Esileht › Ilu ja tervis › Kas paksud ei salli saledaid?
Ma pole see, keda tsiteerid, kuid ma pole veel kohanud kaunist ümarat naist, ei päriselus ega ekraanil, ei riietega ega paljalt. Kõhna ‘nahkja’ (??) pepu saab vähemalt väga edukalt riiete alla peita, ümarust ei varja miski ja see pole iialgi ilus.
Kaire Vilgats ja Dagmar Oja pole kenad? Karmel Killandi pole kena? Anne Veski ei ole kena? Kõhnu naisi, kellele nimetatud inimesed välimuse poolest sada korda pähe teevad ei hakka ma nimetama.
Ega ei ole küll kenad jah.
Ilu on vaataja silmades. Nii mõnigi veidi ümaram naine näeb kordades kenam välja kui kõhn, halva rühi, keppjalgade ja lameda nahkse pepuga isend. Kui sellele komplektile lisandub veel sant intrigandiloomus, on päris paha.
Muide, ma kirjeldasin ühte oma kolleegi, kes alati kõiki (sh kehakaal) arvustab.
Seda juttu räägivad ümarad endale lohutuseks.
Ei, vaevaga saledad püsivad inimesed vihkavad pakse. Dieeditavad ja vihkavad, loevad maksosid ja põlgavad.
Need, kes on loomulikult siredad ja-või armastavad sporti, pakse kunagi ei vihka. Võib-olla on natuke arusaamatu, aga ei mingit viha.
Paksud ei vihka saledaid. Neid ülima pingutusega saledad püsivad ortorektikud on tüsedatele naljakad ja tegelikult muidugi teistele saledatele ka. Niisama saledad, liikuvad inimesed on paksule inspiratsiooniks.
Mina olen sportlik sale naine, koguaeg olen olnud ja ma ei kannata pakse. Ma ei kannata seda laiskust ja lodevust.
Mina olen sportlik sale naine, koguaeg olen olnud ja ma ei kannata pakse. Ma ei kannata seda laiskust ja lodevust.
Ma ei kannata jälle kirjaoskamatuid troppe, kes kirjutavad “koguaeg”. Ei kannata seda harimatust.
Nt mingi Kägu kasutas võõra isiku kohta sõnu nagu “vaal”, “higist leemendav rasvakäntsakas”, mis on inimese omaduste ründamine ja halvustamine. Ka sale inimene võib oma tegudega vägagi varba peale astuda ja nõmedalt käituda.
Täpselt. Mõnda inimest häirivadki kõik, sest endal on midagi nihkes. Näiteks istus minu kõrval just eile lennukis üks noormees, kes võttis ka pool minu ruumist enda all, sest tal olid nii kohutavalt pikad käed ja jalad ja mitte kuskile polnud neid panna. Väga sale noormees, aga ikkagi vajus minu istmele. Mis ta tegema siis oleks pidanud? Häirida võivad paljud inimesed, aga nii halvustavalt kellestki kirjutada, nagu see inimene siin, on ikka tase. Sellist vihkamist ja õelust täis inimesel võib olla ikka väga raske elada.
Aga peenikese kohta võib vabalt öelda *kaks konti ja kusehais*. Pealegi enamus paksud tõesti leemendavad sõna otseses mõttes ja ähivad ja puhivad.
Sportlikud inimesed ei selleks pakse, et teada, et nad head välja näevad – selleks on peegel olemas. Paksud haisevad enamasti higi järele ja ähivad, samuti võtavad palju ruumi, just nagu siin keegi kirjutas – valguvad sulle peale… ja no .. neid on lihtsalt ebameeldiv vaaadata. ja muidugi tuleb nentida, et nad on tahtejõuetud ja laisad inimesed, kes ei suuda end veidigi kokku võtta ja pingutada. Aga eriti tobe on tõesti see nende arutamine, et kuidas kaalust alla võtta (ise trenni teha ei viitsi ja tervislikku toitumist ei viljele).
