Teema: Lapsed suured, eluga huvitavalt edasi

Miks peab niimoodi arvustama? Andis parema  tunde, et sina oled oma elu kuidagi paremini elanud?

#4003167:

#4002074:

#4002072:

20-ndates laste saamine tasub end kuhjaga ära 40-ndates, mil sa oled veel tegelikult noor ja terve.

Veel parem on olla noor terve ja lasteta, teha oma noorepõlve lollused ja seiklused ära, veenduda oma partneri headuses, natuke küpseda, seejärel lapsed saada ja siis rahus 40ndates pereinimene olla ja seda nautida mitte kahetseda tegemata asju, mitte suruda ennast vägisi täitmata jäänud noorepõlveunistuste vormi sisse.

‘Hea, parem, veel parem’

Mõtetud hinnangud.

On erinevaid juhtumeid. Igas eas laste saamisega kaasnevad erinevad plussid ja miinused.

On vitaalseid ja säravaid, tegusaid inimesi nii noorelt kui ka hiljem sünnitanute hulgas.

On äraaetud ja räsitud inimesi nii noorelt kui ka hiljem sünnitanute hulgas.

Või arvad, et 1 valik/teguviis on ainuõige ja tagab igavese vitaalsuse ja särava mõistuse?

Nii ongi.
Aga teema algataja ju kurdab, et on 42, lapsed suured ja tunneb survet midagi uut teha. Ise samas ei tahaks- hea oleks niisama puhata.
See jutt oleks mõistetav 82 a suust, mitte 42se.

#4003143:

Noorelt lapsed saanud inimesed on 40ndates ikka suht äraaetud ja kurnatud. Paljudel eakaaslastel on lapsed alles imikud ja nii see 40 a vanaema nuputab, mida teha. Kui üldse midagi teha. Mõni kukub jooma ja pidutsema, teine peab end iginooreks ja arvab, et teada aetakse kogu aeg segi 20 a tütrega. Suht meeleheitlik.

Oot, misasja ma just lugesin? 40-ndates naised on ‘äraaetud ja kurnatud’? Naised, kes on 20-ndates oma lapsed saanud, on 40+ värsked (suhteliselt) noored naised ilma mingite titekohustusteta. Mis vanaema? Kes nuputab mida, kas sinu arvates on 40+ naine automaatselt vanaema, kes midagi nuputama peab? 40+ naised joovad, pidutsevad ja peavad ennast iginoorteks? Meeleheitlik, kui oled naine 40+ ja lapsed on juba (peaaegu) täiskasvanud?

Väga veider arvamus igatahes. Kohe ikka väga veider.

#4003265:

Noorelt lapsed saanud inimesed on 40ndates ikka suht äraaetud ja kurnatud.

Pigem ikka vastupidi. Kui naisel on õnnestunud noorelt leida armastus ja saada laps, siis on ta noorena jaksanud lapsega sammuu pidada mitte pole apsest kasvatanud väikest vanainimest. Ja 40 aastasena on pikk elu veel ees, jõudu ja jaksu teha mida iganes. Muidugi ma ei väida, et 65 aastased oleksid kõik väetid vanurid, kaugel sellest. Vahe 40-45 aastasega on siiski nii elujõus kui ka tervises siiski olemas.

Muidugi on arusaaadav, kui pole normaalses ehk noores vanuses armsamat leidnud või on terviseprobleemid rasestumist edasi lükanud, aga pisut kurb on küll, kui oma lapse gümnaasiumi lõpetamisele tuleb 60-65 aastane naine. Muidugi on tal palju toredaid eluaastaid veel ees abikaasaga teineteisele veeta, aga veel rohkem on neid ees sellel emal, kes samal aktusel on 40 aastane.
Lõpuks on 55 aastaselt teismelisega maid jagada – ja enamik emasid seda tegema peab – palju kurnavam, kui 35 aastaselt. Juba põlvkondade erinevus kisub väga suureks, rääkimata sellest, et lihtviisiliselt pole nii palju jaksu ja energiat.
See pole keskeas emaks saanute halvustamine, ega saatus pole enda teha, see lihtsalt on nii.
Lõpuks on laste kasvatamine küll tohutu rõõm, aga ka raske töö. Tark inimene teeb rasked tööd ära aga esimesel võimalusel, kui tingimused on olemas. St lapsele isa, korterikene ja endale armastav mees, noore inimese tervis, mis võimaldab kasvõi kergemini unetuid öid taluda.

