Minul on ka omalaadi kogemus sellisel teemal. Eluaeg on mu isa omale ette kujutanud, et naised teevad naistetöösid ja mehed meeste töösid. Kuna noorusaegadel oli ta kõva ehitusmees, siis olid pikad päevad – tõi leiva lauale. Ema hoidis kodu korras, tõstis söögi ette ja serveeris alati perest eraldi teleka ette.. (mis on juba omaette nõme asi). Kõlab esialgu normaalselt. Aeg edasi, on emal nõrgem tervis, ei jaksa enam niivõrd pedantselt korda hoida ja käib ka täiskohaga tööl. Isa võttis ema koristamist iseenesest mõistetavalt. Virisetakse, mõnitatakse. Aeg edasi, olen mina (tüdrukuna) juba teovõimelisem. Sealtmaalt langes osa kohustusi minu kaela – köögi korrashoid ja kassiliiva puhastamine. Võiks arvata, et mis seal köögis ikka hoida on.. aga meie pere isasel poolel polnud mahti enda järelt isegi mitte prügi (kiled jms) prügikasti panna! Kõik jäeti sinna, kus juhtub ja teinekord vaatas mulle vastu lookas kraanikauss, niiet pesemagi ei mahtunud ja seda juba 8-aastaselt. Mul oli alati kohustus koolist tulles kõige pealt koristada köök ära (mis võttis vahel tunnikese, nõud kuivanud jms) ja oma tuba korda teha (normaalne asi muidugi), enne õue ei tohtinud minna. Suurkoristus köögis oli umbes 2 korda päevas. Oli palju tülisid teismeeas, et vend, kes oli minust 4 aastat noorem, ei pidanud MITTE MIDAGI tegema, aga mind ei lastud majast väljagi, enne kui ma MEESTE järelt koristanud ei olnud. Kui ma üritasin tähelepanu pöörata sellele, palju vend teeb sama vanuselt kui mina tegin, siis öeldi mulle, et mehed ei peagi selliseid asju tegema 🙂
Nüüdseks olen mina pesast lennanud ja vend napilt täisealine, ema on eluaeg elanud klappidega ja kahepalgeliselt virisenud, et mehed NII LOHAKAD ja süüdimatud on, samal ajal anub mu venda, et ta liigutaks ja lepib, kui seda ei tee. Tõstab sööki ette ja talub kriitikat, kui toit on LIIGA TERVISLIK (katsetab erinevaid menüüsid, ei ole kapsaleht, on lihtsalt muu kui praekartul ja makaron).
Käisin külas, emal käsi haige, ei saa ühe käega süüa teha üksinda, halab, et mehed nälgas ja väljas söömas ei ole raha käia. Mul pidi karp lahti vajuma.. TÄISMEHED ei suuda omale süüa teha? Ta muretseb nende pärast? Tunneb SÜÜD? Mida kuradit!
Näiteid elust oleks tegelt lõputult, aga mul on kahju vaadata, kuidas vennast sarnase maailmavaatega tõbras kasvab, nagu mu isast. Temast kasvab mees, kes ei austa oma pereliikmeid ja nende panust ühisesse majapidamisse. Vihkasin noorena koristamist (just isa pärast) ja siiamaani ei taha vanemate kodus liigutada, aga oma elamises hoian HEA MEELEGA korda 🙂
Ühe vahva näite tooks muidugi veel, kui ma enam kodus ei elanud, aga ema haiglast tulles ei saanud jälle sama edukalt küürida, kui enne, pidi taastuma. Isa pesi demonstratiivselt nõusid ja siis mõnitas, et mis selle ssiis nii RASKET on?? Mõttetu virisemine, et mu ema ei jõua. Saate aru… Kusjuures irooniline on see, et mu ema taastus pikalt, niiet kuu aja pärast oli majas ülla-ülla…. nõudepesumasin! 😀 Aga sinnagi on neil praegugi veel raske ISE oma nõusid panna.. meeletult jube.. tõsta laua pealt meeter edasi taldrik ja kahvel…
Ise sellisel asjal juhtuda ei lase ja kui elukaaslane peaks mind kamandama hakkama siis saab vastu näppe. Me teeme koos asju ja panustame võrdselt majapidamisse. Maal tema ema juures muidugi on lood natuke teisiti, raskeid tööd teevad mehed ja ma ei eeldagi, et ta seal köögis midagi aitama hakkaks veel. Aga niisama logeleja võib kuradile käia 🙂