Ma olen ikka väga palju trennis käinud, nii kõhna kui ka paksuna, ja ei ole veel märganud, et paksudesse seal halvustavalt suhtutakse. Tundub siiski sinu isiklik probleem.
Olen jooksnud ülekaalulisena maratone ja ka sellest pikemaid distantse ja võib öelda, et raskemana ongi raskem joosta ja nõuab ikka rohkem tahtejõudu ja pingutust, mitte vastupidi.
Palju sul ülekaalu on ? Ei usu, et 120 kilone maratoni veel enam ultramaratoni on võimeline läbi jooksma. Vähemalt pole ühelgi maratonil näinud ülipakse lidumas rõõmus naeratus näos. Või oskad sa nimetada näiteks mõnda Ironmani või olümpiavõitjat kes on ilmselges ülekaalus ja rasvunud.
Maratoni läbi jooksmine on pingutus kõigile ka heas sportlikus vormis olevatele inimestele mitte ainult paksude enda ülistamiseks.
Ei, vaevaga saledad püsivad inimesed vihkavad pakse. Dieeditavad ja vihkavad, loevad maksosid ja põlgavad.
Need, kes on loomulikult siredad ja-või armastavad sporti, pakse kunagi ei vihka. Võib-olla on natuke arusaamatu, aga ei mingit viha.
Paksud ei vihka saledaid. Neid ülima pingutusega saledad püsivad ortorektikud on tüsedatele naljakad ja tegelikult muidugi teistele saledatele ka. Niisama saledad, liikuvad inimesed on paksule inspiratsiooniks.
Mina olen sportlik sale naine, koguaeg olen olnud ja ma ei kannata pakse. Ma ei kannata seda laiskust ja lodevust.
Ma olen intellingentne ja heasüdamlik naine, kogu aeg olen olnud ja ma ei kannata õelu ja rumalaid. Ma ei kannata seda kurjust ja lollust.
Sportlikud inimesed ei selleks pakse, et teada, et nad head välja näevad – selleks on peegel olemas. Paksud haisevad enamasti higi järele ja ähivad, samuti võtavad palju ruumi, just nagu siin keegi kirjutas – valguvad sulle peale… ja no .. neid on lihtsalt ebameeldiv vaaadata. ja muidugi tuleb nentida, et nad on tahtejõuetud ja laisad inimesed, kes ei suuda end veidigi kokku võtta ja pingutada. Aga eriti tobe on tõesti see nende arutamine, et kuidas kaalust alla võtta (ise trenni teha ei viitsi ja tervislikku toitumist ei viljele).
Ma olen ikka väga palju trennis käinud, nii kõhna kui ka paksuna, ja ei ole veel märganud, et paksudesse seal halvustavalt suhtutakse. Tundub siiski sinu isiklik probleem.
Olen jooksnud ülekaalulisena maratone ja ka sellest pikemaid distantse ja võib öelda, et raskemana ongi raskem joosta ja nõuab ikka rohkem tahtejõudu ja pingutust, mitte vastupidi.
Palju sul ülekaalu on ? Ei usu, et 120 kilone maratoni veel enam ultramaratoni on võimeline läbi jooksma. Vähemalt pole ühelgi maratonil näinud ülipakse lidumas rõõmus naeratus näos. Või oskad sa nimetada näiteks mõnda Ironmani või olümpiavõitjat kes on ilmselges ülekaalus ja rasvunud.
Maratoni läbi jooksmine on pingutus kõigile ka heas sportlikus vormis olevatele inimestele mitte ainult paksude enda ülistamiseks.
Ma ühte paksu tean, kes käib aeg-ajalt maratonidel. Päris 120 ta vist ei ole, aga 100 ligi kindlasti ja tugevalt rasvunud. Maratonil osalemine ei tähenda automaatselt poodiumikohale kandideerimist, ta läbib maratonid kõndides ja lõpetab seal viimaste hulgas. Ma ei ole kindel, kui kasulik selline tegevus tema liigestele ja südamele on, kui ta tundide kaupa pulss punases rühib seal.
