Üks teema on hiigeltoetused (mis on tõesti väga suured).
Teine küsimus on see, et kolme- ja enamalapselised on peale esimese lapse 19-aastaseks saamist ikkagi rahaliselt kehvemas seisus, kui kahelapselised. 19-aastane reeglina soovib edasi õppida, mitte lüüa perekonnast lahku ja minna täiskohaga tööle.
See tähendab, et riigi silmis olen mina peale selle õppeaasta lõppu kahelapseline, aga see kolmas, kes ametlikult minu laps enam ei ole, on minu leibkonna liige, kuni ta abiellub või saab 24. See tähendab, et kui ta peaks hakkama taotlema mingit vajaduspõhist toetust (õppetoetust, toimetulekutoetust), arvestatakse tema sissetulekuteks automaatselt ka tema vanemate sissetulekud ja seda vajaduspõhist toetust tal pole võimalik saada.
Kahelapselistel on kaks last ja sama suur toetus nagu mul. Aga mul on ka veel kohustus tegelikult seda kolmandat last üleval pidada, mida kahelapselistel pole.
Riik võiks tegelikult ka süsteemi õiglasemaks teha – teha lapsetoetused võrdsemaks ja kui noor inimene enam ei ole laps, siis ta peaks olema omaette üksus ka riigi silmis, mitte mingi leibkonnaliige kuskil päritoluperekonnas.