Teema: Koduvägivald

#4120910:

Ei kutsuks, ja seda põhjusel, et kooselu vägivallatsejaga on tihti inimese vaba valik. Kahjuks mu enda elukogemus on pannud mind skeptiliselt suhtuma vägivalla alla kannatavatesse naistesse. Mu isa oli alkohoolik ajast, mil sain umbes 10 aastaseks. Elasime väikeses alevikus, korteris. Isa karjus ja loopis asju ca 4 päeval iga nädal, tuli ka pereliikmetele kallale. Kui palju ma palusin ema, et läheme ära. Emal oli omaette maja teises alevikus, saadud pärandusena, tal oli ka normaalse palgaga töökoht. Aga ema ei nõustunud ära minema, ju siis äramineku hind tundus talle kõrgem kui laste kannatused. Kujutan ette, kuidas naabrid iga kord tüdimusega tõdesid, et “jälle”, aga kannatasid vaikselt ära. Nad ju teadsid meie elust kõike, sh, et emal oleks olnud võimalus minna. Mis mõtet oli siis kuhugi pöörduda ja teatada.

Lähisuhtevägivalla ohvrid ei lähe tihti ära seetõttu, et neid on nii piisavalt manipuleeritud, et nad ei suudagi vägivallatseja juurest ära minna, isegi kui nad mõistusega saavad aru, et peaks. On tüüp inimesi, kellel ei olegi võimalik sellise vägivalla ohvriks langeda, sest nad tunnevad vägivallatseja juba väikestest märkidest ära ja ei jää sellise inimese juurde nii kauaks, et asjad üldse nii kaugele läheks (ilmselt ka nt sina), aga vägivallatsejad kipuvad olema ka ülihead manipulaatorid ja ohvreid on enne füüsilist vägivalda juba nii pikalt töödeldud, et ohvri maailmapilt on ka sageli juba hoopis teistsugune.

Kindlasti kutsuksin abi kui kuuleksin või teaksin lähisuhtevägivallast. Olen sotsiaalvaldkonnas töötanud ja kokku puutunud ka päris paljude lähisuhtevägivalla ohvritega. Enda praktikast ei mäleta ühtegi juhtumit, kus ohver hiljem tõdeks, et olid alles nõmedad naabrid ja sekkusid meie pereasjadesse. Pigem ikka tagantjärgi soovitakse, et keegi oleks varem aidanud või sekkunud.

#4121038:

Ning ta oskab suurepäraselt hoopis ohvrit näidata ebastabiilse ja “imelikuna”, kes vajab psühhiaatri abi. Ja kahjuks pole spetsialistid hiromandid, ka nemad võivad olla pealiskaudsed, ega inimese sisse ei näe keegi.

Alati ei pea olema isegi pealiskaudne. Lihtsalt, kui ohver ise manipulatsiooni pärast ei tunnista juhtunut, siis ei olegi midagi teha! Nii, nagu see ühe meie toreda lühiajalise ministri näitel on.

Ohver isegi väitis, et neid inimesi, kes asjast teadsid ja lõpuks ometi kõva häälega välja ütlesid, ta isegi ei tunne. Ja kõik valetavad!

Tõesti! Mõelge nüüd hoolega järele! Kas on võimalik, et ilma mitte mingisuguse aktsioonita saaks tekkida olukorda, kus kedagi lihtsalt heast peast süüdistatakse naisepeksus? Ei! Ma ei usu mitte iialgi, et üht meest süüdistatakse naisepeksus, kui ta pole reaalselt mitte iialgi vägivaldne olnud.

#4120951:

#4120932:

Mäletan lapsepõlvest seda kuidas mind peksti. Kõigega peksti, mis vihahoos kätte sai- kulp, kuum triikraud, potid, toolid.. vahel suvilas visati telliskividega, aeti taga hargiga. Ma karjusin appi.. ja mitte keegi ei kuulnud! Mitte keegi, kuigi tegelikult olid inimesed lähedal.

Absoluutselt kindlasti helistaksin politseisse, kui kuulen appihüüdeid!

Kas sa avalduse tegid?

Sa ikka saad aru, et inimene räägib oma lapseea kogemusest? Et siis nagu laps oleks pidanud oskama asju lahendada ja avaldusi esitada?

