Teema: järg: kas kõik õpetajad ikka leitakse sügiseks?

Masendav on see, et meil on nii palju seesuguseid koolidirektoreid nagu sina. Õpetajatest aru ei saa (st ei taha saada), õpetamisest ka aru ei saa (ilmselt puudub reaalne õpetamiskogemus ja vuristad siin ainult teooriat ette. Iga õpetaja teab, et need filmid, mängud, jalutuskäigud õues jm õppekäigud on õppmise juures nn magustoit (kaloreid koguneb palju, suhkrulaks on ka kindlustatud, aga kasu sellest organismile ei ole – ainult rasv hakkab vohama ja raskekujulised kroonilised haigused kimbutama). Mina olen võõrkeeleõpetaja ja tean, et trallitada võib tunnis lõputult (põhiliselt selleks, et magustoiduga ära hellitatud lapsed tunnis lärmamisest hetkeks kõrvale meelitada), aga keelt niimoodi ära ei õpi. Keeleõpe on ikkagi see vana hea klassikaline grammatika, uued sõnad, praktika ehk sinu sõnul just see vihatud õpik, vihik ja töövihik.

Võib-olla teeks nii, et hoopis sina vabastaksid oma direktoritooli mõnele sellisele inimesele, kes ise ka on pärielt õpetajana tööd teinud ja mõistab peale ilukõne ja loosungite seda protsessi seestpoolt ka. Muidu on nii, et ei usu, et on probleemid (kuigi ilukõnes vihjad koostööle – see on ilmselgelt sinu meeles ainult ühesuunaline käsuliin sinu poolt õpetajatele) ja ei saa aru, mis probleemid õpetajatel on. Ja et parimad õpetajad on hoopis erialase hariduseta noored.

Kuhu see Eesti haridus niimoodi välja jõuab, kui ainus juhtimisoskus on õpetajate survestamine ja ukse näitamine. Võib-olla selliste juhtide tõttu ongi õpetajad oma tööga rahulolematud?

Mina olen oma kooli direktoriga rahul, tema selliseid ilukõnesid õpetajatele ei pea ja saab endise ja ka praeguse tegevõpetajana hästi aru selle töö tegelikest probleemidest. Aga mul on siralt kahju nende maapiirkondade õpetajatest, kes seetõttu, et kunagi on otsustanud oma kodu rajada väikesesse kohta, peavad nüüd taluma sinusuguste bürokraat-juhtide ülbust ja ülemvõimu.[/quote]

Ohh logisin spetsiaalselt sisse, et sinu postitusele pluss panna! Olen ka võõrkeeleõpetaja ja jagan sinu seisukohti 110%
Aitäh sisutiheda ja asjaliku postituse eest!

Kõik ei ole õpetajates kinni.
Minu meelest see lause on küll puhas muinasjutt või kehtib heal juhul pooltes koolides: Uskuge õpilastesse, õpilased on tänapäeval targad, aga nad teavad meist teisi asju ja ei soovi teha mõttetut tööd; vanemad ei ole kiuslikud, ka nemad tahavad vaid oma lastele parimat.

Ja ma ei ole õpetaja.

#2865539:

Valmistan õpilasi ette laia matemaatika riigieksamiks, st tean ka seda osa ja vastutust. Tulemused on meil, olenemata aineõpetajast, 70 punkti ümber, mida ei loe madalaks.

Tule taevas appi! Ja sellist juttu räägib direktor, kes ise matemaatikat õpetab.
osades koolides vahetataks nii madala laia matemaatika tulemuse peale juba õpetaja välja.
Normaalne oleks ikka vähemalt 80+ neile, kes reaalklassis käivad ja laia eksami valinud.

70 punktise laia matemaatika RE tulemusega ei pruugi osadele erialadele ülikooli sissegi saada.

