Teema: Kui parim sõbranna keerab uhhuuks

Lõpeta enda petmine, ei olnud sa temaga lähedane. Sa ei teagi, mis on lähedus, kui väidad, et olite ja enam ei ole. Sa pole iial tema sõbranna olnud, vaid oled teda ärakasutanud. Kui oleksid sõbranna, ei viskaks sa teada üle parda, ei teeks sellist kirja siia, vaid mõistaks, et su lähedane sõber on leidnud selle, mis teda elustab. Sinult jätkugu nüüd julgust elada nagu elad, ilma teist inimest mustamata ja halvustamata. Su sõbrannal vedas, sai kehvast sõbrast lahti. Kui oleks hingeline lähedus tõeline, nagu sa räägid, siis saab rääkida ka sellest, et ühel on ühed arvamused, teisel teised. Aga sinul on vaja, et teised sinuga nõustuksid ja seetõttu ei suuda enam suhelda. MIna ei ole ühestki sõbrast ilma jäänud, kuigi oleme erinevate parteide valijad ja väga paljud poliitilised ja majanduslikud vaated on seinast seina. Aga see teebki sõpruse huvitavaks. Oska ikka sõber olla ja siis pole vaja rääkida, et sina jäid sõbrast ilma. Kõigepealt peab ise oskama sõber olla ja tunnustama oma sõbra valikuid. See mida kirjeldad on väga kaugel sõprusest.

#3878933:

MIna ei ole ühestki sõbrast ilma jäänud, kuigi oleme erinevate parteide valijad ja väga paljud poliitilised ja majanduslikud vaated on seinast seina. Aga see teebki sõpruse huvitavaks. Oska ikka sõber olla ja siis pole vaja rääkida, et sina jäid sõbrast ilma. Kõigepealt peab ise oskama sõber olla ja tunnustama oma sõbra valikuid. See mida kirjeldad on väga kaugel sõprusest.

Imelik. Mina olen mitmetest ja jagan arvamust, et seda võib juhtuda. Sõprus võib läbi saada nagu abielu, aga mitte keegi ei saa väita, et paberil, fotodel, mälus, laste kasvamisel seda abielu polnud.

Kui sõprus muutub koormavaks, siis tuleb sellest lahti lasta.  Inimesed muutuvad ja ei saa ennast sundida olema sõbranna inimesele, kellega enam miski ei seo, kellaga koos olemine ei paku rõõmu. Olen ühe inimese enda elust kõrvale jätnud – ei saa olla sõbranna inimesega, kes  FB jagab vaktsiinivastaste üleskutseud, samas kui mu teine sõber võitleb haiglas oma elu eest.

Kahjuks sellised hakkavad väsitama seltskonnas oma juttudega, mis on puhas rumalus. olgu – olen nõus , et räägime lastest, aiandusest, ilmast – aga ei ole mõtet minule rääkida mingist ingliteraapiast või et vaktsineerimine tapab inimesi.

#3878933:

Lõpeta enda petmine, ei olnud sa temaga lähedane. Sa ei teagi, mis on lähedus, kui väidad, et olite ja enam ei ole. Sa pole iial tema sõbranna olnud, vaid oled teda ärakasutanud. Kui oleksid sõbranna, ei viskaks sa teada üle parda, ei teeks sellist kirja siia, vaid mõistaks, et su lähedane sõber on leidnud selle, mis teda elustab. Sinult jätkugu nüüd julgust elada nagu elad, ilma teist inimest mustamata ja halvustamata. Su sõbrannal vedas, sai kehvast sõbrast lahti. Kui oleks hingeline lähedus tõeline, nagu sa räägid, siis saab rääkida ka sellest, et ühel on ühed arvamused, teisel teised. Aga sinul on vaja, et teised sinuga nõustuksid ja seetõttu ei suuda enam suhelda. MIna ei ole ühestki sõbrast ilma jäänud, kuigi oleme erinevate parteide valijad ja väga paljud poliitilised ja majanduslikud vaated on seinast seina. Aga see teebki sõpruse huvitavaks. Oska ikka sõber olla ja siis pole vaja rääkida, et sina jäid sõbrast ilma. Kõigepealt peab ise oskama sõber olla ja tunnustama oma sõbra valikuid. See mida kirjeldad on väga kaugel sõprusest.

