Teema: Kärjetajad, raiuge endale pähe!

#3325680:

#3325675:

#3325634:

#3325631:

http://www.eki.ee/dict/psv/index.cgi?Q=eelmine

Armastama ei pea, aga taluma peab, kui oled lastega kaaslase võtnud. Sinu valik.

Väga loogiline jutt, lapsel ka hiljem meeldivam papi hooldekoduarveid tasuda. Tulevikus ei pea papat ka armastama, igakuine väjaminek peab olema samuti talutav.

#3325679:

#3325660:

#3325653:

#3325629:

Kohati tekitavad uued naised ise omale probleeme.

Nad ei suuda nagu otsustada, mis rollis nad nende “eelmiste laste” eludes olla tahavad.

Ühiskonna silmis nad tahaks olla lapsele “suured sõbrad”, mehe pärast peab ikka ka püüdma neid eelmis lapsi kannatada. Isegi kui ise ei taha. Ja noh – hea on ikka vanale naisele näidata ka, kuidas lapsed sust hoolivad.

Üsna sageli oleks kõige parem tõesti kui mehe lapsed naise kodus ei käikski. Isa kohtuks lastega mujal – kasvõi laste kodus – või käiks reisidel või muud sellist. See oleks päris tihti vastuvõetav kõigile osapooltele – aga loomulikult mitte uuele naisele.

Kui mehe lapsed on naise kodus külalistena, siis tuleb neid ka külalistena kohelda.

Te ei sunni ju külalisi nõusi ise kraanikaussi viima või kodutöödes osalema või kasvõi nooremaid lapsi vahel hoidma. Samas üsna sageli nii nende eelmiste lastega käitutakse. Nad saavad koha elutoas diivanil, neil pole elamises mingeid õigusi. Neil on õigus jääda märkamatuks ning kohustus tegeleda nooremate õdede-vendadega kui nende õdede-vendade vanemad tahavad näiteks poodi minna või on muud toimetamist. Neid ei võeta kaasa reisidele või pereüritustele – samas võib mõni uus naine teha teema sellest, et tal on ka õigus osaleda mehe eelmiste laste koolilõpupidudel.

See, et lapsed käivad isa juurde uue naise koju, on ilmslet lastele üks ebameeldivamaid variante üldse. Aga kes nende käest ka küsib…

See on hea point: Kui laps on külaline, tuleb teda igas mõttes nagu külalist kohelda. Aga see ei paista ka sobivat…

Külalistega pidi see olema, et tore kui tuleb, veel parem kui läheb.

Aga sealoleku ajal pakutakse parimat ja teenindatakse igatpidi, suheldakse sõbralikult ja viisakalt, märkusi ei tehta.

Samas ei maksa unustada, et liiga sageli külas käia ei ole viisakas ja veel parem oleks kui võõrustaja kutsub su külla, mitte sa ei trügi ise.

Minu 10 aastat kärgperenduse kogemust (nii eelmise kui uue naise rollis) on õpetanud, et lihtsam on elada kui:
– Lapsel on 1 kodu. Lahus elava vanema juures on laps külaline.
– Laps läheb külla eelneva kokkuleppe alusel siis kui see kõigile osapooltele (isa, ema, nende uued pereliikmed) sobib.
– Külla minnes on lapsel kaasas puhtad ilmastiku- ja sündmusekohased riided.
– Vanema uus kaaslane võiks lapsele olla sõber, mitte lapsevanem. Ehk siis suhtleb lapsega, kuulab ja annab nõu kui vaja, aga ei suru oma arvamust peale. Kasvatustöö ebameeldivama poolega (keelamine-käskimine) tegelemine on bioloogilise vanema rida.
– Tänapäeva tehniliste võimaluste juures ei pea lapse eluga kursis olemiseks temaga tingimata sama katuse all viibima. Teismelise regulaarselt teise vanema juurde saatmine on tarbetu ja mingil hetkel hakkab selle vastu mässama eelkõige teismeline ise.
Kui kõik osapooled suudavad neist reeglitest kinni pidada, on kärg täitsa elatav eluvorm.

