Keskeas ja vanemad naised, kes juba mõnda aega omas suhtes olnud – kuidas teie enesehinnanguga on? Kas teil on tugevusi, mille poolest olete teistest naistest paremad, pean silmas just paarisuhte mõttes? Olete eriti ilus, eriti hästi sobite oma mehe spordivaimu või huvidega, olete eriti hoolas perenaine, tubli kokk, osav näputööline, aednik, saate eriti hästi koduloomade või lastega hakkama? Suudate alati olla rõõmus ja seltskonna hing, tuua perre päikest, hoida peret koos?
Mina hakkasin mõtlema, et kui jätta kõrvale niiöelda abieluvanded ehk siis lubadus koos olla, pole ma mitte milleski selline, et mees peaks tahtma olla just minu, mitte mõne teisega. See on ebameeldiv mõte. Kuidas teil? On teil mingi õlekõrs või lausa tugev juurikas, millest kinni hoida? Üldise enesehinnanguga pole mul häda, tean, et intellekt on mul tublisti kõrgem kui keskmisel naisel – aga vat suhte osas pole sellega midagi peale hakata.
Miinuseid on mul aga oi-oi kui palju.
Teema: Keskeas naised – mis on teie tugevused omas suhtes?
Ma vahel ka olen endalt mõttes küsinud, miks mu mees tahab minuga koos elada, sest ma pole mingi iludus, olen küll normaalkaalus, süüa teen keskmiselt, aia hoian hädapärast korras. Ei midagi erilist. Aga me oleme mehega hea tiim – tema on praktiline nokitseja, ehitab ja remondib, aga on kehv suhtleja ja ehituspoest tuleb enne ilma ostuta tagasi, kui et müüja käest küsima läheb, kus tema otsitav kaup on (no natuke vist liialdasin praegu). Mina jälle olen organiseerija, korraldaja, helistaja ja suhtleja, pakun ideid, tellin ehituskaubad koju. Meile meeldib koos hea toidu ja mõnikord ka veiniklaasi kõrval maailma asju arutleda. Meil on sarnane huumorimeel, naerame teineteise naljade üle, ei solvu, kui teine sõbralikult aasib. Mina lähen kergemini keema, tema jääb rahulikuks. Seetõttu ei õnnestu meil ka eriti tüli üles kiskuda. Me oleme head sõbrad. Ja kui mingi jama on, siis mõlemad teame, et kodus on keegi, kes hoiab sinu poole ja kuulab ära.
Miks mitte nii, et sinu mees muretseb ja närveerib, mis on tema tugevus? Kardab äkki iga jumala hommik, et sa leiad parema mehe?
Mis vanusest algab muidu keskiga? Kas oled oma mehest mõnevõrra vanem, et sellised mõtted pähe tulevad?
Üldise enesehinnanguga pole mul häda, tean, et intellekt on mul tublisti kõrgem kui keskmisel naisel – aga vat suhte osas pole sellega midagi peale hakata.
Panin miinuse, sest teemaalgatus ja see väide tühistavad üksteist. 🙂
23 aastat abielu ja vanust 51.
Mees ütleb, et sinuga on hea elada, saab kõike arutada, kõik asjad laabuvad lihtsalt. Oskan inimestega suhelda, mul on suur sõpruskond, käin paljude sugulastega (ka mehe omadega) läbi, oleme alati külla oodatud. Lapsed on öelnud, et neil on vanematega vedanud. On ka majanduslikku nutti.
Noorena olin väga kena, nüüd on prillid ja 10 kg ülekaalu. Välimusele ei maksa panustada, on vaja oskust inimestega käituda, hoolida neist.
23 aastat abielu ja vanust 51.
Mees ütleb, et sinuga on hea elada, saab kõike arutada, kõik asjad laabuvad lihtsalt. Oskan inimestega suhelda, mul on suur sõpruskond, käin paljude sugulastega (ka mehepoosetega) läbi, oleme alati küll oodatud. Lapsed on öelnud, et neil on vanematega vedanud. On ka majanduslikku nutti.