#4003323:

#4003265:

Noorelt lapsed saanud inimesed on 40ndates ikka suht äraaetud ja kurnatud.

Pigem ikka vastupidi. Kui naisel on õnnestunud noorelt leida armastus ja saada laps, siis on ta noorena jaksanud lapsega sammuu pidada mitte pole apsest kasvatanud väikest vanainimest. Ja 40 aastasena on pikk elu veel ees, jõudu ja jaksu teha mida iganes. Muidugi ma ei väida, et 65 aastased oleksid kõik väetid vanurid, kaugel sellest. Vahe 40-45 aastasega on siiski nii elujõus kui ka tervises siiski olemas.

Muidugi on arusaaadav, kui pole normaalses ehk noores vanuses armsamat leidnud või on terviseprobleemid rasestumist edasi lükanud, aga pisut kurb on küll, kui oma lapse gümnaasiumi lõpetamisele tuleb 60-65 aastane naine. Muidugi on tal palju toredaid eluaastaid veel ees abikaasaga teineteisele veeta, aga veel rohkem on neid ees sellel emal, kes samal aktusel on 40 aastane.

Lõpuks on 55 aastaselt teismelisega maid jagada – ja enamik emasid seda tegema peab – palju kurnavam, kui 35 aastaselt. Juba põlvkondade erinevus kisub väga suureks, rääkimata sellest, et lihtviisiliselt pole nii palju jaksu ja energiat.

See pole keskeas emaks saanute halvustamine, ega saatus pole enda teha, see lihtsalt on nii.

Lõpuks on laste kasvatamine küll tohutu rõõm, aga ka raske töö. Tark inimene teeb rasked tööd ära aga esimesel võimalusel, kui tingimused on olemas. St lapsele isa, korterikene ja endale armastav mees, noore inimese tervis, mis võimaldab kasvõi kergemini unetuid öid taluda.

No aga milles siis TA probleem on? Tal on ju ideaalne elu ja üliõigesti tehtud valikud.

#4003323:

Muidugi on arusaaadav, kui pole normaalses ehk noores vanuses armsamat leidnud või on terviseprobleemid rasestumist edasi lükanud, aga pisut kurb on küll, kui oma lapse gümnaasiumi lõpetamisele tuleb 60-65 aastane naine. Muidugi on tal palju toredaid eluaastaid veel ees abikaasaga teineteisele veeta, aga veel rohkem on neid ees sellel emal, kes samal aktusel on 40 aastane.

Pk käo mõõdupuu, kellel gümnaasiumi lõpetamise ajal noorem ema on.

Samas mõistetav, kui kohe peale seda sünnitama kukkuda, siis tõesti rohkem lõpupidusid ei tule. Peabki võtma viimast, järgmine on lõpupeol hakkama pandud lapselapse lasteaiapidu.

Jällegi, mis see teie asi on kui vana naine lõpuaktusel käib. Äkki on hoopis vanaema. Äkki on sellel 60aastasel naisel hoopis kurb vaadata kuidas teie oma elu olete sättinud. Äkki on naisel teised lapsed 20aastat nooremad.

#4003323:

#4003265:

Noorelt lapsed saanud inimesed on 40ndates ikka suht äraaetud ja kurnatud.