#3325625:

#3325585:

Jah muidugi, aga kõigi osapoolte huvides on sellisel juhul see, et lapse kolimine ühe vanema juurest teise juurde ja ka külaskäigud eemal elava vanema juurde on ette teada, rutiinsed, kindla graafikuga ja korralikult kokku lepitud.

Igasugused spontaansed ja ette hoiatamata sissejalutamised on üsna halb meetod kärgperendust ajada, seda nii lapse, põhikohaga vanema kui ka eemal elava vanema poolt.

Otse loomulikult võib laps omaenda vanema juurde igal ajal sisse sadada! See on ju tema enda ema või isa, kes on alati 24/7 oma lapse eest vastutav!

Sa vist trollid. Vaenu külvamine on selline mõtteavaldus sinu poolt küll.
Aga ka tuumikpere puhul ei vaheta lapsed asukohta ilma teistega kokku leppimata – Pille ei koli oma lihase venna Antsu tuppa ilma viimase nõusolekuta ja Ants ei kao poolest nädalast suvilasse suvaliselt ja tuju alusel, ilma vanemate nõusolekuta.
Kui me sellega nõus oleme, siis peaks kehtima samad nõudmised ka kärgpere puhul – igasugused suuremad kohavahetused arutatakse enne läbi ja lepitakse kokku.

Samas ettenägematute ja vääramatute jõudude ilmnemisel, nt kui lihase venna Ruudi kambri katus hakkab läbi sadama, peavad teised muidugi ka isiklike ebamugavuste hinnaga nõus olema hädasolevat pereliiget majutama. Ruudi pannakse Antsu tuppa või elutuppa, kuniks olukord lahendatud ja kui lahendus võtab rohkem aega, siis tehakse seal ruumi ka tema kirjutuslauale ja toolile. Ja kui Antsu tuppa kohe kuidagi ei mahu, peavad toimuma mõned vangerdused. Kasvõi nii, et Pille ja Anni pannakse kokku suuremasse tuppa ja Ruudi saab endale ajutiselt Pille toa. Või kolib väike Anni ajutiselt vanemate magamistuppa tagasi, koos lilla ükssarviku ja printsessivoodiga. Aga ka need vangerdused arutatakse siiski asjaosaliste vahel läbi. Kui nt Ants leiab, et tema on vennaga toa jagamiseks liiga suur ja tahab hoopis vanaisa-vanaema juures külalistetoas privaatselt resideerida, ja kui see sobib ka vanaisale ja vanaemale, siis võib see nii minnagi. Ent lükata Ants tema tahtmist küsimata kodunt välja, sest Ruudi vajab ka oma tuba, see on jõhker ja nii ei tehta.

#3325658:

Eee, oled tähele pannud, et inimeste sissetulekud on erinevad? Kordi, isegi kümneid kordi? Seega on erinev ka elatustase, loomulikult ka laste oma. Lahutuse korral ei pidanud ju lapse jaoks midagi muutuma? Ometi on kõik lahutatud perede lapsed millegipärast määratud edaspidi vaid miinimumtasemel elama? Miks?

miinimumelatis ei ole juba ammu vaid poolte minimaalsete kulude tasu, nagu see algselt mõeldud oli, vaid katab pea kõik elementaarsed kulud. emapoolne osa lisaks ning laps elab rõõmsalt sellest ära. kallid trennid ja reisid ei ole elementaarne kulu ja inimõigus.

lapse elatustase langeb uue õe/venna sünniga alati, seda ka siis, kui uue lapse saaksid tema biol vanemad, kellega ta koos elab, sest ka siis jääks temale vähem raha vanemate rahakotist. ometi on enamikus peredes rohkem kui 1 laps. miks ei tohi uute laste sündides eelmiste elatustase langeda siis, kui vanemad on vahepeal lahku läinud ja uued lapsed sünnivad uutes peredes?
oletame, et kumbki vanem saab 1000 eurot palka, mari vanemad teenivad 1000+1000=2000 eurot kuus, see jaguneb kolmele ehk 666 eurot inimese kohta. kui saadakse uus ühine laps, siis jääb igale 500 eurot ehk mari kaotab seetõttu kohe 166 eurot, mis läheb väikeõele/vennale ning keegi ei kriiska, et mari peab ikka iga kuu 666 eurot saama ning kui seda ei võimnaldata, siis ärgu vanemad rohkem lapsi saagu

#3325774:

Ja võimalik, et ema/isa uus abikaasa oleks selle lapse üles kasvatanud ja laps poleks pidanud kuhugi kolima.