#4121107:

#4120932:

Mäletan lapsepõlvest seda kuidas mind peksti. Kõigega peksti, mis vihahoos kätte sai- kulp, kuum triikraud, potid, toolid.. vahel suvilas visati telliskividega, aeti taga hargiga. Ma karjusin appi.. ja mitte keegi ei kuulnud! Mitte keegi, kuigi tegelikult olid inimesed lähedal.

Miks sa politseisse ei läinud? Koolis õpetajale ei rääkinud? Vanaema, vanaisa? Sõprade vanemad?

Politseisse? Sain peksa sellest ajast mis mäletan. Mulle öeldi vanemate poolt, et nemad on head vanemad, halvad vanemad seovad oma lapsi kuumaveetorude külge. Seda kartsin veel kõige rohkem. Sõpradele rääkisin. Vanemad, õpetajad ja ema töökaaslased tulid mulle tihti rääkima kuivõrd halb laps ma ikka oma vanematele olen ja kui tänulik ma pean olema, et mind lastekodusse ei ole pandud! Tegelikult ma unistasin lastekodust.. sest siis oleks jäänud unistus, et TEGELIKULT äkki mu ema ikka armastab mind..

#4121038:

Üks suuri põhjuseid, miks ohvrid ei soovi sekkumist ega politseid, on kurb fakt, et paraku on meie ohvrite abistamise süsteem ikka väga lapsekingades. Tohutult palju on ametnike poolt taasohvristamist, liialt loeb konkreetse ametniku enda suhtumine ja kogemus.

Kahjuks satub tihti ette pealiskaudseid ametnikke ja spetsialiste, kes ei tunne vägivalda ära – jah, isegi professionaalsed korraliku koolituse saanud spetsialistid ei tunne seda ära. Sageli on vägivallatseja näol tegemist psühhopaadiga, kes suudab väljaspoolseisjatele jätta endast väga meeldiva inimese mulje, ta tundub kena, enesekindel, südamliku jutu ja eduka karjääriga inimene, kellel on kõrge sotsiaalne staatus.

Ning ta oskab suurepäraselt hoopis ohvrit näidata ebastabiilse ja “imelikuna”, kes vajab psühhiaatri abi. Ja kahjuks pole spetsialistid hiromandid, ka nemad võivad olla pealiskaudsed, ega inimese sisse ei näe keegi.

Tegelikult on paljud naised vägivaldse suhte avastamise algusfaasis püüdnud otsida abi. Piisab aga sattumisest vale ametniku/spetsialisti otsa, röövib see neilt isu abi otsida ka edaspidi. Neis süveneb kogemuste kasvades tunne, et abi ei olegi olemas, otsi palju tahad, seega pole teha muud kui hambad ristis edasi kannatada.

Sinu kirjutatu pani sügavalt mõtlema, miks ma ise töövägivalla all kannatades lõpetasin pärast kahte abipalvet  abiotsimise. Need inimese töötavad ikka rõõmsalt seal edasi ja ilmselt vägivallatsevad ka sama rõõmsalt edasi. Ja nõustun ka sellega, et vägivallatsejad on väga osavad manipulaatorid. See, kes pole ise vägivalda kogenud või ei ole oma hariduse tõttu selle asjaga kursis, ei oskagi paraku adekvaatset hinnangut anda. Ma ka varem arvasin, et oh mis see siis pole, miks ta ometigi ära ei lähe, et kuidas võib nii mömm olla.

#4121073:

Appikene. Teema on koduvägivald! Tee järeldused! Ema ja isa peksidki!

Appikene duubel 2. Ma juba ütlesin, et sain aru. Enne ei saanud aru, sest ohver ei öelnud välja selgelt, et tema ema ja isa peksid teda. Mina arvasin, et mingi teine külas elav endast vanem tuli peksma. Sest ma olen kasvanud üles kohas, kus on selliseid peksjaid olnud ja nad on ka inimese lõpuks tapnud.

#4121120:

Politseisse? Sain peksa sellest ajast mis mäletan.

Ma ei küsinud seda, ma küsisin, mis vanematest sai. Olid nad edukad, said nad hästi hakkama pärast sinu kodust lahkumist, mis sai.

