Teema: Lahusvara ja maja ostmine/kolimine

#3455027:

#3454397:

#3454154:

#3454121:

Arusaamatu, et milleks abielluda ja sõlmida lahusvara leping.

See on arusaamatu ehk rahalise iseseisuvse puudumise korral.

Mulle on arusaamatu, miks abielu peab tingimata võrduma tulevaste varade pooleks jagamisega.

Nüüd naine ongi üksi, ise peab omale kodu soetama ja seni elabki vaid mehe armust mehe kinnisvaras.

Ühisvara ei ole ometi ainus viis ühiselt kinnisvara omandada! Huvitav lähenemine naise sihtidest elus, kuidas endale kodu soetada – saada keegi ühisvaralepinguga endaga abielluma.

Jube huvitav jaa. Naine võiks omale ju ise ka lapse teha, et milleks meest üldse vaja. Ära unusta, et kui on ühisvara, siis läheb ka naise vara mehega jagamisele. Nii nagu jagavad koos tehtud lapse kasvatamistki.

Ei maksa ka unustada, et kui on ühisvara, siis ühe poole surma korral läheb ka teise inimese pangaarvel olev summa ühisesse patta ja pärijate vahel jagamisse. Näiteks mees ja naine on abielus, mehel varasemast alaealine laps. Testamenti tehtud pole, pärivad abikaasa ja laps 50/50. Mehe pangaarvel 2 000 eurot, naise pangaarvel 10 000 eurot ehk kokku 12 000 eurot. Mehe laps saab 6 000 ja naine 6 000 eurot, ehk siis naine peab oma arvelt osa raha mehe lapse heaks loovutama. Juhul kui testament tehtud ja pärijaks naine, siis seni kui laps alaealine, on tal õigus sundosale ehk välja tuleb maksta pool sellest, millele seadusjärgselt õigus oleks olnud, antud juhul siis 3 000 eurot.

Pole ju tore?

Ma näiteks abiellusin mehega, kel eelnevalt lapsi polnudki. Ega vara ka ei ole, et probleem puudub.

#3455090:

Soovitan päranduse asjad väga kindlalt läbi mõelda ja paika panna, et hiljem poleks probleeme.

Meil oli selline lugu:

Isa abiellus nooruses, sai kaks poega oma abikaasaga.

Ühiselt soetati korter (kus koos elati) ja suvila.

Arvestades naise palka, panustas isa neisse.

Lisaks oli isal pisut metsa ja maad päritud omal ajal.

Aastaid hiljem kolisid isa ja ta abikaasa lahku, aga ei lahutatud.

Isa kolis suvilasse, naine aga jäi korterisse koos poegadega.

Isa tutvus minu emaga, said kaks last (minu ja mu õe).

Elati mu ema majas.

Mõne aasta pärast mindi siiski lahku.

Mõned aastad hiljem mu isa suri.

Esimese suhte üks poegadest oli 20a,teine 17a, mina 10a, mu õde 7a.

Isa oli jätkuvalt abielus oma niiöelda esimese naisega ja naine elas ikka veel ühises korteris.

Kuigi olime õega alaealised, otsustas meie ema pärandusest loobuda, sest austusest esimese naise vastu poleks olnud viisakas vastu võtta tema kodu ja suvilat.

See esimene naine oleks pidanud ühe kodudest maha müüma, et meie osa välja maksta jne.

Möödas on 16 aastat ja ma ausalt öeldes ei teagi, mida mõelda…

Mõistan oma ema otsust, aga samas on pisut kahju ka, sest pole rikkurid ja täiskasvanuks saades oleks väike stardiraha ära kulunud…

Eks need lapsed pärisid oma isa vara, teie pärite oma ema vara.
Mu sugulase isa samuti jättis oma pere maha, hakkas elama uue naisega ja sai temaga lapsed, ise oli samal ajal eelmise naisega alles abielus. Meie tema esimese ja teise pere lapsi võrdsena ei võta, sohilapsed. Kusjuures mees ei kiirustanud oma abielu lahutama ega ilmselt olnud see ka uue naise jaoks oluline, lahutas alles siis kui abielust sündinud lapsed suureks said ja seda nõudma hakkasid.

