Teema: Kehv teatrietendus
Linnateatris pole ammu olnud head etendust. Ennevanasti olid seal ainult väga head etendused. Aga igast teatrist leiab midagi vaadata. Ainult korralikku eeltööd tuleb teha – piletid on kallid, ajaressuss suht piiratud ja peab hoolikalt valima, mida vaatama minna
Linnateatri uus tükk “Suur veeuputus” on VÄGA tore vaatamine … ohtralt naeru ja äratundmishetki 🙂
Linnateatri Tunde-märgid oli ka hea.
Ugala “Ema” oli ikka väga morbiidne
Ugala “Ema” oli ikka väga morbiidne
Minule see etendus ei meeldinud.
Ugala “Ema” oli ikka väga morbiidne
Minule see etendus ei meeldinud.
See on väga hea tükk ja väga hästi mängitud…aga milleks. Mis see taotus oli? Panna publik kannatama? Eeldus, et publikul endal pole piisavalt sügavat siseelu ja minevikku? Ma ei ütle, et peaks teatris olema ainult ihihiii ja tramburai, aga see oli tõesti liiast.
Lugesin hiljuti Eino Baskini mälestusi. Ta kirjutas, et kui kord noorena Haapsalus vene soldatitele esines (tegi tänapäevases mõistes stand-up komöödiat), siis rahvas saalis ei läinud kuidagi nagu “käima” ja ta otsustas improvisatsiooni korras natuke ropendada. Kui oli esimest korda “mine per..e” nalja teinud, olid mõned sõdurid saalis isegi naernud, aga järgmiste roppuste kõlades püsis jäine vaikus. Etenduse lõppedes sai Baskin selle tellinud ohvitseri käest tõreleda ning jäeti honorarist ilma. Aga kui tänapäeval öeldakse teatrilaval “mine pe..e” või muud sarnast, siis saal valdavalt naerab. Vähemalt väikelinnades ja maateatrites olen seda märganud, ja publiku seas on kohalikud pedagoogid ning kultuuritegelased.
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.