Sõpruse alus on ju muu hulgas ka ühised huvid. Siin teemas selgub, et sõbrannal on tekkinud uued huvid, mis TA-le huvi ei paku.

#3878933:

Lõpeta enda petmine, ei olnud sa temaga lähedane. Sa ei teagi, mis on lähedus, kui väidad, et olite ja enam ei ole. Sa pole iial tema sõbranna olnud, vaid oled teda ärakasutanud. Kui oleksid sõbranna, ei viskaks sa teada üle parda, ei teeks sellist kirja siia, vaid mõistaks, et su lähedane sõber on leidnud selle, mis teda elustab. Sinult jätkugu nüüd julgust elada nagu elad, ilma teist inimest mustamata ja halvustamata. Su sõbrannal vedas, sai kehvast sõbrast lahti. Kui oleks hingeline lähedus tõeline, nagu sa räägid, siis saab rääkida ka sellest, et ühel on ühed arvamused, teisel teised. Aga sinul on vaja, et teised sinuga nõustuksid ja seetõttu ei suuda enam suhelda. MIna ei ole ühestki sõbrast ilma jäänud, kuigi oleme erinevate parteide valijad ja väga paljud poliitilised ja majanduslikud vaated on seinast seina. Aga see teebki sõpruse huvitavaks. Oska ikka sõber olla ja siis pole vaja rääkida, et sina jäid sõbrast ilma. Kõigepealt peab ise oskama sõber olla ja tunnustama oma sõbra valikuid. See mida kirjeldad on väga kaugel sõprusest.

Patsutasid ikka endale õla peale, kui seda teksti kirja panid?

#3879075:

#3879071:

Kõigepealt peab ise oskama sõber olla ja tunnustama oma sõbra valikuid. See mida kirjeldad on väga kaugel sõprusest.

Ega ikka ei pea kõike toetama, kuskil läheb kõigi jaoks piir. Isegi oma sugulastest võib lahti öelda, kui nende tegevus või ideoloogia on täiesti vastuvõetamatu. Ka sõprus pole iseenesestmõistav kõigega leppimine. Kui sul pole selle inimesega koos enam tore, tema vaated on vastumeelsed ja sa ei jaga neid, siis tuleb lõpp teha.

Loomulikult ei pea. Peab ikka ise vaatama, mis sobib ja mis mitte.

Õige sõber julgeb ikkagi välja öelda, kui sõbral hakkavad asjad täiesti rappa minema ja on siis toeks ka kuni sealt rabast koos välja saadakse. See, mida kirjeldad, on kaugel lihtsalt väikesest eelistuste erinevusest. Tundub rohkem nagu psüühilise häire moodi juba, kui inimene on nii kardinaalselt muutunud, tervist hävitav on selline käitumine samuti.

Eks pead ise hindama, kui lähedase sõbraga on tegu. Mul on käputäis nii lähedasi sõpru, kelle puhul tõesti võtaks tema pereliikmete või lähedastega juba ühendust mures, et kas inimene ikkagi saab endaga hakkama. Kindlasti räägiks sõbra endaga täiesti ausalt ja avameelselt sellest, mis mind häirib ja muretsema paneb ning üritaks vähemalt mingilgi määral inimest tagasi tuua või aru saada, milles see tegelik probleem seisneb. Selle tulemusena siis selgub, kas saab asja või ei, on väga suur võimalus, et sõbrast jääd ikkagi ilma. Aga vähemalt oled üritanud.

Ja siis on terve hulk pisut kaugemaid, kuid siiski häid sõpru, kelle puhul tunduks see liigse sekkumisena. Oleks tohutu aja ja närvikulu enda jaoks ja annan endale aru, et tegemist pole nii lähedase (parima) sõbraga, kelle puhul olen vajadusel nõus aastaid toeks olema, kuni peas olev sasipundar lahti hargneb või ei hargnegi.

Seega, pead nüüd otsustama kumba kategooriasse sinu sõber sinu jaoks kuulub.