Pigem ikka vastupidi. Kui naisel on õnnestunud noorelt leida armastus ja saada laps, siis on ta noorena jaksanud lapsega sammuu pidada mitte pole apsest kasvatanud väikest vanainimest. Ja 40 aastasena on pikk elu veel ees, jõudu ja jaksu teha mida iganes. Muidugi ma ei väida, et 65 aastased oleksid kõik väetid vanurid, kaugel sellest. Vahe 40-45 aastasega on siiski nii elujõus kui ka tervises siiski olemas.

Muidugi on arusaaadav, kui pole normaalses ehk noores vanuses armsamat leidnud või on terviseprobleemid rasestumist edasi lükanud, aga pisut kurb on küll, kui oma lapse gümnaasiumi lõpetamisele tuleb 60-65 aastane naine. Muidugi on tal palju toredaid eluaastaid veel ees abikaasaga teineteisele veeta, aga veel rohkem on neid ees sellel emal, kes samal aktusel on 40 aastane.

Lõpuks on 55 aastaselt teismelisega maid jagada – ja enamik emasid seda tegema peab – palju kurnavam, kui 35 aastaselt. Juba põlvkondade erinevus kisub väga suureks, rääkimata sellest, et lihtviisiliselt pole nii palju jaksu ja energiat.

See pole keskeas emaks saanute halvustamine, ega saatus pole enda teha, see lihtsalt on nii.

Lõpuks on laste kasvatamine küll tohutu rõõm, aga ka raske töö. Tark inimene teeb rasked tööd ära aga esimesel võimalusel, kui tingimused on olemas. St lapsele isa, korterikene ja endale armastav mees, noore inimese tervis, mis võimaldab kasvõi kergemini unetuid öid taluda.

65aastasel emal keskkoolilõpupeol on variandid

laps on saadud 47aastaselt – pole nagu põhjust kurvastada, uhke võiks olla hea fertiilsuse üle

laps on aastaid istuma jäänud – kah pole põhjust kurvastada kui ta lõpuks ikkagi lõpetamiseni läbi vedas ennast

laps lõpetas hiljem oma poolelijäänud koolitee – ainult rõõmus sündmus!

nooruslik 40aastane perekooli kägu ei oska arvutada ja tegelikult on peol siiski valdavalt 50ndates naised – on põhjust kurvastada.

#4003477:

Mina ei ole kägu, kellelt sa seda küsid, olen teine kägu. Mina näiteks tegin oma lapsed selleks, et ma tahtsin neile elu anda, et nad saaksid võimaluse elada. Ma ei teinud neid endale, et nad mind minu vanaduses lõbustaksid, aitaksid, hooldaksid ja mu haual käiksid. Nad said minult selle, mida peale minu keegi neile anda ei oleks saanud ja selle eesmärgiks oligi, et ma annan neile võimaluse elada nende omi elusid. Minu poolest jah, mul võib nendega sutlemine ka lõppeda, kui nad on suured ja ise minuga suhtlemisest ei hooli. See ei ole katastroof.

Kui laps ise tahab, siis ta suhtleb vanematega tihedalt. Oletame, et lapsele meeldib selline elu ja see ongi tema valik. Kokkuvõttes surevad kõik ära lõpuks, seega pole õigeid vastuseid. Ka pole kellegi asi, kui laps saab emaks 35aastaselt, mitte 22selt. Selleni ma tahtsingi jõuda, et igaühel on õigus teha valikuid ja tunda end hästi.

#4003412:

#4003323:

Muidugi on arusaaadav, kui pole normaalses ehk noores vanuses armsamat leidnud või on terviseprobleemid rasestumist edasi lükanud, aga pisut kurb on küll, kui oma lapse gümnaasiumi lõpetamisele tuleb 60-65 aastane naine. Muidugi on tal palju toredaid eluaastaid veel ees abikaasaga teineteisele veeta, aga veel rohkem on neid ees sellel emal, kes samal aktusel on 40 aastane.

