Teema: Kärgpere rahateema

Hirmus on lugeda siinseid kommentaare. Muist kägudest nagu muust ei mõtleks, kui vaid sellest, kuidas mehe rahakotti rohkem enda heaks lahti kangutada. Maksa mu maja kommunaalid, osta mulle muruseemet, -väetist, värvilännik, diivan, pesumasin, tee mu majas remonti, kasuta oma sisetulek minu heaks, kasuta oma vaba aeg minu heaks. Kuhu jäävad armastus ja mehe heaolust hoolimine? Mees ei tulnud sellepärast, et tal pole kuskil elada. Tal on oma korter. Mis üüri te temalt tahate? Ta tuli selle pärast, et hoolib ja tahab koos olla, teie aga otsite temast ainult tuluallikat. Orjapidajad.

Ma soovitan küsida pool kommunaalidest ja pool piirkonna maja üürist. Täpselt teadmata pakun 200 + 1000/2 =600€.

Et peaksin sendipoolitajat meest pidama nagu lemmiklooma? Ainult kulud aga armas on. Väkk.

Sellise mehe tõstaks pikema jututa ukse taha! Uskumatu kooner!

#3763503:

Kõik variandid mis välja olen käinud, ei sobi. Eile kui tegin juttu, et maksan ise oma kommunaalid, aga tema siis kõigest muust ka poole mis kulub meil, siis tuli umbes selline lause, et ma olen hull, et veel tahan lisa..

Aga kas sa küsisid, mis on tema ettepanek?

Õiglane oleks, kui maksaks oma osa kõikides jooksvates kuludes, ka püsikaubad + maksab sulle lisaks nii palju raha kui palju sellises majas elamise eest üüri peaks maksma (noh mitte justu üksi vaid nt 1/4 kui peres on 4 liiget). See on siis eeldusel, et laste isa ta ei ole.

#3764555:

Niiet mehe jaoks majas elamise kogukulu on 100 ja talvel 200.-? Päris hästi saadud ju!

Arvesta ikka korteri üüritulu ka, mida ta ise korteris elades ei saaks – tõenäoliselt jääb mees pigem plussi omadega.

#3764325:

Õiglane oleks, kui maksaks oma osa kõikides jooksvates kuludes, ka püsikaubad + maksab sulle lisaks nii palju raha kui palju sellises majas elamise eest üüri peaks maksma (noh mitte justu üksi vaid nt 1/4 kui peres on 4 liiget). See on siis eeldusel, et laste isa ta ei ole.

Kui majas on üks tuba ainult mehe lapsele, siis pigem 2/4. Võib-olla kommunaale võib 1/3 maksta.

#3764687:

Kui ikka midagi enam ei sobi, kui mees tunneb selles olukorras et teda kasutatakse ära, siis mina soovitaks mehel ära kolida. Mina ei viitsiks senti saagida ja mingeid ettepanekuid teha,eriti kui lapsi ka pole. Las ta elab siis oma korteris , maksab ainult enda ja enda lapse eest ja saad ka sina rahulikult elada oma elu.

Ilmselt hakkab siis uut majaga naist otsima. Päris hea äriidee tegelikult.

#3764252:

Mina olen oma mehega koos olnud u 10 aastat. Kokku kolisime, kui olin üürikas kahe lapsega üksikema, tema kolis minu juurde. Pakkus kohe, et maksab pooled korterikulud. Seda ma enam ei mäletagi, kes söögi ostis, alguses ilmselt mina, kuna olin kodune ja tegin siis ka söögid. Nüüdseks oleme abielus ja 2 ühist last, kaasomandis maja, mille laenu, renoveerimise ja kommunaalide eest maksab mees. Lisaks kõik kulud tema perele kuuluvas maakodus, kus ajutiselt elame, kuni maja renoveeritakse. Kui mõlemad tööl käisime, ostsin ja tegin enamasti toidu mina, tema ainult enda puhkepäevadel. Praegu olen beebiga kodune ja süsteem sama, kuna mul on väga keeruline lapse kõrvalt poes käia või üldse midagi teha. Mina ostan asjad, mida mina tahan oma maitse järgi – majja köök, kesktolmuimeja, tapeedid, valgustid, mööbel, kõik sisustus kuni voodipesuni välja. No ja oma autode kulud maksame ka enamasti ise, minul liisingus suurem pereauto (tangime vist isegi kordamööda, tema sõidab ka, kui koos käime kuskil) , mehel on isiklik vanem nö tööauto. Kui maja valmis, siis lähen edasi parasiteerimise peale???? Loodan vähemalt söögitegemise enda peale võtta. Aga rahateemalisi tülisid või etteheiteid pole meil siiani kordagi 10 a jooksul olnud, samuti koduse tööjaotuse või lastega tegelemise osas.

