Teema: Kas üldse on lootust enam kaalust alla saada?

#3848725:

Mitte midagi ei oska teha? Oled proovinud vähem süüa ja rohkem liikuda? Ma ei irvita su üle, see on tõesti ainus teguviis, mis aitab saleneda.

20 kg pole selline ülekaal, et maoopile minna.

Kui oled terve elu ülekaaluline olnud, siis ilmselt on toitumisharjumused väga valed ja neid tulebki muuta.

Olen küll, st see ongi ainuke mida ma teha oskan. Jah täiesti nõus, toitumisharjumused ongi valed. Ma lihtsalt tahaks mõnda edulugu kuulda inimeselt, kes tõesti on sellises vanuses suutnud oma isud sellisel viisil kontrolli alla saada. Mina pole. Ja see on nii kurb.

Kahjuks nii on, kui isusid kontrolli alla viia ei suuda, siis oledki “eluaegne paks”. Kõik sõltub söömisest.

See on nii tavaline halin, et “kuidas sa saad näljasena magada/olla?”. No ei ole vahelduvpaastudes mingit nälga, kui keha paari päevaga ära harjub, või õigemini on tühjakõhutunne küll, aga see pole üldse piinav. Vahelduvpaast on väga paindlik ja hästi kohalduv inimese elustiiliga ja vajadustega- ühel käol on siin söögiaken 8-15, minul näiteks 12(vahel 13) kuni 19. Kui on teada, et tuleb mingi oleng, sünnipäev, õhtusöök, siis algab ka söögiaken sel päeval lihtsalt hiljem, nädalavahetustel(või suvepäevad, jõulud või misiganes mõnepäevane periood) saab teha söömisperioodid pikemalt, misiganes oma vajadused on. Kui kehakaal on juba küllalt langenud, siis piisab, et söömisakent avardada kas 10 tunnini näiteks. Ja loomulikult ei saa söögiaknas õgida nii nagu homset ei tuleks, siis jääb see väheefektiivseks. Samas ei ole sellist ahastust, et “ma enam kunagi elus ei saa endale seda lubada!”, hoopis mõte “ma söön seda siis homme” on vägagi lohutav (ja enamasti ununeb isu selleks ajaks hoopiski).

Täiesti isikliku eelistuse küsimus, kas lugeda kaloreid või mõõta aega. Mõlemad on reaalsed ja töötavad kaalulangetuse võimalused. Igasugused suurt välistust nõudvad dieedid aga pole jätkusuutlikud ( puuviljadieedid või keefiridieedid jms).

Minul on pigem küsimus, et kuidas saab täis kõhuga magada? Kui kõht koriseb, on tegu mingi seedehäirega või on tühja kõhuga liiga palju nätsu mälutud või mullivett joodud.

Vahelduvpaast ei sobi inimesele, kes oma isusid kontrollida ei suuda. Võib isegi olukorra hullemaks teha, sest aknaperioodi jooksul süüakse liiga palju. Ja mis vahelduvpaast on 16:8? See ongi ju tavapärane toitumine, et süüakse 8 tunni jooksul ööpäevas.

#3848867:

Minul on pigem küsimus, et kuidas saab täis kõhuga magada? Kui kõht koriseb, on tegu mingi seedehäirega või on tühja kõhuga liiga palju nätsu mälutud või mullivett joodud.

Vahelduvpaast ei sobi inimesele, kes oma isusid kontrollida ei suuda. Võib isegi olukorra hullemaks teha, sest aknaperioodi jooksul süüakse liiga palju. Ja mis vahelduvpaast on 16:8? See ongi ju tavapärane toitumine, et süüakse 8 tunni jooksul ööpäevas.

Minu meelest vastupidi, vahelduvpaast SOBIB inimesele, kes oma isusid kontrollida ei suuda.
Kui püüda jagada samad kalorid terve päeva peale ära, siis on ülikeeruline MITTE võtta veel ampsuke siit, palake sealt, 1-2-3-4 tükikest midagi kuskilt veel, ja mõelda, et ju ma söön siis järgmisel toidukorral vähem. Tegelikkuses aga ei suuda ka järgmisel toidukorral võib-olla piiri pidada. Sest ma ei kontrolli oma isusid ja kui ma juba sööma hakkan, siis on oht, et läheb käest ära. Aga vahelduvpaastuga on kindel piir, millest alates ma ei söö MIDAGI. Ei võta seda 1 pähklit ka, mitte midagi ei võta, söömine ei ole teemakski, nii et ma ei pea (pooleldi ennast pettes) nuputama, mida “lahjat” veel endale lubada võiks, vaid igasugused söögimõtted saab kõrvale lükata ja väga kiiresti muutub see juba automaatseks, aju harjub, keha harjub.

