Laps on teismeline, lühikest kasvu ja mütsinumber 62, ma arvan, see pole väga tavaline. Nunnu olemise vanusest on ka välja kasvanud. Kõik need tagasi toppimise ja mahalöömise jutud töötaks ainult sellise inimese peal, kellel on endal natukenegi empaatiat.
Tahaks lihtsalt öelda midagi väga halvasti sellele inimesele, aga ei oska. Ja kui ma vait olen, saab laps signaali, et välimuse kallal norimine on normaalne nähtus. Ma olen lihtsalt nõutu.
Postiivse minapildi arendamisega tegeleme rutiinselt.
Kas see halvasti ütleja on üks konkreetne inimene? Võibolla ei tasuks sellise inimesega üldse suhelda?
Ilmselgelt on see inimene empaatiavaba ja kohutavat ebaviisakas. Kas ta ütleb seda selleks, et solvata või oma vaimse võimekuse puudujääkidest tulenevalt?
Mina ütleksin, et teiste välimuse arvustamise asemel tegelegu ta enda probleemidega. Ütleksin, et teise inimese selline arvustamine on matslik ja sobimatu. Kui ta rumalusest ütles, siis võibolla häbeneb hetke?
Mu mehel on mütsinumber 62, nii et tean, mida selline pea suurus tähendab (= parajaid mütse on väga raske saada). Mehe pea on minu meelest ideaalselt proportsioonis, mees on ligi 1,9 m ja 100kg. Mu emal on peaümbermõõt vist sentimeetri väiksem, aga ta on lühike ja keskmises kaalus. Ja tegelikult ei tundu ka tema pea mitte kuidagi liiga suur. Võibolla seepärast, et ta on laiaõlgne ja tugevama kondiga? Ema on olnud eluaeg ilus ja särav inimene, kuigi tõesti mitte standardse modelli-mõõtu kehaga. Alles siit teemast lugesin, et ema peaks suure pea tõttu “mitte kõige ilusam” olema. Nii et pea ümbermõõt nüüd küll mingi ilu näitaja pole, isegi kui inimene on lühike.
Teismelise keha areneb aja jooksul ka laiusesse. Enamasti kasvataksegi kõigepealt pikemaks ja alles siis hakkab vibalikust normaalne täiskasvanu mõõtudega keha arenema. Meie kandi naised on füüsiliselt täiskasvanud keskmiselt alles 21. aastaselt ja mehed veel mõni aasta hiljem.