#4121065:

#4121038:

Ning ta oskab suurepäraselt hoopis ohvrit näidata ebastabiilse ja “imelikuna”, kes vajab psühhiaatri abi. Ja kahjuks pole spetsialistid hiromandid, ka nemad võivad olla pealiskaudsed, ega inimese sisse ei näe keegi.

Alati ei pea olema isegi pealiskaudne. Lihtsalt, kui ohver ise manipulatsiooni pärast ei tunnista juhtunut, siis ei olegi midagi teha! Nii, nagu see ühe meie toreda lühiajalise ministri näitel on.

Ohver isegi väitis, et neid inimesi, kes asjast teadsid ja lõpuks ometi kõva häälega välja ütlesid, ta isegi ei tunne. Ja kõik valetavad!

Tõesti! Mõelge nüüd hoolega järele! Kas on võimalik, et ilma mitte mingisuguse aktsioonita saaks tekkida olukorda, kus kedagi lihtsalt heast peast süüdistatakse naisepeksus? Ei! Ma ei usu mitte iialgi, et üht meest süüdistatakse naisepeksus, kui ta pole reaalselt mitte iialgi vägivaldne olnud.

Kahjuks on seegi variant täiesti võimalik – jah, leidub inimesi, kes on ärapanemise ja kättemaksu nimel valmis ka võimudele valetama või olukorda tugevasti liialdama. Olen sattunud ise sellisesse situatsiooni ühel sünnipäeval, kus nägin pealt kahe inimese konflikti, mille järel üks osaline esitas politseisse avalduse teise vägivallatsemises. Algatati kriminaaluurimine, mindki kutsuti kohale tunnistajaks. Ütlesin ausalt, et mina seda situatsiooni küll niisugusena ei näinud nagu avalduse esitaja kirjeldas. Kuna teisedki peolviibinud olid minuga sama meelt, siis uurimine lõpetati.

Selleks ongi olemas (õigemini: peaksid olema) spetsialistid, politsei ja uurijad, kelle kohus on tuvastada, kas väärkohtlemine on aset leidnud. Nemad peaksid oma tööd tegema. Paraku see on väga keeruline teema.

Keskenduks esialgu siis vähemalt neilegi, kes on väga selgelt teatanud, et on sattunud vägivallatsemise ohvriks, ning otsivad väga tungivalt ja konkreetselt abi. Praegu kiputakse paraku ka neid spetsialistide poolt sageli  tühistama, taasohvristama, kaheldakse nende vaimses tervises, seatakse kahtluse alla nende oskused ja pädevus isegi muudes valdkondades jne. Nt kui naine teeb politseile avalduse, et mees peksab teda, siis hakkab ametnik uurima, et kas ta oma lastele ka emaks üldse sobib. Tekitades naises lisaks suure hirmu, et kui ta ikka edasi mehe vägivalla üle kaebab, siis võidakse talt lihtsalt lapsed ära võtta. Tulemus – rohkem ta politseisse ei pöördu, vaid kannatab edasi vaikides. Seik on võetud päriselust.

Minu sõbranna mäletab ka, kuidas ta palus ema, et kolime ära… ega ei mindud, lahutatud naine oli häbi olla ja  elatigi koos. Sel ajal oli sama mentaliteet mis praegu Venemaal – naise löömine on väärtegu (ehk siis kergem), võõra löömine kuritegu.

Näide minu elust ei ole mingi väljamõeldis ja usun ka Sinu näidet. Vahe on ainult selles, et Sinu arvates naine peabki olema hirmunud, passiivne ja ajupestud ja Sa ei usu, et teistsuguse iseloomuga naised mõtlevad hoopis teisiti. Mu ema oli vaikne ja ebakindel, aga mina iseloomult isasse, enda eest seista oskav ja lahendusi otsiv. Ma olin hirmunud ainult siis, kui olin väiksem ja uskusin kõiki isa ähvardusi. Kuid teismeliseks saades see muutus, polnud enam mingit paanilist hirmu ja hakkasin otsima võimalusi isast eemalduda, kuid “tänu”emale õnnestus see alles pärast kooli lõppu. Emaga sel teemal rääkida ei olnudki võimalik, ta hakkas iga kord nutma ja süüdistas, et ma olevat nagu isa. Ta oli terve elu võtnud “vaikse kannataja”, ohvrirolli. Kuidas ma vihkasin lapsepõlves seda ema “kannatamist” ja otsustusvõimetust, justkui oleks temagi olnud laps, aga mitte täiskasvanu, kelle ülesanne on seista oma laste eest. Me ei mõistnud emaga selles küsimuses üksteist tema elu lõpuni. Ja ma tunnistan, et ma ei mõista siiamaani neid “kannatajaid”, kuigi endal mul juba lapselapsed.

