Teema: Haige vajadus koguda

Mu mees on selline ja kardan, et varsti me selletõttu ka lahku käheme. Hoov ja kuur on mingit träni täis, midagi ära ei luba visata. Laste rattaid ja oma aiatööriistu ma ei saa kuuri panna, sest kohta lihtsalt pole!
Kõike võib kunagi vaja minna, on tema jutt. Olen nutnud ja ilusti rääkinud, aru ei saa. Eile ütlesin ,et kui see ei lõpe, siis maja müüki, pangale võlg tagasi ja ülejäänud raha jagame pooleks. Mina enam ei suuda. Naabrite ees on nii häbi. Mina hoolitsen aia eest ja istutan lilli, mees sõna otseses mõttes reostab!
Muid probleeme meil kusjuures pole, aga just see asjade kuhjamise maania on mehel. See on vist geneetiline, ta isa oli samasugune ja ema juures on ka mingid hunnikud igal pool kappidel riiulitel.

Mul on mehe vanemad sellised, elamine on uskmatut träni täis, kui kuskilt midagi tasuta saavad – siis kohe koju tassivad. Ei ole minu asi, elagu, aga kui seal käime – siis hakkab üks kauplemine pihta – kuulge, mul on siis täiesti korralik jope, poisil väga hea kanda. Jope on aastast 1990 ja laps ei pane iial seda selga. Mehel üritati mingeid humanitaarabi särke kaasa anda, veidra lõikega ja imelikust materjalist. Osa asju on veel nõukaaegseid, talongide aegseid jne. Jõulukingitused oma ka see teema, kust midagi on tasuta kaasa antud, muidugi võtad vastu ja tänad.
Sõbranna ja ta mehel on sama teema – kui kord ta ema maja peab hakkama pärima, müüma – siis tuleb mitu ehituskonteinerit hoovi tuua ja kõik see sodi sinna ladustada, praegu ei saa enam osadesse tubadesse sisse, lisaks on ema väga kokkuhoidlik, ütleme juba siis haiglaslikult – iga kiri, paberitükk, pakend hoitakse alles.

Jah, see võib olla haigus (hoarding on inglise keelne nimi), aga ei pruugi.
Kui on haigus, on vaja psühholoogi abi, sest midagi on selle vallandanud ja kogumisega üritavad need inimesed endas turvatunnet tekitada. Isegi abi saanuna võib stress haiguse jälle vallandada ja kogumist alustatakse uuesti.

Niisama teha ei ole midagi. Hea küll, nt tellid konteineri, lased rämpsu (sest enamuses on kogutav kraam lihtsalt rämps) ära viia, aga lisaks kohutavale traumale, mis sa sellega inimesele tekitad, hakkab ta kogumisega uuesti peale.

Minu vanaema oli selline, kogus kõike ja ma mõtlen KÔIKE! Leivakottide kinnitusklõpse, leivakotte, keefiripakke, paberit (ajalehtedest, reklaamidest kuni kasutatud ümbrikeni), sukapükse, vorstikilet (ma ei tee nalja), ajakirjad aastakäikude kaupaaastast 1960!, riidetükke, vana mööblit (ei, mitte antiiki), katkise põhjaga ämbreid oli peale tema surma majas 47!! tk, me lugesime kokku jne, jne.

Mis mind aga kõige rohkem vihastas ja solvas, oli see, et meie sugulased, seda kõike teades, tõid endal üle jäänud sodi meile, vanaema võttis kõik vastu ja enam lahti sellest ei saanud.
Kui vanaema suri, tellisime kahel korral suure konteineri ja lisaks veel mitmeid kordi mehe suure kaubikuga, kes metallkola kokkuostu eraldi viis.

