Teema: Kärgpere lapsega tegelemine ja hoolitsemine

#4306758:

Teiste pesu pesemine ei ole mulle mitte alandav, vaid ma lihtsalt ei viitsi seda teha. Las igaüks teeb ise.

Nupu vajutamine on ilge aja- ja energiakulu, eks? Või teil pestakse käsitsi pesu?

#4307342:

Loomulikult ei pea suurtel lastel ükski üritus ära jääma, lihtsalt ema ja isa isiklikult ei pruugi jõuda täies mahus igale lastele üritusele. Ravivõimlemine (med. vajadus) ja konkurss, milleks laps on valmistunud, on ka hoopis teise kaaluga sündmused kui lihtsalt kinoskäik.

Aga kui uus naine ütleb, et suuremad lapsed ei puutu absoluutselt temasse, siis võib samamoodi öelda, et mis suurematessel lastesse see beebi puutub? Nemad soovivad oma isaga pool aega veeta ja asi vask. Niimoodi ongi asjad, kui selline suhtumine perekonnas valitseb. Et me pole perekond, vaid minu ja sinu lapsed.

#4307383:

Siis imestab, et naine, kellel ilmselt 4 kuu jooksul pole olnud ühe kinoseansi pikkuse jagu oma vaba aega, on viletsas tujus. Kägude meelest too noor ema on üks vigisev nõid, kes peaks kodus lihtsalt oma beebit nautima ja võiks selle aja sees tegelikult meespere pesu ka ära pesta.

No aga see värske ema võiks aru saada, et kui ta võtab teise ringi mehe, siis seda meest ei ole tal 100 protsenti kogu aeg võtta, vaid tal on ka muid kohustusi. Toetabki pool aega. Nn pärisperekonnas oleks tõesti lihtsam, sest siis läheks see beebiema vahelduseks ise suurematega kinno. Aga tema tõmbab joone laste vahele, et suuremad pole tema asi, siis ta ei liiguta ka kodus lillegi sel ajal, kui need nende juures on. Siis ongi nii, et ka tema beebi pole teiste asi. Minul aitas teismeline beebi eest ka hoolitseda, käis temaga vahel jalutamas, sain siis süüa teha või koristada rahulikult või lihtsalt puhata. Aga see siin pole mingi perekond, vaid kokkuklopsitud kooslus, kus liikmed teineteist ei salli. Siis ongi asjad nii nagu on ja kurta pole midagi. Isa isegi aitab palju saab, osad mehed ei liiguta kodus üldse lillegi.

#4299298:

Tere!

Mina olen teemaalgataja elukaaslane, kellega ühist last jagatakse. Mulle saadeti antud artikkel tuttavate poolt, kes tundsid ära meie olukorra.

Soovin lisada, et teemaalgataja ütles, et tema kanda on kogu majapidamine. Tegelikkuses on meil jagatud, et majapidamistööd teeme üle nädala: tema vanemate lastega nädalal teeb tema söögid, käib poes, koristab ning kui lapsi pole, siis teen kõik need asjad mina. Last hoiab ta selleks, et saaksin käia poes ja süüa teha ning ütleb, et see ongi minu “vaba aeg”.

Teemaalgataja jätab ka mainimata, et lisaks käib ta 2x nädalas trennis, kus on kella 22ni õhtul. Lisaks trennilaagrid, mis kestavad terve nädalavahetuse ning tema teise lapse võistlused, mida on 2x kuus kas kogu päeva või 2 päeva ööbimisega.

Tema vanemad lapsed on 13a ja 16a, kuid probleemiks on see, et lastel puuduvad igasugused ülesanded kodus. Isa koristab nende tube, korjab toast prügi, võtab tolmu, koristab kappi jne. Sellest tulenevalt on isal veel vähem aega tegeleda meie ühise lapsega oma vabadel õhtutel.