Kaire Vilgats ja Dagmar Oja pole kenad? Karmel Killandi pole kena? Anne Veski ei ole kena? Kõhnu naisi, kellele nimetatud inimesed välimuse poolest sada korda pähe teevad ei hakka ma nimetama.
Ei ole. Mitte keegi neist nimetatutset ei ole minu arvates kenad. Nad on tüsedad ja pole kenad. Lepi sellega, et vaataja on inimese silmades, ja ära vaidle. Kui sulle sellised meeldivad, las siis meeldivad. Paljudele aga ei meeldi, vaevalt et ma ainus olen.
Lepi sellega, et vaataja on inimese silmades, ja ära vaidle.
Ei, hoopis sina pead leppima sellega, et ilu on vaataja silmades – ja minu jaoks on nimetatud naised küll kenad naised. Seega palun ärge väitke, et kena ülekaalulist pole olemas. Ainult sinu jaoks ei ole neid olemas. Ära vaidle!
Ei, vaevaga saledad püsivad inimesed vihkavad pakse. Dieeditavad ja vihkavad, loevad maksosid ja põlgavad.
Need, kes on loomulikult siredad ja-või armastavad sporti, pakse kunagi ei vihka. Võib-olla on natuke arusaamatu, aga ei mingit viha.
Paksud ei vihka saledaid. Neid ülima pingutusega saledad püsivad ortorektikud on tüsedatele naljakad ja tegelikult muidugi teistele saledatele ka. Niisama saledad, liikuvad inimesed on paksule inspiratsiooniks.
Mina olen sportlik sale naine, koguaeg olen olnud ja ma ei kannata pakse. Ma ei kannata seda laiskust ja lodevust.
Ma olen intellingentne ja heasüdamlik naine, kogu aeg olen olnud ja ma ei kannata õelu ja rumalaid. Ma ei kannata seda kurjust ja lollust.
Mis see minusse puutub? Ma ei proovigi sulle meeldida.
Mina olen sportlik sale naine, koguaeg olen olnud ja ma ei kannata pakse. Ma ei kannata seda laiskust ja lodevust.
Ma ei kannata jälle kirjaoskamatuid troppe, kes kirjutavad “koguaeg”. Ei kannata seda harimatust.
Väga kahju, sest ma ju tõesti proovin sulle meeldida.
Lepi sellega, et vaataja on inimese silmades, ja ära vaidle.
Ei, hoopis sina pead leppima sellega, et ilu on vaataja silmades – ja minu jaoks on nimetatud naised küll kenad naised. Seega palun ärge väitke, et kena ülekaalulist pole olemas. Ainult sinu jaoks ei ole neid olemas. Ära vaidle!
Ainult sinu jaoks on olemas kenad ülekaalulised naised, ära vaidle.
Minu kogemus on selline, et ole sa paks või peenike, ikka keegi kommenteerib kehakaalu. Miks küll ometi?
Olen olnud nii 130 kilo (teismelisena kasvu 1.67 juures – peamiselt lodevus ja laiskus) kui kaua normaalkaalus – 60-61 g, kui ka juba pikki aastaid 39-43 kilone (täiskasvanuna kasvu 1.72 kasvu juures – haigus). Mitte kunagi, mitte iialgi pole keegi peale arstide jms meditsiinipersonali mu kehakaalu kommenteerinud. Ei teismelise aja trennikaaslased, rääkimata klassikaaslastest. Ka näiteringi võeti ja rolle ka anti, kui 130 kg olin. Klassi populaarsema ja aktiivsema osa erapidudele kutsuti. Selja taga – muidugi arutati, räägiti ja muretseti, arvata on. Aga mis mul sellest. Keda huvitab. Kuidas saab solvav olla, kui kaalud 130 kilo ja nt kehalise õpetaja ütleb, et Kägu, Tiina ja Priit teevad omas tempos kuus tiiru koolistaadionil õlaringe tehes, teised jooksevad 15 ringi ümber koolimaja. Kuidas see saab solvav olla, see on ju meeldiv, et õps kahe paksu ja ühe lonkaja vastu nii tähelepanelik on, et sellest suurt numbrit tegemata suunab liikuma, aga mitte end ära tapma.