Inimesed harjuvad oma hüvede ja koormuse tasemega ruttu ning siis algab alati igal pool ving, et tahaks veel vähem teha. Tavalistel kontoritöödel pole haruldus, et tööle tullakse kl 8 ja lahkutakse kl 18. Kõrgelt tasustatud kohtadel pole ka haruldus, et kontorist lahkutakse kl 19, kl 20, aga see selleks. Õpetajad tulevad kl 8 ja tahavad lahkuda kl 15. Siis on suur ving, kui peaks äkki jääma tööle kuni kella 16.15ni vms. Tegelikult see ongi normaalne tööaeg ja mujal ei saa keegi varem ära, sest tund/koosolek on lõppenud ja nägu pole vaja kellelgi näidata. Ikka kontorites istutakse arvuti taga ja valmistatakse muid projekte ette jne. Õpetajad on harjunud, et tööl võib käia pm ainult siis, kui kontakttunnid on, ja siis natuke hädapärast tundide ettevalmistamist (aga selle puhul tehakse ka nägu, et oh vaadake, teen seda oma heast südamest, nagu tegemist oleks juba ületundidega, kui sa jääd pärast 16.15 veel kooli.)

[quote quote=2865746

#2865539:

#2865076:

#2864809:

Masendav on see, et suur osa õpetajaskonnast on väga rahulolematu. Rahulolematu inimene ei saa kasvatada õnnelikku last.Tegelikult on väga raske aru saada, mis on tegelik põhjus ja mida saaksid õpetajad ise oma elukvaliteedi parandmiseks teha (kui nad seda endale sõnastaksid, siis võib olla midgi muutuks). Ei saa lõpmatusi kedagi teist süüdistada, sest muuta saab ainult iseennast. Kui on ikka väga halb, siis tulebki koolist lahkuda.Õpetaja võib oma aega tõepoolest ise planeerida (ei olnud ju minu eelmises postituses, et õpetaja peab iga päev olema koolis kuni 16.15). Ka koosolekuid ei ole meil nädalas 15 tundi; siit jääb aega ka tundide ettevalmistamiseks ja tööde parandamiseks. Uskuge, kui olla tööl (nagu tavainimene), siis mahub ka kogu õpetajatöö selle aja sisse. Ma ei tahaks uskuda, et tänapäeval on veel koole, kus õpetajaid peavad ise klasse koristama või paberit ostma. Samuti ei pea õpetaja endale ise töövihikut ega õpikut ostma, vaid see kooli eelarves on selleks raha olemas. Lisaks on koolides digitehnikat, mis võimaldab õpet õpetaja jaoks kergemaks muuta, ilmestada ja muuta aine õpilase jaoks arusaadavamaks. Õpetaja ei ole tänapäeval enam kõiketeadja, vaid pigem suunaja ja infotulvas paremini orienteeruja. See, kes läheb klassi ette vaid õpiku ja töövihikuga, on paraku ajale jalgu jäänud ja tal võibki raske olla. Maailm on muutunud ja muutub igapäevaselt. Ühiskond vajab hästi keeli omandanud, analüüsioskust omavaid, koostööd tegevaid ja digitaalset kirjaoskust omavaid inimesi. On oluline, et õpilane õpiks kõikjal ja kõikjalt (mitte ainult õpikust või töövihikut täites). Julgen tunnistada, et ma ei oska õpetajaid aidata, sest kõik argumendid lõppevad üheselt: liiga palju tööd ja vähe raha. Aga see ei õigust töö mittetegemist, õpilasele on iga tund ainus, so tema aeg õppida. Head õpetajad, korrigeerige oma mõtlemist, ärge süüdistage pidevalt teisi ja tehke elus õigeid valikuid.

Küll sina suudad sisutühja loba genereerida!

Ühtki tundi sa küll kunagi ette valmistanud ei ole, sest vastasel juhul teaksid, et igasugune digivahendite kasutamine eeldab väga suurt eeltööd. Mängude ja tühisemategi slaidiesitluste koostamine ning sobivate filmilõikude otsimine võtab väga palju aega. Sinu poolt pakutud üldtööaeg käriseb igal juhul. Rääkimata siis koolist, kus õpetajad õnnelikult tegeliku töö asemel “koostööd” teevad.