TA naine, kui sa seda teemat veel loed, tead, pöördu perenõustamisse. Tallinnas on selleks Tallinna Perekeskus ja teistes omavalitsustes mingid teised vastavad asutused. See, mida sa kirjeldad, ei ole okei sinu ja beebi suhtes. Tõde ei selgu siin laotud plusside ja miinuste vahekorras, sest enamikul puudub isiklik kokkupuude kärgperendusega ja targutatakse vaid oma mätta otsast. Keegi meist ei kujuta ette enne esimest last, kuidas elu hakkab täpselt välja nägema, ja kunagi pole hilja uusi kokkuleppeid teha.

#4307544:

#4306793:

Kahe lapse emana ei saa aru, miks peetakse beebiga kohutavalt raskeks ja väsitavaks ajaks. No nii raskeks, et suguvõsa peab appi tulema ja mehe lapsed ei tohi küllagi tulla. Lapse saamine on normaalne asi, tõesti oledki rohkem kodule/perele keskendunud, aga see ongi normaalne.

Aga esimese lapsega ongi raskem kui teisega (ja teisega raskem kui kolmandaga, kolmandaga raskem kui neljandaga…). Mulle tundub, et probleemid tulevadki siin suures osas sellest, et naisele on laps esimene, kõik on uus ja keeruline ja laps on maailmanaba, aga mehele juba kolmas ja mõtleb, et saab ju küll tegeleda nii beebi kui teistega, miks seda kohutavalt raskeks ja väsitavaks pidada. 🙂

Kui mehele kõik nii lihtne on, siis võtkugi beebi kaasa, kui ise trenni või suurema lapse võistlusele läheb. Käod siin ju kõik õpetavad, et vabalt saab beebiga käia klaverikonkurssidel ja teab kus, ei sega põrmugi.

Nali naljaks, nelja lapse emana ma siiralt ei saa aru mida tähendab, et isa ei saa beebit kohelda nagu esimest last. Ma olen kõiki oma lapsi kohelnud ühtemoodi. Beebi ei tea mitmes laps ta peres on, tal ikka samad vajadused nagu mis tahes beebil. Ta ikka vajab oma mähkmeid, öist piima, krooksutamist, kussutamist jne jne sõltumata sünnijärjekorrast. Arstil peab ikka sama tihti käima, haigused tuleb ikka kõik läbi põdeda. Nii ei ole ju lihtsalt võimalik võtta, et kolmanda beebiga ma tegelen vähem kui esimese ja teisega tegelesin, sest see tegelemine koosneb suuresti eluliste vajaduste täitmises, mida ei saa ära jätta või edasi lükata. Jah, iga järgneva lapsega oled veidi vilunum ja enesekindlam, mõned toimingud nagu mähkimine käivad juba lennult ja autopiloodil. Aga see ajakokkuhoid on ikka tühiselt pisike. Mind on ikka üks ja päevas on mul ikka 24 tundi, nii et loomulikult ei saa me mehega ise tegeleda oma hobidega nii nagu ainult kahe teismelise vanemad saavad ega saa ka ainult kahe suurema lapse huvide ja soovide järgi pere vaba aega sisutada, sest plaani peavad mahtuma ka väiksemad. Vägisi jääb mulje, et TA otsib siin lihtsalt õigustust, miks ta beebiga tegelemisest viilib. See pole mingi õigustus, et on veel hullemaidki isasid, kes veel vähem kui kaheksal õhtul kuul beebiga tegelevad.

#4294347:

Mina arvasin ,et me oleme pere kolme lapsega. Elukaaslase arvates oleme pere 1 lapsega + 2 minu last !

Nii ongi.

Oma on oma ja võõras on võõras. Ehk et sul ongi 3 last ja elukaaslasel 1 laps. Sinu lapsed on talle võõrad ja tähelepanu ning aega tahab ta loomulikult jagada eelkõige oma lapsele ning püüab teha kõik, et tema laps ka sinu tähelepanu ja aega maksimaalselt saaks. Igaüks seisab ju omade eest.