Mitte elus pole keegi, ei sugulased, sõbrannad, mees vms öelnud mulle, et näiteks peaksin maha või juurde võtma – nad on delikaatsed inimesed ja teavad ju, et tegelen asjaga ja polnud ise õnnelik ülekaalulisena ega ole õnnelik alakaalulisuse üle. Ema lihtsalt kattis teismelise minu lauda vastavalt, et mul oleks lihtsam. Näiteks tollal tavalisi kreemikooke, pontšikuid vms õlipirukaid polnud ma eladeski söönud kuni normaalkaalu sain. Matslikke kommentaare pole öeldud. Pigem olen olnud tänulik, kui sõbrannnaga paksuperioodil poes käisime ja sõbranna ütles, et proovi number suuremat ka, vaatame, kuidas istub. Mis seal solvuda. Mis inimesed teil on tutvusringkonnas on, et pekke või nende puudumist kommenteerivad?
Minu kogemus on selline, et ole sa paks või peenike, ikka keegi kommenteerib kehakaalu. Miks küll ometi?
Olen olnud nii 130 kilo (teismelisena kasvu 1.67 juures – peamiselt lodevus ja laiskus) kui kaua normaalkaalus – 60-61 g, kui ka juba pikki aastaid 39-43 kilone (täiskasvanuna kasvu 1.72 kasvu juures – haigus). Mitte kunagi, mitte iialgi pole keegi peale arstide jms meditsiinipersonali mu kehakaalu kommenteerinud. Ei teismelise aja trennikaaslased, rääkimata klassikaaslastest. Ka näiteringi võeti ja rolle ka anti, kui 130 kg olin. Klassi populaarsema ja aktiivsema osa erapidudele kutsuti. Selja taga – muidugi arutati, räägiti ja muretseti, arvata on. Aga mis mul sellest. Keda huvitab. Kuidas saab solvav olla, kui kaalud 130 kilo ja nt kehalise õpetaja ütleb, et Kägu, Tiina ja Priit teevad omas tempos kuus tiiru koolistaadionil õlaringe tehes, teised jooksevad 15 ringi ümber koolimaja. Kuidas see saab solvav olla, see on ju meeldiv, et õps kahe paksu ja ühe lonkaja vastu nii tähelepanelik on, et sellest suurt numbrit tegemata suunab liikuma, aga mitte end ära tapma.
Mitte elus pole keegi, ei sugulased, sõbrannad, mees vms öelnud mulle, et näiteks peaksin maha või juurde võtma – nad on delikaatsed inimesed ja teavad ju, et tegelen asjaga ja polnud ise õnnelik ülekaalulisena ega ole õnnelik alakaalulisuse üle. Ema lihtsalt kattis teismelise minu lauda vastavalt, et mul oleks lihtsam. Näiteks tollal tavalisi kreemikooke, pontšikuid vms õlipirukaid polnud ma eladeski söönud kuni normaalkaalu sain. Matslikke kommentaare pole öeldud. Pigem olen olnud tänulik, kui sõbrannnaga paksuperioodil poes käisime ja sõbranna ütles, et proovi number suuremat ka, vaatame, kuidas istub. Mis seal solvuda. Mis inimesed teil on tutvusringkonnas on, et pekke või nende puudumist kommenteerivad?