See on iseenesest huvitav mõte. Ma mõtlen… kui minuga peaks midagi juhtuma, siis juriidiliselt on minu elukaaslane minu lapsele mittekeegi. Kui ta aga peaks otsustama lapse enda hooleks jätta, siis kuidas oleks korraldatud sellele lapsele isa poolt elatise maksmine? Sest seni on meie peres olnud oluliseks panuseks nii minu palk, kui ka küll pisike aga siiski korrapärane elatis lapse isalt. Kui mõlemad sissetulekud ära langevad ja lapsetotetus hakkab laekuma ainukese allesjäänud juriidilise lapsevanema arvele, nagu see vist sellisel puhul nii läheb, siis jääb minu elukaaslane lapse ülevalpidamise mõttes äärmiselt ebaõiglasesse olukorda ja tal puudub vist ka õigus seda elatist, toitjakaotustoetust ja lastetoetust isalt kätte nõuda. Samamoodi puudub tal õigus minu lapse eest olulisi otsuseid teha nagu koolivahetus, vms.
Mismoodi see siis toimuma peaks? Mul pole õigust postuumselt nõuda, et ta “juhul-kui-minuga-midagi-juhtub” minu last 100% üksi toidaks ja kantseldaks. Lapse isa uus naine suhtub jah asjasse nii, et lapse ja isa vaheline suhtlus on jäänud aasta-aastalt aina hõredamaks. Vaikselt ja ilma tülita aga vääramatult. Tema seisukohti ma saan üksnes oletada, aga mis siis saab, pannaksegi laps lastekodusse või? Nõme ju.

Minu vanemad on vanad, elavad teises linnas ja nemad kohe kindlasti ei suuda last ise täiskohaga kasvatada.

#3325566:

Ei saa, laps on alati omaenda vanema juures kodus. Lapse kodu on seal, kus on tema vanemate kodu. Kümned ja kümned teemad siin on põhjustatud selle mittemõistmisest.

Lapse kodu on see, kus ta alaliselt elab. Kui on 50:50, siis on 2 kodu, aga Eestis seda eriti ei praktiseerita.
Kui ma pakun lapse isale ulualust, ei tähenda see seda, et automaatselt tema 7 last hakkavad meil edasi-tagasi käima.

#3325736:

Minu 10 aastat kärgperenduse kogemust (nii eelmise kui uue naise rollis) on õpetanud, et lihtsam on elada kui:

– Lapsel on 1 kodu. Lahus elava vanema juures on laps külaline.

– Laps läheb külla eelneva kokkuleppe alusel siis kui see kõigile osapooltele (isa, ema, nende uued pereliikmed) sobib.

– Külla minnes on lapsel kaasas puhtad ilmastiku- ja sündmusekohased riided.

– Vanema uus kaaslane võiks lapsele olla sõber, mitte lapsevanem. Ehk siis suhtleb lapsega, kuulab ja annab nõu kui vaja, aga ei suru oma arvamust peale. Kasvatustöö ebameeldivama poolega (keelamine-käskimine) tegelemine on bioloogilise vanema rida.

– Tänapäeva tehniliste võimaluste juures ei pea lapse eluga kursis olemiseks temaga tingimata sama katuse all viibima. Teismelise regulaarselt teise vanema juurde saatmine on tarbetu ja mingil hetkel hakkab selle vastu mässama eelkõige teismeline ise.

Kui kõik osapooled suudavad neist reeglitest kinni pidada, on kärg täitsa elatav eluvorm.

