Teema: kui lähedane ei lõpeta ülikooli

#3948761:

Ausalt öelda oli päris mõtlemapanev lugeda sellest, et tegemist võib olla arvutimängusõltuvusega. Ma ei ole niimoodi mõelnud, see mäng on lihtsalt asi, millest ta pidevalt räägib. Ma võin küsida nooremate sugulaste käest, kas see on tasuta või mitte (äkki sinna siis raha kulubki).

Mängusõltuvuse peale ei pea üldse raha kuluma – kui mitte arvestada head arvutit ja internetiühendust. Probleem on pigem selles, et inimene ei suuda midagi muud teha, kui ainult mängides aega veeta.  Aga muidugi võib see ka rahasööja olla. Kuigi ma aru saan, et tal pole ju kindlat sissetulekut ja loodetavasti ema ikka annab piisavalt vähe, et korterikulude ja söögi eest tasudes palju üle ei jää… Või?

Siin on niihästi sponsoreeritud logelemine kui sellest tekkinud vaimse tervise probleemid. Need on omavahel seotud. Kui sugulased ei oleks nii kohutavalt lahked ja hoolitsevad, siis oleks mees pidanud ise pingutama ja vastutuse võtma ning poleks arvutisõltuvusse jäänud. Nüüd aga on ta sõltuvuses nii kodusistumisest, arvutimängudest kui teiste abist.

Lõpetage kohe ära see täiskasvanud inimese ülal pidamine. Pange näiteks korter müüki (kasvõi fiktiivselt, aga nii, et ta jääks uskuma, et peab välja kolima). Las mees kolib ema juurde, kui ema ei raatsi pojukest tänavale jätta. Kuigi, kui tal on töövõimetoetus, siis võib mees ise endale korteri üürida ja taotleda toimetulekutoetust. Sel juhul on ta ju invaliid ja tal on õigus riigilt abi saada.

Kui mees on juba psühholoogi juures käinud, tabletiravi on olemas ja isegi töövõimetus saadud, siis on vajalik abi talle sellega võimaldatud. Edasi ta peab ise tegutsema. Mida rohkem te tema eest hoolitsete, seda passiivsem on ta ise. Kui ta näeb, et keegi teda ei poputa, küll hakkab ise ennast aitama.

Tema valitud elustiil ei pruugi teile sobida, näiteks võib juhtuda, et ta üürib endale mingi väga viletsa urka ja elab seal arvutimänguri elu. Aga see on tema valik ja kuni ta kellegi teise kulul ei parasiteeri, las ta olla.

Minu eksmees oli ka selline. Terve meie kooselu aja õppis erinevates koolides. Ühelgi töökohal ei pidanud vastu. Peale meie kooselu lõppemist üüris endale elamiseks ühe hästi odava pinna  laohoones ja teeb tööd täpselt nii palju, et hädapärast saab üüri ja interneti makstud. Süüa saab ema käest või toidujagamiskappidest  ja riided korjab second-hand poodide tasuta kastidest. Väga säästlik eluviis, kui nii võtta.

#3948922:

#3948561:

Ehk et jalaga pe*se sellele vennale ja tuleb suureks saada ja tissitamine lõpetada.

Kole. Arst on sellel vennal diagnoosinud depressiooni ja sina sirutad siin jalgu. Sa ikka adud, et see paha soov tuleb sulle endale 10 x kordselt tagasi. See on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Kole.

Ega see depressioon ei tähenda, et lähedased on nüüd kohustatud 41-aastast meest orjama ja ülal pidama. Depressioonihaige peab ennast ise tahtma aidata, muidu ta ei saagi terveks. Alustuseks näiteks las vabastab korteri ja kolib vanemate  juurde. Teiseks loobub arvutist ja alustab tervenemist toetavat elustiili. Ei mingeid nutiseadmeid vaid kerge või mõõdukas füüsiline töö ja pikad jalutuskäigud värskes õhus. Lihtne tervislik toit ja varakult magamaminek.

P.S Kes selle netiühenduse eest maksab? Äkki ei peaks?

#3949113:

Tüüp on tasulises ju, seal võib 30 aastat tiksuda

Ei saa, üliõpilase staatuses sa siis pole. Aga ilmselt ongi ammu välja visatud (see kujuteldav härra) ja lihtsalt räägib, et õpib, et ta rahule jäetaks. Sest eksternina saab muidugi ka lõpetada. Aga noh, usutav see lugu pole.

#3948761:

Lähen ise sel nädalavahetusel talle külla, proovin siit teemast saadud mõtete teemal natuke temaga vestelda.

Sa susserdad liiga palju, tegelikult see ei ole sinu asi. Lapsest saadik koos – mis siis, nüüd olete suured, ära mängi märtrit. Tal ei ole sinu heategemist vaja.
Kui vanemad pole nõus toetamist jätkama, siis sa ei sa midagi teha.