Sul ikka vedas, kui mina peale sünnitust juurde võtsin siis paar nädalat! peale sünnitust tädi juba kommenteeris kui paks ma olen, väga raskelt läks kaalulangetamine ja ema kogu aeg kommenteeris et mis nüüd juhtunud on jms, teised sugulased kommenteerisid et küll see on ikka paksuks läinud. Nüüd võib mõelda et olin üle 100kg aga olin 164cm ja 85kg. Eks jah mitte normaalkaalus aga õudne oli neid märkusi kuulda. Kusjuures kommenteerijad polnud üldse mingid saledad inimesed, üks oli veel ka üle 100kg.
Sain sellest täieliku trauma ja osade sugulastega üldse ei suhtle enam.
Mis inimesed teil on tutvusringkonnas on, et pekke või nende puudumist kommenteerivad?
Ega normaalsed lähituttavad ju kommenteerigi. Küll aga poolvõõrad ja võõrad. Mina olen kogenud, et jõusaali sisenedes ja uksel kohtudes purskasid kaks noorukit (sihukeses õrnas eas, vast mingi 14-15) südamest naerma ja ei häbenenud üldse, et ma selgelt aru sain, et minu pärast naer peale tuli. Samuti olen kogenud, kuidas treenerid ignoreerivad – käib, kommenteerib ja parandab kõiki, minust läheb mööda kui tühjast kohast, mitte silpigi. Muidugi on need üksikud erandid ja olen neist üle, ma ei arva, et selline suhtumine oleks massiline, aga ta on täiesti olemas. Ja arvestades seda suhtumist paksudesse, mis perekoolist loetav on, miks peaksin ma uskuma, et trennis ma ei kohtu ühegagi neist, kes “neid pakse vihkab”, sest “nad on higised ja valguvad igale poole”? Uhh, trennis olen ma veel eriti higine …
Ega normaalsed lähituttavad ju kommenteerigi. Küll aga poolvõõrad ja võõrad.
Imelik. Mind küll näkku mitte, kui siis päris selja taga ja keda see peaks huvitama, mida mingi võõras tross oma tibuga itsitab.
Ja arvestades seda suhtumist paksudesse, mis perekoolist loetav on, miks peaksin ma uskuma, et trennis ma ei kohtu ühegagi neist, kes “neid pakse vihkab”, sest “nad on higised ja valguvad igale poole”? Uhh, trennis olen ma veel eriti higine …
Ei saa murest aru. Tema võibolla vaatab sind ja mõtleb, et sa oled paks ja higine. Sina vaatad vastu ja võibolla mõtled: “mina olen praegu paks ja higine. Minust võib saada terve ja sale, sina aga oled loll, selleks sa jääd ja seda juba ei ravi”.
Imelik. Mind küll näkku mitte, kui siis päris selja taga ja keda see peaks huvitama, mida mingi võõras tross oma tibuga itsitab.
Küsimus pole selles, kas see kedagi huvitab või mitte – küsimus on, kas selline nähtus üldse olemas on. Mõni siin väidab, et ei ole. On ikka. Sellisest halvustavast suhtumisest tuleb muidugi üle olla, aga see nõuab enesekindlust ja seda pole paksudel just liiga palju, seega igasugune “üle olemine” on keerulisem kui normaalse enesehinnanguga inimesel.
Imelik. Mind küll näkku mitte, kui siis päris selja taga ja keda see peaks huvitama, mida mingi võõras tross oma tibuga itsitab.
Küsimus pole selles, kas see kedagi huvitab või mitte – küsimus on, kas selline nähtus üldse olemas on. Mõni siin väidab, et ei ole. On ikka. Sellisest halvustavast suhtumisest tuleb muidugi üle olla, aga see nõuab enesekindlust ja seda pole paksudel just liiga palju, seega igasugune “üle olemine” on keerulisem kui normaalse enesehinnanguga inimesel.
On muidugi olemas, samaoodi nagu on olemas maha sülitamine ja tänaval näpuga nina nuuskamine. See inimrühm aga….tõesti, keda huvitab? Kas sind tõesti huvitab, mida arvab sinust see üheksandat päeva purupurjus Kolja naabermajast, kes sulle oma kuuenda korruse aknast Bljad ja Jebu karjub? Need on ju samasugused.