#4307621:

Nii ei ole ju lihtsalt võimalik võtta, et kolmanda beebiga ma tegelen vähem kui esimese ja teisega tegelesin,

Saab küll, täitsa vabalt saab. Teise lapsega polnud enam üldse vaja mõelda, mida ette võtta, et tal huvitav oleks – mängisin vanema (2a) lapsega ja beebi vaatas, suu ammuli, seda pealt.

Ma ei kujutaks ette sellist elu. Et mina olen beebiga eraldi ja siis kaks nädalat kuus on meie juures teismelised, kellega mina absoluutselt ei suhtle. Ja sellel ajal ühtki majapidamistööd ka ei tee, las isa sebib. Ootan, millal isa koju tuleb ja süüa teeb või siis tube koristab. Ja siis olen ilgelt vihane, et beebiga samal ajal tegeleda ei saa. Kuidas sa mõtlesid siis seda asja enne? Et peletad need teismelised minema kuidagi või mis see plaan oli?

#4307765:

Mul on neli last ja kõigiga on nii olnud. Alles siis kui juba ringi roomama hakkavad, peab rohkem jälgima.

Kõik ikka pole sellised. Mul oli laps, kes esimesed kolm kuud aina karjus, ei maganud üldse ja ainult rippus tissi otsas. Mingi kolm kuud tassisingi süles kogu aeg. Aga ega siis mehest ka suurt kasu siin polnud, sest ta tahtis just minu küljes rippuda. Mõnel on kohanemine raskem. Aga kuna sellest pole siin juttu, siis ilmselt on ikka tavalise lapsega tegemist, kellega neljakuuselt tõesti nii suurt tööd ei ole.

Ole viimane vastaja ja tsiteeritud tekstile sekundeerin ehk nõustusin, mitte ei vaielnud vastu.

#4307831:

Ta õpib emotsioone maha suruma ning muresid enda sees hoidma, mis omakorda muudavad edasise elu tõeliselt keeruliseks( pere ja kodu). Mis inimesed neist edasi kasvavad, eks elu näitab.

Tavaline inimene kasvab, praeguse aja keskealised kõik sellised. Ei oska nad perekonda pidada ega hoida.

#4307765:

Kui meil teine laps sündis, siis alustas mu mees just oma firmaga ja ta oli sisuliselt seitse päeva nädalas tööl, tööpäevad kestsid 12-14h.  Sõbraga kahekesi pidid kõik, alustades ruumide rentimisest, remondist, sisustuse hankimisest, reklaamist jne edasi juba tellimused ja kogu tellitud töö ise ära tegema. Ei jäänud sellepärast elu seisma ega järgmised lapsed sündimata, et isal aega kodus “beebidega tegeleda” ei olnud.

Tore, kui sinu eluunistus on kodukata-teenija olla. Kohutav elu.

#4307765:

Kui meil teine laps sündis, siis alustas mu mees just oma firmaga ja ta oli sisuliselt seitse päeva nädalas tööl, tööpäevad kestsid 12-14h. Sõbraga kahekesi pidid kõik, alustades ruumide rentimisest, remondist, sisustuse hankimisest, reklaamist jne edasi juba tellimused ja kogu tellitud töö ise ära tegema. Ei jäänud sellepärast elu seisma ega järgmised lapsed sündimata, et isal aega kodus “beebidega tegeleda” ei olnud.

Tore, kui sinu eluunistus on kodukata-teenija olla. Kohutav elu.

Sul on ikka asjad päris paigast ära. Loodan, et sul lapsi pole ja ei saa ka neid. Egoistist vanemad on jubedad.

