Teema: Kui 50+ avastad, et oled elu ära raisanud

Hilja on ainult siis, kui surnud oled. Enne seda on aega, ole sa siis 20+ või 50+.

Kle ära virise siin.Ole õnnelik et sul vähki ei ole.Oled juba päris vana ja pole siiani aru saanud et hea tervis on inimese suurim õnn.

Vähemalt sul on andeid, mõnel pole sedagi 😀

Ma arvan (aga ei tea kindlalt, sest vanus pole veel sealmaal), et saavutada võiks saada pea igas vanuses, lihtsalt vanemana võib mõne asjaga kauem aega minna. Aga vahet pole, kui aeglaselt või kiiresti kuhugi suunas liikuda, kui iga päeva koondtulemus on natuke positiivne, siis kumulatiivselt lõpuks liigud õiges suunas ja väikesed sammud annavad pika peale kokku palju suurema edasi liikumise.

Inspiratsiooni saamiseks võib Googeldada nt people who became successful after 50.

#3803311:

Ega imesid ju 50+ eas enam ei juhtu, et võtad aga 30 kg alla, töötad tervise üles, samal ajal kirjutad raamatu ning asutad ükssarviku.

Ega ise muidugi ei juhtu, aga ennast on võimalik muuta küll. Mina olen ligi 50, võtsin 20 kg alla, läksin uut eriala õppima ja käisin mitmel ilulõikusel. Uue väga ilusa auto ostsin ja on küll nagu täitsa uus elu sees.

#3803311:

Ega imesid ju 50+ eas enam ei juhtu, et võtad aga 30 kg alla, töötad tervise üles, samal ajal kirjutad raamatu ning asutad ükssarviku. Mis siis üle jääb?

ega iseenesest ei juhtu jah, aga kui asjad käsile võtad, siis on need täiesti teostatavad ju.

Kohe 50 ja tunne sama, peale selle olen ka veel andetu. Ei arva, et mul depressioon on, lihtsalt kurb on tõdeda kogu mõttetust.

Elu pole kunagi raisatud. Sa oled 50+ aastat saanud KOGEDA elu ja sul on 50+ aastat elukogemusi. Sa oled rikas! Kui sa neist kogemustest nüüd järeldused teed (ja seda sa juba teed, muidu poleks sa seda kirja kirjutanud), siis liigud edasi endale parimas suunas ja võid nautida elu veel pikki aastaid! Ära ainult halama jää.

#3803819:

#3803802:

Paneb imestama, et sinu arvates teistel on mingid ülisuured saavutused!? No mis saavutused enamikul on, mitte mingeid. Tõelist superkarjääri teevad vähesed, mingeid teaduslikke leiutisi vmt. Lapsed küll mingi saavutus pole, lihtne bioloogia.

Nn võidab ilmselt see, kel on elurõõmu, võime tunda rõõmu pisiasjadest, rahulolu sellega, mis on.

Ei ole ülisuured, aga just selles asi ongi, et teistel on see elurõõm ja on ka millest rõõmu tunda – ollakse millegi poolest tuntud või hea, oh Kati, tema oskab imelisi napoleoni kooke teha ning oh Mati remondib vana mööblit ülihästi. Mina ei leia eriti midagi, mida ma oskaks ja millel oleks ka tähendus. See, et ma oskan mõnda keelt või et mul on mõni paber, tundub ääretult tähtsusetu, kui ma seda keelt ei kasuta ning paber vedeleb kuskil kapis.

Nüüd lihtsalt höövel kätte rabada ja ise ka mööblit tegema kukkuda … tundub veel haledam. Ja ega tervis väga sellist füüsilist tegevust enam võimalda ka.

Ma olen sama vana ja mõtlen ka sama, et vaim on ju valmis veel õppimagi siseviimistlust või plaatimist või tänavakivide paigaldust, aga… kere ei tule enam järgi. Loota, et vahetan 50+ eriala ja hakkan füüsilist tööd tegema, lõppeb üsna kiirelt minu kahjuks. Vaevalt, et tervis pool aastatki vastu peaks. Et jah, teoorias on see jutt kõik väga ilus, et muudkui õpi, mitukümmend tööaastat on veel ees, aga kui suur on tõenäosus, et mitmekümne igas vanuses kandidaadi hulgast valitakse tööle 50+ vanuses värskelt kooli lõpetanud inimene? Tõenäosus on null.