Hea Perekooli direktor, vähem loba, pikem samm! Sinu kindel õige valik oleks koolist ja hariduselust võimalikult kaugele hoida.

Ei ole mugavustsoonis istuv direktor. Kõike seda, mida tahan näha oma õpetajates, teen ka ise. Minu eesmärk on leida oma juhitavasse kooli sellised õpetajad, keda ma tahaksin näha näha oma laste õpetajatena. Olen ka ise enne töötanud õpetajana, seega tean väga hästi, mida tähendab tunni ettevalmistamine, tööde parandamine ja tagasisidestamine. Tean ka seda, mida tähendab didgivahendite kasutamine, sest annan ka praegu gümnaasiumiosa ühes klassis tunde (reaalained), et mõista paremini õpetajaid ja mitte kaotada ainealast professionaalsust. Valmistan õpilasi ette laia matemaatika riigieksamiks, st tean ka seda osa ja vastutust. Tulemused on meil, olenemata aineõpetajast, 70 punkti ümber, mida ei loe madalaks. Julgen väita, et on õpetajaid, kes teevad väga head tööd. Kui digivahendite kasutamine võtab teilt hetkel liiga palju aega, siis võib olla tasuks minna kursustele, arendada ennast digipädevuses, saavutada seal aktsepteeritav tase ja siis näete, et sellest saab tegelikult teie parim abivahend. Samuti ei ole mõttetud õppereisid teistesse koolidesse näit. Erasmuse vahendusel või minikoolituspuhkused spas. Leian, et õpetaja peab tänapäeval ennast arendama ja olema hiljem valmis andma endast klassi ees maksimumi (kui ta on selle töö endale valinud). Endiselt jään selle juurde, et võtmesõnaks on pidev enesearendus, valmisolek muutusteks ja koostöö õpilastega, vanematega, kolleegidega. Uskuge õpilastesse, õpilased on tänapäeval targad, aga nad teavad meist teisi asju ja ei soovi teha mõttetut tööd; vanemad ei ole kiuslikud, ka nemad tahavad vaid oma lastele parimat. Kui me ei taha, et meie õpilased läheksid soome lihttöölisteks, siis head õpetajad, teie oletegi ju need, kelle käes on võimalused selle muutmiseks. Olete vajalikud, kasutage oma võimalusi ja privileege (jälle klišee, aga nii see ju on).