Aga kas Sa oma täiskasvanuelus oled vägivallatsejaga koos elanud? Kui jah, ja oled olnud võimeline väikeste laste kõrvalt, ilma sissetulekuta, ära kolima, ise ajupestud näiteks sellega, et: “kui ära lähed, siis ma teen su elu põrguks”, siis au Sulle, aga ka siis ei saa Sa aru, millises vaimses seisundis oli Sinu ema ja miks ta ei suutnud sellest suhtest väljuda.

#4121484:

Aga kas Sa oma täiskasvanuelus oled vägivallatsejaga koos elanud? Kui jah, ja oled olnud võimeline väikeste laste kõrvalt, ilma sissetulekuta, ära kolima, ise ajupestud näiteks sellega, et: “kui ära lähed, siis ma teen su elu põrguks”, siis au Sulle, aga ka siis ei saa Sa aru, millises vaimses seisundis oli Sinu ema ja miks ta ei suutnud sellest suhtest väljuda.

Kas sa arvad, et see väike tüdruk ei elanud põrgus, mida ta ema võimaldas? Kas sa tahad öelda, et tal pole õigust tagantjärele emale pahaks panna, et see ära ei läinud? Kui jah, siis…

…oled sa ikka ise väga kõvasti ajupestud vägivalda vaikides välja kannatama.

#4121515:

#4121484:

Aga kas Sa oma täiskasvanuelus oled vägivallatsejaga koos elanud? Kui jah, ja oled olnud võimeline väikeste laste kõrvalt, ilma sissetulekuta, ära kolima, ise ajupestud näiteks sellega, et: “kui ära lähed, siis ma teen su elu põrguks”, siis au Sulle, aga ka siis ei saa Sa aru, millises vaimses seisundis oli Sinu ema ja miks ta ei suutnud sellest suhtest väljuda.

Ma ei ole see kägu, kellele vastad. Minu isa kodus ema ei peksnud. Ta oli lihtsalt ebastabiilne, karjus, ähvardas ja meile, lastele, tuli ka füüsiliselt kallale. Muus osas on minu ja ema kirjeldus 100% klappiv. Ema oli vaikne ohvrirolli võtnud kannataja, keda olud sundisid, alati oli vabandus: ma ei saa midagi teha, isa ongi ju selline. Ja mina olin teismiseeast alates tugev, lahendusi otsiv ja ei kartnud isa. Isa vägivallatsemine minu suhtes lõppes sel päeval, kui ta jälle püksirihmaga vehkides tuli. Mina haarasin ühe käega püksirihmast (muidugi sain haiget, aga ma ei hoolinud) ja teisega tõmbasin isa enda püksid alla nii, et kogu ta varustus oli näha. See alandus teismelise tütre poolt oli piisav, et ta rohkem mulle kallale tulla ei proovinud.

Nii ja vastus sinu küsimusele. Vaimselt tugev ja minu lapsepõlvega inimene ei lase ennast vaiksel ohvrirolli manipuleerida. Tänu ema-isa suhte kõrvalt nägemisele tunnen juba kaugelt ära sellised manipulatsioonid ja astun edasi, mitte ei jää vabisedes olude ohvriks. Ma olin 10 aastat abielus. Abielu lõpp oli tülid ja teineteise närvide saagimine. Algul ikka mõtlesime, et ehk saame üle. See abielu lõppes sel päeval ,kui mees mind tüli käigus ühe korra tõukas. See oli mulle ja ka talle endale reaalsuse kohalejõudmine – kui me oleme juba nii kehvas suhtes, et asi hakkab füüsiliseks minema, siis on kõik, asi on läbi. Järgmisel päeval viisime lahutuse avaldused sisse.