#3804058:

#3803974:

Vot SEE on tõesti keskeakriis.

Parem see, kui 50-aastaselt soiguda ja surma oodata. 50 on tänapäeval suht noor vanus, sobib ideaalselt kannapöörde tegemiseks ja uuteks algusteks.

Tee see tööandjatele ka selgeks.

Mul vanaema on selline, nii kaua kui mäletan, “minu elu on juba elatud” suhtumisega. Oli ta seda ka 20+ aastat tagasi. Nüüd on ta tõesti vana ja tervist enam pole. Ma mõnikord mõtlen, et kui ta oleks tõesti oma 50ndates ennast käsile võtnud… 50 pole veel ju nii vana, mõnel on selles vanuses lapsedki kasvatada.
Samas mul naabritädi on 80+ vanuses noor. Õpib keeli, käib trennis ja reismas, elab elu kuni süda lööb ja kopsud õhku hingavad.
Peas on kõik kinni.

#3803974:

Vot SEE on tõesti keskeakriis. Jõuad veel Tai reisile ka minna, kristalliusku pöörata ja mootorratas ei teeks ka paha selle väga ilusa auto kõrval. Autodega sõidavad üldse mutid-ätid ja luuserid, ÕIGE särav naine sõidab motikaga.

Tais olen palju käinud, ei paku huvi, kristalliusku ega eneseabiõpikute fänniks ka ei hakka. Motikaga kardan sõita. On küll keskeakriis jah, aga on ju hea, kui inimene endale seda teadvustab ja teeb siis midagi, mitte lihtsalt ei istu ja ei virise, et elu läbi. Pool elu on ees, midagi huvitavat peab sellega ka ette võtma. Meeste lahendus on tavaliselt uus võimalikult noor naine. Minu arust see on veel haledam kui enda tuunimine ja arendamine.

aga võta end kokku

Mina sain hiljuti 60 ja otse loomulikult tekkis ajuti ka kurbi mõtteid.

Paadunud optimistina jäi peale aga positiivne pool. Annan endale aru, et suurfirma juhti, kuulsat leiutajat, teadlast või filmistaari minust ei saanud. Seevastu on elu olnud küllaltki rahuldustpakkuv. Mul on kõrgharidus ja töö, mis meeldib. Mul on mees, kes on tark ja hea ja kes mind armastab. Mul on 2 last, kellest on kasvanud tublid inimesed. Paar lapselastki olemas juba. Tervis on korras ja tuju hea….

#3804320:

#3804108:

Samas mul naabritädi on 80+ vanuses noor. Õpib keeli, käib trennis ja reismas, elab elu kuni süda lööb ja kopsud õhku hingavad. Peas on kõik kinni.

Kindlasti on inimesi, kes teevad asju tegemise enda pärast ja tunnevad sellest rõõmu. Aga sama palju on ka inimesi, kes vajavad millegi ettevõtmiseks eesmärki ja motivatsiooni. Milline eesmärk on 80-aastaselt keeli õppida? Enda tööturul atraktiivsemaks muutmine? Ilmselgelt mitte. Välismaale elama kolimine? Selles vanuses, mil vajadus lähedaste abi järele on päevade küsimus, ka mitte. Mina ei suudaks leida endas motivatsiooni millegi õppimiseks, mille järgi mul tegelikult igasugune vajadus puudub. Ja see teebki kurvaks, et ükskõik, mida sa teed või ei tee, lõpptulemus on ikka sama – seda vanainimese uut oskust pole kuskile ega kellelegi vaja.

Võib-olla ta tahab selles keeles lugeda mingil end huvitaval teemal? Laulusõnadest aru saada? Lihtsalt meeldib selle keele kõla ja teeb südame rõõmsaks?
Keeleõpe ei tähenda alati soome keele õpet, et sinna parematel tingimustel peldikuid küürima minna.