Nii et kui sina tahaksid oma laste õpetajatena näha teatud tüüpi õpetajaid, siis see tähandab, et just selliseks kõik teie kooli õpetajad peavadki muutuma? Aga kui 100 lapsevanemat tahavad koolis näha risti teistsuguseid õpetajaid, mis siis saab? Sinu arvamus on loomulikult kõige tähtsam, olen juba seda siit korduvalt lugenud. Sest “kes ei soovi arendeda, ennast pidevalt täiendada, muutuda (loe: sulle sobivaks tööloomaks), siis uks on seal. Sellest juhtimisloogikast olen juba ammu aru saanud.
Tead, missugune on hea direktor? Selline, kelles on nii palju empaatiavõimet ja inimeste mõistmise oskust, et ta mõistab ja tolereerib oma kollektiivis igasuguse ja täiesti erineva tööstiiliga õpetajaid – ta ei suru mitte kellelegi mingeid meetodeid peale. Nii ongi, et iga õpetaja leiab alati ise parima viisi, mis talle kõige enam õpetamiseks sobib ja millest laste arengus ka kõige enam kasu on.
Nagu juba eelnevalt mainisin, digitarkus jm tilulilu on õpetamise juures vaid magustoit, see ei arenda lapsi edasi. Ja seda, et mingid trikid ja nipid arvutiga õpetaja tööd kergemaks muudavad, võib väita vaid viimane bürokraat. Õpetajatöö ei seisne võimalikult kiires oskuses teatud hulk pabereid läbi hekseldada. Õpetajatöö on loominguline. Aega ei võta mitte trikid ja nipid PowerPointis jm, vaid aega võtab info kogumine ja sellest olulisima presenteerimiseks välja valimine.
Ma ei usu iial, et sul, direktor, on pedagoogiline haridus. Sest ükski õpetaja ei mõtle ega arutle iialgi nii nagu sina. Su mõtlemine on koolielust sama kaugel kui Maa ja taevas. See, et sa (tõenäoliselt piiritust ahnusest) endale mõned matemaatikatunnid gümnaasiumis oled lisaks direktori palgale juurde krabanud, ei näita sinu pedagoogilisi oskusi. Kui sa annaks paarile üliraske käitumisega klassile põhikoolis tunde, siis sa enam ei jutlustaks “digitarkusest” jm klišeedest. Siis hakkaks sa päriselt mõistma, mida see töö endast kujutab. Gümnasistid kardavad koolist välja kukkuda, lisaks ei võetagi gümnaasiumisse inimesi, kes kooli mitte kuidagi ei sobi, nii et gümnaasiumis õpetamine on tõesti väga lihtne.

Kogu see sinu piiritu usk igasugustesse koolitustesse näitab, et sa pole vähimalgi määral pedagoog, vaid oledki puhtakujuline bürokraat. Seda, et sa õpetajatööst mitte halligi ei jaga, näitab ka see, et arvad, et suur tunnikoormus kurnab õpetajad ära. Nii lihtne see küll ei ole. Elu ei ole 1+1 – lihtne ja labane numbritemaailm, et mida rohkem, seda suurem koormus. Õpetajal, kellele on juhtunud (või spetsiaalselt antud) kerged, hästikasvatatud lastega klassid, võib ka 29tunnise koormusega olla hea ja kerge tunne aastaringi koolis tööd teha. Ja õpetajal, kellel on koormus 10-12 tundi ja neist 2 klassi on sügavate käitumisraskustega (sest nende taga on kodud, mis nende kasvatamisega pole üldse viitsinud end vaevata), võib igasugune sära silmist kaduda ja ta võib end iga tööpäeva lõpuks tunda täiesti tapetuna. 1+1 ei võrdu alati 2, eriti inimeste puhul.

Mul on lihtsalt nii hea mkeel, et meie kooli direktor ei ole selline paadunud koolikauge bürokraat nagu sina. Ma ei suudaks sinu alluvuses sekundit ka tööd teha. Sinusugused juhid veavad koolid lõppude lõpuks alla, kuigi kooli allakäik on pikaldane protsess ja võtab vähemalt 10-15 aastat aega. Aga kui teie kogukond sellise bürokraadi endale koolijuhiks valis, ju on nad siis sellist kooli ja selle juhti väärt.

#2866001:

#2864640:

Mina küll õpetajana ei tööta, aga meeldis see lause –Mõttetult kohapeal oma tunde istuma ei pea, kuid vajadusel tuleb olla valmis, et tööpäev lõppeb kell 16.15 (tunnid algavad 9.15).

Mis vahet seal on, kus õpetaja ekooli täidab, töid parandab või kolleegide või vanematega suhtleb.

Nt. Läheb kl.12 füüsiliselt töökohalt ära ja nt 16.00 teeb kodus, rannas, kohvikus oma paberitööd St. Arvuti tööd, valmistab kasvõi tundi ette.

See õpetaja, kes kell 12 juba koju läheb, kipub hiljem ikka teistele kurtma, et elu on raske ja kogu aeg peab kodus tööd tegema.

Samas võiks ju kella neljani koolis olla, seal paberitöö ja e-kooliga tegeleda ning kodus tööle mitte mõelda.