Elan ka viiendat aastat kärgperes ja minu jaoks on sinu kirjeldus kui unelm. Ehk siis täpselt see, mida mina sooviksin. Kindlad reeglid, normaalne suhtlus.

Reaalsus on see, et kogu aeg on pidev segadus, kus laps välja ilmub, kuhu läheb, kus on ta kodu, mitte ta hetkekohver. Ausalt olen mõelnud, et laps peaks elama isa/ema vahel pendeldamise asemel oma vanaemaga, kes lapsele väidetavalt nagunii kõige armsam on. Jääks ära vanematevahelised jagelused, lapsega manipuleerimine ja sellest paratamatult tulenevad tülpimus- ja vihatunded vanemate uute kaaslaste poolt. Lapsel oleks vähemalt kodu ja kindel kool, mitte nagu praegu, kus mõlemat on olnud juba mitu. Vahel tuleb valida halvimatest parim ja mitte last pooleks rebida, et jätta mulje heaks vanemaks olemisest, kuigi samas suhtutakse lapsesse kui koormasse.

#3325854:

#3325842:

Reaalsus on see, et kogu aeg on pidev segadus, kus laps välja ilmub, kuhu läheb, kus on ta kodu, mitte ta hetkekohver.

Segadus on väga-väga halb asi sellisel puhul. Niigi on elu segamini. Äkki siis kehtestaks mingidki reeglid…

Kui need reeglid oleks võimalikud, küllap need oleks kehtestatud juba ammu. Kõige õudsam variant, laps, kes pendeldab, seljakotike seljas, uue elamise vahet. Laps, kes ei tea ise ka, kus ta koht on või kuhu ta kuulub.
Ma ei materdaks isa, vaid küsiks emalt- miks??? Miks nii??? Ema on ju oma lapse ometi teadlikult saanud, miks ta laps kodus nüüd üleliigne on? Sest uus mees ei taha teda?

#3325842:

#3325736:

Minu 10 aastat kärgperenduse kogemust (nii eelmise kui uue naise rollis) on õpetanud, et lihtsam on elada kui:

– Lapsel on 1 kodu. Lahus elava vanema juures on laps külaline.

– Laps läheb külla eelneva kokkuleppe alusel siis kui see kõigile osapooltele (isa, ema, nende uued pereliikmed) sobib.

– Külla minnes on lapsel kaasas puhtad ilmastiku- ja sündmusekohased riided.

– Vanema uus kaaslane võiks lapsele olla sõber, mitte lapsevanem. Ehk siis suhtleb lapsega, kuulab ja annab nõu kui vaja, aga ei suru oma arvamust peale. Kasvatustöö ebameeldivama poolega (keelamine-käskimine) tegelemine on bioloogilise vanema rida.

– Tänapäeva tehniliste võimaluste juures ei pea lapse eluga kursis olemiseks temaga tingimata sama katuse all viibima. Teismelise regulaarselt teise vanema juurde saatmine on tarbetu ja mingil hetkel hakkab selle vastu mässama eelkõige teismeline ise.

Kui kõik osapooled suudavad neist reeglitest kinni pidada, on kärg täitsa elatav eluvorm.

Elan ka viiendat aastat kärgperes ja minu jaoks on sinu kirjeldus kui unelm. Ehk siis täpselt see, mida mina sooviksin. Kindlad reeglid, normaalne suhtlus.

Reaalsus on see, et kogu aeg on pidev segadus, kus laps välja ilmub, kuhu läheb, kus on ta kodu, mitte ta hetkekohver. Ausalt olen mõelnud, et laps peaks elama isa/ema vahel pendeldamise asemel oma vanaemaga, kes lapsele väidetavalt nagunii kõige armsam on. Jääks ära vanematevahelised jagelused, lapsega manipuleerimine ja sellest paratamatult tulenevad tülpimus- ja vihatunded vanemate uute kaaslaste poolt. Lapsel oleks vähemalt kodu ja kindel kool, mitte nagu praegu, kus mõlemat on olnud juba mitu. Vahel tuleb valida halvimatest parim ja mitte last pooleks rebida, et jätta mulje heaks vanemaks olemisest, kuigi samas suhtutakse lapsesse kui koormasse.