Sõpruse üks aluseid võiks olla see, et sõpradel on kokku saades millestki rääkida, mis kõiki huvitab. Või siis mõni hobi, mida saab koos harrastada. Päris 100% ei pea inimesed kattuma, aga mingi ühisosa võiks olla. Kui nüüd mõni sõber teeb elus kannapöörde, siis see ühisosa muutub tegelikult olematuks ja suure tõenäosusega saab sõprus otsa.

Mul oli nooruspõlves üks sõber, tutvusime ülikoolis ja ja jäime peale lõpetamist suhtlema. See kestis umbes 10 aastat. Siis sattus see sõber suhtlema usklikega ja tema mõttemaailmas toimus muutus. Ta hakkas seda usuvärki mulle (ja ka teistele meie ühistele tuttavatele) peale suruma. Ühesõnaga kui oli mõni sünnipäev või koosviibimine, siis mingi aeg istus ja ajas normaalset juttu ja siis hakkas pihta, kui das mina peaks ka ikka jumala oma südamesse vastu võtma jne. Paar korda viitsisin seda juttu kuulata ja siis sain aru, et midagi temas enam ei muutu. Katkestasin suhtluse ja nüüd ei ole enam ca 15 aastat teda enam näinud.

Ei hakka mina täiskasvanud inimest ümber kasvatama ega oma õigust peale suruma. Sõprus tekib teatud ühisosa alusel ja kui inimene areneb sinnapoole, kus seda ühisosa jääb järjest vähemaks ja vähemaks, kuni üldse puudub, siis mina ei hakka teda ümber veenma, aga siis pole see ka enam sõprus, vaid mingi “teretuttav” lihtsalt, heal juhul.

#3879252:

#3878933:

Lõpeta enda petmine, ei olnud sa temaga lähedane. Sa ei teagi, mis on lähedus, kui väidad, et olite ja enam ei ole. Sa pole iial tema sõbranna olnud, vaid oled teda ärakasutanud. Kui oleksid sõbranna, ei viskaks sa teada üle parda, ei teeks sellist kirja siia, vaid mõistaks, et su lähedane sõber on leidnud selle, mis teda elustab. Sinult jätkugu nüüd julgust elada nagu elad, ilma teist inimest mustamata ja halvustamata. Su sõbrannal vedas, sai kehvast sõbrast lahti. Kui oleks hingeline lähedus tõeline, nagu sa räägid, siis saab rääkida ka sellest, et ühel on ühed arvamused, teisel teised. Aga sinul on vaja, et teised sinuga nõustuksid ja seetõttu ei suuda enam suhelda. MIna ei ole ühestki sõbrast ilma jäänud, kuigi oleme erinevate parteide valijad ja väga paljud poliitilised ja majanduslikud vaated on seinast seina. Aga see teebki sõpruse huvitavaks. Oska ikka sõber olla ja siis pole vaja rääkida, et sina jäid sõbrast ilma. Kõigepealt peab ise oskama sõber olla ja tunnustama oma sõbra valikuid. See mida kirjeldad on väga kaugel sõprusest.

Päris rumal jutt. Sõprus tekib inimeste vahel sellel baasil, et on mingi oluline ühisosa, äratundmine, et teine on nö sinu inimene.

Tõesti kummaline tekst.

Ma olen enda endiste sõbrannade puhul palju vähema tõttu suhtlemise lõpetanud. Ühega oli eriti raske, ei tahtnud sugugi aru saada, miks ma ei räägi temaga enam sõnagi ja üritas ikka suhelda. Aega võttis, aga lahti sain.

Ise ta kindlasti ka ise imestab oma arengu üle selles ilmas, kui pime ta varem oli. Ilmselt onvtal ka kahju et teiste silmad pole avanenud.
Aga nagu ei ole viisakas kahelda jumalasse uskumises. ja meil on isegi kristustlusega seotud pühad ka uskmatutele, nii pole viisakas ka tema uskumustes kahelda.