Igas koolis ei ole igal õpetajal töölauda ega arvutit. Kl 12 lahkuv õpetaja töötab osalise koormusega, seega kella neljani koolis tööd tehes oleks tegu juba ületundidega.

Oh, jah.

Mina olen see pedagoogiharidusega muul erialal töötaja, kes viimase praktika ajal veendus, et ei saaks koolis töötada. Ja mitte laste pärast, vaid töökeskkonna pärast. Ühtlasi ka lapsevanem. Ühes koolis, kus ma olen praktikal olnud, oli ka teemaalgataja-sugune direktor. Ja hästi palju noori erialase hariduseta õpetajaid. Vähemasti ei olnud seal absurdseid piiranguid koopiapaberile, tellitavate õpikute arvule (ei telli igale lapsele, tellime ainult ühe klassikomplekti koolis kasutamiseks) ja koopiate arvule lapse kohta, mis minu õpetamisvaimustusse esimese reaalsusmõra lõid. Aga oli selge tunne, et mina lapsevanemana selles koolis töötada ei saaks.

Mõnest neist noortest tuleb kindlasti kogemuse kogunedes suurepärane õpetaja. Aga peaaegu eranditult saavad nad kõik ühel hetkel lapsed ja hakkavad oma tööd ja teemaalgataja juhtimist vaatama teise pilguga. Millegipärast mulle tundub, et teemaalgataja on meesdirektor. Sealjuures selline, kes ise oma lapsi ei kasvata ja ei saa seetõttu aru, et ühel hetkel lõpetavad ka “kutsikad” suurest entusiasmist oma aja ebaotstarbeka kasutamise ja küsivad iga uue uhke algatuse juures “mida see minu õpilaste tegelike teadmiste seisukohast juurde annab” ja “kuhu ma selleks ajaks oma lapsed panen”. Ma tean ka teemaalgataja vastust sellele probleemile, kui see tekib – vanad “halvasti motiveeritud” õpetajad kraavi ja uued noored asemele. Kui neid selleks hetkeks veel võtta on. Ja kui vanemad liiga valju kisa ei tee, sest, üllatus, vanemad saavad tegelikult väga hästi aru, et mida keerulisemaks läheb aine, seda suurem väärtus on õpetaja kogemus. Klassiõpetajana talutakse noort särasilmset rumalukest hea meelega, põhikooli füüsikaõpetajana enam mitte eriti.

Kui see (mitte ilmtingimata noor) ja vähese koolikogemusega direktor ise ka tunnistaks, et jah, ongi veel oma ametis roheline ja kogemusteta ja oleks ise koostööaldis õpetajate kogemustest õppima ja neid kuulma ja mõistma, siis võiks seda inimest ehk kuidagigi mõista. Aga see mees (tõenäoliselt endine riigiametnik, kes on oma soojalt bürokraadikohalt valusasti kukkunud koolidirektori ametisse) ju ähvardab muudkui lahti lasta (ja olen kindel, et juba ongi lahti lasknud) õpetajaid, kes tema standarditele ei vasta. Ei teagi, kas need standardid on ta seadnud sellepärast, et ei mõista koolis toimuvat adekvaatselt või lausa puhtast õelusest õpetajate vastu. Sest minu meelest see inimene lausa vihkab õpetajaid ja elab nüüd koolidirektorina välja mingeid lapsepõlvest koolist saadud traumasid (adekvaatset eneseanalüüsi lapsepõlves juhtunule pole see mees ka veel teinud, kooli vaatab ta endiselt selle haavunud koolipoisi pilguga).
Kurb on see, et see kogukond, mille kooli ta juhatab, ei ole aru saanud, mis portsu otsa nad oma direktori näol on sattunud.
Seetõttu ma leiangi, et need vanemad ja see direktor väärivad üksteist.