Kes küsis, kuidas saab kella 15-st alates “näljas” olla, siis loomulikult ei tunne ma nälga. Võib-olla esimesed 3-4 päeva oli ebameeldivalt hõre olemine, aga nüüdseks on ammu juba organism harjunud ja õhtuti on lihtsalt mõnusalt kerge, kusjuures ka energiline ja ergas olla enamasti. Ja kui mõnel päeval, kus nt on pikemalt matkatud või füüsilist tööd palju tehtud, tekib kella 7 ajal õhtul reaalne NÄLJAtunne, siis ma söön midagi kerget, ma ei kavatsegi ennast piinata. Aga seda juhtub tõesti väga harva. Samuti nädalavahetustel magan ma kaua ja siis nihutan söögiakna hoopis nt kella 12-19-ni – olen paindlik.

Aga teemaalgatajale tahtsin veel öelda, et kuigi naisteajakirjad ja toitumisnõustajad ütlevad, et kaalu alandamine ei pea olema raske ja iga hetke saab nautida ja tühja kõhu tunnet ei tohi olla, siis minu reaalne kogemus on vastupidine: algul on raske, tühja kõhu tunne peab olema ja no vähemalt esimene nädal, võib-olla veel teinegi, pole nautida midagi. Ehk siis esimestest päevadest peab end tahtejõu najal läbi vedama, hambad ristis vastu pidama, ja siis tekib eduelamus, tunne, et ma olen kuidagi õhem ja kergem, toitude maitse muutub palju intensiivsemaks, toidukorrad, ehkki neid on vähem, väga nauditavamaks, sest oled loobunud maitsetugevdajatest pungil pooltoitudest – ja vot siis algab küll see nautimisosa. Ja kui esimesed 5-6 kilo on läinud, hakkavad teised tasapisi märkama, et sa nagu säraks, kõik riided istuvad sul seljas palju paremini. 10+ kilo kaotanuna hakkab kaalulangus juba tõesti silma, saad osa liiga laiaks jäänud riideid välja vahetada, see annab jälle teadmist, et oled õigel teel, juurde 🙂 nii et edu!

Mina peale esimest last arvasin, et ei saa kunagi kaalu alla. Siis olin 27. Mõlema lapsega olen 30kg juurde võtnud. Isegi vist rohkem.

Aga näed võtsin end kätte. Jälgin mida söön ning liigun palju (jalutan, jalgratas). Esialgu sai M. Kalmuse käest kava tellitud. Nüüd juba toimetan ise. Ja ei mingit dieeditamist ega enda piinamist. Kui on ikka isu siis luban ka natuke magusat.

Alustasin 90kg, hetkel olen 64kg.  Rohkem alla võtta plaanis pole. Vanust on 37.

Nii asjalikud ja positiivsed postitused, aitäh!

#3848867:

Minul on pigem küsimus, et kuidas saab täis kõhuga magada? Kui kõht koriseb, on tegu mingi seedehäirega või on tühja kõhuga liiga palju nätsu mälutud või mullivett joodud.

Vahelduvpaast ei sobi inimesele, kes oma isusid kontrollida ei suuda. Võib isegi olukorra hullemaks teha, sest aknaperioodi jooksul süüakse liiga palju. Ja mis vahelduvpaast on 16:8? See ongi ju tavapärane toitumine, et süüakse 8 tunni jooksul ööpäevas.

Normaalsed inimesed on 8 tundi päevas tööl. Kodus siis süüa ei tohigi?

Terve täiskasvanuaja kinnistunud mustrit on raske kohe aastaga murda, aga sihikindlalt tegutsedes sugugi mitte võimatu.

#3848737:

#3848725:

Mitte midagi ei oska teha? Oled proovinud vähem süüa ja rohkem liikuda? Ma ei irvita su üle, see on tõesti ainus teguviis, mis aitab saleneda.

20 kg pole selline ülekaal, et maoopile minna.

Kui oled terve elu ülekaaluline olnud, siis ilmselt on toitumisharjumused väga valed ja neid tulebki muuta.

