasta iga päev pool päeva võõra lapse peale kinni pannud? Sa oled kangelane. Vanematel puudub igasugune au -ja häbitunne.
Sa ei ole laisk. Sa oled valinud sellise elu ja see sobib sulle. Sa ei pea midagi õigustama ega vabandama. Veel vähem pead teise pere lapsehoimuresid lahendama.
Ütled, et sul on ka puhkus.
Sa oled terve aasta iga päev pool päeva võõra lapse peale kinni pannud? Sa oled kangelane. Vanematel puudub igasugune au -ja häbitunne.
Sa ei ole laisk. Sa oled valinud sellise elu ja see sobib sulle. Sa ei pea midagi õigustama ega vabandama. Veel vähem pead teise pere lapsehoimuresid lahendama.
Ütled, et sul on ka puhkus.
Sa oled olnud väga tubli ja andnud endast liiga palju, ja sellepärast ongi asi niikaugel, et sa enam ei suuda. Laisk pole sa kuskilt otsast ja seda ei saa sulle keegi ette heita, ka ise mitte. Kõik see on manipulatsioon siit foorumist, kui öeldakse, et silud vanaduspõlvele teed või äkki on sul kunagi neid vaja…..selle tee oled sa juba oma tasuta abiga valmis ju teinud. Kes siin püüavad sinuga manipuleerida, need on arusaamisel, et tee palju teed, aita palju aitad, aga kui enam ei jaksa, oledki paha.
Kuna inimesed käivad täiskohaga mõlemad tööl ja teisi lapsi ei ole, kellega koos saaksid nad kodus omavahel olla, siis soovita neil hoida palgata. Et sinul ei ole kahjuks aega ega võimalusi. Ja mis sa teed oma ajaga ja mis on need sinu asjad ja võimalused – seda sa neile põhjendama ei pea. Ka ei pea seda välja prahvatama, ole ikka sina ise ja ütlegi oma tavalisel vaiksel moel suheldes, et sul on muud asjad ja plaanid. Isegi, kui nendeks plaanideks on kaua magamine ja välja puhkamine, Oma hobiga tegelemine ja reisile minek, on see vaid sinu asi.
Sellised vanemad peavad tegema kokkulepped oma ringist nende vanematega, kellele sama vanad laps või lapsed ja siis ise üksteisele vastakuti hoidmisteenust pakkuma. Et üks ema hoiab kodus olles enda ja sõbranna lapsi, ja kui sõbrannal on puhukus, hoiab tema vastu. Ega nad muidu aru ei saa, mida see tähendab. Sa andsid juba palju abi.
Mul oli ka paar a tagasi teema mehe sugulase lapsega, kes 4 aastane. Kuna mina kodus töötan, siis et suviti tuuakse mulle. Et sa nagunii kodus. Algul võtsin mõne korra. Siis hakkasin keelduma. Küll pidin selgitama, et mul tööd ka vaja teha. öeldi, et ta ei sega üldse. Ühe korra oli ka mokavingu, kui järele tulles selgus, et me pole õue päeval saanudki, kuna ma tegin tööasju. Et miks a õhtul hiljem ei või teha, kui laps läinud on. Ma siis püüdsin öelda, et ma ei taha õhtul teha, olen harjunud päeval tegema ja õhtul tahan olla vaba. Pealegi teised firmad ka ju päeval kättesaadavad ja pea pole veel väsinud. Siis põdesin, aga lõpuks mõtlesin pea selgemaks ja seda, et kui sugulased pole siiani minu elust ja tööst sotti saanud, siis ei aita ka selgitamine neile mitte midagi.
Jah, sa ei pea mingit põhjust ütlema. Ei saa enam ja kõik. Nad on igasuguse piiritunnetuse ju kaotanud. Pole vist kombeks seda enam öelda, aga mind ei hoidnud keegi selles vanuses. Kuidagi on levinud arusaam ,et lastel peaks olema kogu aeg ainult väga lõbus, ja seda peab pakkuma keegi teine. Tasuta.
Positiivse poole pealt. Võib juhtuda, et see laps kunagi tulevikus täiskasvanuks saades meenutab sind soojusega südames, et sa oled tema elus olnud üks väheseid täiskasvanuid, kel oli tema jaoks alati aega ja kes temaga mängis ja teda alati ära oli valmis kuulama ning turvatunnet pakkuma. Sellised täiskasvanud on tänapäeva laste elus päris haruldaseks muutunud.