Mulle jäi silma, et igas tunnis tuleb anda maksimum.
Palun ärge nõudke seda, läbipõlemine on garanteeritud.
Keegi ei suuda kogu aeg maksimumi anda. Lõpuks on maksimum see, et jaksad end tööle vedada.

#2866195:

#2866170:

Oh, jah.

Mina olen see pedagoogiharidusega muul erialal töötaja, kes viimase praktika ajal veendus, et ei saaks koolis töötada. Ja mitte laste pärast, vaid töökeskkonna pärast. Ühtlasi ka lapsevanem. Ühes koolis, kus ma olen praktikal olnud, oli ka teemaalgataja-sugune direktor. Ja hästi palju noori erialase hariduseta õpetajaid. Vähemasti ei olnud seal absurdseid piiranguid koopiapaberile, tellitavate õpikute arvule (ei telli igale lapsele, tellime ainult ühe klassikomplekti koolis kasutamiseks) ja koopiate arvule lapse kohta, mis minu õpetamisvaimustusse esimese reaalsusmõra lõid. Aga oli selge tunne, et mina lapsevanemana selles koolis töötada ei saaks.

Mõnest neist noortest tuleb kindlasti kogemuse kogunedes suurepärane õpetaja. Aga peaaegu eranditult saavad nad kõik ühel hetkel lapsed ja hakkavad oma tööd ja teemaalgataja juhtimist vaatama teise pilguga. Millegipärast mulle tundub, et teemaalgataja on meesdirektor. Sealjuures selline, kes ise oma lapsi ei kasvata ja ei saa seetõttu aru, et ühel hetkel lõpetavad ka “kutsikad” suurest entusiasmist oma aja ebaotstarbeka kasutamise ja küsivad iga uue uhke algatuse juures “mida see minu õpilaste tegelike teadmiste seisukohast juurde annab” ja “kuhu ma selleks ajaks oma lapsed panen”. Ma tean ka teemaalgataja vastust sellele probleemile, kui see tekib – vanad “halvasti motiveeritud” õpetajad kraavi ja uued noored asemele. Kui neid selleks hetkeks veel võtta on. Ja kui vanemad liiga valju kisa ei tee, sest, üllatus, vanemad saavad tegelikult väga hästi aru, et mida keerulisemaks läheb aine, seda suurem väärtus on õpetaja kogemus. Klassiõpetajana talutakse noort särasilmset rumalukest hea meelega, põhikooli füüsikaõpetajana enam mitte eriti.

Tahtsin tänada, et täpselt minu mõtted olete kirja pannud. Ühtlasi tahan öelda, et ärgem materdagem seda koolidirektorit nii väga. Tundub, et tegemist on veel noore ja särasilmse inimesega, kes kindlasti tahab parimat, lihtsalt ei oska veel näha, et alati ei ole asjad nii must-valged. Olen ka kunagi selline entusiastist töötaja ja ülemus olnud. See muutus pere ja laste saamisega, sest tõesti ei olnudki enam huvi ega soovi iga vaba hetke missioonitundele ja tööle pühendada. See ongi normaalne elu kulg. Keskealised ja vanemad töötajad ei ole seepärast halvad ega hoolimatud töötajad, et nad ei soovi oma vaba aega töökohal veeta. Ja seda tuleb respekteerida. Kui noored soovivad ja tahavad panustada rohkem, on see väga tore, kuid sama ootust ei saa rakendada kõigile. Ka stabiilsuses ja traditsioonides on väärtus.