Pk käo mõõdupuu, kellel gümnaasiumi lõpetamise ajal noorem ema on.

Samas mõistetav, kui kohe peale seda sünnitama kukkuda, siis tõesti rohkem lõpupidusid ei tule. Peabki võtma viimast, järgmine on lõpupeol hakkama pandud lapselapse lasteaiapidu.

Jällegi, mis see teie asi on kui vana naine lõpuaktusel käib. Äkki on hoopis vanaema. Äkki on sellel 60aastasel naisel hoopis kurb vaadata kuidas teie oma elu olete sättinud. Äkki on naisel teised lapsed 20aastat nooremad.

See laps ju teab, kas see on ema või vanaema ja teavad ka ta klassikaaslased. Enda meelest ma väljendusin väga arusaavalt inimeste suhtes, kes pole nooruses leidnud head meest või kel tervis jukerdab või näpud liiga põhjas.
Tavaliselt siiski tehakse laste kõrvalt ülikool, haritakse end eriaaliselt, vaikselt kolitakse suurematesse elamistesse ja 40. eluaasta paiku on karjääril korralik alus,mida kunagi ei pea enam katkestama. See on suur voorus. kui sünnitada 38-42 aastselt, tuleb ilmselt karjääri paus. Ammu-ammu õpitud eriala galopeerib eest ära, kui see just midagi väga lihtsat pole. Naasta tööturule paari lapse suuremakskasvatamise järel 45-48 aastaselt ja pärast pausi on hoopis teine mekk kui asuda tööle 26 eluaasta paiku ja üsna otse pärast kõrgkooli ning värskete teadmistega. Isegi kui olid enne sünnitamist hea spets 38 aastaselt, siis kui 43 aastaset tagasi tuled, endal eelkooliealised lapsed pidevalt tatised ja lasteaiast kodus, on see ütleme juhtiv koht ammmuuuuuu kellegi teise oma ja oskusteave ka täiesti uus. Ja kui sellest nelja-viie aasta pärast aru saad, tööturu jaoks oled kahjuks tsuti vana. Ma ka vihkan seda, aga see on nii – 50. eluaastale lähenedes kaob see atraktiivsus tööandjate jaoks paraku kolinal, eriti kui kuulevad, et kodus 6-8 aastased põnnid on.

#4003463:

65aastasel emal keskkoolilõpupeol on variandid – laps on saadud 47aastaselt – pole nagu põhjust kurvastada, uhke võiks olla hea fertiilsuse üle

Mina pole küll, keda tsiteerid, aga võõra naise fertiilsuse üle rõõmustada küll ei oska. Kurvastada ka mitte, kui laps ei kurvasta. Ma ehk kurvastaksin pigem selle üle, et suht tõenäoiselt tuleb lapsel oma ema matta siis, kui ta veel ise väga noor on. Vaatan ümberringi, mu klassikaaslastest sõpradel on enamasti emad elus, haritud ja tegusad, me oleme peaaegu 60. Nad lihtsalt said meid vara. Ülikooli ajal, õpingute ajal.

Samas vaatan mõnda töökaaslast, kes räägib, et ei taha noorust raisata lapsesaamisele, nagu ka siin eespool öeldi, et pidu ja värgid, veidi viisakamalt küll. Kõlab see kuidagi kummaliselt.

Loomulikult saab esimese lapselapse tõsta ka üheksakümnese vanaema põlvedele. Teine asi on see, kas siis neid kahekesi saab jätta. Kui eriala õppisin, rõhutati meile alati, et koos vaibale mängima panna ja kahekesi jätta 92 ja kahe aastast inimest ei saa. Viga saab see 92ne.

#4003621:

oleme peaaegu 60.

Vana.

#4003622:

Enamik naisi ei ole juhtival kohal

Muidugi ei ole. PKs on aga see müstiline karjääri tegemine alati põhjus number üks, miks praegu pralletada ja sünnitada siis, kui kõik oluline (!) tehtud.