Paistab, et siin mõnda huvitab ka, mida tema välimusest arvab täispissitud pükstes parm kuskil turuväravas või suvaline nolk kuskil hängimas. Täiesti arusaamatu.
Minu arust haavab just kõige rohkem kui lähisugulased või lähedased sõbrad teevad märkusi suunas et kuidas sa nüüd nii paks oled. Iga paks teab et paks on ja mingid märkused seda asja ei paranda ega motiveeri. See allavõtmise otsus tuleb inimesest endast. Paljud arvavad et paks ei tea et ta paks on, on vaja kohe meeldetuletada.
Ja kui paks on oma eluha rahul siis pole vaja kiibitseda kui sina rahul pole et ta paks on. Enamasti mingid halva iseloomuga inimesed.
Minu arust haavab just kõige rohkem kui lähisugulased või lähedased sõbrad teevad märkusi suunas et kuidas sa nüüd nii paks oled.
Siin eespool väidetakse, et lähedased ei teegi, võõrad teevad ja hirmsasti läheb hinge.
Siin eespool väidetakse, et lähedased ei teegi, võõrad teevad ja hirmsasti läheb hinge.
Kordan: võõraste arvamusest mitte hoolida saavad kõrge (loe: korras) enesehinnanguga inimesed. Paksudest 99% seda ei ole, ükskõik, mida nad ka sõnades ei väida või perekoolis ei kirjuta.
Ikka läheb hinge kui on sellega seoses kompleksid, ja kui ei ole iseenda peegelpildiga rahul, siis on halvasti tõesti. Väga jube on tunda, et tahaks koduseinte vahele varjuda, sest kaal on kasvanud.
Ikka läheb hinge kui on sellega seoses kompleksid, ja kui ei ole iseenda peegelpildiga rahul, siis on halvasti tõesti. Väga jube on tunda, et tahaks koduseinte vahele varjuda, sest kaal on kasvanud.
Sa sellest ju saad aru, et kui keegi sulle teeb halvustava märkuse kehakaalu kohta, siis ta on mats ja inimprügi või teise variandina – vaimupuudega. Miks sa muda peale solvud, et see muda on? Miks solvuda poolearulise peale – ta on niikuinii ju vaimust vaene ja ega see jääbki temaga nii.
Siin eespool väidetakse, et lähedased ei teegi, võõrad teevad ja hirmsasti läheb hinge.
Kordan: võõraste arvamusest mitte hoolida saavad kõrge (loe: korras) enesehinnanguga inimesed. Paksudest 99% seda ei ole, ükskõik, mida nad ka sõnades ei väida või perekoolis ei kirjuta.
Minule jätavad paksukesed alati enesekindlama mulje kui kõhnad. Tunduvad enesega rahulolevad enamus, kui kaal välja arvata.
Siin eespool väidetakse, et lähedased ei teegi, võõrad teevad ja hirmsasti läheb hinge.
Kordan: võõraste arvamusest mitte hoolida saavad kõrge (loe: korras) enesehinnanguga inimesed. Paksudest 99% seda ei ole, ükskõik, mida nad ka sõnades ei väida või perekoolis ei kirjuta.
Ei usu. Tean mitut inimest, kes kindlasti ei solvu mingi tähtsusetu ja taktitu (pool)võõra kommentaari üle kehakaalu, juuste, meigi vms kohta. Ka siis, kui see kaal, juuksed või näonahk on tõesti ka inimesele probleem. Kui kõigi maailma lollide ja kasvatamatute peale solvuda, siis võib solvuda kord minutis. Keegi vaatab liiga tähelepanelikult su ohatist, kes kergitab kulmu su põlvi nähes, kes küsib et kas tõesti sööd veel kolmanda saia, kes soovitab küsimata ja valjuhäälselt seltskonnas head vistrikukreemi, kes vaatab ühisfotot ja ütleb et se on sule hea seelikupikkus – Xjalad ei pasita silma, kes niisama itsitab kui möödud, kes ütleb 38-aastase sinu kohta vanamutt, kes maib et kui tal oleks juuksed nagu sul siis ta pooks ennast üles, kes küsib kas sa tõesti elad sellises urkas nagu mustamäe kahetoaline, kes ütleb et laps sul küll vanavanematesse sest sina mehega näete no enamvähem vaadeldavad välja, kes ei ole nõus su kõrvallaua taga tööl istuma, kes küsib suurte silmadega et kas sa päriselt seksid selle libedikust mehega jne jne.
