Teema: Kas kasvatate oma poisist mehe?

meheks kasvatamine ei ole pelgalt toa koristamine või nõudepesu. Mina kasvatan oma poegi vastutustundlikeks, sõnapidajateks, edasipüüdlikeks meesteks, kes oskaksid hinnata pereväärtusi. Loomulikult teeme kodutöid kõik koos, samuti õpivad poisid isa kõrvalt lihtsamaid meestetöid.

#1949430:

Siin on kogu perekool täis kaebusi vastututusvõimetute meeste aadressil. Aga kuidas nad kõik on selleni langeda jõudnud? Kodus juba väiksest peast nende emad pole neid pannud üldse kodutöid tegema, vaat mis moodi!<br sab=”181″>
Tehakse kõik ette taha ära, ninnu nännutatakse, viiakse, tuuakse, nunnutatakse väikesest saadik kuni 20. a saamiseni ja veel enamgi.<p sab=”182″>

<p sab=”183″>Tean sest olen seda ise kodus ligidalt näinud. Ja tulemuski käes, vennal pole naist last ega peret, ei viitsi ta kellegi eest midagi teha. Vanasti oli kodus rangelt jaotatud mis on meeste ja mis naiste tööd. Ja vanas vaimus lastakse tänapäeval edasi. Poisid ei pese nõusid, ei pühi tolmu ja triigi pesu, nende mure on vaid muru niita ja heal juhul prügi välja viia. Kui neil oma lapsed on, siis ei taheta kodus ka muud teha kui külili teleka ette visata. Tjaa.

Miks peaks kellegi eest midagi tegema? Kui peret pole, tuleb nagunii kõik ise teha.

Mnjaa…

Näiteks selline “juhtum” mu enda tutvusringkonnast: Ema on üles kasvatanud 2 poega, kes mõlemad on tänaseks juba tugevalt 40+ ja elavad tema juures. Noorem pole ühegi naisega isegi üritanud koos elada, pole vist isegi tõsiseltvõetavaid pruute olnud. Muidu tundub selline heasüdamlik, aga ambitsioonitu, laisk ja introvertne. Vanemal pojal naiste leidmisega probleeme ei ole, aga ta on teises äärmuses – “pidevalt peab keegi olema” tüüp. Kusjuures, süsteemselt kolib ühe naise juurest teise juurde, vahepealsed ajad elab alati ema juures. Kui parasjagu püsisuhet pole, siis ta otsib seda süsteemselt. Tundub selline veits kullakaevaja tüüp isegi. Üksi ei oska üldse olla, aga suhted ei püsi tal ka. Ei tea, mis põhjused on, aga alkoholiprobleem, laiskus ja sitt iseloom kindlasti. Vanemal pojal on kaks last ka, kellest ta eriti ei hooli.

Need poisid (ema kutsub neid poisteks) ei liiguta kodus lillegi. Isa läks pere juurest ära, kui pojad olid varateismelised. Ema ise on selline südamilik ja hästi lihtne, aga midagi on tema kasvatuses või seal kodus täiesti mööda olnud.

Ma tean ka kahte venda, kellel ema tegi lapsepõlves kõik ette-taha ära ja ninnu-nännutas. Ja loomulikult oli õigus alati pojukestel, mitte kellegil teisel.
Tulemus: mõlemad vennad on süüdimatud mehed ja isad. On erinevate naistega lapsed, oma lastest ei huvituta. Kui pojukestel raha otsas, siis ikka küsitakse healt emalt.

Kasvasin nende vendadega koos üles (sama naabruskond). Õudne oli vaadata, kuidas MÕLEMAD meestena halvasti välja kukkusid.

#1949469:

Kui nad peaksid poole oma vähesest vabast ajast veel minu nn naistetegemiste peale raiskama, millal nad siis oma kodused tööd tehtud jõuaksid?

Vot nii kasvatatksegi uus põlvkond šoviniste, keda ei huvita absoluutselt see, mis maja sees on vaja teha, sest see on ju tüütu ja ebaoluline “naistetöö”, paras lollile ja nõrgale tegemiseks.

#1949430:

Kodus juba väiksest peast nende emad pole neid pannud üldse kodutöid tegema, vaat mis moodi!

Järjekordselt ema. Aga isa, teatavasti on igal lapsel kaks vanemat, isegi siis kui nood mingil põhjusel koos ei ela. Kas isal ei ole vastutust lapse ees.

Minu mees küll sellepärast vähem mees ei ole, et aitab mind ka kodu koristamises jms.
Vastupidi..minu silmis on ta kohe eriti HEA mees tänu sellele

#1949491:

Aga mine tee siis ise metsa, lammuta seinu ja loobi killustikku laiali. Vôi istuks parema meelega ikka toas ja keeraks pesumasina nuppu?

