Paljud majad on ehitatud aastakümneid tagasi, ka nõukaajal, osad hooldavad lausa esimese vabariigiaegseid, tsaariaegseid talumaju, samuti väga tänuväärne ettevõtmine, et ajaloolisi ehitisi säilitada.
Muidugi. Aga need inimesed esmalt pole sinna püssitoru ees sunnitud elama tavaliselt. Teiseks nad ka ei virise, et tööd palju. Kes virisevad, kolivad ära. Nähtud küll neid, kes kolivad maale ja kahe aasta pärast tagasi linna, sest nad ei olnud läbi mõelnud, kuidas seal maal elada — kui tahta peenraid ja õiteaeda, kartuleid ja patissone, siis on tööd palju. Samas saab maal majas elada ka töid miinimumis hoides. Mäletate, kuidas Saagim vastas küsimusele, et miks ta nii hea välja näeb? Ta vastas, et samal sekundil, kui märkab mingit vea tekkimist, miski praguneb piltlikult öeldes, kuskilt valutab hetkeks või hakkab kulunud välja nägema, ta tegeleb selle küsimusega KOHE. Mitte ei oota, kui asi läheb hullemaks.
Meie rakendame majas sama printsiipi. Muidugi kui regulaarselt korstnapühkijat ei kutsu, on ühel hetkel subetumalt suur väljaminek. Muidugi, kui uksehingi ei õlita, siis tuleb kord paari aasta tagant käia kõik uksed terves majas üle. Meil kui üks kriiks kuskilt tuleb, jalutad viis sekundit ja õlitad kohe ära. Ei lase väravat vajuda vastu maad. Nii kui näed, et pole enam rõhtne 100%, kruvikeeraja, hommikul postkastini jalutades möödaminnes üks minut ja valmis. Vastasel korral garanteerin, 2-3 tundi, koos värava mahatõstmisega ja ehk ka hingedele uute kinnituste ostmisega on mõne aasta pärast garanteeritud.
Kokkuvõttes on see maja pidamine nagu koristamine. Kes eelistab koristada terve päeva, teeb seda näiteks ühel laupäeval nädalas. Teised aga koristavad pidevalt, möödaminnes nõud masinasse, lülitist lapiga üle, vetsupott harjaga üle, peegel ja kraan mikrofiiberlapiga pärast hambapesu säuhh, jalamatt uksest välja kloppida. Mõni napp minut ja ei pea tervet laupäeva küürima.