Sellise pika 32. KK-i puudutava mõttevahetuse jätkuks annan mina teada, et vaatamata siin eelpool märgitud 32.KK-i kehvast tasemest sai minu poeg Tartu Ülikooli oma soovitud erialale sisse.
Märgin veel ära, et mulle jättis sügava mulje ka 32.KK-i lõpuaktus. Võin suisa öelda, et olin sellest üsna vaimustunud.
Võrdluseks siis Reaalkooli ja Nõmme gümnaasiumi lõpuaktused, milledel osalesin, kui lõpetasid 2 vanemat last. Nimetet koolide lõpuaktused olid üks etlemiste, laulude, kõnede, kõnede, kõnede jne jada. Kõnede sisu siis kõne terminile ka vastav. Kõnet nautis suuremalt jaolt kõne pidaja ise. Reaalkooli puhul veel lisaks see, et võiks öelda, et lõputunnistuste kätteandmine oli üks lõputu pikk protsess – iga lapse puhul loetleti praktiliselt kõik tema hinded ja saavutused ja olümpiaadidel osalemised ära. Väga tüütu oli.
32.KK-i lõpuaktus oli vaba ja mõnus ja tore. Oli ka esinemisi õpilaste/vilistlaste poolt, kuid need olid sellised lahedad. Kõned olid ka, kuid need olid teistsugused – vabad ja oli saada aru, et kõneleja ise nautis üritust, mitte ise-ennast ja oma kõnet.
Päikest! Mingu teie lastel kõik hästi!
Kuulsin ka tuttavalt kommentaari et tüütu kui loetakse saavutused kôik ette tunnituste kätteandmisel. Aga eks virisejale endale pisteti lihtsalt tagasihoidlik tunnistus pihku ja polnud olümpiaadide/ vôistluste tulemusi mida ette lugeda lihtsalt. Eks siis ongi nii, et kuulad mis teised kōik jōudnud gümnaasiumi jooksul teha ja on aeg mōelda mis sa ise samal ajal tegid.
GAGi aktus oli ka väga pikk just seetõttu, et igal teisel lõpetajal olid silmapaistvad tulemused ette näidata. Aga soovida, et neid ei mainitaks oleks ikka väga kummaline. Tublisid tulebki esile tõsta.