Aga sa mõistad, et sinu olukord on teemaalgataja omast kardinaalselt erinev? Üks on see, et sul on armastav ja hooliv mees… aga ka see praktiline pool, et oled abielus. Abielu on selline huvitav majanduslik leping, et kõik ühe inimese sissetulekud on tegelikutl poolenisti ka tema abikaasa omad (kui lahutama hakkate või kui pärandi jagamiseks läheb, siis nii see on…). Nii, et kui mees maksab oma palgast laene, renoveerimist ja kommunaalkulusid, siis tegelikult kasutab ta selleks ju ka sinu sissetulekut (kuigi oma palka)… Võib ka öelda, et mees saab oma sissetulekut nii kõrgel hoida vaid tänu sellele, et tal on kodus naine, kes hoolitseb laste ja muu eest (see on tegelikult loogika ka siis, kui ei olda abielus, aga abielu puhul on ka seaduslik õigus üksteise sissetulekule). Nii, et mingi parasiit sa kindlasti oma peres ei ole, teil on lihtsalt selline majanduslik kokkulepe ja kõik.

Teemalgataja aga ei ole mehega abielus, seega pole neil üksteise sissetulekute osas mitte mingeid õigusi ega kohustusi.

Tegelikult võib mehe trots tulla ka sellest, et arusaamad kulutuste vajadustest on erinevad. Naine muudkui ostab ühte ja teist, muruväetist ja mida iganes tunneb vaja minevat. Mehele aga tundub see liigse kulutamisena ja ta näiteks arvab, et saaks ka vähemaga läbi ja ta lihtsalt ei taha osaleda selles pidevas millegi ostmises. Minu isiklik arvamus on, et kui keegi peres hirmsasti midagi tahab osta ja teine ei taha mingil põhjusel panustada, siis peab ikka see ise ostma, kes hirmsasti tahab ja teise rahaga arvestada ei saa. Tegelikult on ju mees selgelt väljendanud, kui palju ta on nõus panustama, kui teemaalgatajale on vähe, siis miks üldse eeldada, et mees oma arvamust muudab. Tuleb endale selgeks teha, kui praegune olukord ei sobi, mis siis edasi saab.

Klassikaline asi, mees on vaja ümber kasvatada aga nad sindrinahad ei ole ju ümberkasvatatavad, sellest võiks mingis vanuses juba aru saama hakata.

#3764914:

#3764252:

Mina olen oma mehega koos olnud u 10 aastat. Kokku kolisime, kui olin üürikas kahe lapsega üksikema, tema kolis minu juurde. Pakkus kohe, et maksab pooled korterikulud. Seda ma enam ei mäletagi, kes söögi ostis, alguses ilmselt mina, kuna olin kodune ja tegin siis ka söögid. Nüüdseks oleme abielus ja 2 ühist last, kaasomandis maja, mille laenu, renoveerimise ja kommunaalide eest maksab mees. Lisaks kõik kulud tema perele kuuluvas maakodus, kus ajutiselt elame, kuni maja renoveeritakse. Kui mõlemad tööl käisime, ostsin ja tegin enamasti toidu mina, tema ainult enda puhkepäevadel. Praegu olen beebiga kodune ja süsteem sama, kuna mul on väga keeruline lapse kõrvalt poes käia või üldse midagi teha. Mina ostan asjad, mida mina tahan oma maitse järgi – majja köök, kesktolmuimeja, tapeedid, valgustid, mööbel, kõik sisustus kuni voodipesuni välja. No ja oma autode kulud maksame ka enamasti ise, minul liisingus suurem pereauto (tangime vist isegi kordamööda, tema sõidab ka, kui koos käime kuskil) , mehel on isiklik vanem nö tööauto. Kui maja valmis, siis lähen edasi parasiteerimise peale???? Loodan vähemalt söögitegemise enda peale võtta. Aga rahateemalisi tülisid või etteheiteid pole meil siiani kordagi 10 a jooksul olnud, samuti koduse tööjaotuse või lastega tegelemise osas.