Kui enesekindel! Mina kolisin 16a kodunt ära vägivalla pärast. Üürisin tuttava juures toa, käisin gümnaasiumi kõrvalt tööl ja sain hakkama. Kooli lõpetasin piisavalt heade hinnetega, et TÜ psühholoogiasse sisse saada. Ka ülikooli kõrvalt käisin tööl, elasin juba oma üürikas. Ülikooli viimasel kursusel tutvusin oma eksiga, kes õppis ka TÜ-s. Alguses oli kõik ilus, nii umbes aasta. Aga sealt edasi hakkas vaikselt tulema see vaimne vägivald, vaikne piiride kompamine. Üha kaugemale ja kaugemale see läks ja ühel hetkel tuli löök ka. Ta oli purjus, meil oli suurem tüli ja ta vabandas ette-taha ning külvas mu lilledega üle ja käitus ekstra hästi järgnevad päevad. Aga vaimne vägivald jätkus ja muidugi tuli uus füüsilise vägivalla episood ka. Taaskord sama – vabandamine jne. Ma olen lapsest saadik olnud äärmiselt domineeriv isiksus ja olen siiamaani. Kusjuures see on emasse, ka tema on selline, seda on tema uues suhtes jälle näha. Suhtes nartsissistiga kaob see osavate võtetega lihtsalt ära. Kui isegi mina, kes ma väga heade tulemustega psühholoogia MA sain selle suhte jooksul, seda ära ei suutnud hoida, siis kes veel? Pigem tänage õnne, et elu pole teid sellisega kokku viinud. Ohvriks võib langeda igaüks ja sealt välja pääseda ei ole lihtne. Ka mina pidin politseist lähenemiskeelu taotlema, kuna helistati mu töökohta ja esitati valekaebuseid tema poolt, jälitati, torgati mu autorehvid läbi ja helistati öösiti võõrastelt numbritelt.

#4121503:

#4121484:

Aga kas Sa oma täiskasvanuelus oled vägivallatsejaga koos elanud? Kui jah, ja oled olnud võimeline väikeste laste kõrvalt, ilma sissetulekuta, ära kolima, ise ajupestud näiteks sellega, et: “kui ära lähed, siis ma teen su elu põrguks”, siis au Sulle, aga ka siis ei saa Sa aru, millises vaimses seisundis oli Sinu ema ja miks ta ei suutnud sellest suhtest väljuda.

Kas sa arvad, et see väike tüdruk ei elanud põrgus, mida ta ema võimaldas? Kas sa tahad öelda, et tal pole õigust tagantjärele emale pahaks panna, et see ära ei läinud? Kui jah, siis…

…oled sa ikka ise väga kõvasti ajupestud vägivalda vaikides välja kannatama.

Ma ei õigusta vägivalda, aga ma usun, et psühholoogid võivad Sulle rääkida ohvri meeleseisundist. Mina näiteks sattusin nagu mingisse transsi: ma pean hakkama saama, ma suudan. Nagu ellujäämisinstinkt, ei oska seda muud moodi seletada. Muide, nende vägivallatsejate suhtes ma viha ei tunne õnneks, see piinaks mind ju veel edasi. Aga seda, et need vägivallatsejad on minu asemel uued ohvrid leidnud, selles olen ma rohkem kui kindel. Õnneks puudub info. Ma kaotasin oma vaimse tervise töövägivalla tõttu ja pikkadeks aastateks. Siiani ei ole päris terve. Nii et tean, millest räägin.

#4121946:

Lugupeetud, kas te panete tähele, et ka siin materdatakse ohvrit. Isa, kes peksis, käitus ka muidugi halvasti, aga ema on süüdi…. ja nii ta läheb. Laps vihkab ka täiskasvanuna oma ema-ohvrit, mitte oma isa, kes vägivallatses. Paradoks.

10 punkti Sulle, täpselt nii siin ongi… Süüdi on alati ohver: ema keda isa peksab, laps kes sattunud õpetajale kiusuobjektiks, töötaja kes ei ole ülemuse silmis heas kirjas. Vägivallatsemist õigustada on ümbritsevatele palju mugavam kui sekkuda selle lõpetamiseks.