Noorena olin väga kena, nüüd on prillid ja 10 kg ülekaalu. Välimusele ei maksa panustada, on vaja oskust inimestega käituda, hoolida neist.
Noorena kena, aga nüüd prillid? Mis sajandis sa elad?
23 aastat abielu ja vanust 51.
Mees ütleb, et sinuga on hea elada, saab kõike arutada, kõik asjad laabuvad lihtsalt. Oskan inimestega suhelda, mul on suur sõpruskond, käin paljude sugulastega (ka mehepoosetega) läbi, oleme alati küll oodatud. Lapsed on öelnud, et neil on vanematega vedanud. On ka majanduslikku nutti.
Noorena olin väga kena, nüüd on prillid ja 10 kg ülekaalu. Välimusele ei maksa panustada, on vaja oskust inimestega käituda, hoolida neist.
Noorena kena, aga nüüd prillid? Mis sajandis sa elad?
Prillid ei sobi kõigile, minule näiteks mitte – olen prillideta palju kenam (lihtsalt ei ole selliseid raame).
Ilus ja atraktiivne, vahel käib mehele närvidele, et kõik teised mehed ligi tikuvad aga enamaltjaolt on uhke. Seksikas ja seksin oma mehega. Olen pedant, hoian kodu ja aeda korras. Lapsed on hoolitsetud. Käin iga paev tool, seega eneseteostus. Ja mu mehel on minuga millestki raakida – omandan teist magistrit ja muidu tegus. Piisav ilmselt. Abielus 20a ja 4 last. Vanus 40+.
Muidu, oma toos puutun kokku tuntud ambitsioonikate meestega ja pohiprobleem nende jaoks suhetes oma kaaslastega on see, et naine ei teosta end – istub kodus ja raakida pole millestki.
Mina ei ole kindlasti parem naine kui üksõik kes teine. Ma olen üle keskmiselt kõrge IQga ja võin olla väga vaimukas,. Ei ahista oma meest kahtlustuste ega keeldudega. Aga samas olen ma tugevaslt alla keskmise välimusega, kergesti ärrituv (ei karju ega kaaguta, aga silmad on väga märja koha peal) ja väga-väga saamatu – õpitud abituse musternäide.
Miks ta minuga jääb? Ega ma mingil võistlusel pole. Tundub, et ta tahab minuga olla ja tunneb end kodus hästi. Kas ta ka minuga jääb edasi, see selgub jooksvalt. Sajand tagasi öeldi, et eliuaegse garantii annab ükskõik millele ainult Lloyd’ Kindlustuskompaanii.
26. aasta abielu jookseb, koos umbes 29, tutvumispäeva ei tähista ja pole meelde jätnud me kumbki.
Tuntud ambitsioonikad mehed vestlevad tööalaste kontaktidega sellest, et nende naised istuvad kodus ja neil pole millestki omaenda valitud naisega vestelda? Kuulge selliste meestega ei saakski ju millestki rääkida, esimesel võimalusel räägivad edasi mingil suvalisel tööalasel vestlusel.
Muidu mul on küll huvitav töö, aga kui nüüd mõtlema hakata, siis tööst räägime mehega minimaalselt. Mina ei saa tema tööst aru ja tema minu omast ka mitte.
Mina ei ole kindlasti parem naine kui üksõik kes teine. Ma olen üle keskmiselt kõrge IQga ja võin olla väga vaimukas,. Ei ahista oma meest kahtlustuste ega keeldudega. Aga samas olen ma tugevaslt alla keskmise välimusega, kergesti ärrituv (ei karju ega kaaguta, aga silmad on väga märja koha peal) ja väga-väga saamatu – õpitud abituse musternäide.
Miks ta minuga jääb? Ega ma mingil võistlusel pole. Tundub, et ta tahab minuga olla ja tunneb end kodus hästi. Kas ta ka minuga jääb edasi, see selgub jooksvalt. Sajand tagasi öeldi, et eliuaegse garantii annab ükskõik millele ainult Lloyd’ Kindlustuskompaanii.
