Tean, et saan palju negatiivset vastukaja, aga minu lugu…
Lahutasin rohkem kui viis aastat tagasi oma seadusliku abielu. Mu kooselu+abielu kestis tänapäeva mõistes väga, väga kaua. Meil on mitu täiskasvanud last, kes elavad oma elu. Toibusin lahkuminekust kaua. Lahutus oli minu algatus. Põhjuseks mehe truudusetus. Mehel ei olnud armukesi, vaid sain teada tema sutsakatest. Ja mulle see ei sobinud. Tean, imelik eit olen.
See selleks! Olen loomult monogaamne ja soovin leida tõsist, ausat ja head meest, kellega olla truult koos kuni elu lõpuni. Kahjuks ei ole ma sellist meest leidnud. Olgu, aktiivselt ei ole ka otsinud, aga viimased paar aastat olen siiski uuele suhtele avatud olnud.
Tahan väga lähedust nii hingelist kui ka füüsilist. Soovin seksi. Samas, selline ei ole, kes läheks kuulutuse peale anonüümselt seksi tegema. Mingi side ja väike taustateadmine mehest peab olema.
Mul on üks tuttav mees, kellega olen aastaid suhelnud. Ma ei ole temaga kunagi suhtes olnud, kuid suhtleme vahelduva eduga läbi kogu oma elu. See mees on aga avatud ja ootel… Pidevalt otsib kontakti ja teeb ettepanekuid kohtumiseks. Eks oleme kohtunud ka, aga alati viisakalt. Joome kohvi, sööme kooki ja ajame juttu. Samas, saan aru, et tal on teised eesmärgid. Temaga ma isegi oleksin korraks nõus niisama oma lähedus- ja seksisoovi jagama, aga… Aga, kui ta ei oleks kooselus. See jant – temapoolne kügelemine on kestnud aastaid. Isegi juba aastaid enne, kui ta oma elukaaslase leidis. Mina olen ikka viisakaks jäänud. Ja eelkõige põhjusel, et tal on pere – kaks teismelist last ja naine. Ametlikult ta abielus ei ole. Ma olen ju ise monogaamne olnud ja kannan seda suhtumist üle ka teistele. Samas, olen aru saanud, et teistele inimestele ei ole see sugugi NII tähtis kui mulle.
Nii palju olen perekoolist lugenud naiste jutte, kuidas “libastumine” ei ole mitte midagi märkimisväärset. Kõik on andestatav ja seks kellegi teisega nii ebaoluline, kui muidu on ju nii hea mees ja hea isa… Nüüd olengi kahe vahel. Kuna minu jaoks on monogaamsus ja truudus üliolulise tähtsusega (selle puudumise tõttu lagunes ka ju minu abielu), siis on mul raske omaks võtta seda mõtteviisi. Samas, kui üks lähedane ja tuttav mees soovib korraks minuga midagi lähedast, siis …. Mina olen ju vaba ja ma tahaks. Aga ma kohe kindlasti ei tahaks kellelegi haiget teha. Kellelegi naisele ja lastele, keda ma ju ei tunnegi. Mida siis teha? Kuidas välja selgitada, kas selle mehe elukaaslane on sama mõtteviisiga, et las olla, ükskõik, kui vahepeal kellegi teisega on? Peaasi, et pärast koju tagasi tuleks.
Kindel on see, et konkreetset meest ma omale päriseks ei taha. Küll aga sobiks korraks ühe väga suure tühimiku täitmiseks.
Oma eksabikaasa on otseses ja kaudses põlvili mu ees, koguaeg, ja anub mind tagasi. Oleks valmis kõigeks, et mind tagasi saada. Aga mina kahjuks andestada ei suuda. Isegi mitte pelgalt seksi- ja lähedusetühimiku täitmise jaoks mitte.
Tegelikult, kardan seda kommentaari avaldada, aga kuna olen mõtet ja tunnet mitu aastat oma peas veeretanud ja ei ole julenud oma tundeid avaldada ka mitte oma sõbrannadele, et saada kolmandat pilku, siis võtsin julguse kokku ja tegin teema.