#3454806:

#3454747:

Meie hakkasime mehega koos elama nii noortena, et meil polnud kummalgi midagi. Kõik on ühisvara – kaks maja hetkel. Isegi see ei anna mulle minu meelest kindlust, et minu ja ka mehe, muidugi, ühiselt üles töötatud vara saab ausalt ainult MEIE, mitte kärgperenduslaste vahel jagatud. Oletame, et mees jätab mu maha ja alustab keskeakriisis uut elu ja saab veel lapsi. Mina vanuse tõttu neid enam ei saa. Kui me lahutame ja teeme vara pooleks, saab mees ühe väärtusliku kinnisvara omale, toob sinna uue naise ja lapsed. See maja aga siis läheks juba jagamisele palju suurema ringi vahel. Ehk siis mina oleksin selles olukorras teemaalgataja täiskasvanud laste ema ja teemaalgataja sooviks seega osa minu kokkukraabitud varandusest. Kas see oleks minu ja mehe ühiste laste vastu aus? Minu arvates oleks aus, kui mees alustaks uue naisega samuti nullist ja see olemasolev kuuluks nn eelmistele lastele. Uus maja uutele lastele. See lahendus peaks kõigile sobima. Pole ka uuel naisel hirmu, et “vanad” lapsed uue naise raske tööga teenitud varandusele küüned taha ajavad. Kuidas seda korraldada? Uus naine peab leidma võimaluse isikliku lapse ja enda tuleviku kindlustamiseks – ehk siis uus korter või maja kahepeale laenuga ja mehe olemasolev elupind välja rentida.Mees saaks sealt tulu oma käesolevale perele, aga pärand läheks ikkagi eelmistele lastele. Nii ei jää uus pere ka tühjade kätega. Uus kinnisvara uutele lastele, nagu mainisin. Ja see pole pahaga öeldud, et teemaalgatajal vaipa alt tõmmata, vaid seepärast, et väga hästi saan aru sellest olukorrast. Samuti ei tahaks mina abielluda, et uue mehe lastel tekiks õigus minu varale juhul, kui mina peaksin surema. Tulevase mehe laste elu peaks olema juba eelnevalt nende vanemate kindlustatud nii nagu mina üritan teha oma lastega ja kavatsen nende õiguste eest seista ka. Uus naine ja laps pole iseenesest milleski süüdi, aga enda nimel tööd tegema, laenuorjuses vaevlema vms peab ikka ise, mitte koogijagamise hetkeks kohale ilmuma. Ei saa öelda, et mulle meeldib mu vähetasuv töö, aga kallist kinnisvara tahan omada ikka. Ma pole ka alati teinud tööd, mis meeldiks, aga raha oli vaja ja elamist oli vaja. Prioriteedid. Mis teha. Samavõrd peaksin alla neelama, kui mu mees leiaks väga varaka naise ja minu lapsed sealt pennigi ei saaks, sest uus naine soovib oma pärandit kaitsta, elementaarne ju ????

Absoluutselt pole nõus. Abikaasa peab olema tähtsam, kui lapsed.

Ja nii need suhted lõhki lähevadki, üks näide on see teema siin. Partner on tähtsam, koos temaga tuleb need lapsed üles kasvatada ja mitte jätta lapse ühte vanemat kõrvale.

#3455171:

#3455090:

Eks need lapsed pärisid oma isa vara, teie pärite oma ema vara.

Mu sugulase isa samuti jättis oma pere maha, hakkas elama uue naisega ja sai temaga lapsed, ise oli samal ajal eelmise naisega alles abielus. Meie tema esimese ja teise pere lapsi võrdsena ei võta, sohilapsed. Kusjuures mees ei kiirustanud oma abielu lahutama ega ilmselt olnud see ka uue naise jaoks oluline, lahutas alles siis kui abielust sündinud lapsed suureks said ja seda nõudma hakkasid.

Vastik. “Uute laste” maha tegemine on täpselt sama vastik, kui “vanade laste” maha tegemine.

#3455090:

Mõistan oma ema otsust, aga samas on pisut kahju ka….

Mina sinu ema ei mõista. Aastad, mil sinu poolvennakestele elatis-pappi maksti, võisid sina oma õega nälgas olla ja sõrmi lakkuda. Kedagi ei huvitanud, kuidas teie pere söödud saab. Seadust, mis sind, sinu õde ja ema oleks kaitsnud, ei ole siiani. Oleks su poolvennad isa lahkudes alaealised olnud, oleks eksnaine järgmisel päeval tulnud nn. “laste osa nõudma”.