Minu meelest, oma kogemusele toetudes, sa ks katsud talle abi otsida, lepid et ta kogu ja jääbki koguma või lähed minema ja ignoreerid teemat. Oma vanaema puhul ma teadsin, et sõda ja sõja järgsed aastad olid väga rasked olnud ja krooni tulekuga kaotasid nad vanaisaga jälle kõik oma säästud ning see ilmselt vallandas tema kogumismaania, aga no mis kasu sellest on, kui ma põhjust tean, aga teha ikka midagi ei ole…

Ei nõustu ka, et roti aasta inimesed koguvad, mees on rott ja vee viskab jälle liiga palju asju ära.

#3516007:

prügivedamisteenus, mis ei ole odav – et ta peaks selle võrra paartuhat rohkem ‘kirsturaha’ koguma viisakusest.

Ära jahu.
Just vaatasin, väike konteiner maksab alates 150€.
Suur 200 ja väga suur veel pisut rohkem.
Pole hullu ühesõnaga.

#3516074:

#3516007:

prügivedamisteenus, mis ei ole odav – et ta peaks selle võrra paartuhat rohkem ‘kirsturaha’ koguma viisakusest.

Ära jahu.

Just vaatasin, väike konteiner maksab alates 150€.

Suur 200 ja väga suur veel pisut rohkem.

Pole hullu ühesõnaga.

oleneb, kus vanemad elavad.
väljaspool suuremaid linnasid on pakkujaid vähem, hinnad kallimad, lisaks transpodritasud suuremad.
eelmine aasta visaksin oma ema korterit tühjaks. 3 tuba, kõik kraami pilgeni täis. läks 3 suurt konteinerit, 400 tükk. lisaks ühe eest trahv et liiga suur kuhi peale sai, lisaks kümneid järelkärutäisi. mul läks 2500 tuuri korteri tühjaks saamine, kui võtan arvesse ka bensiiniraha, käru rendi ja selle, et pidin palgata puhkusepäevi võtma.

Minu ema on selline. See on ka põhjus, miks ma tema juures väga käia ei taha, nii ebamugav on olla asju täis korteris. Ta kogub igast jama, sest äkki läheb vaja.
Minu kodu on üsna minimalistlik, niisama meil kodus midagi ei vedele, asju kokku ei osta, aga mul ema on selline, et igakord kui ta tuleb ta toob mingit tavaari. Näiteks meil on suuri tasse ainult neli, aga kõik on sama tootja omad. Ja siis ta jälle tuleb oma tassidega, et äkki meil läheb vaja. Või toob lambist taldrikuid, kuigi meil on kodus kõikide nõudega nii, et üks tootja ja üks seeria. Igakord kui ta siis oma killavooriga tuleb, ma seletan talle, et me ei soovi, aga ega ta minema ka ei vii ja järgmine kord uutega platsis. Võitle nagu tuuleveskiga.

Aga mina arvan, et see tuleb nõukaajast, siis polnud miskit saada.

#3516024:

Mu mees on selline ja kardan, et varsti me selletõttu ka lahku käheme. Hoov ja kuur on mingit träni täis, midagi ära ei luba visata. Laste rattaid ja oma aiatööriistu ma ei saa kuuri panna, sest kohta lihtsalt pole!

Kõike võib kunagi vaja minna, on tema jutt. Olen nutnud ja ilusti rääkinud, aru ei saa. Eile ütlesin ,et kui see ei lõpe, siis maja müüki, pangale võlg tagasi ja ülejäänud raha jagame pooleks. Mina enam ei suuda. Naabrite ees on nii häbi. Mina hoolitsen aia eest ja istutan lilli, mees sõna otseses mõttes reostab!

Muid probleeme meil kusjuures pole, aga just see asjade kuhjamise maania on mehel. See on vist geneetiline, ta isa oli samasugune ja ema juures on ka mingid hunnikud igal pool kappidel riiulitel.