Need, kes ütlesid, et kuidas sa oma sõpra ei tunne, kus on teie ühised teemad, miks temaga seda probleemi ei aruta:

Sa tunnedki oma sõpra ning teil on ühised teemad ja väga tore koos olla enne seda uhhuustumist. Uhhuu-asi on nagu alkoholism. Kui keegi võtab paar pokaali veini, siis ei pane keegi seda pahaks. Pudel on ka veel okei. Aga aja jooksul need kogused aina kasvavad, tarbitav kraam läheb aina kangemaks ja haarab kogu inimese elu enda haardesse.

Sama on uhhuutamisega. Alguses on asi väga süütu – jututeemadesse sigineb mingi horoskoop, kristall või teooria vaimuasjade kohta. Mõtled, et las olla, igalühel on oma vaatenurk. Siis hakkab sõbral muu elu tahaplaanile jääma, hobid ja huvid kaovad, uhhuu uurimise alla pannakse aina rohkem aega, energiat ja ka raha, sest lõppude lõpuks soovivad ka need uhhuu levitajad midagi, enamasti teiste raha, miks siis muidu kirjutatakse raamatuid ja tehakse koolitusi, mille eest peab maksma sadu või isegi tuhandeid. Kui raha ei küsita siis soovivad need gurud lihtsalt tähelepanu ning end erilisena tunda.

Nii, lähme tagasi sõbra juurde. Peame meeles, et enamjuhul ei toimu need muutused üleöö, vaid mitmete aastate jooksul. Ning nagu ma enne ütlesin, läheb tarbitav kraam aina kangemaks ning paljude puhul haarab kogu nende elu enda haardesse. Seega ei rahulduta enam kristallide ja tarot kaartidega, vaid 24/7 loetakse vandenõuteooriaid, praktiseeritakse teab mis mõtteviise ja olekuid, et ennast teistest inimestest ja tavaühiskonnast “lahti ühendada”. Ja siis ühel päeval leiadki end olukorrast, kus sõber räägib ja tegeleb ainult uhhuuga. Iga sinu jututeema seostatakse mingi tema teooria või guru tarkussõnadega. Kui uhhuu-asja kuidagiviisi kahtluse alla sead, on sinul probleem, sest oled ajupestud ja pime, keda on vaja õpetada ja tõega valgustada.

Ekstreemsete juhtumite puhul, kui sõbral üldse enam piire ei ole, tekib ka töökohal püsimisega probleeme, sest ka töötamine on kellegi orjuses elamine ning läheb nende arusaamistega vastuollu. Siis saabuvad rahahädad ning lõpuks elatakse sugulaste või teiste inimeste armul. Kuna rahapuudus piirab vabadust ja võimalusi, siis vaimsed probleemid ja masendus aina süvenevad, sest rohu asemel (oma elu joondeajamine) võetakse aina rohkem mürki (otsitakse lahendusi uuetelt gurudelt ja uuema uhhuu uurimisest).

#3878919:

Kas olete mõnest oma sõbrast seepärast ilma jäänud, et maailmavaatelised arusaamad ja tõekspidamised on ääretult erinevateks kujunenud?

Olen. Tutvusime selle naisega umbes 22 aastat tagasi ja mõne kuuga saie sõpradeks. 12-13 aastat suhtlesime pea iga päev. Käisime söömas, üksteisel külas, teatris, pidutsesime. Ka hobi oli meil üks, selle raamas veel nädalavahetus koos. Sai ka minu mehega ja meie lastega kenasti läbi, seega oli sageli ka meil, ise oli ja on vallaline, aga selline…mitte paanikas meest otsiv varakeskealine naine.

Siis ta läks pooleks aastaks mujale tööle, helistasime ja suhtlesime edasi, natuke harvem.