Üks mõte tekkis veel õpetajate osas – oma tutvusringkonnast näen, et õpetajate hulgas on teinekord ka selliseid inimesi, kellel ei ole lapsi ja peret. Eriti maakoolides, sest, noh, elu on lihtsalt nii läinud, et sobivat meest maalt võtta pole. Need juba keskeas või vanemad inimesed pühenduvadki koolile. Küll aga ei saa ükski pereinimene endale lubada seda, et teeb nädalas 32 kontakttundi, igal õhtul valmistab ette tunde ja digiprogrammi, on mentoriks noorematele, käib nädalavahetustel õpilastega väljasõitudel, treenib vabal hetkel olümpiaadlasi jms. Seda kõike teeb üks minu hea sõbranna, kes saatuse tahtel üksikuks jäänud. Ta teeb seda suure rõõmuga, sest need lapsed ongi nagu tema lapsed. Pereinimesena aga, saate isegi aru, ei ole see võimalik. Kui see tubli töötaja peaks nüüd pere looma, siis paraku jäävad tööandja vajadused teisele kohale ja see ongi normaalne, sest lõppude lõpuks ei tule koolidirektor ju hiljem hauale lilli tooma, ülekantud tähenduses.

Jah. Meie koolis on õpetajatest abielupaar. Mees on üliagar ja tubli, koolis pea ööpäev läbi, lisaks puhkepäevadel, saab palju tunnustust ja autasusid. Tore on muidugi. Aga tema naine on pidevalt haigete lastega kodus, palub endale kohendatud tunniplaani, peab jõudma õigel ajal lasteaeda, lapsega arsti juurde jne, töö õhtul ei tule kõne allagi..

Lugedes seda viimast sõnavõttu, siis on küll küsimus, et miks te sellises koolis töötate? Ilmselt seetõttu, et see on teie väikeses maakohas teie ainus erialane töökoht ja pole kuskile mujale ära minna.
Sellised ülbete ja eneseimetlejatest direktoritega maakoolid käivad kõik alla ja hääbuvad. Mu enda lapsepõlvekooliga juhtus ka nii: eelmine (üsna tubli direktor) juhtis kooli pensionieani, siis tekkis omavalitsusel (nagu Eestis ikka) tingitud refleks, et pensionärid koolist minema ja juba leidus ka “üle-laipade” karjerist, kes selle koha endale sai. Uus direktor lõi koolis ka platsi puhtaks pensionieelikutest õpetajatest ja jättis alles ka need “popid ja noortepärased” ning need, kes talle piiritult pugema hakkasid. Professionaalid kadusid koolist, alles jäid diletandid, kelle elueesmärk oli vaid oma kohast kinni hoida ja kool käis alla. Vanemad hakkasid kooli nõrkade tulemuste pärast lapsi pidevalt kõrvalasuvasse suurlinna kooli saatma, gümnaasium jäi päris tühjaks ja kool muudeti põhikooliks. Ja peale paari aastat liideti eestikeelne põhikool Vene! gümnaasiumiga, sest sealne missioonitundega endisest pedagoogist pikaaegne direktor oskas kooli juhtida ja teadis, mida teha selleks, et kool laiali ei jookseks. Nii et selle piirkonna eesti lapsed käivad nüüd juba aastaid Vene koolis.

Kui vaatan meedias neid pisaratega maakoolide sulgemisi või teateid, et kuna lapsi on vähe, siis gümnaasiumist saavad põhikoolid, siis mõtlen alati, et keegi isegi ei maini direktorite juhtimisvigasid, aga direktoritest need koolide allakäigud alati alguse saavad.

Kuna lapsevanemad ja KOV-i inimesed on sageli koolikauged, siis nad ei saa aru, et kooli ei tohi juhtima panna mingit suvalist, koolivälise juhtimiskogemusega bürokraati, sest kool on väga eriline keskkond ja seda peab tundma seestpoolt aastaid, enne, kui seda juhtima võib hakata.