Aga sa mõistad, et sinu olukord on teemaalgataja omast kardinaalselt erinev? Üks on see, et sul on armastav ja hooliv mees… aga ka see praktiline pool, et oled abielus. Abielu on selline huvitav majanduslik leping, et kõik ühe inimese sissetulekud on tegelikutl poolenisti ka tema abikaasa omad (kui lahutama hakkate või kui pärandi jagamiseks läheb, siis nii see on…). Nii, et kui mees maksab oma palgast laene, renoveerimist ja kommunaalkulusid, siis tegelikult kasutab ta selleks ju ka sinu sissetulekut (kuigi oma palka)… Võib ka öelda, et mees saab oma sissetulekut nii kõrgel hoida vaid tänu sellele, et tal on kodus naine, kes hoolitseb laste ja muu eest (see on tegelikult loogika ka siis, kui ei olda abielus, aga abielu puhul on ka seaduslik õigus üksteise sissetulekule). Nii, et mingi parasiit sa kindlasti oma peres ei ole, teil on lihtsalt selline majanduslik kokkulepe ja kõik.

Teemalgataja aga ei ole mehega abielus, seega pole neil üksteise sissetulekute osas mitte mingeid õigusi ega kohustusi.

Jah, ma lihtsalt kirjeldasin ühte võimalikku kärgpere majandamist. Mehel küll lapsi varesemast pole. Lisada võibolla tasub, et kõik lastega seotud kulud katan mina, tema ostab maiustusi ja maksab väljas söömas käies jms. Suuremad saavad ka elatist. Ja minu palk tööl käies oli mehe palgast tegelikult suurem, k a vanemahüvitis. Meile sobib selline süsteem.

#3762388:

Mind hoopis hakkas huvitama, kui palju see korter talle siis renditulu teenib, kui maksab laenu ja jääb korralikult veel ülegi?

Isegi kui rendisumma oleks 500, siis korralikult ülejäämine on tiba liialdatud väljend.

Aga muidu teemast: minu arvates see kehtib nii meeste kui naiste puhul. Nii kui üks pool näeb, et teine pool saab hästi hakkama ja jõuaks teoreetiliselt kinni maksta mõlemi kulud, siis reeglina hakkab üks kohe teise kulul parasiteerima.

Mul endal ka parasiit kodus. Eks ma kasutan teda ära nii kuidas jaksan igasugustes töödes. Aga jah rahaga on temal see suhe, et koguks muudkui kusagile madratsi alla – ilus vaadata.

Kuna olen hästi hakkama saanud, siis olen käega löönud. Mul on lihtsam olnud rohkem teenida kui temaga saagida. Aga pean ütlema ka seda nüüd 20 aastat hiljem: küll on hea sirge seljaga seista ja ütelda – KÕIK siin on minu. Absoluutselt KÕIK. Ja kui ei meeldi – uks on seal ja võtmed jäta kapi peale.

Sõbranna läks lahku mehega ja juba pea 2 aastat saevad – kes maksis kommud ja kes laenu ja kellel on rohkem õigust omandile.

Vot selle vabaduse olen endale välja ostnud nende aastatega.

Sa seda Eesti Ekspressi artiklit lugesid, kus Lasnamäel elas mees naise korteris ja keeldus lahkumast. Lõpuks tappis naise ära.