26. aasta abielu jookseb, koos umbes 29, tutvumispäeva ei tähista ja pole meelde jätnud me kumbki.
No milles sa saamatu oled? Kas sa seda muuta ei saa või pole soovinud?
No milles sa saamatu oled? Kas sa seda muuta ei saa või pole soovinud?
Ei ole enamikku soovinud muuta (no mõnda ei saa ka ühe füüsilise probleemi pärast teha). Ei ole märganud, et käeliselt väga osavad naised kuidagi paremates abieludes elaksid või et see midagi garanteeriks. Kõike niikuinii ei oska (va siin üks Kägu, kes enda sõnu õpib alati KÕIKI asju tegema 🙂 ). Pole kunag tundnud, et oleksin kuidagi toredam, meeldivam või huvitavam inimene, kui oskaksin saeketti vahetada või et see mu aju või taju kuidagi paremaks teeks.
Ma hästi ei näe põhjust, miks peaksin näiteks tahtma õppida WC-potti vahetama. Miks peaksin olema osav kirvega ja lõdva randmega kaminapuid lõhkuma või murutraktorle pisiparandusigi tegema. Ei taha ma õppida, kuidas -30 kraadise külmaga koerale hauda kaevata ega huvitu ka katusel antenni seadmise kunstist. Ka ei näe põhjust, miks peaksin upitama väljastpoolt mingi redeliga kõrgeid aknaid väljast pesta, kui olen 1.59 pikk ja mees 1.91 ning saab sama asja teha maast.
Ühesõnaga – mulle pole oluline olla käeliselt osav. Seni pole ka sellest probleemi olnud. Mina olen osav ühtedes asjades, mees teistes. Mina peamiselt planeerimises ja “vealeidmises” (ette võimalike pudelikaelte või kriisipunktide tuvastamises ja ärahoidmises), mees teostamises.
Ta armastab oma lapsi, lahku minnes peaks neid ju jagama hakkama, pluss vara jagamine, nii et ilmselt mugavusest on minuga, sest ta teab, et ma vihkan teda, süüa ma ei tee ja oma vaba aja veedan üldse kodust eemal või vedelen ja loen perekooli.
Kas teil on tugevusi, mille poolest olete teistest naistest paremad, pean silmas just paarisuhte mõttes?
See, mida mina enda tugevuseks pean, ei pruugi seda olla mehe jaoks. Aga… ma olen absoluutselt veendunud, et mina olen tema jaoks parim (ja ma olen seda ka talle öelnud). Kui ta seda ei mõista, on see tema kaotus.
Noh, ilus ma just pole, aga kõige hullem ka mitte. Tark olen ainult osades asjades, mõnes teises võin olla lollimast loll. Kuigi see naise tarkus meeste puhul erilist rolli nüüd küll ei mängi…
Ma ei saaks öelda, et olen teistest naistest kuidagi parem või üle. Miks minuga olla? No näiteks on meil ühesugused seksuaalsed eelistused ja kuna need natuke kiiksuga, siis teist samasugust partnerit polegi ehk väga kerge leida.
Ma oskan nalja teha. Meil on kari ühiseid lapsi. Me armastame samu sööke ja veini. Ja kõige olulisem – minuga on hea turvaline elada. Ma töötan kõvasti pere nimel, vajadusel vean kõigist raskustest läbi. Minu peale saab 110% kindel olla. Kui kõik halvasti läheb, siis leian alati lahenduse. Ma ei vingu suure kõhu, kiilaneva pea ega laiskuse üle. Kahjuks aga kui peaks negatiivsete asjade nimekiri tulema, siis see oleks oluliselt pikem. Nii et ega kindel saa milleski olla.
Olen eriti ilus oma mehe jaoks, teistest naistest tema sõnul peajagu ûle. Ja mida vanemaks saame, seda vähem on meiealisi ilusaid naisi alles. Mees ihaldab mind siiani samavõrd nagu suhte alguses. Ütleb, et olen kõik, mis talle elus tähtis ja meie suhe teeb teda õnnelikuks.