Minu oma samasugune. Korteris elades olid kõik tubade seina ääred mingit träni täis, ostsime maja, siis esimese asjana tassis hunniku vana risu maja seina äärde. Mingi vana metall, vikatid, nõukaaegsed plekkämbrid, mootorid jne. Ma pidin uute naabrite ees häbi pärast maa alla vajuma. Tema ei saanud aru, et midagi valesti oleks – kõike kraami võib ju kunagi vaja minna, pole vahet, et viimased 20 aastat pole neile kasutust leidunud. Me ikka lõpuks lahku läksimegi, sest rahulolematus läks mõlemalt poolt liiga suureks.

See ei ole seotud nõuka ajaga, vaid emotsionaalse seisundiga, nt ärevusega. Ma ise kipun ka asju kuhjama ja mu elus oli hetk, kus kõik toad olid paberkottides asju täis. Ma ei kasutanud neid asju, ostsin enamasti kasutatuna. Mingi hetk sai kõrini ja müüsin suurem osa asju maha, teenisin umbes 1000 eurot. Hetkel kapid on veel asju täis, püüan ka seal aega-mööda vähendada.

Poes käimine ja millegi ostmine on minu jaoks üks viis kuidas ärevust vähendada.

Aidata võib see, pakkuda välja võimalus aega-mööda asjadest vabaneda, nt sorteerida mõned kotid ära ja ära anda või visata kõik, mida pole nt viis aastat kasutanud jne. See on palju lihtsam kui kõigest korraga loobuda. Ja tegelikul aitab ka see kui otse öelda, et ei taha külas käia, sest kodu on kola täis, see on küll solvav, kuid motiveerib pisutki. Selja taga kirumisest pole mingit kasu. Mõned inimesel võib olla abi ka sellest, kui keegi teine sorteerib.

#3516040:

Vaesust näinud inimeste kiiks. Vähemalt kohati.

Minu ämm ütleb samuti et kõike läheb tarvis, tema sõda näinud inimene ja midagi ei tohi ära visata.

Osaliselt on see nõukogude ajast pärit inimeste elukogemus, mille üle tänapäeval pole mingit mõtet naerda ega ka pahandada. Kui su elu on kulgenud ajastul, kus mitte midagi polnud saada ja kõike tuli kuuris ja kapis leiduvast ise leiutada nagu peedist pesumasinale trumlit, siis sa ei vabane sellest vajadusest asju alles hoida ka siis, kui ühtäkki on poes kõike.
Teine asi, et kohati minnakse tänapäeval ikka ka teise äärmusse – mina nimetaksin seda liigtarbimiseks. On teatud asju, mida tõesti võiks alles hoida, sest on vägagi tõenäoline, et millalgi on vaja ning kasutusvõimalusi on palju. Näiteks mina keeldusin ära viskamast ühte vana katkise varrega roostevaba potti. Mees kurjustas ja õiendas, aga aasta pärast võtsime koera ning see kastrul on ideaalne veeanum koerale õue. Miks ma peaksin eraldi mingi jooginõu ostma, kui ma saan minna kuuri ja sealt võtta? Ja selliseid konflikte on meil mehega ikka aeg-ajalt, kus tema tahab kõikvõimalikke purke ja karpe ära visata, mina alles hoida – reeglina aga kasutangi ma neid varsti kuskil. Seega pole ka päris nii, et üldse midagi hoida ei tohi.
Liialdused on halvad loomulikult.

#3516212:

Osaliselt on see nõukogude ajast pärit inimeste elukogemus, mille üle tänapäeval pole mingit mõtet naerda ega ka pahandada. Kui su elu on kulgenud ajastul, kus mitte midagi polnud saada ja kõike tuli kuuris ja kapis leiduvast ise leiutada nagu peedist pesumasinale trumlit, siis sa ei vabane sellest vajadusest asju alles hoida ka siis, kui ühtäkki on poes kõike.