Ei ole need asjad nii lihtsad, aastatega keeravad inimesed ära, ei saa arugi, kui oled sellisesse jamasse sattunud et ongi surm silme ees.

#3764994:

Ei viitsinud kommentaare lugeda.

Mees ei ole pere osa. Ja sa teed kõik selleks, et ta teaks oma kohta.

Saagige aga veel ja veel, ikka korralikult. Lahku lähete niikuinii.

Täpselt. Olen sama läbi elanud. Ühele oli rohkem antud kinnisvara mõttes, tegi tööd minimaalselt. Teine ei olnud niisama, käis lausa kahes kohas tööl, et tasa olla. Aga see suhtumine, et sa saad majas elada ja sul ei ole midagi, muidu peaksid ju üüri maksma. Õudne. See pole pere, kui üks teist pidevalt ärakasutamises süüdistab ja sente saeb. Mina sain lõpuks oma kinnisvara ja uue kaaslase ka, kes on hoopis vastupidine.

Tänapäeval ei olegi enam peresid, on mingid iseseisvad majandusüksused. Selle peale ei tuldagi, et oma suures iseseisvuses võidakse kaotada midagi hinnalisemat – nt pere, teise inimese tugi. Saatus võib pöörduda, ühel hetkel saab mees rikkaks, aga sina või laps jääb haigeks.

Ma ei väida, et ärakasutajaid inimesi pole, eks ise pead tunnetama. Aga sellise suhtumisega lähete nagunii lahku.

#3766148:

#3766075:

#3764994:

Ei viitsinud kommentaare lugeda.

Mees ei ole pere osa. Ja sa teed kõik selleks, et ta teaks oma kohta.

Saagige aga veel ja veel, ikka korralikult. Lahku lähete niikuinii.

Täpselt. Olen sama läbi elanud. Ühele oli rohkem antud kinnisvara mõttes, tegi tööd minimaalselt. Teine ei olnud niisama, käis lausa kahes kohas tööl, et tasa olla. Aga see suhtumine, et sa saad majas elada ja sul ei ole midagi, muidu peaksid ju üüri maksma. Õudne. See pole pere, kui üks teist pidevalt ärakasutamises süüdistab ja sente saeb. Mina sain lõpuks oma kinnisvara ja uue kaaslase ka, kes on hoopis vastupidine.

Tänapäeval ei olegi enam peresid, on mingid iseseisvad majandusüksused. Selle peale ei tuldagi, et oma suures iseseisvuses võidakse kaotada midagi hinnalisemat – nt pere, teise inimese tugi. Saatus võib pöörduda, ühel hetkel saab mees rikkaks, aga sina või laps jääb haigeks.

Ma ei väida, et ärakasutajaid inimesi pole, eks ise pead tunnetama. Aga sellise suhtumisega lähete nagunii lahku.

Ma päris nii karmilt ei ütleks, aga… Tänapäeval ei olegi enam peresid, tõetera sees. Õigeid peresid. On pered, kus sinu, minu ja meie lapsed. Selline olukord paraku mingi saagimise ikkagi tingib. Mina oma kodu puhul ei tee vahet ega rõhuta, et kinnisvara kuulub mulle, küll aga olen ma teinud testamendi ja pärijaks ei ole abikaasa, põhjuseks tema laps varasemast. Ühiseid lapsi meil ei ole ja ma ei soovi et mu kinnisvara valedesse kätesse võiks sattuda. Mehe jaoks see probleem ei ole, tallegi arusaadav, et vara- ja rahaasjad peavad paigas olema.

Teemaalgatajast saan ma aru. Loomulikult ootab ta kodus ka mehe panust ja see peakski ju normaalne olema.

Ma ei ütleks nii karmilt, kui poleks elu pöördumist näinud või ise kogenud. Lahku on mindud ja lapsi teistega saadud ikka aegade algusest, aga oma armastatud pereliikmete eest hoolitsetakse. Paku siis mehele välja, et võtab laenu ja maksab pool majast kinni, müüb korteri, ostate ühise kinnisvara. Kui kogu aeg on vaja on seljatagust kindlustada – pole õige asi, mõlemalt poolelt.