Kõik muu on teisejärguline ja kindlasti oleks iga teine naine minust parem majapidamises, lastega tegelemises vms. Pühendan suure osa ajast tööle (oma ärile) ja kodune elu pole nii hästi hoitud/korraldatud. Aga mees ütleb, et tal sellest üsna savi, peaasi, et tunneb iga päev mu armastust. Kõige muuga saab ta isegi hakkama, kui peamine energiaallikas toimib.
Majanduslikus mõttes on tal minuga lihtne, sest oskan raha teenida ja kahepeale saame üsnagi kena elu lubada ning mehe kaelas ei ole kogu vastutus pere majandusliku heaolu ees.
Seetõttu on minuga, et ta teab, et mulle tegelikult pole meest vaja – seega ta teab, et ma olen temaga seetõttu, et tahan temaga olla.
Ma olen ka peas mõlgutanud mõtteid, et miks nii äge, tark, mitmekülgselt andekas, edukas ja humoorikas inimene on endale sellise saamatu naise valinud ja isegi igapäevaselt välja kannatab. Ja isegi paar korda seda teemat tõstatanud ja mõne vähem või rohkem hägusa vastuse saanud. Üks nunnumaid näiteks, et mul on ilus naeratus.
Aga olen ka aru saanud, et niimoodi mõelda ei ole eriti produktiivne. Mis see muud teeb, kui süvendab negatiivset enesehinnangut. Sama asja võib ju ka vastupidi mõelda: küll ma olen õnnega koos ja pean ka ikka olema üks vahva inimene, et mind on valitud. Olengi, lihtsalt nii äge olen. Ja selliselt mõledes, ning seda ka oma kaaslase silmadest lugedes (sest armastust ju ometi mingite praktiliste oskuste kaudu ei defineeri) – vot see annab tiivad!
Ja milleks võrrelda enast “teste naistega”, see on ju nii abstraktne väljend ja ideaalset naist või inimest niikuinii pole ju olemas. Igalühel oma tugevad ja nõrgad küljed. Pigem nautida, et on olemas naisi, kes teevad mõnda asja sinust paramini ja saada sellest inspiratsiooni kui kadetseda ja ussitada.
Mul on selline naljakas mees, et oskab kõike teha, tal on ehitusfirma, aga kõiki dokumente, pabereid ja muud ametlikku asjaajamist kardab nagu tuld. Mina olen jälle jurist. Ma ei imestaks, kui mõnda äripartnerit sellega ähvardaks. Vist ei julge mind sellepärast kunagi mahagi jätta, sest kindlasti teen ta ju paljaks 🙂
Psühholoog Tõnu Ots on öelnud, et mees ei oota naiselt mitte sotsiaalseid, vaid personaalseid omadusi – mõistmist ja usaldust.
Ma ise arvan, et ma olen ääretult mõistlik, samas ka ilus, sõbralik, tark ja armas, mul on keskmisest kõrgem EQ; lisaks ei ole ka ülekilosid, mis nii mõnegi minuealise juba mammiks teevad. Meil on sarnane huumorimeel ja me oleme parimad sõbrad. Meile mõlemale meeldib asju ise teha, st igasugused nikerdamised. Ja veel palju muid pisiasju.
Ja armastus. Meil mõlemal on roppu moodi vedanud, et me koos oleme 🙂
Ma ei ole miskitpidi teistest naistest üle ega parem. Olen lihtsalt mina. Meil on hea klapp ja ühine lainepikkus ning selgelt märgatav teineteisest hoolimine.
Üldiselt ei mõtle sellistele asjadele, nagu teemaalgatuses välja toodud. Elame oma elu ja tunneme end vabalt koos kõigi oma puudustega.
see on nii hea küsimus.
aga minu põhiline vastus on see, et ma mõtlen vastupidi, kui teemaalgatuses püstitatud. ma olen oma mehe jaoks “liiga hea” ja muretsema peaks tema. tegelikult ma pole loomulikult liiga hea, temast parem olen vaid väliste parameetrite järgi – olen ilus, hea karjääriga, tulen hästi toime meie kolmest lapsest kahe kasvatuslike erivajadustega, olen majanduslikult toimetulev (aastatega on mees oma mõistlike finantsotsustega siiski minust varanduslikus mõttes mööda läinud). mees on üsna kodune, ehitab, nikerdab, kaunistab, teeb “tööotsi”.
tegelikkus on see, et ma jumaldan oma meest, olen temast emotsionaalselt sõltuv (tänu oma raskele lapsepõlvele). kui ma oma meest nii tohutult ei armastaks ja ta poleks mu kõrval, siis ma arvatavasti poleks enamikke asju suutnud, mis elus teinud olen.