Usu mind, iga päev, kui kodust väljas käime, kritiseerib keegi mõttes kasvõi sekusndimurdosaks nii su riietust, kotti, autot, meiki, figuuri, kõndimise tempot, asukohta, miimikat, juukseid, sõrmi, hääletooni, mõistust ja üldse seda, et sa olemas oled. Ja mind kritiseeritakse ka. Ja kõiki 🙂 Ja me ise märkame ka silmanurgast, et näe, kena neiu, aga MIKS ometi sellised odavad kunstripsmed või et näe, kena figuur, aga kui koomiline hääl. Kümnendik sekundit, aga korraks peast käib läbi.
Et siis terve inimkond peaks terved ööpäevad terviklikult solvunud olema? Ei ole nii. Mõistlik inimene saab aru, et ta ei saa iga verbaalse, miimilise või ka mõttelise kriitika üle solvuda, kui seda esitab tundmatu tädi trammis nr 2 või kolm hobuse moodi hirnuvat tiinekat spordiklubi ees.
Ikka läheb hinge kui on sellega seoses kompleksid, ja kui ei ole iseenda peegelpildiga rahul, siis on halvasti tõesti. Väga jube on tunda, et tahaks koduseinte vahele varjuda, sest kaal on kasvanud.
Sa sellest ju saad aru, et kui keegi sulle teeb halvustava märkuse kehakaalu kohta, siis ta on mats ja inimprügi või teise variandina – vaimupuudega. Miks sa muda peale solvud, et see muda on? Miks solvuda poolearulise peale – ta on niikuinii ju vaimust vaene ja ega see jääbki temaga nii.
Vaata mõistus ja tunded vahel ei tee koostööd. Loomulikult saab sellest mõistudega aru, aga kes suudab alati mõistusega oma tundeid kontrollida?
Vaata mõistus ja tunded vahel ei tee koostööd. Loomulikult saab sellest mõistudega aru, aga kes suudab alati mõistusega oma tundeid kontrollida?
Mis see mõistus siin segatud on?
Mulle ütlevad tunded, mitte mõistus, et see, kes näpuga nina põrandale nuuskab, on mats. Mis siin mõelda või mõtiskleda ja mõistust teritada. Või põhjakäinud joodikust võib tunnetes kahju olla, aga kodus excelit ei tekita mõistuslikult olukorda ei lahka, enese parandamise graafikut ei tee, kui mõni selline tänaval midagi hõigub. Ma ei arva, et ka sina mõistusega hirmsasti analüüsid, et näe, see parm trollis vahtis vahepeal mu kinga ja muigas midagi, ääää-ääääää, solvas, sest mul enda meelest liiga suur jalg äää-ääää. Nuputad nagu noor Paul Keres täie mõistusega. Nagu päriselt võtad kohe mõistuse appi ja hakkad sellisell puhul arutlema ja mõtlema? Kuidas sa elada saad? Kellelegi kindlasti jäi tänagi silma su nina, jakk või kõnnak. Võtad õhtul kõik inimesed mõttes läbi ja anaüüsid, kellele mis sinu juures võis kummaline näida? Mõistusega on targemaid asju teha kui pööbli ja matside torkeid ja itsitusi analüüsida.
Esileht › Ilu ja tervis › Kas paksud ei salli saledaid?