Teine asi, et kohati minnakse tänapäeval ikka ka teise äärmusse – mina nimetaksin seda liigtarbimiseks. On teatud asju, mida tõesti võiks alles hoida, sest on vägagi tõenäoline, et millalgi on vaja ning kasutusvõimalusi on palju. Näiteks mina keeldusin ära viskamast ühte vana katkise varrega roostevaba potti. Mees kurjustas ja õiendas, aga aasta pärast võtsime koera ning see kastrul on ideaalne veeanum koerale õue. Miks ma peaksin eraldi mingi jooginõu ostma, kui ma saan minna kuuri ja sealt võtta? Ja selliseid konflikte on meil mehega ikka aeg-ajalt, kus tema tahab kõikvõimalikke purke ja karpe ära visata, mina alles hoida – reeglina aga kasutangi ma neid varsti kuskil. Seega pole ka päris nii, et üldse midagi hoida ei tohi.

Liialdused on halvad loomulikult.

Koera võtsite, aga koerale korralikku joogikaussi enam osta ei jõudnud? Sa oledki see ehe sitakorjaja. Enamus inimesi ei lepiks eales sellega, et mingi katkise varrega kastrul keset hoovi koera jooginõuna vedeleks.

#3516212:

Näiteks mina keeldusin ära viskamast ühte vana katkise varrega roostevaba potti. Mees kurjustas ja õiendas, aga aasta pärast võtsime koera ning see kastrul on ideaalne veeanum koerale õue. Miks ma peaksin eraldi mingi jooginõu ostma, kui ma saan minna kuuri ja sealt võtta? Ja selliseid konflikte on meil mehega ikka aeg-ajalt, kus tema tahab kõikvõimalikke purke ja karpe ära visata, mina alles hoida – reeglina aga kasutangi ma neid varsti kuskil. Seega pole ka päris nii, et üldse midagi hoida ei tohi.

Ja kui koera poleks võtnud, seisaks katkine kastrul siiamaani kuuris, et “äkki läheb vaja”?

#3516238:

Hoarding on teada-tuntud psüühikahäire kogu maailmas, juutuub videoid täis, pole need mingid nõukainimesed.

Ma kirjutasin osaliselt.

#3516226:

Koera võtsite, aga koerale korralikku joogikaussi enam osta ei jõudnud? Sa oledki see ehe sitakorjaja. Enamus inimesi ei lepiks eales sellega, et mingi katkise varrega kastrul keset hoovi koera jooginõuna vedeleks.

Koeral on toas miljon korralikku joogikaussi, neid on jagatud meile küll kingiks, küll auhinnaks, küll oleme ise ostnud. Vana kastrul on neist peajagu üle, sest on paksu põhjaga, hoiab temperatuuri, ei lähe ümber ja mahutab palju rohkem vett. Pealegi, kui kodanik kägu nüüd panni alt oma tähelepanu- ja mõtlemisvõime välja otsiks ning neid kasutaks, siis saaks ta ehk isegi aru, et üks roostevaba ilma varreta (sest miks peaks katkist vart küljes hoidma) korralik Hackmani kastrul (sest miks peaksin ma mingit viletsat ja koledat kastrulit tahtma õues hoida) õues pole mingi õudne vaatepilt.

#3516237:

Ja kui koera poleks võtnud, seisaks katkine kastrul siiamaani kuuris, et “äkki läheb vaja”?

Siis oleks see mõne muu kasutuse leidnud. Mees on pidevalt hädas, et kuhu lasta motika õli, käib ja võtab minult korralikke kausse selleks … siis oleksin talle selle kastruli ette torganud. Või oleks sellesse mõni lill istutatud. Või midagi muud.

#3516238:

Iga normaalse mõistusega inimene saab 30 aasta jooksul siiski aru, et enam ei ole vaja koguda.

Harjumustest oled midagi kuulnud? Ma ei tea, misealistest sina räägid, mina räägin neist, kelle elu põhiosa oli nõukaajal. Ehk siis neist, kes nõukaaja lõpuks olid 50-60-aastased, nüüdseks siis 80-90-aastased. Pole vist just see vanus, kus muutusi kergelt vastu võetakse?