#2866204:

Kui see (mitte ilmtingimata noor) ja vähese koolikogemusega direktor ise ka tunnistaks, et jah, ongi veel oma ametis roheline ja kogemusteta ja oleks ise koostööaldis õpetajate kogemustest õppima ja neid kuulma ja mõistma, siis võiks seda inimest ehk kuidagigi mõista. Aga see mees (tõenäoliselt endine riigiametnik, kes on oma soojalt bürokraadikohalt valusasti kukkunud koolidirektori ametisse) ju ähvardab muudkui lahti lasta (ja olen kindel, et juba ongi lahti lasknud) õpetajaid, kes tema standarditele ei vasta. Ei teagi, kas need standardid on ta seadnud sellepärast, et ei mõista koolis toimuvat adekvaatselt või lausa puhtast õelusest õpetajate vastu. Sest minu meelest see inimene lausa vihkab õpetajaid ja elab nüüd koolidirektorina välja mingeid lapsepõlvest koolist saadud traumasid (adekvaatset eneseanalüüsi lapsepõlves juhtunule pole see mees ka veel teinud, kooli vaatab ta endiselt selle haavunud koolipoisi pilguga).

Kurb on see, et see kogukond, mille kooli ta juhatab, ei ole aru saanud, mis portsu otsa nad oma direktori näol on sattunud.

Seetõttu ma leiangi, et need vanemad ja see direktor väärivad üksteist.

Lapsevanemana katsusin selle vaidluse mõttega läbi lugeda, et mõista, mis koolides siis tegelikult toimumas on. Esile kerkisid ülal tsiteeritud õpetajast disputandi (nimetagem teda Õ) rünnakud koolidirektorist teemaalgataja (D) aadressil. Kõrvaltvaatajale jäi mulje, et Õ-l on mingi isiklik halb kogemus juhtkonnaga ja ta kipub tegema üldistusi pigem oma kogemustest, mitte D postitustest lähtudes. D kirjutab: “Sageli meenutavad õpetajad näägutavaid naisi, kes valavad oma frustatsiooni teiste peale välja, kuid lahendusi ei leia.” Võimalik, et Õ tundis ennast sellest kriitilisest märkusest puudutatuna, mis ajendas teda ühtlasi D-d meessoo hulka liigitama ja ise naisena kaitsepositsiooni võtma (parim kaitse on rünnak). Õ väidab, et D “ähvardab muudkui lahti lasta (ja olen kindel, et juba ongi lahti lasknud) õpetajaid, kes tema standarditele ei vasta” – ilmselt lähtub see väide D sõnadest “Et olukord muutuks paremaks, peavad muutuma õpetajad. Kes ei suuda muutuda, peab lahkuma”. Edasi räägib Õ, et D standardid on tema õelusest ja õpetajate vastu suunatud vihast nende kiusamiseks välja mõeldud. Nüüd mu järg kadus veidi ära, kas me saame ühtemoodi aru, et need D standardid on “Hea õpetaja on avatud suhtleja, avatud silmaringiga, koostöövalmis, sõbralik ja hea ainetundja”? Mina lapsevanemana tervitan selliseid standardeid küll kahel käel ja kui peaksin nt õpetajana tööle asuma, tervitaksin samuti. Ka ei leia ma D postitustest kuskilt viha õpetajate vastu. D kirjutab: “Koolijuhina pean ma neid (siis nendele oma standarditele vastavaid noori õpetajaid) kaitsma vaid mõnede kibestunud õpetajate eest. Päriselt, sest need õpetajad leiavad võimaluse ka neid kritiseerida.” Kas Õ probleem seisneb äkki selles, et juhtkond on teda, head ainetundjat, süüdistanud nt mõne õpilase või lapsevanemaga konflikti sattumises ja selle lahendamata jätmises ning seetõttu on tema koolis temale eelistatud mõnda noort, mitte nii hea erialase haridusega töötajat?
Minu järgnev küsimus oleks selline: kas minul kui kooli hoolekogu liikmel oleks mingi võimalus selliseid üksteise mittemõistmisest tekkivaid konflikte koolikollektiivis kuidagi lahendada? (Kui nt niisugune konflikt tekiks meie koolis direktori ja ühe õpetaja või ka õpetajate-lapsevanemate vahel.) Selge on ju see, et igasugused vinduvad konfliktid koolis mõjutavad kõiki halvasti, ka minu last.