#4003629:

#4003562:

Minu meelest on 20-ndates koduväline elu kuidagi palju olulisem ja lapsega kodus olemine suurem loobumine. 40-aastasena võib vabalt mõne ürituse vahele jätta, kuna oled piisavalt elus käinud ja tean, et küll käid veel. Naljakas on lugeda, kuidas lapsed tuleb kiiresti suureks kasvatada ja jalust ära saada, et vaat küll siis alles hakkan elama. Sellise suhtumisega oleks lihtsam need jalusolevad lapsed üldse tegemata jätta.

Minu arvates võiks lapsed jätta tegemata, sest kõik muu on olulisem. Pidu, üritused, festivalid, sõbrannad, melu. Lapsed? Ah need siis, kui enam ei jaksa käia ja ei kutsuta ka. Kõik tembud ka juba tehtud. Lapsed, paganad, segaksid. Tüütu. Saan vanaks, võtan kassi ja teen lapsed, no et oleks tehtud.

Kuni naine on võimeline rasestuma, ütleb loodus talle JAH.

#4003417:

#4003323:

Pigem ikka vastupidi. Kui naisel on õnnestunud noorelt leida armastus ja saada laps, siis on ta noorena jaksanud lapsega sammuu pidada mitte pole apsest kasvatanud väikest vanainimest. Ja 40 aastasena on pikk elu veel ees, jõudu ja jaksu teha mida iganes. Muidugi ma ei väida, et 65 aastased oleksid kõik väetid vanurid, kaugel sellest. Vahe 40-45 aastasega on siiski nii elujõus kui ka tervises siiski olemas.

Muidugi on arusaaadav, kui pole normaalses ehk noores vanuses armsamat leidnud või on terviseprobleemid rasestumist edasi lükanud, aga pisut kurb on küll, kui oma lapse gümnaasiumi lõpetamisele tuleb 60-65 aastane naine. Muidugi on tal palju toredaid eluaastaid veel ees abikaasaga teineteisele veeta, aga veel rohkem on neid ees sellel emal, kes samal aktusel on 40 aastane.

Lõpuks on 55 aastaselt teismelisega maid jagada – ja enamik emasid seda tegema peab – palju kurnavam, kui 35 aastaselt. Juba põlvkondade erinevus kisub väga suureks, rääkimata sellest, et lihtviisiliselt pole nii palju jaksu ja energiat.

See pole keskeas emaks saanute halvustamine, ega saatus pole enda teha, see lihtsalt on nii.

Lõpuks on laste kasvatamine küll tohutu rõõm, aga ka raske töö. Tark inimene teeb rasked tööd ära aga esimesel võimalusel, kui tingimused on olemas. St lapsele isa, korterikene ja endale armastav mees, noore inimese tervis, mis võimaldab kasvõi kergemini unetuid öid taluda.

Oled vist see laps, kes ei käi regulaarselt haual ja/või emal/isal külas, kui kodust läinud. Lapse kasvatamine võib lõppeda, aga lapsega suhtlemine ei lõppe ja kui laps teeb ka lapse noorelt, oled vanaema ja kui siis vanaema rolli ei täida või oma lastega ei suhtle, lapsed teha, kodust välja saada. Kui laste kasvatamine on ainult töö, mitte nauding ja 40-sena tahad nad kodust välja saada, milleks sulle üldse lapsi vaja oli?

Mitte mina ei taha neid kodust välja saada vaid nad ise ju lähevad ülikooli ammu juba selleks ajaks. Või mis nende sinu lastega siis teisiti on? Mõni samasse linna ja pruudiga üürikasse, mõni teise linna ja ühikasse või üürikasse. Mõni välismaale õppima. Õks kaheks aastaks tööle ja elas ka pärast gümnaasiumi kodus, aga siis ometi tahtis arstiks saada ja läks Tartusse.

Aga arstiks õppimise eest tunnustan. Tark laps.