Ei, ma ei istu, ma teen ka välitöid. Peenraid on vaja kaevata, loomadega on vaja tegeleda jne.
Pärast koos koristame maja ka ära.
Eks igaüks valib endale sobiva elustiili. Minu jaoks ei meeste- ja naistetöid, on tööd, mis on vaja ära teha. Mina olen loomu poolest selline, et olen parema meelega õues, ka mees on selline. Mis üle jääb, üks peab sunniviisiliselt toas toimetama, kui teine on õues? Teeme siis parem juba kõike koos.

Mina kasvatan oma poegi selliselt, et nad pesevad oma pesu ise, oskavad süüa teha ja koristavad ka ise. Vanemast pojast ongi täiesti turske mees kasvanud, ei ole mingi Conchita. Imelik vaadata? Palju imelikum oleks vaadata, kuidas turske mees diivanil vedeleb, samal ajal, kui ta naine üksinda tolmuharja ja panniga rabeleb.
Ning jah, elan linnas korteris, oma maatükki mul pole, mingeid kraavikaevamisaktsioone meie peres igapäevaselt ei esine. Mis teha. Sellegipoolest ei jäta ma “meestetööde” puudusel oma poegi diivanile vedelema.
Muide, kappi kokku kruvima ja voodile uut põhjalalauda saagima õpetasin ma neile ka ise. Isa on pildilt omal valikul lahkunud, mis mul üle jääb. Ja oleksin õpetanud ka tütrele, kui mul selline oleks.

Seda, et OMA riided ja asjad tuleb ise ära panna, OMA mustad riided ise kohe mustapesukasti tuua, OMA kapp ise korras hoida, OMA mustad nõud ise ära pesta, enda järelt asju vedelema jätta ei tohi – sellist elementaarset enesehooldust tuleb niikuinii õpetada kõigile lastele.

Mis aga puutub kaaslase valimise oskust, siis olen sügavalt veendunud, et mingi pläägutamine: “naine/mees võta selline ja selline aga mitte mingil juhul selline” on absoluutselt kasutu üritus. Ma saan ainult õpetada üldinimlikke väärtusi, kuidas mu lapsed neid rakendavad, on juba küll nende valida.

Oma peremudel on eeskujuks, mitte see, kas laps pannakse juba varakult töid tegema.
Kui laps näeb, et ainult emme teeb kodus kõike ja issi puhkab diivanil, siis ta ju arvabki, et nii elu käib.

Taibukamad isendid hindavad ise olukorra ümber täiskasvanuks saades, tumbamad jäävadki teenindajat otsima.

Talupidajad on meie hulgas siiski veel vähesed 😛 Naistetööde-meestetööde jutt on ajast ja arust.

Kui ma oma eelmise elukaaslasega tuttavaks sain, siis tundus ta mulle suurema perenaisena kui mina – koristas, tegi jube hästi süüa, pesi ise pesu, ühesõnaga polnud tööd mida ta poleks teinud. Kui hakkasime koos elama, siis kõik oskused kadusid. Ise ütles selle peale, et milleks talle siis naine. Kui peab kõik ise tegema, siis võiks juba üksi elada. Sellest järeldan, et pigem on asi oma vanemate eeskujus, hoiakutes mitte oskuste puudumises. Söögitegemist ja koristamist saab ka vanemana õppida.
Tänapäeval on natuke kummaline selline jäik vahetegemine. Naised käivad ka täiskohaga tööl. Kui pere tuleb õhtul koju ja mehel ei ole ühtegi naela seina lüüa või toru parandada, kas see tähendab, siis, et tema võib ülejäänud õhtu diivanil pikutada sel ajal kui naine teeb süüa, õpib/mängib lastega, paneb lapsed magama, peseb nõud, koristab toad?
Ise saan mehe kõrvalt ka nö meestetöödega hakkama. Pirni oskan lampi keerata, mööblit oskan kokku panna ja selleks, et oma autot rehvide vahetuseks teenindusse viia ei ole mul ka meest vaja.

#1949794:

Eks seetõttu see põlvkond 35+ tänapäeval pereeluks nii kõlbmatu ongi, et neid on lihtsalt kasvatatud teadmisega, et naised on alamad olevused. Kuigi naised tegid nõukaajal ka meestetöid, siis mingist feminismist või lihtsalt lugupidamisest naiste vastu oli asi kaugel. Naisi käsitleti lihtsalt ressursina.

35+!!! 😀
Tõmba ikka veidi lendu tagasi. Vanusega pole sellel mõtteviisil küll midagi pistmist. Ikka inimeste mõttemaailmaga, mida kohtab ka tänapäeval. 60+ on see vanus, kus on selgelt jagunenud meeste- ja naistetööd, aga sellel pole küll naiste põlgamisega midagi pistmist. Ei läinud naine talus samamoodi traktori ligi kui mees ei tulnud köögi ligi. Igal oli oma töö ja selles pole midagi imelikku ega alandavat. See, et madala vaimse arenguga isendid kedagi põlgama peavad, et end vähegi väärtuslikuna tunda, see on ajatu nähtus ning samavõrd levinud ka praeguste jobujorsside hulgas.