#3949241:

Mida tähendab “üksikema” (jutumärkides)?

Vist seda, et mees on, aga kodune elu teda ei huvita, jätab kõik naise kaela.

Njah, eks siin inimesed tänitamas ja parastamasm, aga tõenäoliselt on see inimene sisimas ikkagi päris õnnetu. Kindlasti on rohkemal või vähemal määral masendust, depressiooni. See võibki esineda nii, et ise ei saa arugi, oled nii harjunud sellega. Ja teistele paistabki sageli depressioon laiskusena. Aga inimene ei suudagi tegelikult midagi teha, end motiveerida. Ja antidepressandid paraku ka sageli ei aita.

Endal on värskelt pärast ülikooli lõpetamist kunagi selline periood olnud. Küll mitte 7a (jumal tänatud!) vaid 1-1,5a, aga see oli juba piisav, et eluks ajaks negatiivselt meelde jääks. Olin juba ülikooli lõpusirgel üsna masendunud ja vedasin selle lõpu otsa kõvasti end sundides ära. Nominaalajaga lõpetasin muidugi, aga motivatsioon ja jaks olid üsna otsas. Pärast lõpetamist ei näinud mingit sihti ega osanud kuskile enda samme seada. Olin üsna augus. Kohe edasi magistrisse ei tahtnud ka minna, tundsin, et ei suudaks end veel rohkem tagant suruda ja vägistada. Eriala väga suur huvi just ei pakkunud ja olin väsinud 15a jutti pidevast õppimisest. Olin ka perfektsionistlik ja endas väga pettunud, kui kõiges parimat tulemust ei saanud.

Samamoodi elasin poolteist aastat vanemate pool, millest aasta ei käinud ka tööl…Minu elu masendavaim aeg. Olin tugevas ärevus-ja masendusseisus, ei suutnud normaalselt magada, ärkasin öösiti 4-5x jne. Tööd otsisin, aga ei näinud tõesti mingit suunda ega sihti, kuhu liikuda. Asja ei teinud ka lihtsaks, et elasin maal, kuid otsisin tööd põhiliselt ikkagi oma ülikoolilinna, kuhu lõpuks ka suundusin. Mu ema toona tegi enesetunde veelgi hullemaks, pidevalt öeldes, et olen haige, ebanormaalne jne ning tegi etteheiteid. Kui maal madala palgaga ja osalise koormusega töö sain lõpuks ja seal mõned kuud töötanud, siis tahtis, et hakkaksin nö üüri maksma kodus elamise eest. Küsitud summa oli suurem, kui see, mis teenisin…Lõpuks kuidagi õnn naeratas mulle ja leidsin töö, mis väga kõnetas ja kuhu ka õnneks sain ning kolisin üsna päeva pealt teise linna, vanemaid eelnevalt teavitamata.

Võib olla depressioon ja misiganes, aga sellise mugava eluga võib ära harjuda ja manduda ka täitsa tavaline inimene- pole ju mingit motivatsiooni ega välist põhjust, miks peaks pingutama hakkama. Unistuste erialast on ka vist saanud miski kivi kaelas, pole erilist motti lõpetada jne.

#3949296:

Njah, eks siin inimesed tänitamas ja parastamasm, aga tõenäoliselt on see inimene sisimas ikkagi päris õnnetu. Kindlasti on rohkemal või vähemal määral masendust, depressiooni. See võibki esineda nii, et ise ei saa arugi, oled nii harjunud sellega. Ja teistele paistabki sageli depressioon laiskusena. Aga inimene ei suudagi tegelikult midagi teha, end motiveerida. Ja antidepressandid paraku ka sageli ei aita.

Endal on värskelt pärast ülikooli lõpetamist kunagi selline periood olnud. Küll mitte 7a (jumal tänatud!) vaid 1-1,5a, aga see oli juba piisav, et eluks ajaks negatiivselt meelde jääks. Olin juba ülikooli lõpusirgel üsna masendunud ja vedasin selle lõpu otsa kõvasti end sundides ära. Nominaalajaga lõpetasin muidugi, aga motivatsioon ja jaks olid üsna otsas. Pärast lõpetamist ei näinud mingit sihti ega osanud kuskile enda samme seada. Olin üsna augus. Kohe edasi magistrisse ei tahtnud ka minna, tundsin, et ei suudaks end veel rohkem tagant suruda ja vägistada. Eriala väga suur huvi just ei pakkunud ja olin väsinud 15a jutti pidevast õppimisest. Olin ka perfektsionistlik ja endas väga pettunud, kui kõiges parimat tulemust ei saanud.