Täitsa napakas jutt.
Oeh, nii tuttav lugu 🙁
Ma ise töötan kodukontoris ja samuti eeldasid mõned tuttavad emmed, et minu kohus on pidevalt nende lapsi hoida. Ega ma ei ütle väikesest abistamisest ära ja aitan heameelega, kui teisel on hädajuhus vms. Kuid sootuks teine tera on ärakasutamine.
Ärakasutajate arsenal veenmiseks oli üsna üheülbaline. Tavaliselt rõhuti alati sellele, et nende laps on nii tubli ja iseseisev, ega vajavat üldse mingit järelevalvet. Säherdust juttu rääkis mulle isegi ühe kolmeaastase ema. Ja tegelikkus nägi välja niisugune, et lippasin keel vestil terve päeva tal sabas, ta oli absoluutselt juhitamatu – isegi oma ea kohta.
Teine argument on jätta hoidjale mulje, et hoidjale endale ju nii kangesti see hoidmine meeldib – st hoopis mina teen sinule suure teene, kui toon oma põnni kogu päevaks sinu juurde! Sisimas teavad need emad suurepäraselt, kui väsitav on last kogu päeva hoida ja talle tähelepanu jagada. Aga lähtutakse põhimõttest, et kiida lolli, siis loll jookseb.
Kolmas nipp on kiita, kui väga laps ikka tahab selle hoidja juurde minna. Siis hoidja tunneb ennast kõrvust tõstetuna ja hoiabki.
Mina elasin sellist elu üsna mitmed aastad. Töötasin öösiti, päeval kantseldasin lastekarja. Tasuta ja tänuta loomulikult. Lootsin vaikselt endamisi, et äkki millalgi tulevikus tekib endal vajadus jätta oma lapsed mõne ema hoolde, kelle last ma iga päev terve päeva kantseldasin.
Aga kui see hädavajadus ühel korral tuligi, siis ei vastanud see ema isegi mu sõnumitele ega meilidele, ega võtnud ka telefoni vastugi. Ehkki teavitasin teda nädala jagu ette – ta ei vastanudki nädal aega. Lõpuks saime lapsed ühe mehe sõbra poole viidud.
Eriline nahaalsus oli juhus, kus meil oli käsil majale juurdeehituse tegemine ja hoov oli värvimist ootavaid välisvoodrilaudu täis. Saatsin oma mehe lastega maale, selleks et ise saaks lauad ära värvida. Ja just siis, kui oma laps oli autost lehvitanud ja isaga minema sõitnud, helises telefon ja sõbranna tahtis, et ma tema 8-aastast kaks päeva hoiaksin.
Selgitasin talle, et ma planeerisin selle nädalavahetuse väga intensiivseks tööpäevakuks, tema vastu, et “Oi, poiss on mul ju nii iseseisev! Ja sa pane ta värvima, ta aitab sind, talle meeldib väga värvida!” Ma pole aga nii naiivne, et ei teaks, mismoodi see lapse “aitamine” reaalselt välja näeb, ja keeldusin. Varsti helistas ta uuesti ja ütles, et “Noh, ta läheb juba bussi peale.” No mida! Pane või aiavärav lukku, las laps siis lõgistab seal värava taga… Ütlesin talle selgelt uuesti, et mulle tõesti praegu ei sobi ja ma ei saa ta last hoida. Siis vist jõudis pärale, et mul on ka oma elu.
Ütled lihtsalt ja konkreetselt, et sa ei taha. Ja kõik. TA sugulane on ikka uskumatu nahhaal.
Just selliste ullikestest emade pärast, kel puudub igasugune taktitunne ja kes arvavad, et kõik teised on ka nende tittedest vaimustest, ma ei tulegi kunagi kellelegi lapsehoidmise osas vastu. Olen kõigile juba eos selgeks teinud, et mulle ei meeldi lapsed ega nendega tegelemine. Õnneks nüüd enam keegi ei palu selles osas abi. Oma lapsed oleme oma mehega kahe peale üles kasvatanud, pole kunagi kedagi lapsehoidjaks nuianud.
Esileht › Pereelu ja suhted › Ei viitsi last hoida