Seetõttu on minuga, et ta teab, et mulle tegelikult pole meest vaja – seega ta teab, et ma olen temaga seetõttu, et tahan temaga olla.
Täpselt sama lausega oleksin tahtnud alustada.
Minu mees on täiesti vaba – võib võtta oma koti ja lahkuda kasvõi homme. Me ei ole ka abielus – seega kõik oleks väga ladus.
Aga minu tugevused on ülipraktiline meel + kindlasti olen seltskonnalõvi ja hea huumorimeelega. Veini ja konjakit joon ka ja olen selle tarbimise suhtes üsna tolereeriv (mingid piirid olen pea 30-aastase kooselu jooksul paika saaginud ja see toimib suurepäraselt).
Ma tunnen, et olen meie suhtes domineerivam pool ja selles mõttes on mind asendada väga keeruline. Muidugi noorema vastu, kui see oluliseks osutub, saab vahetada. Aga ma ei tea, kas keegi mu suht varatut ja organiseerimisvõimetut meest tahaks.
Mina kindlasti ei ole domineerivam pool, sest mehele ma midagi ette ei kirjuta ja mehe eest midagi ei otsusta. Minu mees on vägagi otsusekindel ja vastutustundlik. Aga samas ma ei lase kuidagi end ka nn. allutada ülemvõimule vaid ajan oma asja. Minu meelest oleme üsna võrdsed partnerid. Saame ise hakkama mõlemad oma eludega ja mingit hädavajadust koos elada ei ole. Abielus me ka ei ole. Meil on koos lihtsalt hea olla, kui enam ei ole, siis pole probleemi ka eraldi elada. Iseloomud ilmselt sobivad. Üliilusa välimusega pole me kumbki.
No ma arvan, et mugav elu ja tore koosolemine on see, mis meid hoiab. Ega ma usu, et mehel peale aastaid selliseid suuri tundeid on nagu alguses, minagi ei mõtle enam igapäevaselt, et kui väga ma meest armastan. Aga kedagi teist ka ei taha. Nii kaua, kuni me üksteise kallal ei tänita, ei muutu vastumeelseks ja suudame voodis üksteist üles kütta, nii kaua kõik toimib. Ka suure kire olemasolul ei saa välistada, et kuskilt tekib veel suurem kirg kellegi teise vastu – selle eest pole keegi kaitstud, ka kõige seksikam inimene maamunal – sest ükskõik kui seksikas sa oled, peale aastatepikkust kooselu muutub see igapäevaseks, iseenesestmõistetavaks.
Mees teab, et ma olen “iseseisev naine”, st ma ei jääks kunagi lootma, et tema üksi peab pere üleval, et minu jaoks pole probleem, kui tema teeniks minust vähem (meil on üle elatud ka tema poole-aastane töötuse periood), et mulle on tähtsam perega koosolemine kui et ta teeniks kuskil kaugel palju raha, mille kulutamiseks tal endal aega pole, et ma hindan lihtsalt ja mugavat elu ja elan iseendale, mitte naabritele või sõpradele (st asju ostan praktilisuse järgi, mitte näitamiseks) jne.
no ja lõpuks ma olen jurist ja äkki kardab, et lahutuse ja lastejagamise korral ma lihtsalt sõidan tast üle 😛 Hea küll, nali, ma ikka loodan, et kui see peaks juhtuma, siis saame asjad viisakalt aetud ilma juriidiliseks ajamata, mulle ei meeldi eraelus juriidikat teha, las see osa mu elust jääb kontorisse 🙂
22 a koos
“Olete eriti ilus, eriti hästi sobite oma mehe spordivaimu või huvidega”
No kas just nüüd eriti ilus, aga mees ütleb kogu aeg, et ma olen nii ilus ja et mu keha on vastupandamatu, lisaks teeme palju sporti koos.
