Ah kuule, pea nüüd hoogu. Minu laps üritas viimase hetkeni viisakaks jääda, aga kui ikka keegi pidevalt tantsib ta ümber, naerab kontekstist välja, käitub kui poolearuline, lakub ta juukseid ja lõpuks puristab sülge mu lapsele näkku, miks peaks ta sellist idiooti taluma? Jah, minu laps on populaarne, ilmselt otsis oma haigel moel tähelepanu, aga minu laps ei pea igal jumala koolipäeval olema kõrgharidusega psühhiaater, tohib tal olla ka õigus olla lihtsalt laps? Probleem on eristuvas lapses ja sellega tegelevad ikka tema vanemad.
Vaata, sina kirjeldad äärmuslikku olukorda. Ilmselgelt, kui laps puristab sülge teisele näkku, siis tuleb sekkuda.
Aga enamasti kiusatakse ka neid lapsi, kes ei purista sülge teistele näkku. Vaid tihti piisab juba sellest, et see laps on tagasihoidlik, sotsiaalselt v-o nõrgem, ei ole lobe suhtleja. Oma lapsepõlvest mäletan, kuis üht mu klassikaaslast hakati koolis narrima, kuna tema isa käis alati ringi punase seljakotiga ja kaabulotuga. No oli selline n-ö maausku, omapärase elustiiliga mees, aga kellelegi seda peale ei surunud. Laps ise oli täiesti tavaline, kedagi ei seganud – ei lakkunud ta iialgi teiste laste juukseid ega puristanud neile näkku! Kas ka sellisega oleks pidanud tegelema psühholoog ja psühhiaater, jättes samas kiusajad üldse tähelepanuta ja neid ainult õigustades?