Olen küll, st see ongi ainuke mida ma teha oskan. Jah täiesti nõus, toitumisharjumused ongi valed. Ma lihtsalt tahaks mõnda edulugu kuulda inimeselt, kes tõesti on sellises vanuses suutnud oma isud sellisel viisil kontrolli alla saada. Mina pole. Ja see on nii kurb.

Pole edulugu (lugu kestab veel), aga olen oma elu jooksul kolm korda kõvasti kaalu langetanud (tagasi tuli täiesti omal süül ja käsi laiutades “aga mida ma valesti teen?”).
Teadsin väga hästi MIDA peab tegema, aga lasin ennast lõdvaks.

Viimase kaalulangetusega alustasin aprill 2020. Muide, tegin pool aastat hiljem siia teema, et hakkaks koos jälgima ja vaatama ja… Ja mind naerdi nii välja, et sa pole esimene, kes sellist üleskutset teeb; nagunii oled varsti paks tagasi; miks sa üldse selliseks muutusid jne. Ühesõnaga keegi ei soovinud osaleda ja jumal nende ilkujatega! Tänaseks on maha läinud 18 kilo ja ma jätkan (materjali on 😉 ), loobuda tahaks veel ca 8-10-st kilost.

Mida ma siis teen? Justnimelt jälgin toitumist esmajärjekorras, liikumine… No kui arvestada tööle jalutamine (edasi-tagasi ca 3 km), suvine rattasõit, ujumine, aiatööd, metsaskäigud, talvel pisut suusatamist, siis on seda tegelikult vähe. Elan maal, teed on siin väga viletsas korras ja näiteks kepitada, millega ma välismaal elades said nagu siuhti +25-st kilost lahti, pole siin väga võimalik (kui ei taha just iga päev samukruusaseid-naftaseid riideid pesta).
Seega jääb põhirõhk toidule.
Söön oma 1600 kcal kahe-kolme toidukorraga sisse ja rohkem pole vajagi. Mingist näksimisest pole ma mitte kunagi aru saanud, ausõna. Kuidas on võimalik peale söömist veel sööma hakata või miks ei saaks telekat vaadata ilma, et suu käiks? See ei ole etteheide ega noomimine, see on siiras küsimus. Näiteks praegu söön omatehtud “Toome” salatit (200g), aurutatud lillkapsa-brokkoli-porgandi segu (200g) ja paneeritud kanakintsu (110g). Söön selle sisse ja kõht on tunde vägagi täis. Hiljem toon peenralt suvikõrvitsaid, praen neid ja hiina kapsast, paprikat, tsillit, sibulat juurde, maitsestan sojakastme, kalakastme ja laimimahlaga ning sellist “möksi” võiks terve silmapesukausitäie kinni panna.
Täna Ilus ilm, saab niita ja pisut rohida, seenele tahaks ka minna.

Mina soovin sulle küll edu, TA, aga sa ei saa ahastada, et mitte midagi ei aita. Alusta sellest, et SA EI LÄHE KAPI KALLALE UUT NÄKSI VÕTMA, sest sul pole seda vaja. See on harjumus, mitte nälg ja neil kahel asjal tuleb vahet teha. Kui tekib istuv hetk (nt teleka ees), hakka pigem mingit käsitööd tegema, siis ei käi käsi kogu aeg kommikausis.
Tee see esimene samm ja nüüd kohe!

Edu soovib n47

#3849250:

Söön oma 1600 kcal kahe-kolme toidukorraga sisse ja rohkem pole vajagi.

Paraku ei võta paljud sellise kaloraažiga üldse alla või siis umbes kolme kuuga 1 kg. Selline langus ei motiveeri ja siis lüüaksegi käega.

#3849331:

#3849250:

Söön oma 1600 kcal kahe-kolme toidukorraga sisse ja rohkem pole vajagi.

Paraku ei võta paljud sellise kaloraažiga üldse alla või siis umbes kolme kuuga 1 kg. Selline langus ei motiveeri ja siis lüüaksegi käega.

Väga vale jutt. Sellise kaloraazi juures ei lähe ainevahetus aeglaseks. Alla selle süüa on rumalus. Ma ei tea, miks inimesed sellest aru ei saa. Ja siis jojotavad aastaid, söövad 1200 ja varsti muidugi õgivad kõik tagasi. Natuke liigutama peab ennast nagunii.