-elukogenud inimene, lihtsalt näinud lademetes ebaõiglust kõrvalt-

#3455228:

#3455171:

Eks need lapsed pärisid oma isa vara, teie pärite oma ema vara.

Ebaaus. Kõik lapsed oleksid pidanud pärima oma isa tagant.Loobumine ei olnud õige otsus.

Loobumine oli tema ema poolt eetiline. Vara, mis isal oli, oli soetatud esimese naisega, kellega ta juhtumisi oli kuni surmani abielus, kooselu ajal. Uue kooselu ajal elas isa uuele naisele kuuluvas majas. Kirjutaja isa jättis arvatavasti tema emaga suhte tekkimise tõttu maha oma esimese perekonna. Kui kirjutaja emal vähegi südametunnistust oli, siis ta loobuski oma lastele vastu võtmast seda, mis neile ei kuulu. Teise pere väikestelt lastelt isa ta juba saanud oli. Isegi kui isa ei lõpetanud suhet esimese naise ehk abikaasaga uue naise pärast, on ema tegu isa esimese perekonna suhtes aus ja eetiline.

#3455172:

#3454806:

Absoluutselt pole nõus. Abikaasa peab olema tähtsam, kui lapsed.

Nalja teed või? Abikaasa saab iga hetk välja vahetada, kui vaja. Lapsed on liha ja veri.

Just selline suhtumine toodabki kärgperesid ja isata lapsi. Kurb.

”
Milline eksnaine? Mees oli ju jätkuvalt abielus oma esimese naisega. Kirjutaja ema aga on kohtlane juba selle tõttu, et abielus mehega lapsed sai”

Jura-Juta tahab jälle mõtetut jura ajada ja kuketantsu teha.

Oli mis oli, kirjutaja ema tundub sümpaatne naine olema. Mis see eksnaine parem oli? Paras veidrik ju. Mehest saan veel aru, aga et abielunaine oma olukorda ei adunud, siis ei ole lihtsalt sõnu! Kohtlane oleks liiga leebe öelda.

#3455271:

Loobumine oli tema ema poolt eetiline. Vara, mis isal oli, oli soetatud esimese naisega, kellega ta juhtumisi oli kuni surmani abielus, kooselu ajal.

Mis see naine siia puutub? Naise osa ei puutu keegi. Mehe osa ikka.

Mees kolib maale, teie lapsega jääte linna, vajadusel hakkate korteriomanikule (ehk mehele) üüri maksma, kui ta eriline tropp on (aga seejuures peab ta arvestama, et tal on hoolduskohustus lapse ees, nii et osa lapse kuludest peaks ta ise kandma).

#3454989:

#3454880:

#3454806:

Absoluutselt pole nõus. Abikaasa peab olema tähtsam, kui lapsed.

igapäevaelus võib abikaasa olla tähtsam kui lapsed, aga kui varalist poolt vaadata, siis peale surma võiks kindlustada siiski pigem laste kui abikaasa tulevikku. lapsed on oma liha ja veri, abikaasa geneetiliselt võõras inimene ????

oletame, et tegemist on 30aastase naise ja 45aastase mehega ning mees sureb. suure tõenäosusega leiab naine uue kaaslase ja ehk saab veel uue(d) lapse(d)ki. miks peaks mees oma vara jätma lihaste laste asemel abikaasale, kes tema majja ehk mõne aasta möödudes oma uue pere loob ja ehk lõpuks jätab maja oma uuele lapsele? ja mehe osad bioloogilised lapsed ei saa sel juhul sentigi

Pärast surma on lapsed tavaliselt täies elujõus täiskasvanud, abikaasa aga põdur vanur. Viimane vajab kindlasti rohkem tuge. Armastavale abikaasale peaks korda minema, kuidas kaaslane ilma temata hakkama saab.

sinu variant eeldab, et kadunuke on 70-80aastane, aga kui praegu on tegemist nt 45aastase mehega, kes võib nädala või kuu pärast nt avariis hukkuda, siis peab praegu testamenti tehes lähtuma sellest.
kui mees on juba 80 ning ikka sama naisega koos, siis jõuab ta alati testamenti muuta ja naisele elukoha kindlustada, sest siis on juba lootus, et 70aastane naine enam uusi lapsi ei saa

#3455271:

#3455228:

#3455171:

Eks need lapsed pärisid oma isa vara, teie pärite oma ema vara.