“olete eriti hoolas perenaine,”
keskmine
“tubli kokk”
mitte just väga
“osav näputööline”
mitte eriti, aga mul on hea maitse ja ühe kingituse pakkimise kallal võin 30min nokitseda
“aednik”,
0 huvi
“saate eriti hästi koduloomade või lastega hakkama”
nunnutan oma koera küll väga, armastan oma lapsi ka meeleltult, aga olen kuri ka.
“Suudate alati olla rõõmus ja seltskonna hing, tuua perre päikest”,
tundub nii
“hoida peret koos?”d, tugev sõprusringkond, enesekindlus, hästi palju mäelstusi ja reise koos perega.
Nõrkused liigne eneseteadlikkus ja vb uhke olemine.
Üldiselt pean end ka üsna targaks, aga vb mitte nii õpitud teadmiste targaks, kui pigem tohutult elunäinud targaks 🙂
Eks me kakleme ka, aga kuidagi ta ikka minus kinni on 8)
Lasen mehel arvata, et peres on tema tähtsam ja tugevam, lasen tal ise otsustada väikesed asjad millel pole erilist kaalu. Põhimõttelised otsustan ise ja suunan ta neid pakkuma kui omi ideid. Tema rahul, et tema mõte, mina rahul, sest sellist lahendust oligi vaja.
Sarnane arusaamine elu kulgemisest ja rahast, ühised huvid, oleme sõbrad ja mõttekaaslased. Tema ägedam, mina rahulikum, tasakaalustame teineteist. Välimuselt olen tavaline, erilisi käelisi oskusi pole, mõlemad laisapoolsed, aga mis tõesti vaja saab alati tehtud.
Keskeas ja vanemad naised, kes juba mõnda aega omas suhtes olnud – kuidas teie enesehinnanguga on? Kas teil on tugevusi, mille poolest olete teistest naistest paremad, pean silmas just paarisuhte mõttes? Olete eriti ilus, eriti hästi sobite oma mehe spordivaimu või huvidega, olete eriti hoolas perenaine, tubli kokk, osav näputööline, aednik, saate eriti hästi koduloomade või lastega hakkama? Suudate alati olla rõõmus ja seltskonna hing, tuua perre päikest, hoida peret koos?
Mina hakkasin mõtlema, et kui jätta kõrvale niiöelda abieluvanded ehk siis lubadus koos olla, pole ma mitte milleski selline, et mees peaks tahtma olla just minu, mitte mõne teisega. See on ebameeldiv mõte. Kuidas teil? On teil mingi õlekõrs või lausa tugev juurikas, millest kinni hoida? Üldise enesehinnanguga pole mul häda, tean, et intellekt on mul tublisti kõrgem kui keskmisel naisel – aga vat suhte osas pole sellega midagi peale hakata.
Miinuseid on mul aga oi-oi kui palju.
MInu tugevus suhtes on see, et saan üksi hakkama. Väga hästi saan üksi hakkama, seetõttu ei jäta midagi ütlemata, mida öelda vaja on ja ei talu asju, mida peaksin taluma siis kui kardaksin üksi jäämist. Kui partner leiab minust noorema ja ilusama, siis leiab ta ukse ka kiiresti üles. Nii et minu tugevus on see, et suudan ka üksi olla õnnelik ja rõõmus. See teeb vabaks ja võimaldab igapäevases elus olla rõõmus ja õnnelik. Intellekt on hea asi, aga kui sa oled mossis ja turris, mida see annab ? Elurõõm ja oskus toimetulla igas olukorras, on minu trump. Vanus tuleb nagunii, sellega ei võistle noorematega kuidagi. Aga ka mees saab vanemaks. Pigem on aga mehel kartus, et leian noorema ….