Samamoodi elasin poolteist aastat vanemate pool, millest aasta ei käinud ka tööl…Minu elu masendavaim aeg. Olin tugevas ärevus-ja masendusseisus, ei suutnud normaalselt magada, ärkasin öösiti 4-5x jne. Tööd otsisin, aga ei näinud tõesti mingit suunda ega sihti, kuhu liikuda. Asja ei teinud ka lihtsaks, et elasin maal, kuid otsisin tööd põhiliselt ikkagi oma ülikoolilinna, kuhu lõpuks ka suundusin. Mu ema toona tegi enesetunde veelgi hullemaks, pidevalt öeldes, et olen haige, ebanormaalne jne ning tegi etteheiteid. Kui maal madala palgaga ja osalise koormusega töö sain lõpuks ja seal mõned kuud töötanud, siis tahtis, et hakkaksin nö üüri maksma kodus elamise eest. Küsitud summa oli suurem, kui see, mis teenisin…Lõpuks kuidagi õnn naeratas mulle ja leidsin töö, mis väga kõnetas ja kuhu ka õnneks sain ning kolisin üsna päeva pealt teise linna, vanemaid eelnevalt teavitamata.

Mul on hea meel, et sul lõpuks paremini läks ja oma elu joonde said. Antud teema juures on kaks aspekti:

Esiteks, jutt käib 41-aastasest mehest, kes on 7+ aastat, peaaegu pool oma täiskasvanuelust parasiteerinud vanemate rahakotil. Eks igal perel on omad kokkulepped, aga minul isiklikult oleks piinlik ja mõistusevastane minna 34-aastaselt ülikooli, lasta pensionärist vanematel kogu see nali kinni plekkida, ei mingit tööd samal ajal teha, isegi mitte suvel, ja siis õppimisega lõpmatuseni venitada.

Teiseks, väga lihtne on enda passiivsuse põhjuseks tuua depressiooni ja augusolekuid, kui kellegi teise töörabamine tagab ulualuse ja mõnusa äraelamise. Ka need teised kogevad depressiooni, aga neil ei oleks võimalik töötuna vegeteerida, sest kes selle kinni maksaks? Nad oleksid momentaalselt kodutud ja kuuse all. Sinu juhtum on veidi teistsugune, kuna olid eeldatavasti väga noor ja otse gümnaasiumist ülikooli läinud, puudus elukogemus ja suund edasiseks. Sellisel juhul on alati parimaks valikuks end aktiivsena hoida, võtta mõni töökoht vastu, üritada end tõestada ja edasi pürgida, uude kohta jalg ukse vahele saada, sest tegutsedes õpib palju rohkem ja tekib tuleviku suhtes selgem nägemus, kui kodus teki all masetsedes.

Kui rääkida veidi vanematest (30+) passiivsetest inimestest (lähen tagasi selle 41-aastase mehe juurde), siis ma vaatan enda tutvusringkonna põhjal, et nad saavad oma “depressiooni” lubada ainult tänu heldele elukaaslasele või vanematele. Elatakse kuskil unelmas, et ühel päeval ollakse rikkad ja edukad, aga ei mõisteta, mis on esimene samm ega taheta lihtsama tööga n-ö käsi mustaks teha. Võrreldakse oma elu nendega, kes on kõik need aastad metsikult tööd rabanud ja ennast arendanud, ja siis ollakse pettunud, et direktori kohale kandideerides läks nende CV otse paberihunti ja oh üllatust, peab alustama kõige madalamalt pulgalt. Kuna unelma ja reaalsuse vahel on suured käärid, siis masendus aina süveneb. Siin eespool oli juba hea soovitus esimeseks sammuks paranemise teel – nutiseadmetest loobumine, kerge-mõõdukas füüsiline töö, lihtne tervislik toit, füüsiline aktiivsus, värske õhk ja varakult magamaminek. Mina lisaks siia veel inimestega näost näkku suhtlemise, et depresiivik liiga üksikuks ei jääks.

Kas depressioonil on ka kaassõltuvus. Kaassõktuvus pole õige sõna sest tegu pole sõltuvusega vaid haigusega. Seega selline seisund nagu kaasdepressioon, mida teeb ühe inimese haigus teistega.