Ebaaus. Kõik lapsed oleksid pidanud pärima oma isa tagant.Loobumine ei olnud õige otsus.

Loobumine oli tema ema poolt eetiline. Vara, mis isal oli, oli soetatud esimese naisega, kellega ta juhtumisi oli kuni surmani abielus, kooselu ajal. Uue kooselu ajal elas isa uuele naisele kuuluvas majas. Kirjutaja isa jättis arvatavasti tema emaga suhte tekkimise tõttu maha oma esimese perekonna. Kui kirjutaja emal vähegi südametunnistust oli, siis ta loobuski oma lastele vastu võtmast seda, mis neile ei kuulu. Teise pere väikestelt lastelt isa ta juba saanud oli. Isegi kui isa ei lõpetanud suhet esimese naise ehk abikaasaga uue naise pärast, on ema tegu isa esimese perekonna suhtes aus ja eetiline.

Tänapäeval on see lastele pärandunud varast loobumine paras peavalu, ega see niisama lihtne ei olegi, et loobud teise inimese nimel teise inimese varast. See käib läbi kohtu minu teada.

#3455345:

#3455027:

Ei maksa ka unustada, et kui on ühisvara, siis ühe poole surma korral läheb ka teise inimese pangaarvel olev summa ühisesse patta ja pärijate vahel jagamisse. Näiteks mees ja naine on abielus, mehel varasemast alaealine laps. Testamenti tehtud pole, pärivad abikaasa ja laps 50/50. Mehe pangaarvel 2 000 eurot, naise pangaarvel 10 000 eurot ehk kokku 12 000 eurot. Mehe laps saab 6 000 ja naine 6 000 eurot, ehk siis naine peab oma arvelt osa raha mehe lapse heaks loovutama. Juhul kui testament tehtud ja pärijaks naine, siis seni kui laps alaealine, on tal õigus sundosale ehk välja tuleb maksta pool sellest, millele seadusjärgselt õigus oleks olnud, antud juhul siis 3 000 eurot.

Pole ju tore?

Kas sa teed nalja või?

Sellest 12 000-st eurost on 6000 juba niisamagi naise oma, ühisvara = pool on naise oma, pool on mehe oma.

Ega meil mingi keskaeg ei ole, mil naisel ei saagi mingit isiklikku vara olla.

Ja pärida saab ikka ainult surnu järelt, nii et kuni naisel hing sees, pole tema poolega küll kellelgi asja.

On ka naise poolega asja, aga minu matemaatiline viga siin sees. 6000 kuulub mehele, 6000 naisele ja mehe pool läheb pooleks ehk naine saab 3000 ja laps 3000. Pärandist väljajätmise korral saaks laps sundosa ehk 1500 eurot.

#3455090:

Soovitan päranduse asjad väga kindlalt läbi mõelda ja paika panna, et hiljem poleks probleeme.

Meil oli selline lugu:

Isa abiellus nooruses, sai kaks poega oma abikaasaga.

Ühiselt soetati korter (kus koos elati) ja suvila.

Arvestades naise palka, panustas isa neisse.

Lisaks oli isal pisut metsa ja maad päritud omal ajal.

Aastaid hiljem kolisid isa ja ta abikaasa lahku, aga ei lahutatud.

Isa kolis suvilasse, naine aga jäi korterisse koos poegadega.

Isa tutvus minu emaga, said kaks last (minu ja mu õe).

Elati mu ema majas.

Mõne aasta pärast mindi siiski lahku.

Mõned aastad hiljem mu isa suri.

Esimese suhte üks poegadest oli 20a,teine 17a, mina 10a, mu õde 7a.

Isa oli jätkuvalt abielus oma niiöelda esimese naisega ja naine elas ikka veel ühises korteris.

Kuigi olime õega alaealised, otsustas meie ema pärandusest loobuda, sest austusest esimese naise vastu poleks olnud viisakas vastu võtta tema kodu ja suvilat.

See esimene naine oleks pidanud ühe kodudest maha müüma, et meie osa välja maksta jne.

Möödas on 16 aastat ja ma ausalt öeldes ei teagi, mida mõelda…

Mõistan oma ema otsust, aga samas on pisut kahju ka, sest pole rikkurid ja täiskasvanuks saades oleks väike stardiraha ära kulunud…

mulle su ema meeldib, ta on aus inimene.