Kui tagasi tuli, oli temast saanud võitlev vegan. See naine, kes oli elu mitukümmend esimest aastat kandnud ainult nahkkingi ja kõvasti liha vitsutanud, otsustas äkki, et ta peab meie kohtumistel minestama piltlikult öeldes, kui mina liha sõin. Ütlesin talle korduvalt, et sa ära söö, mina sind ei sunni. Ei aidanud. Kokkuvõttes oligi nii, et saime kokku ja umbes 10 minutiga suutis ta iga kord keerata teema sinna, kuidas ta on vahepeal vaimsemaks saanud ja peab oma kohuseks valgustada ka teisi inimesi veganluse kasulikkuse asjus. Ja ta võis sellest rääkida poolteist tundi ja sõna otseses mõttes noomis mind, kui ma liha sõin.
Ütlesin tutvuse üles, st alguses proovisin lihtsalt taanduda, aga see talle ei sobinud. Soovis teada põhjust. Ma siis ütlesin, et pagan küll, ole või ainult kaslehetoitlane, aga ära vääna mu käsi ja ajusid, kui mina seda ei soovi. Ja et sinuga ei saa enam muust kui taimetoidust, makrodest jms rääkida.

Kohutavalt tüütu.

Samas on mul teine sõbranna, kes on vegan juba nii kaua kui ma tean. Tema ei tee sellest numbrit ega ei jutlusta kunagi. Tellib lihtsalt restos taimetoidu ja külla tules toob näiteks puuvilju ja pähkleid kaasa. Vean kihla, et suur osa tema tuttavatest pole märganudki, et ta vegan on. Kui pakutakse võiga tehtud küpsetisi, mett või lihapirukat, ta lihtsalt keeldub ja ei hakka pikka jutlust pidama, miks. Sellist peolauda või restorani, kus poleks saada mingit head vegantoitu, pole ka nagu ette tulnud. Ka on mul veganist laps, kes õppis küll varajases eas, et inimestele ei tohi närvidele käia ja igasugune lärmakas fanatism, eriti veel söögi ümber, on lihtsalt kombetu.

Minu abikaasa terve suguvõsa on sellised, mistõttu peetakse juba ligi aasta aega sünnipäevi, juubeleid jms ilma meile ütlemata. Mees teeb head nägu küll, aga näha on, kuidas ikka veel haiget teeb, kui facebookist pilte näeb ema juubelist,kui talle just eelnevalt räägitud on, et juubelit ei toimugi. Põhjus mitte kutsumiseks on see, et oleme mõlemad vaktsineeritud ja seega neile ohtlikud. Mõtlesin alguses, kui see vältimine pihta hakkas, et minu sugulased-sõbrannad vähemalt täie mõistuse juures, aga siis ükshaaval hakkasid tasapisi sotsiaalmeediapostitused tulema, laias laastus vabaduste piiramine, vaktsiiniga maailma välja suretamine, üks sõbranna käib ka igal meeleavaldusel, mis kuskil välja reklaamitakse. Kõige üllatavam on see, et eelmise suure koroonalaine ajal oli ta nii kurb ja nördinud, kui tema õde tassis Kreeka reisilt koroona kaasa, käis vanematel, vanavanematel, sõpradel külas, haigussümptomitega ja isa suri peale pikka aega põdemist haiglas. Nüüd on sõbranna kas ise veendunud või õe käest selle idee saanud, et koroonasse ei sure keegi, varastes kuuekümnendates mees võis vabalt loomulikku surma surra ja lihtsalt märgiti, et koroona oli põhjus. Koroonasurmasid on arvuliselt nii palju, et perearstid pakuvad raha, kui surnud inimese lähedased lubavad koroona alla liigitada jne. Nii palju olen seda ka kuulnud, et milleks üldse vaktsineerida, kui pooled vaktsineeritud nagunii nakatuvad. Mitte ükski neist ei ole mingi vähese haridusega inimene, nagu kunagi arvasin, et vandenõuteoreetikud kindlasti peavad olema. Tüli kiskuma ei ole hakanud, arvasin, et läbi võib ju saada ilma maailmavaadete üle vaidlemiseta ka, aga sõbrannad siiski võõranduvad ja seltsivad pigem omasugustega ja kui päris aus olla, siis ma ei ütleks, et ei tunne puudust ka, ikka tunnen. Ma ei saagi aru enam, on need inimesed, keda aastaid tundnud olen, alati sellised olnud või on praegu lihtsalt selline vooluga kaasa minemine, nagu see Toompeal meie “vabaduse eest” töllerdamine, piimamannergu kolkimine ja selle püha ürituse ja ohverduse eest annetusi ja toitu kerjamine.