Mina ei loe kuskilt välja, et keegi pereliikmetest oleks selle teemaalgataja tuttava kallal tänitanud. Vastupidi, lähedased on aidatud, toetatud, tööd pakkunud. Pigem oleme meie (postitajad) siin üsna otsekoheselt arvamust avaldanud. Ma arvan, et paljud meist on oma elu jooksul depressiooni või musta masendust kogenud ja me räägime sellest lähtudes. Mina olen ka ja kuna toona poleks keegi mu olesklemist kinni maksnud, käisin aasta-kaks niimoodi tööl, et andsin endast ainult miinimumi, et tööd ei kaotaks, vabal ajal olin voodis siruli, mitte millekski muuks energiat ega tahtmist polnud. Aga ronisin sealt täiesti omal käel välja, paranemine ongi 100% enda teha. Absoluutset passiivsust saab lubada ainult see, kelle vegeteerimine kinni makstakse. Punkt. Ühel hetkel saab abistajate karikas täis, kaua sa jõuad endast ära anda, toetada, kuulata ja maksta, kui depressioonis inimene oma paranemiseks mitte midagi ei tee. See kõnealune mees võtab ravimeid, väga hea, esimene samm on tehtud. Nüüd tuleks arvuti ka kinni panna, terapeut leida ning oma elustiil üle vaadata.

Teemaalgajata olen. Külaskäik tehtud, emotsioonid… üsna segased.

Korter on tal igasugu uut nodi täis ostetud, mis ajas mind täitsa vihale. Võib-olla jäi see arusaamatuks ka siin teemas, et kui tema ema maksab kinni tema arveid, siis omakorda peame meie ülejäänud aitama tema vanemaid. Küsisin siis täitsa otse, et miks sa ostad endale asju, kui sa arveid ei maksa. Ei olnud väga meeldiv vestlus, läksime peaaegu tülli.

Eile rääkisime juba rahulikumalt, olin ka enda mõtted ritta jõudnud panna. Selgus, et tal ikkagi on tekkinud paar sõpra, nende toel tegi tegelikult juba suvel ära taotlused toetuste jaoks (näiteks see töövõimetuse asi, ma lähemalt ei hakanud surkima ka). Tundub, et tal on lihtsalt juurdunud vaesuse mõtteviis, isegi nüüd kui ta saab neid toetusi, on tema ikkagi “vaene” ja arveid maksta ei jõua. Ütles ka seda, et miks ta peab tööl käima, kui perearst ravimid välja kirjutas. Oli selgel seisukohal, et tema enne sügist kooliga kindlasti ei jätka.

Aga mingil hetkel kuidagi vestluse toon muutus, ma sain siit teemast ka häid mõtteid, mida rõhutada või mille kohta küsida. Näiteks sain teada, et kui vahepeal siin need väga suured elektriarved olid, siis ta oli just endale võimsama arvuti ostnud. Ta ei saanud ise arugi, et see võiks emale suure arve kaasa tuua. Eks ema hoiab tema eest seda teadmist. Selgitasin talle, et peame tema vanemaid aitama, maja on tarvis kõpitseda, ja keegi peab ju ometi arveid maksma. Talle tõesti tundus olukord kohale jõudvat.

Sõitsin hommikul minema sellise kokkuleppega, et järgmise kuu jooksul püüab ta endale leida jõukohase töö (kasvõi poole kohaga). Lubasin aidata kandideerimisprotsessiga (sain aru, et talle kõige raskem on motivatsioonikirjade kirjutamine). Vaatasime koos läbi ka mõningaid töökuulutusi. Tema õpitaval erialal pole praegu eriti midagi pakkuda, aga leppisime selles ka kokku, et ei hakkagi ebarealistlikke ootusi seadma. Kõigepealt leiab töö ja siis vaatame, kuidas edasi. Lubasin, et kuu aja jooksul keegi teda ei tülita ja mina ka ei urgitse, küsib ise abi, kui on vaja.

Eks siis kuu aja pärast näeb, kuidas olukord on! Aitäh kõigile, kes andsid nõu ja mõtteid. Edu ka kõigile neile, kes ise samasuguses olukorras on. Ehk ikka midagi on abiks.

Muide, tal tuleb varsti (aprillis) sünnipäev. Ütlesin siis naljaga, et noh, kolm aastat veel ja siis on juba 45. juubel, kus me seda siis peame. Tundus, et see pani ka teda mõtlema.

Aga, kui ta on akadeemilisel siis pole ju haigekassat, samuti ei saa tundengid töötuna end arvele võtta, et kuida ta ravib end, kui midagi pole.

Lisaks, kui aineid ära ei tee on suht lootusetu mingit raha saada, et mis raha ta koolist saab. Meil isegi, kui üks aine jäi tegemata väisis järgmine semester stipist und näha.

Lisaks, kuidas saab 7a koolis olla. Enamasti peale 2-3a, kui pole norme teinud, saad eksmati.

Tõesti huvitab, mis kooliga tegu.

#3950203:

Paljudel kohtadel nõutakse magistrit. Põhiharidusega edukad ettevõtjad on teine ooper.

Ma arvan, et ükski magistrit nõudev töökoht pole nõus tööle võtma inimest, kes suudab ülikooli lõpetada 3-4-kordse nominaalajaga. See ju näitab, et võimekus puudub.