Arvan, et sulle sobiks väga see, mis meil. Laps ei lähe isa koju, vaid nad kohtuvad praegu 1-2 x kuus a 1 tund korraga mingis söögikohas, varem, kui laps väiksem oli, kohtusid tihemini, ajaliselt ka vb 2 tundi 1 tunni asemel. Isaga koos käivad kohtumistel ka poolõed. Isa juures kodus kunagi ei ööbitud. Kui ema on lähetustes, on laps ema vanematega. Sünnipäevade, jõulude jm pühadega probleeme pole, sest need veedetakse emaga. Isa vanematega suhtleb laps praeguseks iseseisvalt, varem ema kaudu. Isa abikaasaga on kohtutud 10 aasta jooksul loetud korrad, sest alguses isa millegipärast üritas last oma uude koju viia, kuigi see vist seal kellelegi ei meeldinud. Lapse isa ja ema ei suhtle omavahel ja seda juba ka u 10 aastat, sest mobiil ja internet võimaldavad lapsel isaga (ja vastupidi) otse suhelda. Millegipärast jääb seda suhtlemist aastatega järjest vähemaks ehk siis tänaseks on olematuks saanud. Reisid on mõlemal perel loomulikult eraldi, kuna esiklaps isa perre ei kuulu. Nii ex kui praegune naine pole omaette eesmärgiks võtnud isa ja lapse suhte arendamist/jätkamist/tugevdamist, arvates, et see võiks isa “rida” olla.

Ema suurim mure on aastate jooksul olnud see, et isa maksab lapsele elatusraha, kuigi ema saaks ise hakkama ning isa keeldub mitte maksmast. Miks ema ei taha? Ei taha lapsele tulevikus võimalikku majanduslikku ja emotsionaalset koormust. Paraku see võimalik koormus siiski jääb. Miks isa maksab? – kardab võimalikku ühiskondlikku ja oma vanemate-poolset hukkamõistu.

Tegelikult polegi siin “kärge” – lapsel on oma pere ja isal oma. Kohtuvad praeguseks kuus korra või paar kokku mõned tunnid neutraalsel pinnal. Jagavad perenime. Erandi moodustavad isa sugulased, kelle jaoks on laps endiselt nende pere ja suguvõsa liige.

Parim variant oleks ikkagi 50:50, aga nii, et laps elab oma kodus ja vanemad kolivad nädala-paari kaupa sisse-välja. Kummalgi oma elamine lisaks, kus elavad ajal, kui lapsega koos ei ole (teoreetiliselt võivad seda elamist omavahel jagada ka, kui kahe jaoks raha pole – koos nad seal nagunii olema ei pea). Pange ennast lapse olukorda, kas poleks ideaalne variant? Te oleks ju nõus omaenese laste heaolu ja vaimse tervise nimel oma elu niimoodi ümber korraldama?

Mehed ei saa lapsi! Meestele on oluline vaid see naine, kellega praegu koos ollakse ja seetõttu ollakse nõus ka lapsi taluma, kui naine ununeb, ununevad loomulikult ka naise lapsed!

#3325972:

Mehed ei saa lapsi! Meestele on oluline vaid see naine, kellega praegu koos ollakse ja seetõttu ollakse nõus ka lapsi taluma, kui naine ununeb, ununevad loomulikult ka naise lapsed!

Loomulikku ei ole siin midagi, üsna värdjalik suhtumine, mis näitab, et inimene liigina on teatud osas taandarenenud, kunagi vähemalt olid järeltulijad ka meestele olulised.

#3325974:

Kärg-pereisa saab olla vaid mees, kes on väga lastesõbralik ja avatud südamega. Selline, kelle jaoks iga laps on nagu tema enda oma. Uskumatu, aga oma elus olen ühte sellist näinud

Sama kehtib ka kärgpereema kohta, aga hea kasuema on veel haruldasem kui hea kasuisa (kui tegu pole just lastekodust lapsendamisega).