Mu  sõbrannal lõi mees lõualuu puruks selle eest, et naine olevat teda “vaadanud”. Ja siis ühine tutvuskond arutas omavahel, et muidugi oli naine süüdi, mis siis jõllitab oma meest!

#4121038:

Üks suuri põhjuseid, miks ohvrid ei soovi sekkumist ega politseid, on kurb fakt, et paraku on meie ohvrite abistamise süsteem ikka väga lapsekingades. Tohutult palju on ametnike poolt taasohvristamist, liialt loeb konkreetse ametniku enda suhtumine ja kogemus.

Kahjuks satub tihti ette pealiskaudseid ametnikke ja spetsialiste, kes ei tunne vägivalda ära – jah, isegi professionaalsed korraliku koolituse saanud spetsialistid ei tunne seda ära. Sageli on vägivallatseja näol tegemist psühhopaadiga, kes suudab väljaspoolseisjatele jätta endast väga meeldiva inimese mulje, ta tundub kena, enesekindel, südamliku jutu ja eduka karjääriga inimene, kellel on kõrge sotsiaalne staatus.

Ning ta oskab suurepäraselt hoopis ohvrit näidata ebastabiilse ja “imelikuna”, kes vajab psühhiaatri abi. Ja kahjuks pole spetsialistid hiromandid, ka nemad võivad olla pealiskaudsed, ega inimese sisse ei näe keegi.

Tegelikult on paljud naised vägivaldse suhte avastamise algusfaasis püüdnud otsida abi. Piisab aga sattumisest vale ametniku/spetsialisti otsa, röövib see neilt isu abi otsida ka edaspidi. Neis süveneb kogemuste kasvades tunne, et abi ei olegi olemas, otsi palju tahad, seega pole teha muud kui hambad ristis edasi kannatada.

See on nüüd küll ametnike demoniseerimine ja põhjendamatu süüdistamine. Kui inimene tõesti tahab, siis ta lahkub vägivaldsest suhtest ja mitte miski siin maailmas ei saa teda kinni hoida. Kahjuks on väga palju neid vägivalla ohvreid, keda terve trobikond ametnikke püüab igal võimalikul viisil vägivaldsest suhtest välja tirida. Lisaks on sageli ka perekond ja sõbrad abiks. Aga ei midagi. Ohver on vägivallatsejast nii sõltuv, et pole mingil tingimusel nõus lahkuma. Sõltuvus ei ole enamasti majanduslik. Enamasti on ohver emotsionaalselt sõltuv ja nimetab seda armastuseks. Isegi lapsed ei motiveeri sellist ohvrit suhet lõpetama. On emasid (ja tuleb ette, et ka isasid) , kes vaatavad aastakümneid pealt, kuidas vägivaldne partner nende lapsi peksab või seksuaalselt ära kasutab ja nad ei tee mitte midagi, et oma lapsi kaitsta. Minu meelest ei peaks selliseid “ohvreid” õigustama. Kaks täiskasvanut võivad üksteist peksta kasvõi terve elu, kui nad mõlemad sellega rahul on. Aga oma laste kaitseks peab vanem välja astuma kasvõi oma elu hinnaga.

Kui vanem seda ei tee, siis peavad kõrvaltvaatajad kindlasti sekkuma. Mina olin kahjuks samuti see laps, kelle kaitseks keegi välja ei julgenud astuda. Kuid täiskasvanuna ma olen julgenud lõpetada vägivaldse suhte. Mees ähvardas absoluutselt kõikide asjadega. Lubas minust pornopilte avaldada, minult lapsed ära võtta, lõpuks lubas isegi mind ja lapsi tappa. Isegi see ei peatanud mind, ma lahkusin sellest suhtest ja mitte midagi ei juhtunud. Mees ei viinud ühtegi ähvardust täide. Ta nägi, et ma ei karda ja miks ta oleks pidanud riskima vangiminekuga. Mul ei olnud ühtegi ametnikku ega mitte kedagi toeks, kuid mul oli kindel otsus. Olin valmis pigem surema, kui selles suhtes edasi olema. Sellest piisas täiesti.