#1949810:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:
Mis aga puutub kaaslase valimise oskust, siis olen sügavalt veendunud, et mingi pläägutamine: “naine/mees võta selline ja selline aga mitte mingil juhul selline” on absoluutselt kasutu üritus. Ma saan ainult õpetada üldinimlikke väärtusi, kuidas mu lapsed neid rakendavad, on juba küll nende valida.

No täpselt sama on ju koristamisega. Sa võid ju “pläägutada”, et hoia asjad korras, aga kas nad seda ka edaspidi ilma sinu plääguta teevad, on nende valida.
Ikkagi ühed vajalikud oskused mõlemad – ennast hooldada ja õigeid valikuid teha.

Koristamisega ei ole sama lugu, sest kui pojad kodus ei korista, siis mina kannatan nende tegematajätmiste all, mina saan kohe reageerida, mina saan kohe öelda, et selline elustiil mulle ei sobi ja peres on kõik võrdsed ja mina saan konkreetselt kehtestada võrdse panustamise reegli. Ja see on ka, muide, väärtushinnangute kasvatamine. See, et ma ei lase lastel endale pähe istuda, ükskõik mis soost nad on.

Kui aga laps valib endale kaaslase, siis mina nendega koos elama ei hakka ja mind puudutab see kõik üksnes teoreetiliselt, seega jääks igasugune sõnavõtt minu poolt sel teemal üksnes teoreetiliseks pläägutamiseks. Mina ei lähe pojaga kaasa, kui ta naist hakkab valima ja minu võimuses ei ole sundida teda oma valikuid ümber tegema, kui need mulle ei meeldi.

Nii lihtne ongi.

Ok, eks kasvata lapsi siis ainult koristama. Eks ise tead, mida oluliselt pead. Tegelikult aga lihtsalt nõuab kaaslase valiku õpetamine hoopis rohkem fantaasiat ja tegelemist, koos vaadatud filmides sobival hetkel millelegi tähelepanu juhtimist, lapse küsimuste ära kasutamist, omaenda elust rääkimist. Kui sa ei oska või viitsi, siis eks jääb lapsel see osa ise avastada. Nii lihtne ongi, tõepoolest.

#1949805:

Kägu kirjutas:
Eks seetõttu see põlvkond 35+ tänapäeval pereeluks nii kõlbmatu ongi, et neid on lihtsalt kasvatatud teadmisega, et naised on alamad olevused. Kuigi naised tegid nõukaajal ka meestetöid, siis mingist feminismist või lihtsalt lugupidamisest naiste vastu oli asi kaugel. Naisi käsitleti lihtsalt ressursina.

35+!!!
Tõmba ikka veidi lendu tagasi. Vanusega pole sellel mõtteviisil küll midagi pistmist. Ikka inimeste mõttemaailmaga, mida kohtab ka tänapäeval. 60+ on see vanus, kus on selgelt jagunenud meeste- ja naistetööd, aga sellel pole küll naiste põlgamisega midagi pistmist. Ei läinud naine talus samamoodi traktori ligi kui mees ei tulnud köögi ligi. Igal oli oma töö ja selles pole midagi imelikku ega alandavat. See, et madala vaimse arenguga isendid kedagi põlgama peavad, et end vähegi väärtuslikuna tunda, see on ajatu nähtus ning samavõrd levinud ka praeguste jobujorsside hulgas.

Just, 35+ on see piir. Talutööd ei puutu asjasse. Mehed, kes on vähegi nuusutanud nõukaaega, ei võta iialgi omaks tänapäevast võrdse suhte kontseptsiooni ja elust tingitud vajadust. Ka lauba kõrgus ei mängi asja juures mingit rolli. Olen kogenud ja kõrvalt näinud, et ka doktorikraadiga mehed räägivad, et nad ei hakka iial beebidega mässama ja kodu korrashoid on naiste töö. Vanus on neil just 35+. See on kadunud meeste põlvkond. Lihtsalt nii on.

Noored mehed on hoopis teistsuguse suhtumisega elusse ja naistesse.

#1949805:

35+!!!
Tõmba ikka veidi lendu tagasi. Vanusega pole sellel mõtteviisil küll midagi pistmist. Ikka inimeste mõttemaailmaga, mida kohtab ka tänapäeval. 60+ on see vanus, kus on selgelt jagunenud meeste- ja naistetööd, aga sellel pole küll naiste põlgamisega midagi pistmist. Ei läinud naine talus samamoodi traktori ligi kui mees ei tulnud köögi ligi. Igal oli oma töö ja selles pole midagi imelikku ega alandavat. See, et madala vaimse arenguga isendid kedagi põlgama peavad, et end vähegi väärtuslikuna tunda, see on ajatu nähtus ning samavõrd levinud ka praeguste jobujorsside hulgas.

Need 60+ ongi üles kasvatanud 35+ samasugusteks kui nad ise. 35 ja nooremad ehk kasvatavad oma lapsi natuke teistmoodi.