#4304758:

Ilmselgelt on teil elus praegu töömahukas periood ja üksteise süüdistamise asemel õnnestub ehk leida väljastpoolt abi. Kui naisel sünnib kolmas laps, ükskõik kas tavaperes või kärgperes, siis on normaalne, et ajutiselt palutakse tugivõrgustikult abi suuremate lastega tegelemisel. Kas tuleb vanaema hoidma, lapsed lähevad vanavanemate juurde, trenni ja võistlusele saab mõne trennikaaslase vanem nad auto peale võtta jne. Kui naine on suuremate laste isast lahus, ei ole enamasti probleemi veidi muuta tavapärast graafikut nii et suured lapsed on sünnituse ajal ja sünnitusjärgselt rohkem isa juures või vähemalt isa käib nendega trennis, võistlusel ja arstil. Ema teab kui palju energiat neelab beebi ning ema eesmärk on, et nii beebi kui ka suured lapsed saaksid oma vajaliku hoolitsuse kätte. See periood ei kesta igavesti, esimesed kuud ongi kõige raskemad. Kuid kui vastupidi isa on see, kellel on eelmisest kooselust lapsed, siis vahel on nii, et tugivõrgustik justkui aidata ei tohi vaid isa peab jätkama kõike ise tavapärases mahus tavalise graafiku järgi. On eksnaisi, kes nõuavad, et uue naise keisrilõike ajal ja keisrijärgsel nädalal oleksid lapsed isa juures, sest eksnaine on need õhtud endale vabaks arvestanud ja punkt. Ning kui isa viib lapsed seepeale vanavanemate juurde, et ise sünnitaja kõrval olla, tõstab eksnaine lärmi, et no näete, lükataksegi minu lapsed kõrvale uue pere pärast. Tegelik eesmärk on tekitada eksmehele ja tema naisele pingeid ja vahendina lähevad käiku oma lapsed. Kuidas teemaalgatajal on läbisaamine eksnaisega? Kas suurte laste ema võib ajutiselt tegeleda lastega rohkem kui 50% ajast? Kas on võimalik, et lapsed ise eelistaksid ajutiselt rohkem aega olla selles kodus, kus titekisa öösiti ei sega ja päeval ei pea hiilima ja sosistama, sest titt tudub? Kas on vanavanemaid, kes saaksid aidata? Kui selline arutelu on tabu, siis on mõttekoht, miks see nii on. Võibolla sul on endal eelmisest suhtest läbi töötamata taak, nt süütunne laste ees lahutuse pärast või võimuvõitlus eksnaisega, mis uues olukorras lahenduste leidmist takistab.

Mida sa siin seletad ja draama tõstmiseks veel keisrilõike sisse tood? Mul kolm keisrit ja see on iga kell kergem asi kui sinu unistuste loomulik sünnitus! Jumala normaalne, mitte miski ei takista hakkama saamist, istumist-astumist.

Mees loomulikult läks tööle ja mina olin ju niigi lastega kodus.

Miks on teil tited pidevalt öösiti üleval ja karjuvad? Nad ärkavad ju vaid selleks, et saada tissi otsa sööma. Ja magavad kohe edasi.

Teemaalgataja naine võiks tõsiselt kaaluda lahku kolimist, kui see on finantsiliselt vähegi võimalik. Mees ei suhtu oma naisesse hoolitsevalt ja ei näe selles probleemi ka. Beebiga kahekesi 1-2 toalises korteris on majapidamistööde poolest palju kergem kui suures elamises, kus pead arvestama veel kolme suure inimesega. Siis tekib graafiku alusel sul ka oma aeg, mis nii väikse lapse puhul esialgu ilmselt paar korda nädalas, paar tundi korraga, aga seda on juba rohkem kui sul praegu on. Praegusel kursil jätkates ei hakka mees ealeski lapsega hoolduslehel olema, kui tulevikus tahad tööle tagasi minna. Varsti tajub su laps ka, et ta on issile vähem oluline kui suured vennad. Aga kõigepealt muidugi proovige nõustamist.