Mina olen tantsutrennis väikesest saati käinud ja varateismelistele oli trenni osa toitumisõpetus.
okei – olen selle pärast ajupestud – aga ikkagi ei saa aru, mis on valet toidukoguste jälgimisel ja kaalumisel, kui on näha, et ‘loomulik instinkt’ viib rappa söömise.
Kui teada, mida ja kui palju peab sööma ja mõned kuud kaloreid ja mikrosid ja makrosid lugeda, siis normintellektida inimesle jääb meelde mida ja kui palju ta tavalised toiduained sisaldavad ja oskab ka silma järgi koguseid arvestada.
Häda on ainult kaasaegsete poolfabrikaatidega, sest nendega eal ei tea, mis sinna sisse võib pandud olla. Aga tavalised toiduained – riis, kartul, aedviljad, lihad, piimatooted, lihtsad šokolaadid – neile oskan peale vaatamise järgi öelda enam-vähem, kui palju mida see sisaldada võiks. Grammi täpsusega polegi vaja, niikuinii sööme vahel rohkem ja vahel vähem.
Ehk siis – imestan, et kui keegi kuude kaupa toitumiskava jälgib, ta veel silma järgi ei tea, mida ja kui palju ta tohib süüa. Või kuidas on võimalik toitumiskava nii jälgida, et tegelikult ei huvita, mis selle taga on – miks see töötab ja mida sisaldab ja mida võiks millega asendada jne.
….sest ma ei suuda rohkem. Väsin dieedist ja grammipealt iga toidu arvestamisest ning murdun ja lähen jälle vana rada. See ongi ju dieeditajate suurim probleem, et kui see toitumine pole sulle loomupärane (toiduportsjonite igapäevane kaalumine pole ilmselt ka saledatele loomupärane, kui pole just tegu tõsisema terviseprobleemiga, mis seda nõuab), siis varem või hiljem sa väsid sellest, tekivad isud ja näiteks mingil hetkel on vaja muudele probleemidele enam tähelepanu pöörata ning lähebki ju kõik vana rada. Kuidas seda nii keeruline mõista on?
Unustasin lisada veel selle probleemi, kui näiteks kolmapäeval on töökaaslasel sünnipäev, aga sinu kava näeb ette riisi ja tükikest kanafileed, kas võtta oma söök kaasa v nautida pidu? Kuid reedel oli ju plaan sõbrannaga kohvikusse minna ning laupäeval on tädi sünnipäevale kutsutud. Kui ma tahan korralik olla ja kaalu langetada, siis käingi igal pool karbike kaasas. Kuid kui on kiirem päev ja tahaks õhtul lihtsalt olla, kuid siis pead võtma kaalu ja hakkama toiduga mässama: 38gr makaroni, 125gr kana, 5gr õli, 86gr koort (väga suvalised numbrid, aga umbes nii see ju käib). Nii, ise saad söönuks, kuid ütleme, et ülejäänud perele ei maitse kana….ok, teeme neile siis ahjukartuleid ja veel midagi….ja nii kuust-kuusse, aastast-aastasse. Kahjuks tõesti ei suuda. Mingil hetkel saab sellest kõigest nii kõrini…
Tead, terve meie elu on mitteloomupärane.
Rinnahoidja kandmine – võeh!
Päev otsa tööl istumine ja mingite imaginaarsete finantsnumbrite arvutamine, mis niikuinii rootsi või šveitsi lähevad ja meie kasu ei saa – no miks!?
toitumise jälgimisel on vähemalt reaalne käega katsutav kasu, seda on meile otseselt vaja et elada tervelt ja kaua.
Ja kui sa arvutaks oma tavalise 38g makaroni ja 55g kana makrod kokku, saaksid teada, et päevas pead sööma näiteks 90g valku, 250g süsivesikuid ja seda kõike maksimaalselt x kalori sees. Ühtlasi sisaldab toitumiskava näiteks iga päev 300g puuvilju ja 600g aedvilju.
Siis poleks raske teha peas arvutust, et kui keskmine torditükk kaalub näiteks 80g, võiks see sisaldada x kalorit, ja yy grammi süsivesikuid. Mis jätab ülejäänud päevaks nii või naa palju kaloreid ja süsivesikuid ja selle sisse pead suruma kohustusliku koguse aedvilju, puuvilju ja valke.
Kas tõesti viienda klassi matemaatika 100 piires liitmise ja korrutamise-jagamisega käib üle jõu?
Asi ei ole ju selles. Toit on ülekaalulisele inimesele narkootikum. See jutt on umbes sama hea, kui öelda depressioonis inimesele: Ole rõõmus!
Kui suitsu saame maha jätta nii, et me ei tee enam ühtegi mahvi või alkoholismis tulebki loobuda alkoholist täielikult, siis sööma peame kahjuks iga päev. Seetõttu annab kava mulle need piirid, kus ma peaksin püsima. Aga viimasel ajal on hakanud mind kavade pigem suured söögikogused häirima, st kui ma olen harjunud suurtes kogustes lahjat toitu sööma ja siis kava mitte jälgides võib samas koguses veidigi rammusam söök juba kergesti kaalu tõsta. Rääkimata sellest, et keha arvab, et nüüd antakse rohkem kaloreid ja need tuleb kõik talletada, enne kui jälle näljutama hakatakse. Seetõttu tunnengi hetkel, et ei taha ühtki kava ette võtta, vaid pean tegema midagi täiesti teistmoodi. Püüdma veidigi enda keha ja oma vajadusi kuulata. Kas ma söön, sest mul on paha olla või olen tõesti näljane? Soovisin ja sain ka siinsest teemast tõestuse, et suur osa saledaid söövad pigem seda, mille järele isu ja siis, kui tunnevad, et kõht on tühi. Mina ei ole harjunud tühja kõhtu tundma. Isegi kavad on nii üles ehitatud, et su kõht oleks kogu aeg pigem täis.